2-12-55698/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-12-55698

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.06.2014, Tallinn

Kohtukoosseis

Iko Nõmm, Malle Seppik, Ande Tänav

Tsiviilasi

AS LINETTE hagi AS Gemhill vastu võla

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.12.2013 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

27 630 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Gemhill apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetluse liik

Hageja AS LINETTE (registrikood 10076702,

asukoht Mahtra 30a, 13811 Tallinn), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu

Kostja AS Gemhill (registrikood 11647029, asukoht,

Kõue-Mardi, Liiküla küla, 93631 Mustjala vald, Se

maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu

Tuulas

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 13.12.2013 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Jätta apellatsioonimenetluse kulud AS-i Gemhill kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. 28.12.2012 esitas AS LINETTE (hageja) Harju Maakohtule hagi AS Gemhill (kostja)

vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 13 815 eurot ja viivise

13 815 eurot ning menetluskulud.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja Bon OÜ (kustutatud

07.06.2012) 19.03.2009 töövõtulepingu nr 2, mille järgi hageja kohustus valmistama

Bon OÜ-le korseti- ja õmblustooteid ning Bon OÜ kohustus hagejale tasuma tehtud töö

eest vastavalt töövõtulepingus kokkulepitule. 31.03.2009 esitas hageja Bon OÜ-le arve

nr 090107 summas 15 021,61 eurot, millest on tasumata 13 815 eurot. Arve tasumise

tähtaeg oli 21.04.2009.

3. Bon OÜ asutati 01.12.2008, tema äriregistrijärgne põhitegevusala töövõtulepingu

sõlmimise ajal oli disainerite tegevus, e-post xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, juhatuse

liikmed ja osanikud TR ja KS. Bon OÜ kaubamärgi müügipakkumiselt nähtub, et Bon

OÜ turustas oma tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu veebiaadressil

www.bon.ee ja tootmisüksus paiknes aadressil Tatari 64, Tallinn. Bon OÜ

majandustegevus peatus aprillis 2009. Bon OÜ arvete eest ei tasunud ja majandusaasta

aruandeid ei esitanud.

4. Kostja asutati 15.05.2009 usaldusühinguna ja kujundati 16.05.2009 osaühinguks.

Kostja

äriregistrijärgne

põhitegevusala

on

alusrõivaste

tootmine,

e-post

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, veebiaadress www.bon.ee ning

alates 15.09.2010 on osanikud TR ja KS. Kostja 2009 majandusaasta aruandest nähtub,

et kostja reaalse tegevuse algus on 30.06.2009 ja tegevusala on naiste aluspesu tootmine

kaubamärgi BonBonLingerie all. Kaubamärgi registri väljavõttest nähtub, et kostja on

omandanud kaubamärgi BonBonLingerie ja kostja tootmisüksus paikneb aadressil

Tatari 64, Tallinn.

5. Hageja on seisukohal, et Bon OÜ on üle läinud kostjale, mistõttu on hageja õigustatud

töövõtulepingust tulenevat võlgnevust nõudma kostjalt. TR ja KSe tegevust

iseloomustab uute äriühingute asutamine selleks, et jätta võlad vanadesse äriühingutesse

ning jätkata sama tegevust ja kaubamärgi BonBonLingerie turustamist uute äriühingute

kaudu.

6. Bon OÜ oli makseraskustes ja tema osanikud soovisid ettevõtet müüa. Pangakontode

väljavõtetest ning äriregistri üld- ja isikuandmete ajaloo väljavõttest nähtub, et TR ja

KS asutasid 2004 ARKATI OÜ, mille osanikud olid nad kuni 23.01.2009 ja juhatuse

liikmed kuni 25.02.2009. ARKATI OÜ tegevusala oli aluspesu tootmine, müük ja

vahendamine ning kaupa turustati kaubamärgi BonBonLingerie nime all. Viimane

majandusaasta aruanne esitati 2009 ning seejärel majandustegevus lõppes. 28.11.2008

asutasid KS ja TR Bon OÜ, mille osanikud nad olid kuni 04.09.2009 ja juhatuse liikmed

kuni 14.09.2009. Bon OÜ tegevusala oli disainerite tegevus ning kaupa turustati

kaubamärgi BonBonLingerie nime all. Majandusaasta aruandeid ei ole esitatud,

makseraskused tekkisid 2009 kevadel, mil Bon OÜ jäi hagejale võlgu ja

majandustegevus lõppes 2009 teises pooles. 15.05.2009 asutati OÜ Gemhill. Kostja

tegevusala on alusrõivaste tootmine. Kostja on asutanud I.Knudsen OÜ, kes oli kostja

osanikuks 15.05.2009-30.06.2009. I.Knudsen OÜ pakub äriühingute asutamise teenust.

I. Knudsen OÜ juhatuse liige on HR, kellel on äriregistri andmetel seos 52 äriühinguga.

Kostja võõrandati 30.06.2009 OÜ-le Adepte ja 01.07.2009 alustas kostja reaalselt

majandustegevust. 05.08.2009 tehti Bon OÜ osanikele ja juhatuse liikmetele KSele ja

TRle ning Bon OÜ töötajatele MA ja L-EN esimene töötasu väljamakse, mis tähendab,

et nad asusid tööle kostja juures alates 01.07.2009. Seega alustas kostja tööd Bon OÜ

töötajatega. Kostja asutamisest nähtub, et seda on tehtud eesmärgiga varjata Bon OÜ

tegevuse ülevõtmist, sest vastasel korral ei oleks kostjat asutatud usaldusühinguna ja

„valmisfirmade müüja“ poolt. Märgitud asjaoludest nähtub, et ettevõtte tüübid,

tegevusalad, töötajad ja kaubamärk on samad. Bon OÜ tegevus rauges pärast kostja

tegutsema hakkamist, sest Bon OÜ osanikud ja juhatuse liikmed TR ja KS asusid tööle

kostja juures. Pangakontode väljavõtetest nähtub, et OÜ Bon kliendid ja tarnijad

hakkasid 2009 teisel poolel tegema makseid kostjale.

7. Bon OÜ ülevõtmisele eelnes ettevõtte müügiks pakkumine ka hagejale. Bon OÜ

juhatuse liige ja osanik TR pöördus hageja poole, et viimane omandaks Bon OÜ, mis

nähtub 06.05.2009 ja 08.05.2009 e-kirjavahetustest, kus Bon OÜ juhatuse liige TR

pakub erinevaid variante tehingu läbiviimiseks. Samuti pakkus Bon OÜ välja eellepingu

ja kompromisslepingu, kuidas tegeleda Bon OÜ ja ARKATI OÜ võlgadega hageja ees.

Bon OÜ pakkus BonBonLingerie kaubamärki ja äriühingut tervikuna müügiks hagejale

hinnaga 2 000 000 krooni. TR on võõrandanud 15.07.2009 kaubamärgi kostjale, mis oli

ka osa Bon OÜ pakutud tingimusest hagejale. TR 11.06.2009 e-kirjast nähtub ka, et TR

väitis, et õhus on endiselt „diile“ ning 19.06.2009 peaks lõplikult selguma, kas Bon OÜ

saab omale investori. Kui Bon OÜ saab omale investori, siis makstakse ära hagejale

võlgu olevad summad. Ajaliselt langeb see kokku kostja asutamisega 16.05.2009 ja

selle omandamisega OÜ Adepte poolt 30.06.2009. Pärast ettevõtte üleminekut esitas

TR kostja nimel hagejale tellimuse materjalide müügiks (kollektsioon Bolero), mille ta

tellis Bon OÜ juhatuse liikmena. TR e-kirja rekvisiitides on Bon OÜ ja OÜ Gemhill

kontaktandmed samad selle vahega, et Bon OÜ on asendatud OÜ-ga Gemhill.

8. Kostja on alustanud tegevust ainult Bon OÜ töötajatega. ARKATI OÜ, Bon OÜ ja

kostja pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja alustas tööd nelja töötajaga, TR,

KSe, MA ja L-EN, kes kõik tulid Bon OÜ-st. Kostja on esimestele uutele töötajatele

palka maksnud 05.10.2009. Personaliotsimise ettevõttele Fontes OÜ on kostja tasunud

esimest korda 21.10.2009. See tähendab, et kostja alustas tööd Bon OÜ töötajatega ning

esimesed uued töötajad võeti tööle alles septembris 2009, s.o kaks kuud pärast

asutamist. Isegi uute töötajate tulekuga 2009 lõpus ei teki üleöö kliendisuhteid

koostööpartneritega, mistõttu on selge, et kostja sai tegutseda üksnes tänu Bon OÜ-st

ülevõetud oskusteabele ja koostööpartneritele ning käive tekkis tänu Bon OÜ-le. Lisaks

töötajate üleminekule omab tähtsust ka asjaolu, et üle võeti TR ja KS, kes oma teadmiste

ja kogemustega ning kliendibaasiga hakkasid tööle kostja loovjuhtidena. Kostja juures

alustasid tööd ka õmbleja-tehnoloogid MA ja L-EN, kelle töölevõtmine oli Bon OÜ

üleandmise eelduseks. Turul oli piisavalt tööjõudu, keda palgata, kuid kostja võttis üle

üksnes Bon OÜ töötajad, mis ei ole juhuslik, vaid kinnitab ettevõtte ülevõtmist.

9. Bon OÜ juhatuse liige ja osanik TR pakkus hagejale Bon OÜ-d sellepärast, et siis

saaksid hageja klientideks AS Tallinna Kaubamaja, Ilukeskus OÜ, AS Selver jne.

Samuti on TR kirjutanud hagejale 06.05.2009, et „Kaubamaja IR rääkisin just. Tema

ütles, et jah, Kaubamaja on kindlasti huvitatud edasi müümast BonBon pesu kui ka uus

omanik on Linette ja kui Linette müüb.“ See kinnitab asjaolu, et ostjad ostavad

kaubamärki ja seda, et kostja ütlused klientide iseseisva leidmise kohta on valed. Samad

kliendid on kostjal sellepärast, et kostja võttis üle kõik Bon OÜ töötajad, teadmistebaasi

ja kliendid ning ostjatel, sh edasimüüjatel ei olnud vahet, millise nimega äriühing

BonBonLingerie tooteid müüb. Bon OÜ klientide- ja tarnijatega uute lepingute

sõlmimine oli vajalik selleks, et arvete alusel tasutud summad laekuksid kostjale, mitte

Bon OÜ-le. Uute lepingu sõlmimine ei oma asja lahendamisel tähtsust. Oluline on

kliendisuhete jätkuvus, mitte uue lepingu kui dokumendi koostamine. Pangakontode

väljavõtete analüüs näitab, et tegelikult on kostja üle võtnud peaaegu kõik Bon OÜ

pikemaajalised kliendid ja tarnijad ning ka ARKATI OÜ kliendid ja tarnijad. Kostja ja

Bon OÜ pikemaajalistest välisklientidest ja -tarnijatest kattuvad 88% ning Eesti

klientidest ja tarnijatest ca 81%, sh AS Tallinna Kaubaaja, A-Selver AS, Eyedigital OÜ,

OÜ Merloo Kaubandus, Ilusalong Christina OÜ, PS Agentuur OÜ, TT, N-Kaubandus

OÜ, OÜ Steffing, Ilukeskuse OÜ, Glow OÜ, Beatrice Mass Modelnet OÜ. Samuti on

üle võetud Bon OÜ ja ARKATI OÜ põhitarnijad, sh Muehlermeier Bodyshaping,

Jabouleydentelle, Fashion Resources, Seram Europe, Tailor SRL, SIA VIPA, European

Stretch Fabrics, Satab, Junior Hagen Coats Eesti AS, Arta-F, OÜ Ruston Invest,

Armator, Textra, Balti Laomeister OÜ, AS Schenker, AS Stampline, UAB VITA Baltic

ja AS Linette. Klientide ja tarnijate kattuvus suurenes 2010, sest ühe kollektsiooni

väljatöötamine võib aega võtta aasta ja 2009 oli majanduslangus. Arvesse peab võtma,

et Euroopas on pesu kokkuostvaid nii juriidilisi kui ka füüsilisi isikuid kümnetes

tuhandetes, mistõttu ei saa kattuvus olla juhuslik.

10. Bon OÜ turustas oma tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu, veebiaadress oli

www.bon.ee ja domeeninimi @bonbonlingerie.com. Kostja omandas 15.07.2009

kaubamärgi BonBonLingerie, turustab oma tooteid veebiaadressil www.bon.ee ja

domeeninimi on @bonbonlingerie.com. Seega on samaks jäänud kaubamärk ja

turustuskanalid. Kaubamärgi ülevõtmine on kõige olulisem sellepärast, et ostjad ostavad

kaubamärgi järgi tooteid ja kaubamärk moodustab ettevõtte identiteedi. Klientidele ja

koostööpartneritele assotsieerub pesuga üksnes kaubamärk, st kliendid ostavad

BonBonLingerie pesu, mitte ei vali pesu selle järgi, kes parasjagu omab vastavat

kaubamärki. Bon OÜ ja kostja identiteet on samane, sest mõlemad turustavad oma

kaupu BonBonLingerie kaubamärgi all samadele klientidele.

11. Bon OÜ juhatuse liige TR lubas hagejale kaubamärgi müügiettepanekus kaubamärgiga

koos üle anda 2009 suvekollektsiooni „Bolero“ ja sügis-talve kollektsiooni, mille jaoks

olid olemas materjalid ja baaslõiked. Suvekollektsiooni üleandmist kostjale tõendab

kostja 2009 pangakonto väljavõte, milles sisalduvad Bon OÜ ühe endise põhikliendi TT

maksed tellimuse „Bolero“ eest. Seega läksid kostjale üle ka olemasolevad

kollektsioonid ja laos olevad materjalid ehk üle läks immateriaalne vara, mis oli vajalik

kostja sama majandustegevuse alustamiseks. Bon OÜ-le ei kuulunud kinnisvara ega

tootmisvahendeid, sest kangad ja õmblustööd telliti kolmandatelt isikutelt. Kostjale ei

kuulunud 2009 kinnisvara ja tootmisvahendeid, sest kangad ja õmblustööd telliti

samadelt isikutelt, nt SIA VIPA ja ACG-Nyström Eesti OÜ.

12. Bon OÜ tegevuskoht oli Tatari 64, Tallinn. Bon OÜ üürileandja oli Beltoise OÜ. Kostja

alustas tegevust aadressil Tatari 64, Tallinn, sama üürileandja juures. Seega alustas

kostja tegevust samas ruumis Bon OÜ-ga. Ka üürisumma on sisuliselt sama ning see on

tavapärane, et uue üürnikuga sõlmitakse uus leping ja räägitakse läbi tingimused, mis ei

muuda asjaolu, et kostja jätkas tegevust samades tootmisruumides. Tootmisruumide

üleminekut tõendavad ka ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja pangakontode väljavõtted,

milles ilmnevad regulaarsed maksed Tatari tn 64 hoonet haldavale juriidilisele isikule

ja üürileandjale Beltoise OÜ. ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja pangakontode

väljavõtetest ei selgu kindlat üürisummat. Väljavõtete põhjal varieerub makstav

üürisumma 6000-9000 krooni vahel. Ka kostja puhul on üürisummad olnud vahelduvad,

sest vaatamata sellele, et kostja on 04.08.2009 tasunud 15 400 krooni, on kostja hiljem

tasunud üüri summas 7539 ja 8310 krooni.

13. Seadusest ei tulene, et ettevõtte ülemineku tingimuseks on ettevõtte üleandja

majandustegevuse lakkamine. Ettevõtte üleminek võib toimuda ka selliselt, et üleandja

jätkab oma senist majandustegevust või teenib muul viisil käivet ehk ettevõtte

ülemineku tingimuseks ei ole juriidilise isiku tegevuse lõpetamine. Pangakontode

väljavõtetest nähtub siiski, et Bon OÜ tegevus rauges 2009 teisel poolel, mil Bon OÜ

kliendid hakkasid makseid tegema kostjale. Kostjale on Bon OÜ-lt läinud üle

lepingulised kliendi-, hankija- ja töösuhted, mis on olnud kostjale hädavajalikud, et

jätkata BonBonLingerie kaubamärgiga sama majandustegevust. Samuti on kostjale üle

läinud ka Bon OÜ-le kuulunud kollektsioonid ning tootmismaterjalid. Kostja väide, et

ettevõtte üleminekut ei ole toimunud, kuivõrd üleläinud varakogumiga ei ole

majandustegevus võimalik, ei pea paika. Kostja ei oleks saanud üldse alustada tegevust

alusrõivaste tootmises, kui kostja ei oleks üle võtnud immateriaalset vara. Pesu lõiked,

materjalide ja tööaja kalkulatsioonid jms asjad, mille järgi tooteid tehakse, on

oskusteave ja nende nullist loomine on kõige keerulisem.

14. Ettevõtte tehinguliseks üleminekuks ei ole vaja pooltevahelist otsest tahteavaldust ning

võimalik pooltevaheline tehing ei oma kolmandate isikute jaoks õiguslikku tähendust

(VÕS § 183 lg 2). Omandaja tahet ettevõte üle võtta saab järeldada asjaoludest, millest

nähtub ettevõtte kui terviku ülevõtmine ja nende asjaolude tõendamiseks on lubatud

igasugused tõendid. Asjaolu, et lepingupooled ei osanud arvata, et tehinguga võib

kaasneda ka kohustuste üleminek, ei oma tähtsust, sest seaduse mittetundmine ei

vabasta seaduse alusel tekkinud kohustustest. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik

kannab tehingute tegemisel ise riisikot ning poolte omavahelised kokkulepped

kohustuste ülemineku või selle välistamise kohta omavad VÕS § 183 lg 2 alusel

tähendust vaid poolte omavahelistes suhetes. Hageja märgib, et VÕS § 183 lg 2 eesmärk

on kaitsta üleüldist majanduskäivet ja võlausaldajaid selle eest, et võlgnik ei jääks

ettevõtte üleminekuga varatuks. Üle võetud äriühingu tegevuse laiendamine ja uute

lepingute sõlmimine ei välista ettevõtte üleminekut. Stardikapital, täiendavad

investeeringud ja äriplaani ülevaatamine on iseenesestmõistetav, kui üle võetakse

makseraskustes ettevõte. Bon OÜ koostööpartnerite ja töötajatega uute lepingute

sõlmimine oli vajalik nii raamatupidamislikult kui ka selleks, et tagada ülevõetud

kliendisuhete jätkumine ja arvete laekumine kostjale olukorras, kus Bon OÜ lõpetas

tegevuse ja osalus võõrandati „tankistile“.

15. Kostja väited turu väiksusest ei ole tõsiseltvõetavad, kui väliskliendid ja -tarnijad on

samaks jäänud. Ainuüksi Läti pesuõmblejate liidus on 25 pesu õmblemisega tegelevat

äriühingut, mis moodustab ca neljandiku kõigist Läti pesuõmblejatest. Kostja on

tellinud pesuõmblemisteenuse Läti ettevõttelt SIA VIPA, kust tellis ka Bon OÜ. Nii

Eestis, Lätis kui ka Leedus on äriühinguid, mis osutavad sarnastel tingimustel

pesuõmblemisteenuseid ning õmblemisteenust lähiregioonist oleks võimalik tellida ka

nt Valgevenest, Ukrainast või Venemaalt. Nii kostja kui ka Bon OÜ on turustanud oma

kaupu Selveris, kuigi Eestis oleks võimalik pesu müüa ka nt Rimis või Prismas, aga ka

muudes kaubanduskeskustes.

16. Kostja kirjeldatud viisil nö nullist klientide leidmine, tootmise alustamine ja valmis-

kollektsioonini jõudmine selliselt, et esimene laekumine on 2 kuud pärast ettevõtte

asutamist, ei ole praktikas võimalik. Seda ainuüksi põhjusel, et reeglina maksavad

kauba ostjad minimaalselt 60 päeva pärast kauba tarnimist. Seega pidi kostjal olema

kollektsioon valmis kostja asutamise hetkel ja see kollektsioon oli välja töötatud Bon

OÜ-s. Sellega on seletatav ka, miks osa makseid laekus veel pärast Bon OÜ ülevõtmist

Bon OÜ-le, sest maksetähtajad olid 60–90 päeva. Enne Bon OÜ ülevõtmist tehtud arved

laekusid veel augustis ja septembris Bon OÜ-le ning seejärel kostjale. Alustava

ettevõtte puhul tuleb kõigepealt tellida materjali näidised, teha näidised, lõiked,

kalkulatsioonid, esmased valikud, pidada läbirääkimisi võimalike ostjate ja materjali

tarnijatega, õmblejatega, korraldada logistikat ja tellimuste täitmist. Tavaline praktika

on, et kõigepealt tehakse tootenäidised, kaubeldakse hinna ja lepingutingimuste üle,

korraldatakse logistika ning saadetakse materjalid õmblejale. Seejärel kulub aega, et

õmbleja saaks tooted valmis õmmelda ja tagasi Tallinna saata. Ühe kollektsiooni

väljatöötamisele ja tootmisele kulub minimaalselt ca 6 kuud aega, tavaliselt vähemalt

üks aasta, mistõttu ei ole tõsiseltvõetav kostja jutt, et nemad said paari nädalaga aastase

töö ära teha ja seda puhkuste perioodil (juuli 2009).

17. Eeltoodust tulenevalt on Bon OÜ üle läinud kostjale ning kostjalt kuulub

väljamõistmisele Bon OÜ võlgnevus hagejale summas 13 815 eurot. Hageja saatis

10.02.2010 kostjale nõudekirja töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks,

millest kostja keeldus. Hageja on arvestanud ka viivist perioodi 22.04.2009-28.12.2012

eest summas 37 217,61 eurot, millest palub välja mõista 13 815 eurot.

18. Hageja nõue ei lõpe Bon OÜ registrist kustutamisega. Hageja on 10.02.2010 edastanud

nõude nii Bon OÜ-le kui ka kostjale ja andnud nõude sissenõudmiseks käsundi

inkassoettevõtjale. Seega on hageja teinud kõik endast oleneva, et kohtuväliselt nõuda

sisse võlgnetav. Hagi esitamine ei peata viivise arvestamist, selle peatab üksnes nõude

täitmine. Seega ei oleks hagi varasem esitamine mõjutanud viivisearvestust. Hageja

arvutuste kohaselt oli arvestatav viivisenõue põhinõudega samas suurusjärgus juba

01.09.2010. Tänase päeva seisuga on hageja viivisenõude suurus 707 707,84 krooni (45

230,77 eurot). Seega on hageja ka oluliselt vähendanud oma viivisenõuet. Seadusest

tulenevalt on võlausaldaja valida, kuidas ja kelle vastu solidaarvõlgnikest nõude esitab

ning

ühe

solidaarvõlgniku

õigusvõime

lõppemine

ei

tähenda,

et

teised

solidaarvõlgnikud vabaneksid kohustuse täitmisest. Bon OÜ kustutamine äriregistrist

mõjutab VÕS § 69 lg 3 järgi üksnes kostja tagasinõudeõigust Bon OÜ vastu. Hageja

nõue Bon OÜ vastu ei olnud hagi esitamise hetkel aegunud, kuna tegemist on korduvate

kohustuste täitmisele suunatud nõudega. TsÜS § 154 järgi algab korduvate kohustuste

täitmisele suunatud aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele

vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitatud arve nr 090107 muutus

sissenõutavaks 21.04.2009, aegumine algas 01.01.2010, mistõttu on TsÜS § 154 järgi

aegumistähtaeg 31.12.2012. Aegumise tähtaja jooksul nõude esitamine ei ole kehtiva

kohtupraktika järgi hea usu põhimõtte vastane. Võlausaldajal on igal ajal õigus nõuda

kohustuse täitmist ning kohustuse täitmata jätmisega kaasnevate tagajärgede riisikot

kannab võlgnik.

Kostja vastuväited

19. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

20. Kuna hageja ei esitanud oma nõuet Bon OÜ likvideerimismenetluses, siis on ta

minetanud oma õiguse esitada nõue kostja vastu solidaarvastutuse sätete alusel. Bon OÜ

on äriregistrist kustutatud 07.06.2012 ja sellele on eelnenud äriseadustiku (ÄS) § 60 lg

2 kohane võlausaldajate teavitamine ja likvideerimismenetlus. Hageja ei ole tõendanud,

et ta tegi kõik endast sõltuva, et võlg Bon OÜ-lt sisse nõuda. Inkassoettevõtte palkamine

ei tõenda nõude aktiivset sissenõudmist. Pärast esialgse võlgniku registrist kustutamist

ja lõppemist ei ole enam võimalik esitada nõudeid esialgse võlgniku võlgade

sissenõudmiseks ettevõtte ülemineku sätete alusel, kui hageja ei nõudnud aktiivselt

nõuet sisse esialgse võlgniku likvideerimismenetluses. Selline hageja käitumine on hea

usu põhimõtte vastane. Bon OÜ võlad tuleb lugeda lõppenuks äriregistrist

kustutamisega 07.06.2012. Hageja esitas hagi alles 28.12.2012. Kostja palub kohtul

hageja viivise nõude osas kohaldada analoogia alusel VÕS § 159 lg 2. Hageja ei ole

esitanud viivise nõuet ei esialgsele võlgnikule ega ka kostjale mõistliku tähtaja jooksul

pärast oma nõude sissenõutavaks muutumist. Hageja nõue on esitatud TsÜS § 138 lg 1

ja 2 sätestatud hea usu põhimõtte vastaselt.

21. Bon OÜ ei ole kostjale üle läinud. Bon OÜ oli omanike poolt saneeritav ning investorite

huvi puuduse tõttu pakkus TR ka hagejale teadaolevalt vaid enda palkamist ja

kaubamärki. Isegi kui tugineda sellele, et kaubamärgi ostmine TRlt ning TR palkamine

näib ettevõtte üleminekuna, pole ettevõtte üleminekut toimunud, sest kostjale pole mitte

kunagi üle antud Bon OÜ olulisi õigusi, sh kaubajääki, raha, masinaid jne. OÜ Adapte

pole ka ostnud Bon OÜ-lt ja TRlt kaubamärki ja ettevõtet hageja poolt väidetava

pakkumise alusel. OÜ Adepte juhatuse liige ja omanik HR oli nõus, et võib alustada

oma ettevõtte, osta ära kaubamärgi ja võtta tööle TR. Selliselt oleks olnud tagatud brändi

jätkuvus. Bon OÜ oli 2009 kevadel majanduslikes raskustes, millest hageja teadis, kuna

leppis TRga kokku tema töölevõtmises ja kaubamärgi ostmises, kuid siis taganes sellest.

Hageja hoidis kriitilisel ajal TRd usus, et ta ei pea tegelema investorite otsimisega. Oli

puhas juhus, et OÜ Adapte ostis kaubamärgi ja otsustas moelooja tööle võtta. Kostjal

on olnud lepe vaid TRga kaubamärgi osas ning TRga kostja juurde töötama asumise

osas ja domeeniõiguste osas. Disaineri ja brändiga pole majandustegevus võimalik,

mistõttu vajas kostja ka tootmist ja lisatööjõudu.

22. Hageja ei ole tõendanud, millise varakogumi kostja väidetavalt üle võttis ning kas seda

varakogumit saab pidada eraldi ettevõtteks, mis võimaldas kostjal katkematult ettevõtte

tegevust jätkata. Hageja poolt viidatud asjaolud on vaid mõned välised ettevõtte

tunnused, kuid tegemist ei ole tervikliku varakogumiga. Ettevõtte või selle osa üleminek

on võimalik üksnes siis, kui üle on läinud terviklik majandusüksus, mis võimaldab

katkematult jätkata iseseisvat majandustegevust, mida hageja ei ole tõendanud.

Toimunud ei ole identiteeti säilitanud majandusüksuse katkematu tegutsemise

jätkumine sisuliselt sarnasel kujul nagu Bon OÜ-s. Ettevõtte ülemineku hindamisel

tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka

järgnevat äriühingute käitumist oma majandustegevuse korraldamisel. Kõiki asjaolusid

tuleb hinnata kogumis. Riigikohus on oma otsustes pidanud oluliseks ettevõtte

ülemineku hindamisel arvestada järgnevate kriteeriumitega: tootmisvahendite ja muude

materiaalsete vahendite üleminek; immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni

ülevõtmine; kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; majandustegevuse jätkuvus, personali

säilitamine terviklikul kujul; üleandja ja omandaja juhtorganite liikmete kattuvus.

Käesoleval juhul saab rääkida ainult sellest, et paljud kliendid ja tarnijad on kattuvad,

kuid see tuleneb antud majandustegevuse spetsiifikast. Personal ei säilinud terviklikul

kujul. Muud olulised kriteeriumid ei ole üldse täidetud.

23. Kõikidel olulistel ettevõtte ülemineku kriteeriumitel on erinevate ettevõtete puhul ka

erinev kaal ning nende kriteeriumite rakendamisel tuleb arvestada konkreetsest asjast

tulenevaid eripärasid. Antud juhul on eripäraks see, et Bon OÜ ettevõtte tegevus

pesurõivaste tootmise tegevusalal ei kattu olulises osas kostja ettevõtte tegevusega juba

pelgalt tootmise mahu ja korralduse tõttu. Kostja soetas oma tegevuse tarvis täiesti uued

masinad ja seadmed, ostis sisse toodete tootmiseks vajaliku materjali ja investeeris oma

ettevõtte tegevuse alustamisse aastatel 2009 kuni 2010 üle 4 000 000 krooni, võttis tööle

uued töötajaid, seega ei saanud toimuda mingit tegevuse üleminekut ega jätkuvust.

Kostja lõi täiesti iseseisva ettevõtte, ostis kaubamärgi kolmandalt isikult ja domeen ei

kuulu tänaseni kostjale, kostjal on leping selle kasutamiseks. TR ja KS said kostja

osanikeks esimest korda alles 15.09.2010, seega üle aasta peale väidetavat ettevõtte

üleminekut ja väidetava ülemineku ajal ning pärast seda oli kostja 100% aktsionäriks

OÜ Adepte. Kui kostja oma majandustegevust alustas, ei kattunud ei osanikud ega

juhtorganite liikmed. Ettevõtte tegevuse katkematul jätkamisel on üheks kõige

olulisemaks vahendiks rahalised vahendid, mida kostja ei ole Bon OÜ-st saanud.

Üksnes hageja töötajatega ning üksnes mingite väidetavate kliendisuhetega ei oleks

olnud võimalik iseseisva ettevõtte tegevus. Hageja poolt esitatud väidete alusel ettevõtte

ülemineku võimalus tähendaks oluliselt ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiramist, mis ei

saa aga olla VÕS § 183 lg 1 järgse vastutuse kohaldamise eesmärgiks. Uuel ettevõtjal

ei tohi olla piiratud tööle võtta tegevuse lõpetanud ettevõtte töötajaid.

24. Kostja alustas oma majandustegevust pesutootmises alates 30.06.2009, kui omandas

OÜ Adepte, kellel puudub igasugune seos Bon OÜ-ga kui juriidilise isikuga. OÜ

Adepte on kostja enamusosanik. Tegevuse alustamiseks investeeris emaettevõte ja

aktsionär

OÜ

Adepte

laenulepingute

alusel

2009

majandusaastal

kostja

majandustegevusse kokku 2 300 000 krooni. Kostjal puudusid tegevuse alustamiseks

rahalised vahendid, mida ettevõte esiteks materjali ja tooraine ostuks, allhankijatele

maksmiseks ja ka palkade ning palgamaksude tasumiseks, põhivahendite eest

tasumiseks ja ka rendimaksete tasumiseks ning muude vajalike tegevuskulude katteks.

Kõigepealt tuli toomine käivitada, osta materjalid, tooted valmis teha ja alles siis sai

neid müüma hakata ja alles seejärel said tulla esimesed laekumised ostjatelt. Ajaliselt

kõige varem 30.06.2009 sai kostja emaettevõttelt laenu summas 1 000 000 krooni, mille

arvelt hakati juulis ostma materjali. Samuti oli esialgu võimalik üksnes laenu arvelt

hakata tasuma töötajatele palka. Oma õmblustootmisesse võeti 2010 tööle üle 20

töötaja, kostja investeeringud olid kokku umbes 5 miljonit krooni. Esimene suurem

laekumine kostja toodetud valmiskauba eest saadi ostjalt alles 11.09.2009 summas 2565

krooni. Esimese müügilaekumise ajaks oli emaettevõte OÜ Adepte finantseerinud

kostja tegevust laenuga summas 1 300 000 krooni. Samas laekus müüdud kauba eest

kokku 8169 krooni. See asjaolu tõendab, et kostja ei saanud Bon OÜ-st midagi, mida

saaks käsitleda sellise varakogumina, mis oleks võimaldanud ettevõttena katkematult

tegutseda alates 2009 juuli algusest.

25. Kostja ettevõtte tegevuse käivitamise alguseks saab sisuliselt lugeda osavõttu Eesti

Näituste ruumides toimunud Ilumessist 02.10.2009 – 04.10.2009. Nagu pangakonto

väljavõttelt on näha, suudeti näitusel teostada väikeklientidele küllalt märkimisväärselt

müüki, mis oli kostja väikeklientidele müügi algus. Kuna kostja äriplaan nägi tegevuse

algusest peale ette oma kaupluse avamist, mis lõpuks avati asukohas Pärnu mnt 21,

Tallinn, siis oli oluline ennast tutvustada väikeklientidele Ilumessil. Bon OÜ-l oma

eraldi kauplus puudus.

26. TR ja KS võeti tööle kostja ettevõttesse ilma igasuguse seoseta nende töösuhtega Bon

OÜ-s. Hageja vastavad väited on oletuslikud, arusaamatuks jääb, mis puutumust omab

seejuures Bon OÜ müügipakkumine hagejale. MA töötab kostja juures tehnoloogina,

mitte õmblejana. Kostjal ei olnud alguses õmblusmasinaid, õmblustööd telliti Läti

Vabariigi äriühingust SIA V.I.P.A. Töötajatega, kes olid eelnevalt töötanud Bon OÜ-s,

sõlmis kostja täiesti uued töölepingud. Lisaks leppis kostja oma töötajatega kokku

erinevad töötasud. 2009 lõpus töötasid kostja juures lisaks hageja poolt mainitud

töötajatele TH, LT ja BS, lisaks tegeles ettevõtte juhtimisega eraldi igapäevaselt

juhatuse liige GS.

27. Kostja ei ole jätkanud Bon OÜ kliendisuhteid. Ühestki dokumendist ei nähtu kostjale

laekumisi Selverist. AS-iga Tallinna Kaubamaja sõlmis kostja iseseisvalt, läbirääkimisi

pidades IR, täiesti uue lepingu, mille saamine ei olnud vähimalgi määral seotud Bon

OÜ-ga. Tegemist ei olnud kliendisuhte jätkumisega. Eesti pesutootmise turg on väga

kitsas nišš, on väga vähe kauplusi, mis müüvad korraga erinevaid kaubamärke, seega

suuremad kliendid selles osas kattuvad kõigil pesutootjatel ja sellest on tingitud ka

suuremate klientide kattuvus Bon OÜ-ga. Samuti sõlmis kostja ise lepingu

õmblemisteenuse ettevõttega SIA V.I.P.A ja selle sõlmimiseks sõitis GS isiklikult Läti

Vabariiki. Sama kehtib ka materjali tarnijate puhul. Suure tõenäosusega on ka hageja

enda ettevõtte andmetes need samad suuremad ostjad ja ka materjali tarnijad, sest

Euroopas neid tarnijaid sisuliselt rohkem polegi. Arusaamatu, kuidas on antud

kohtuasjaga seotud ARKATI OÜ ja millistele konkreetsetele kohtadele hageja

pangakontode väljavõtetel viitab, kui väidab, et kostja võttis üle ca 80 % klientidest.

Pelgalt nimede kattuvus ei tõenda, et kliendid ja tarnijad on üle läinud. Ja kui S pakubki

kõige odavamat hinda transpordil Euroopasse, siis miks pidi kostja oma uues alustavas

ettevõttes

tellima

näiteks

kallima

hinnaga

transporti.

Kostja

valis

oma

majandustegevuse jaoks kõige paremad teenused ja seda nii hinna kui kvaliteedi

poolest. Kuna materjalitootmist kostjal endal ei olnud, siis pidigi ta kasutama hageja

viidatud tarnijaid. Kuna kostjal ei olnudki muid valikuid oma majandustegevuse

käivitamiseks ja arendamiseks kui antud tarnijad ja ka ostjad, siis hageja esitatud

andmetega ei olegi võimalik tõendada ettevõtte üleminekut. Hageja väited

pangakontode alusel tarnijate ja kliendisuhete ülemineku kohta on meelevaldsed.

28. Pesu tootmises on oluline kaubamärgi läbiv identiteet, kuid kostja on ostnud

kaubamärgi kolmandalt isikult TRlt, mitte ei ole seda saanud Bon OÜ-lt. Mingit

puutumust ei oma TR kaubamärgi müügiettepanekus hagejale sisalduv lubadus

„Bolero“ kollektsiooni üleandmiseks ja ettevõtte materiaalse vara väidetav üleminek.

Millist materiaalset vara peab hageja silmas, on selgusetu. Kõik materjalid toodanguks

ostis kostja ise. Lõigete intellektuaalne omand ei ole liikunud Bon OÜ-lt kostjale, vaid

see kuulub algusest peale kostjale ja on välja töötatud kostja ja TR uue töösuhte raames.

Mingeid tõendeid immateriaalse vara ülemineku kohta hageja esitanud ei ole. Mida

hageja peab silmas „Bolero“ pesukollektsiooni ülevõtmise all, jääb arusaamatuks. TT

maksed ei tõenda ettevõtte materjali üleminekut, maksed teostati kostja poolt tehtud

tööde eest. Lisaks müüs „Bolero“ kollektsiooni hageja ise kostjale, mistõttu on väärad

hageja väited, et kostja võttis selle kollektsiooni üle kuidagi ettevõtte üleminekuga. TT

võttis ise kostjaga ühendust Hispaania reisi ajal ja GS leppis TTga kokku, et ta hakkab

kostja edasimüüjaks Saksamaal.

29. Hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja jätkanud tegevust Bon OÜ tootmisruumides.

Üks asi on sama aadress, kuid tegevuse jätkumist ei ole hageja ühegi tõendiga

tõendanud. Kostja sõlmis uue üürilepingu, osteti mööbel, masinad, materjalid, seadmed.

See, et tegemist on sama aadressiga, ei tõenda veel seda, et kostjale läks üle Bon OÜ

tootmisüksus ning leidis aset tegevuse jätkamine. Hageja ei ole tõendanud, milline oli

Bon OÜ üürisumma, mis üürileping tal sõlmitud oli ja kellega. Kostja üürisuhet tõendab

üürileandja OÜ-ga Beltoise sõlmitud üürileping. Oluline on seejuures ka p 4.1 sisalduv

tagatis summas 15 400 krooni, mis tõendab seda, et ilma tagatiseta ei oleks kostja saanud

seda üürilepingut sõlmidagi. Tegemist on täiesti uue ja iseseisvalt sõlmitud

üürilepinguga. Selle üürilepingu alusel saadud ruumides tuli kostjal teostada remont,

ruumid tuli seejuures remonti teostanud OÜ-le Enterserv vabastada täielikult.

30. Juhul, kui Bon OÜ tegevus oleks katkematuna jätkunud, ei oleks kostja pidanud ostma

materjali, tööle värbama uusi töötajaid, sõlmima uutel tingimustel töölepingud, pidama

klientidega läbirääkimisi. Samuti ei ole kostjal tekkinud käivet Bon OÜ tegevuse

tulemusel. Kostja on iga müüdud toote ise ja oma vahenditega tootnud. Vastasel juhul

oleks Bon OÜ ja ARKATI OÜ käive pidanud kostja tegevuse algusest – s.o 30.06.2009

lõppema, kuid see ei lõppenud, vaid tegevus jätkus. Väidetavat ettevõtte üleminekut

tuleb hinnata nende väidetavate kasude valguses, mida omandaja sai ja kas ta sai mingit

kasu selle näol, et ta sai ettevõtte, mis võimaldas tal kohe alustada tootmist ja müüki.

Kusjuures tuleb arvestada ka iga ettevõtte spetsiifilisi meetodeid kogumis. Bon OÜ-s

toimus kogu arendustegevus ettevõtte asukohas, kostja tootmine oli aga korraldatud

niiviisi, et Läti Vabariigi äriühingus SIA V.I.P.A. töödeldi lõiked ja mudelid välja ning

alles hiljem, kui olid soetatud uued seadmed, rajati oma uus tootmistsehh.

Maakohtu otsus

31. Harju Maakohus rahuldas 13.12.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja võlgnevuse

13 815 eurot ja viivise 13 815 eurot hageja kasuks. Hageja menetluskulud jättis kohus

kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.

32. Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas Bon OÜ ettevõtte on üle

läinud kostjale ning kas kostja on kohustatud tasuma hagejale Bon OÜ võlgnevuse ning

viivised.

33. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 sätestab, et ettevõte on majandusüksus,

mille kaudu isik tegutseb. Võlaõigusseadus (VÕS) § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad

ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad,

õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekut

reguleerivad VÕS §-d 180–185, kuid nimetatud paragrahvid ei anna ettevõtte ülemineku

ammendavaid kriteeriume. Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte ülemineku hindamisel

tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka

järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel on kriteeriumiteks mh:

1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite

üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja

hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus;

6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg;

7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8)

ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, 10)

juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on erinevate ettevõtete puhul

ka erinev kaal ning nende kriteeriumite rakendamisel tuleb arvestada konkreetsest asjast

tulenevaid eripärasid (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 11). Asjas nr 3-3-1-6-

12 tehtud 16.04.2012 otsuse p-s 12 on Riigikohtu kolleegium märkinud, et oluline on,

ja seda rõhutab ka Euroopa Kohtu praktika, et ettevõtte ülemineku kriteeriumid on

üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus (vt Riigikohtu 17.06.2013 otsus

kohtuasjas nr 3-3-1-1-13).

34. Bon OÜ asutati 01.12.2008. Bon OÜ äriregistrijärgne põhitegevusala töövõtulepingu

sõlmimise ajal oli disainerite tegevus, e-post xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, juhatuse

liikmed ja osanikud TR ja KS. Bon OÜ turustas oma tooteid kaubamärgi

BonBonLingerie kaudu veebiaadressil www.bon.ee ja tootmisüksus paiknes aadressil

Tatari 64, Tallinn. Bon OÜ majandustegevus peatus aprillis 2009.

35. Kostja asutati 15.05.2009 usaldusühinguna ja kujundati 16.05.2009 osaühinguks.

Kostja

äriregistrijärgne

põhitegevusala

on

alusrõivaste

tootmine,

e-post

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, veebiaadress www.bon.ee ning

alates 15.09.2010 on osanikud TR ja KS. Kostja alustas tegevust reaalselt 01.07.2009 ja

tegevusala on naiste aluspesu tootmine kaubamärgi BonBonLingerie all. Kaubamärgi

registri väljavõttest nähtub, et kostja on omandanud kaubamärgi BonBonLingerie ja

kostja tootmisüksus paikneb aadressil Tatari 64, Tallinn.

36. Eeltoodust nähtub, et Bon OÜ ja kostja ettevõtte tüübid (osaühing), tegevusalad

(alusrõivaste, pesu tootmine) ja kaubamärk (BonBonLingerie) on samad.

37. Ettevõtte üleminekut tõendab ka asjaolu, et Bon OÜ juhatuse liige TR pakkus esmalt

Bon OÜ-d müügiks ka hagejale. TR on pakkunud hagejale BonBonLingerie kaubamärki

ja äriühingut tervikuna müügiks hinnaga 2 000 000 krooni. Eellepingust nähtub, et TR

ja TR pidid tagama hagejale kaubamärgi BonBonLingerie omandi ülemineku TRlt ostu-

müügilepinguga hinnaga 5000 krooni + kaubamärgi omaniku registreerimise kulud ca

1777 krooni. Samuti oli eellepingus kirjas, et hageja võtab tööle TR ja tehnoloog-

õmbleja MA. TR kohustus üle andma kollektsiooni „Bolero“ (tellimuse, materjalide

tabelid, materjalide vajaduse ning baaslõiked ja näidised). Eellepingust nähtub ka, et

Bon OÜ-l oli õigus ära müüa oma parima äranägemise järgi kaubamärgiga tooted, mis

olid Bon OÜ laos, aastate 2009-2011 jooksul. Hageja keeldus nimetatud pakkumisest.

11.06.2009 TR e-kirjaga on tõendatud, et 19.06.2009 peaks selguma, kas Bon OÜ saab

omale investori, mille järel makstakse hagejale võlgnevused ära. Ajaliselt langeb kõik

kokku kostja asutamisega 15.05.2009 ja selle omandamisega OÜ Adapte poolt

30.06.2009. Esitatud tõenditest nähtub, et TR on 15.07.2009 võõrandanud kaubamärgi

BonBonLingerie kostjale hinnaga 4215 krooni, mis oli ka sätestatud hagejale pakutud

eellepingus ja on alustanud tööd TR ja MAga, mis samuti oli sätestatud hagejale pakutud

eellepingus. Asjaolu, et kostja ei soovinud Bon OÜ-d osta ja asutas ise uue äriühingu,

ei tähenda, et kostja ei jätkanud Bon OÜ tegevust. Kostja on just eesmärgil, et Bon OÜ-

l puudusid rahalised vahendid, alustanud ettevõtet ise. Puudub vaidlus, et Bon OÜ oli

majandusraskustes äriühing, seega on loomulik, et OÜ Adapte on kostjasse

investeerinud rahalisi vahendeid tegevuse jätkamiseks ja vara soetamiseks.

Iseenesestmõistetav on, et kui võetakse üle makseraskustes ettevõte, siis vaadatakse üle

stardikapital, täiendavad investeeringud ja äriplaan. Nimetatu aga ei välista asjaolu, et

kostja sai tegutseda üksnes tänu Bon OÜ-st ülevõetud oskusteabele ja

koostööpartneritele, mille tulemusel kostjal üldse tekkis käive.

38. Puudub vaidlus, et Bon OÜ tegevus rauges pärast kostja tegutsema hakkamist, Bon OÜ

ei esitanud ühtegi majandusaasta aruannet. Asjaolu, et Bon OÜ on teinud peale kostja

tegutsema asumist makseid, ei tähenda, et kostja ei ole Bon OÜ ettevõtet üle võtnud,

kuskilt ei tulene, et ülevõetav äriühing peab koheselt tegevuse lõpetama. Eellepingust

nähtuvalt oli üheks tingimuseks, et Bon OÜ-l on õigus müüa ära kaubamärgiga tooted,

kohtu hinnangul tõendab see, et vastav kokkulepe jäi ka kostja ja Bon OÜ vahel.

39. Bon OÜ juhatuse liikmed TR ja KS asusid tööle kostja juures loovjuhtidena, hiljem on

saanud neist lisaks kostja osanikud. Lisaks asusid kostja juures tööle Bon OÜ töötajad

MA ja L-EN, kelle töölevõtmine oli ka Bon OÜ üleandmise eelduseks hagejale. Kostja

pangakonto väljavõttest nähtub, et esimene töötasu on makstud TRle, KSele, MA ja L-

EN 05.08.2009 ehk nimetatud isikud pidid tööle asuma kostja juures 01.07.2009, s.o

alates kostja tegevuse algusest, mis tõendab, et kostja alustas tööd üksnes Bon OÜ

töötajatega. Töötajate ülevõtmist on kinnitanud ka kostja seaduslik esindaja vande all

antud seletusega. Seega on kostja üle võtnud Bon OÜ töötajad ehk oskusteabe tegevuse

jätkamiseks. TR oli Bon OÜ-s disainer ja MA BonBonLingerie toodete spetsialist.

Asjaolu, et kostja on töötajatega sõlminud uued töölepingud ja töötajad saavad suuremat

tasu, ei oma antud asjas tähtsust ja ei välista Bon OÜ üleminekut. Lisaks olid TR ja KS

varasemalt osanikud ja juhatuse liikmed Bon OÜ-s, seega on loomulik, et kostja juurde

tööle asumisel sõlmiti nendega töölepingud, milline oli ka tingimuseks Bon OÜ poolt

hagejale pakutud eellepingus. Nimetatu aga ei välista, et Bon OÜ töötajad asusid alates

kostja tegevuse algusest tööle kostja juures, mis oli vajalik Bon OÜ toodete tootmise

jätkamiseks. Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et

2009 suvel oli pesutootmises palju oma ala spetsialiste, kellel puudus töö, hageja oli

2009 esimese poole jooksul lõpetanud töösuhte ligi 60 töötajaga, kelle seas oli

spetsialiste nii müügi, tootmise kui disaini erialalt, kuid kostja alustas tööd Bon OÜ

töötajatega. Kostja on esimestele uutele töötajatele töötasu maksnud alles 05.10.2009

ning personaliotsimise ettevõttele Fontes OÜ on kostja tasunud esimest korda

21.10.2009, seega uued töötajad asusid kostja juures tööle alles kaks kuud peale kostja

asutamist ehk septembris 2009. Lisaks on loomulik, et kostja on tööle võtnud ka uusi

töötajaid, kuna kostja eesmärk oli tegevust laiendada ning avada tootmistsehh kohapeal

ja avada enda toodete müümiseks enda pood, millise kostja avas Tallinnas Pärnu mnt-l.

Asjaolu, et kostja on asunud äri mitmekesistama ja laiendama, ei välista ettevõtte

üleminekut.

40. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et kostja on jätkanud tegevust Bon OÜ

klientide ja tarnijatega. Pangakontode väljavõtetest nähtub, et kostja on enamiku Bon

OÜ klientidest üle võtnud 2009 teises pooles. Kostja on jätkanud kliendisuhteid

Tallinna Kaubamaja AS-iga, A-Selver AS-iga, Eyedigital OÜ-ga, OÜ-ga Merloo

Kaubandus, Ilusalong Christina OÜ-ga, Ilukeskus OÜ-ga, TTga, N-Kaubandus

OÜ-ga, OÜ-ga Steffing, PS Agentuur OÜ-ga ning lisaks TR ja KSe endise äriühingu

ARKATI OÜ klientidega Glow OÜ-ga ja Beatrice Mass Modelnet OÜ-ga. Lisaks olid

kõik eelnimetatud äriühingud eelnevalt ka ARKATI OÜ kliendid. Nimetatu tõendab, et

kliendisuhted jätkusid tänu Bon OÜ ülevõtmisele. Ilmekalt tõendab nimetatut asjaolu,

et TR on hagejale 06.05.2009 Bon OÜ ülevõtmise pakkumisel märkinud, et

„Kaubamaja IR rääkisin just. Tema ütles, et jah, Kaubamaja on kindlasti huvitatud edasi

müümast BonBon pesu, kui ka uus omanik on Linette ja kui Linette müüb. Aga T peab

olema kollektsioonide autor“ (I kd, tl 111-112). Loomulik on, et GS, kes on kostja

juhatuse liige, on iseseisvalt pidanud läbirääkimisi AS-iga Tallinna Kaubamaja uue

lepingu sõlmimiseks, mis on tõendatud 27.08.-28.08.2009 e-kirjavahetusega, kuid

nimetatu ei välista, et läbirääkimised on saanud toimuvaks just tänu Bon OÜ-le. Samuti

ei ole usutav, et TT tuli Hispaanias üksnes GSga läbirääkimisi pidama, samal ajal kui

ka TR oli kostja poolt saadetud välislähetusse Hispaaniasse toodete pildistamiseks.

Hageja seadusliku esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et Bon OÜ müügi

läbirääkimiste ajal nimetas TR, et TT on suure potentsiaaliga ekspordikliendiks. Kostja

pangakonto väljavõttest nähtub, et TT on ka kostja üheks suuremaks ekspordikliendiks.

Seega ei ole usutavad väited, et TT juhuslikult tuli kostjale ennast ekspordi kliendiks

pakkuma. Uute lepingute sõlmimine klientidega oli vajalik selleks, et arvete alusel

tasutud summad laekuksid kostjale, mitte Bon OÜ-le. Usutav ei ole kostja seadusliku

esindaja vande all antud seletus, et kostja seaduslik esindaja on iseseisvalt leidnud kõik

kliendid ja asunud läbirääkimisi pidama täpselt samade klientidega nii Eestis kui ka

välismaal, kellega olid suhted ARKATI OÜ-l ja Bon OÜ-l. Kostjal on samad kliendid,

kuna kostja on üle võtnud Bon OÜ töötajad, teadmistebaasid. Mis puudutab A-Selver

AS-i kostja kliendiks olemist, siis nähtub kostja pangakontori väljavõttest, et kostja on

teinud A-Selver AS-ile ülekande 08.12.2009, seega on väärad kostja väited, et kostjal

puudusid suhted Selveriga.

41. Kostja on jätkanud koostööd ka ARKATI OÜ ja Bon OÜ tarnijatega. Pangakonto

väljavõtetest nähtub, et kostja on jätkanud koostööd järgmiste tarnijatega:

Muehlermeier Bodyshaping, Jabouleydentelle, Fashion Resources, Seram Europe,

Tailor SRL, SIA VIPA, European Stretch Fabrics, SIA Lauma Fabrics, Satab, Junior

Hagen, Coast eesti AS, Arta-F, OÜ Ruston Invest, Armator, Textra, Balti Laomeister

OÜ, AS Schenker, AS Stampline, UAB VITA Baltic, AS Linette. Kostja ei ole

tõendanud, et just nimetatud kliendid ja tarnijad pakkusid soodsamaid tingimusi. Seega

on alusetud kostja väited, et kostja valis tarnijaks AS-i Schenker, kuna just tema pakkus

kostjale soodsaid tingimusi. Usutav ei ole ka, et kostja juhuslikult tellis algselt

õmblusteenust SIA-lt V.I.P.A, kust tellis teenust ka Bon OÜ. Usutavad ei ole ka kostja

seadusliku esindaja vande all antud seletus, et õmblusteenus telliti SIA-lt V.I.P.A juulis

2009, kuna hageja keeldus kostjale õmblusteenust osutamast. Hageja on keeldunud alles

augustis 2008 (I kd. tl 123-127; II kd, tl 99). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on

üksnes Läti Pesuõmblejate Liidus 25 pesu õmblemisega tegelevat äriühingut, seega oli

kostjal võimalus teenuse osutajaks võtta mõni muu äriühing, kuid kostja on otsustanud

just selle äriühingu kasuks, mida kasutas Bon OÜ, mis on saanud võimalikuks tänu Bon

OÜ-le.

42. Eeltoodust tulenevalt kattuvad ARKATI OÜ, Bon OÜ ja kostja kliendid ja tarnijad

enamuses. Tähtsust ei oma, millal on esimesed maksed klientide ja tarnijate poolt

kostjale tehtud, nimetatu ei välista kliendi- ja tarnijasuhete jätkumist. Tähtsust ei oma

ka, et klientide ja tarnijatega on sõlmitud uued lepingud, kuna uute lepingute sõlmimine

on iseenesestmõistetav.

43. ARKATI OÜ puutub antud asjasse, kuna TR ja KS olid varasemalt ARKATI OÜ

juhatuse liikmed. TR ja KS asutasid 2004 ARKATI OÜ, mille osanikud olid nad kuni

23.01.2009 ja juhatuse liikmed kuni 25.02.2009. ARKATI OÜ tegevusala oli aluspesu

tootmine, müük ja vahendamine ning kaupa turustati kaubamärgi BonBonLingerie nime

all. Viimane majandusaasta aruanne esitati 2009 (2008 majandusaasta aruanne) ning

seejärel majandustegevus lõppes, peale mida asutati Bon OÜ. Nimetatu näitab, et TRl

ja KSel on klientide ja tarnijatega juba pikemaajalised suhted ning kostja on saanud

jätkata kliendisuhteid üksnes selle tõttu, et kostja on üle võtnud Bon OÜ ettevõtte.

44. Tõendatud on ka kinnisasja, tootmisvahendite ja kaubamärgi üleminek. Puudub vaidlus,

et Bon OÜ-le ei kuulunud kinnisvara ega tootmisvahendeid, sest kangad ja õmblustööd

telliti kolmandatelt isikutelt, nt SIA V.I.P.A, ACG-Nyström Eesti OÜ. Samuti ei

kuulunud 2009 tegevuse alustamisel kostjale kinnisvara ja tootmisvahendeid, kuna

kostja tellis kangad ja õmblustööd samadelt isikutelt. Nimetatut on kinnitanud ka kostja

seaduslik esindaja vande all. Kostja seaduslik esindaja märkis, et algselt puudusid

kostjal õmblusmasinad ja kasutati Läti allhanget kuni oma tööstuse valmimiseni 2010

alguses. Asjaolu, et kostja on hilisemalt alustanud tootmist enda tsehhis, milleks on

ostnud seadmed ja masinad, ei oma tähtsust. Asjaolu, et kostja on asunud laiendama ja

mitmekesistama oma tegevust, ei välista Bon OÜ ülevõtmist. Tänu Bon OÜ ettevõtte

ülevõtmisele just on olnud kostjal põhjust alustada ettevõtte laiendamist ja

mitmekesistamist.

45. Puudub vaidlus, et Bon OÜ on turustanud tooteid kaubamärgi BonBonLingerie kaudu

ning et veebiaadress oli ja domeeninimi @bonbonlingerie. Puudub vaidlus, et kostja on

omandanud

15.07.2009

kaubamärgi

BonBonLingerie

ning

veebiaadress

on

www.bon.ee ja domeen @bonbonlingerie. Seega on kostjal samaks jäänud kaubamärk

ja turustuskanalid. Tähtsust ei oma, et Bon OÜ ei omanud kaubamärki ja kostja on

ostnud kaubamärgi, oluline on, et mõlemad äriühingud kasutavad sama kaubamärki.

Tähtsust ei oma ka, et domeen @bonbonlingerie ei kuulu kostjale, et kostja kasutab seda

lepingu alusel, tähtsust omab üksnes, et Bon OÜ kasutas nimetatud domeeni ja kostja

jätkab domeeni kasutamist. Klientidele ja koostööpartneritele on tähtis üksnes

kaubamärk, st kliendid ostavad bonbonlingerie pesu, mitte ei vali pesu selle järgi, kes

parasjagu omab vastavat kaubamärki või domeeni. Lisaks nähtub Bon OÜ poolt

hagejale pakutud eellepingust, et Bon OÜ ülevõtmisel lubati hagejale kaubamärgi

omanikuks saamist selle ostmise teel, mille omanikuks on saanud kostja, ostes

kaubamärgi just samalt isikult, kellelt pakuti seda ostmiseks hagejale ja kaubamärk on

ostetud ka sarnase hinnaga.

46. Kostjale on üle läinud ka 2009 suvekollektsioon „Bolero“, mida tõendavad TT maksed

kollektsiooni eest. Bon OÜ juhatuse liige TR lubas kaubamärgi müügiettepanekus

kaubamärgiga koos üle anda 2009 suvekollektsiooni „Bolero“ ja sügis-talve

kollektsiooni, mille jaoks olid olemas materjalid ja baaslõiked. Seega on kostjale üle

läinud Bon OÜ olemasolevad kollektsioonid ja laos olevad materjalid. Asjaolu, et

„Bolero“ kollektsiooni on müünud kostjale hageja, on teoks saanud üksnes tänu TRle ja

on loomulik, kuna Bon OÜ tellis teenust just hagejalt. See aga ei välista asjaolu, et

kollektsioon on kostjale üle läinud. Kostja ja Bon OÜ suurimalt kliendilt AS-ilt Tallinna

Kaubamaja on kostjale esimesed laekumised tulnud 11.09.2009 ehk juba kaks kuud

pärast kostja asutamist. Kostja väitel on kostja alustanud oma tegevust nullist, seega ei

oleks saanud kostjale tulla laekumised juba kaks kuud peale asutamist, mis tõendab, et

kostja pidi Bon OÜ-lt üle võtma kollektsioonid, mida müüa. Hageja seadusliku esindaja

vande alla antud ütlustega on tõendatud, et ühe kollektsiooni väljatöötamisele ja

toomisele kulub minimaalselt ca 6 kuud aega, seega ei ole usutav kostja jutt, et kostja

sai paari nädalaga tehtud töö, milleks kulub vähemalt 6 kuud, eriti veel olukorras, kus

kostja väitel alustati tegevust nullist. Kostja on ise esitanud tõendid ja väitnud, et

tegevuse alustamiseks tegi kostja investeeringud, võttis tööle uued töötajad, ostis uued

seadmed, pidas läbirääkimisi ja sõlmis uusi lepinguid. Seega ei ole ilma Bon OÜ-lt

toodete ülevõtmiseta võimalikud esimesed laekumised juba kahe kuu möödudes

tegevuse alustamisest. Kostja ei ole esitanud ka tõendeid, et kostja sai tooted kahe kuuga

valmis.

47. Kostja on jätkanud tegevust ka samades ruumides, kus Bon OÜ, Tatari 64, Tallinn.

Puudub vaidlus, et kostja alustas tegevust samal aadressil üürileandja Beltoise OÜ

juures. Asjaolu, et Bon OÜ-l ja kostjal oli sama üürileandja, on tõendatud pangakonto

väljavõtetega, seega on alusetud väited, et tõendamata on, et tegemist on ühise

üürileandjaga. Tähtsust ei oma, et kostja on sõlminud üürileandjaga uue üürilepingu ja

tasunud selle eest tagatist. Loomulik ja tavapärane on, et kostja sõlmib ise üürilepingu

ja peab lepingu sõlmimiseks läbirääkimisi, mis ei muuda aga asjaolu, et kostja on

jätkanud tegevust samades tootmisruumides. See, et kostja on jätkanud samades

tootmisruumides, ei muuda ka asjaolu, et kostja on sisutanud tootmisruumid uuesti ja

teinud selleks investeeringuid. Iga isiku suva on, kuhu ta raha investeerib ja millist

sisekujundust soovib. Seda ei muuda ka, et kostja on oma teenused tellinud Elisa Eesti

AS-ilt, mitte Elion Ettevõtted AS-ilt. Pangakonto väljavõtetest nähtub ka, et Bon OÜ ja

kostja üürisumma oli sisuliselt sama. Bon OÜ on tasunud üüri 6000-9000 krooni ning

kostja on tasunud 7539-8310 krooni.

48. Asjaolu, et kostja on avanud enda toodete müümiseks poe Pärnu mnt-l, Tallinnas, ei

välista asjaolu, et kostja on Bon OÜ ettevõtte ülevõtnud. Tegevuse laiendamaine ja

mitmekesistamine ei välista äriühingu ülevõtmist.

49. Ettevõtte üleminek võib toimuda ka ilma poolte sõnaselge tahteavalduseta. Tulenevalt

VÕS § 183 lg 2 ei ole ettevõtte tehinguliseks üleminekuks vaja pooltevahelist otsest

tahteavaldust ning võimalik pooltevaheline tehing ei oma kolmandate isikute jaoks

õiguslikku tähendust. Ettevõtte üleminek võib toimuda ka järelduslikult, kaudse

tahteavalduse teel TsÜS § 68 lg 3 alusel. Omandaja tahet ettevõte üle võtta saab

järeldada asjaoludest, millest nähtub ettevõtte kui terviku ülevõtmine. Asjaolu, et

lepingupooled ei osanud arvata, et tehinguga võib kaasneda ka kohustuste üleminek, ei

oma tähtsust, sest seaduse mittetundmine ei vabasta seaduse alusel tekkinud

kohustustest. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik kannab tehingute tegemisel ise

riisikot ning poolte omavahelised kokkulepped kohustuste ülemineku või selle

välistamise kohta omavad VÕS § 183 lg 2 alusel tähendust vaid poolte omavahelistes

suhetes. Eeltoodust tulenevalt on Bon OÜ üleminek kostjale toimunud, kuna esinevad

kõik põhilised ettevõtte üleminekut iseloomustavad tunnused – üle läksid iseseisva

majandusüksusena tegutsemiseks vajalikud asjad, sõlmiti uued töölepingud Bon OÜ

töötajatega ning pausi majandustegevuses ei esinenud. Üle läks ka oluline osa

kliendisuhetest, majandustegevus jätkus samades ruumides, sõlmiti uued lepingud Bon

OÜ koostööpartneritega ning majandustegevus sarnanes eelnevaga. Kostja kasutab ka

sama kaubamärki, domeeni ja veebiaadressi.

50. Hageja nõue kostja vastu ei ole lõppenud Bon OÜ registrist kustutamisega. VÕS § 65

lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt

võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega on võlausaldaja valida, kuidas ja

kelle vastu solidaarvõlgnikest ta nõude esitab ning ühe solidaarvõlgniku lõppemine ei

tähenda, et teised solidaarvõlgnikud vabaneksid kohustuse täitmist. Hea usu põhimõtte

vastane ei ole nõude maksmapanek aegumise tähtaja jooksul. Hageja nõue Bon OÜ

vastu ei olnud hagi esitamise ajal aegunud. TsÜS § 154 järgi algab korduvate kohustuste

täitmisele suunatud aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele

vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitatud arve nr 090107 muutus

sissenõutavaks 1.04.2009, seega algas aegumine 01.01.2010 ja lõppes 31.12.2012. Hagi

on kohtule esitatud 28.12.2012. Kohtule esitatud kirjavahetusest ka nähtub, et hageja on

pidanud TRga läbirääkimisi võlgnevuse kustutamiseks ja heas usus lootnud, et Bon OÜ

leiab võimalused võlgnevuse tasumiseks, selle asemel on Bon OÜ aga tegevuse

lõpetanud ja andnud ettevõtte üle kostjale. Seega ei ole hageja käitunud hea usu

põhimõtte vastaselt. Kostja, võttes üle Bon OÜ ettevõtte, pidi arvestama, et ettevõtte

üleminekuga kaasnevad ka kohustused. Hageja on võlgnevuse sissenõudmiseks

sõlminud ka käsundi inkassoettevõttega ning edastanud nõude võlgnevuse tasumiseks

nii hagejale kui ka kostjale 10.02.2010.

51. Puudub vaidlus, et hageja ja Bon OÜ vahel oli sõlmitud 19.03.2009 töövõtuleping nr 2,

mille järgi hageja kohustus valmistama Bon OÜ-le korseti- ja õmblustooteid ning Bon

OÜ kohustus hagejale tasuma tehtud tööde eest vastavalt lepingule. 31.03.2009 esitas

hageja Bon OÜ-le arve nr 090107 summas 15 021,61 eurot maksetähtajaga 21.04.2009,

millest on tasumata 13 815 eurot. Kuna võlgnevus on tasumata, siis kuulub kostjalt

hageja kasuks väljamõistmisele võlgnevus summas 13 815 eurot.

52. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlgnikult VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivitusintressi alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Töövõtulepingu punkti

4 kohaselt, kui tellija ei tasu töövõtja arveid tähtaegselt, maksab ta töövõtjale iga

tasumisega viivitatud päeva eest viivist 0,2% viivitatud makse summast. Bon OÜ-le

esitatud arvelt nähtub, et arvel on märgitud viivise määraks 0,5%. Hageja on arvestanud

viivist määraga 0,2% päevas alates 22.04.2009 – 28.12.2012 summas 37 217,61 eurot,

millest palub välja mõista 13 815 eurot.

53. Kostja palub viivisenõudele kohaldada VÕS § 159 lg 2, kuna hageja ei ole esitanud

viivise nõuet esialgsele võlgnikule ega ka kostjale mõistliku aja jooksul pärast nõude

sissenõutavaks

muutumist.

Kostja

taotlus

ei

ole

põhjendatud.

Tulenevalt

töövõtulepingust ja arvest nr 090107 oli Bon OÜ-le teada, et tal tuleb tasuda viiviseid

arvete mittetähtaegsel tasumisel. Hageja on teavitanud arve esitamisega, kus on

märgitud viivisemäär, et hagejal on õigus arvestada viivist. Kostja, võttes üle Bon OÜ

ettevõtte, sh ka Bon OÜ kohustused ja eelmised juhatuse liikmed, sh TR, pidid olema

teadlikud, et hagejal on õigus arvestada viivist arvete mittetähtaegsel tasumisel. Lisaks

on hageja teavitanud viivisenõudest kostjat 10.02.2010 hoiatuskirjas. Seega on

viivisenõue põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

54. 13.01.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu 13.12.2013 otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

55. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme (VÕS § 180-185) ning ei

ole hinnanud kõiki vaidluses esile toodud ettevõtte ülemineku tunnuseid nende õiges

tegelikus koosmõjus. Koosmõju hindamine tähendab ka seda, millist koosmõju

majanduslikus tähenduses omavad üksikud kriteeriumid üle läinud ettevõtte tegevuse

võimalikule jätkumisele teise äriühingu all.

56. Maakohtus ei leidnud tõendamist, millise varakogumi apellant väidetavalt üle võttis

ning kas seda varakogumit saab pidada eraldi ettevõtteks, mis võimaldas apellandil

katkematult ettevõtte tegevust jätkata. Riigikohtu otsuse 3-3-1-6-12 (p 12) järgi tuleb

ettevõtte ülemineku vaidluses hinnata, millise hagis piiritletud varakogumi vaidlusalune

ettevõte moodustas ja otsustada, kas üleantud varakogum võimaldas omandajal

varakogumit kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks või mitte

ja kas tegelikult selline kasutamine toimus. Sama oluline on ka asjaolu, kas säilitati

mingi konkreetne majandusüksus ettevõttena, mida üldse sai üle anda. Väidetav OÜ

Bon varakogum ei moodusta ettevõtet, mis oleks saanud edaspidi iseseisva

majandusüksusena või apellandi ettevõtte osana edasi tegutseda. Vaidlusaluse

kaubamärgi ostis apellant kolmandalt isikult. Domeen ei kuulu tänaseni apellandile,

apellandil on leping selle domeeni kasutamiseks. Maakohus hindas ebaõigelt osanikeks

saamist kui ettevõtte üleminekut tõendavat üht kriteeriumi. TR ja KS said apellandi

osanikeks esimest korda alles 15.09.2010, seega üle aasta peale väidetavat ettevõtte

üleminekut. Väidetava ülemineku ajal juuni lõpus 2009 ning üle aasta pärast seda oli

AS Gemhill 100% aktsionäriks OÜ Adepte, mistõttu on täiesti asjakohatu siduda TR ja

KSe osanikuks saamist väidetava üleminekuga 2009 juunis. See on ühtlasi ettevõtte

ülemineku olulise tunnuse puudumine, sest juhtorganite liikmed ega ka osanikud ei

kattunud väidetava ülemineku ajal. Kusjuures OÜ Bon tegutses ettevõtjana pärast

väidetavat üleminekut edasi, OÜ Arkati väljavõtte järgi laekus talle OÜ-lt Bon

10.09.2009 65 600 krooni. Maakohus on seda asjaolu ebaõigesti hinnanud, asudes

seisukohale, et üleantud ettevõtte edasi tegutsemine ei välista asjaolu, et apellant sai

tegutseda tänu ülevõetud oskusteabele ja koostööpartneritele.

57. Ei esinenud ka OÜ Bon tegevuse katkematut jätkumist, mis on samuti varasemate

Riigikohtu juhiste kohaselt oluliseks tunnuseks, mis peab esinema ettevõtte ülemineku

puhul. Alles paari kuu möödudes tegevuse alustamisest sai apellant hakata enda

toodetud esimesi tooteid müüma ja pärast seda laekusid müügist esimesed summad,

kuid vaatamata sellele oli apellant alustava ettevõtjana veel 2009.a lõpus sunnitud oma

tegevuseks üsna suurtes summades juurde laenama. OÜ Bon ei olnud väidetava

ülemineku ajaks mitte üksnes majandusraskustes äriühing, vaid oli sisuliselt tegevuse

lõpetanud äriühing, mis ei saanudki enam tegutseda iseseisva majandusüksusena.

58. OÜ Bon identiteet ei vastanud sellele, millise ettevõtte apellant käivitas pärast

väidetavat üleminekut. OÜ-l Bon puudusid endal mistahes varad. OÜ-lt Bon ei läinud

üle ka materjali ega muid laojääke. Kaubamärgi ja asukoha sarnasus ei ole piisavad

kriteeriumid ettevõtte ülemineku kohaldamiseks. Maakohus on seejuures põhistanud, et

kuna OÜ-l Bon puudusid rahalised vahendid, siis seetõttu alustas apellant ettevõtet ise.

59. Maakohus hindas tõendeid valesti ja kohaldas ettevõtte ülemineku sätteid ebaõigesti

leides, et apellant sai tegutseda tänu OÜ-st Bon ülevõetud oskusteabele ja

koostööpartneritele. Oskusteave võis olla OÜ Bon töötajatel, kuid mitte OÜ-l Bon.

Oskusteavet üle ei võetud, teabe saamine kaasnes paratamatult disaineri TR

töölevõtmisega. Apellant sõlmis töötajatega täiesti uued töölepingud ja leppis oma

töötajatega kokku ka täiesti erinevad palgad. Maakohus jättis analüüsimata selle, et

töötajate töölevõtmisega saab uus tööandja paratamatult hakata kasutama ka nende

tööoskusi, kuid ettevõtja tegevust ei saa põhjendamatult piirata endale töötajate

töölevõtmisel ning vajaliku oskusteabega töötajate leidmisel. Kuid peamine oskusteave,

mida oli vaja AS-l Gemhill oma ettevõtte jaoks, sai olla teave, mis puudutas oma

tootmise ja jaemüügiketi rajamist ja sellist teavet OÜ-l Bon polnud ja see ei saanud

seetõttu üle minna.

60. Koostööpartnerite ülevõtmine põhineb maakohtu otsuse kohaselt üksnes vastustaja

poolt esitatud nö tagajärje põhistel oletustel. Paljus on koostööpartnerid samad, kuid

need ei tulnud üle OÜ-st Bon, vaid need saadi tänu apellandi iseseisvatele

jõupingutustele.

61. Maakohus on ebaõigesti hinnanud investeeringute küsimust ja pidanud seda

loomulikuks vajaduseks. AS-i Gemhill tegevus oli võimalik üksnes tänu suurtele

investeeringutele, mille eest osteti kõik tegevuseks vajalikud vahendid ja tasuti ka

toodeteks vajaliku materjali eest. Väidetavalt üle läinud varakogumist - kaubamärk,

sama asukoht ja toodangu sarnasus – ei oleks ilma AS-i Gemhill investeeringuteta

piisanud ettevõtte tegevuse jätkamiseks. Käive sai asutatud ettevõttes tekkida üksnes

tänu investeeritud vahenditele. Tänu sellele sai osta tootmiseks vajalikku materjali ja

maksta palka, tänu investeeringutele sai võimalikuks toodete müük. Kusjuures

investeeringud tuli teha väga suurtes summades ja kohe tegevuse alguses ning ilma

nendeta puudunuks igasugune võimalus kasutada oskusteavet või tegutseda koos

koostööpartneritega. Apellant alustas oma ettevõtte tegevust täiesti nullist ja ilma

investeeringuteta poleks ettevõtte tegevus olnud võimalik ja tänu investeeringutele ning

äriplaanile, mille kohaselt alustati ise pesu tootmist ja müüki oma kauplustes, ei ole

tegemist identiteedi säilitanud majandusüksuse tegevuse jätkumisega.

62. OÜ Bon ettevõte ja ettevõte, mille alustas apellant, ei saanud olla vähimalgi määral

sarnased. Sarnane võis olla ainult aluspesu tootmine, kuid apellandi ettevõte oli tänu

investeeringute suurusele ja töötajate arvule hoopis midagi muud. OÜ Bon

põhitegevusala oli disainerite tegevus, apellandi põhitegevusala on alusrõivaste

tootmine. Sisuliselt ei kattunud apellandi edasine tegevus OÜ Bon tegevusega, mis oli

üksnes disainerite tegevus. Esiteks apellant kujundas ennast aktsiaseltsiks ja seejärel

oligi apellandi äriplaan, mida ta kohe tegevuse algusest hakkas ellu viima, oma

alusrõivaste tööstuse rajamine ning oma jaekaubanduse keti avamine. Kuna tänu

investeeringutele ei saanud esineda enam OÜ Bon identiteeti, ei ole tegemist ka

ettevõtte üleminekuga. Kusjuures tegemist ei ole OÜ Bon äri mitmekesistamise ja

laiendamisega, sest OÜ-l Bon polnud oma tootmist ja oma poodi, mistõttu selline seos

puudub ja maakohtu järeldus ei vasta tõenditele. Töötajate kattuvus ei oma tähtsust,

kuna esialgu oli võimalik üksnes OÜ-lt Adepte saadud laenu arvelt hakata tasuma

töötajatele palka. 2010. a alguses töötas apellandi ettevõttes juba 20 töötajat, mis vastas

apellandi poolt alustatud ettevõtte olemusele, seega ei oma ülemineku tõendamisel

tähtsust, et mõned OÜ Bon töötajad võeti apellandi ettevõttesse tööle.

63. Maakohtu järeldused klientide ja koostööpartnerite ülemineku kohta on ebaõiged.

Apellant tellis pesu õmblemisteenuse Läti ettevõttest SIA V.I.P.A., kuna see teenus

sobis nii hinna kui kvaliteedi poolest. SIA-ga V.I.P.A. lepingu sõlmimiseks sõitis

apellandi juhatuse liige GS eraldi Läti Vabariiki. Apellant ei müünud oma kaupa

Selveris ja seetõttu ei olnud viimane ka tema klient, mistõttu on ebaõige väide selle

kliendisuhte jätkumisest. Kohus on ebaõigesti hinnanud ka asjaolusid seoses AS-iga

Tallinna Kaubamaja sõlmitud uue lepinguga. Apellant sõlmis kõik lepingud iseseisvalt

ja mingit seost nende lepingute sõlmimisel OÜ Bon ettevõttega ei olnud. Maakohus on

oletuslikult hinnanud, et TT võttis ühendust tänu sellele, et tegemist oli OÜ Bon

tegevuse jätkamisega või tänu sellele, et TR oli lähetuses kaasas. See, et äriühingute

nimed osaliselt kattuvad, ei tõenda kliendisuhete katkematut jätkuvust. Riigikohtu

juhistest lähtudes oleks maakohtus pidanud leidma tõendamist ka katkematu jätkuvus.

64. Maakohus on pangakontode põhjal teinud ebaõigeid järeldusi vaid nimede kattuvuse

järgi ega ole pangaülekandeid hinnanud ei ajaliselt ega ka sisuliselt. Juhul, kui

apellandile ongi laekunud näiteks OÜ Bon ettevõtte väidetavast üleminekust ajaliselt

mitu kuud hiljem maksed samadelt ostjatelt, kes olid OÜ-l Bon, siis ei saa järeldada

sellest veel ostjate üleminekut ning kui apellant on tasunud alltöövõtjale alles mitu kuud

hiljem, ei saa sellest samuti järeldada ettevõtte üleminekut. Maakohus on viidanud

üksnes nimede kattuvusele, kuid ei ole selgitanud, kuidas ja millisel viisil saab üksnes

nimede kattuvuse põhjal järeldada, et kliendisuhted jätkusid katkematult. Seetõttu ei

vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Eesti pesutootmise turg on väga kitsas

nišš, on väga vähe kauplusi, mis müüvad korraga erinevaid kaubamärke, seega

suuremad kliendid selles osas kattuvad kõigil pesutootjatel. Sama kehtib ka materjali

tarnijate puhul. Maakohtus oli ka vastustaja samal arvamusel, et Schenker pakub kõige

odavamat hinda transpordil Euroopasse. AS Gemhill valis oma majandustegevuse jaoks

kõige paremad teenused ja seda nii hinna kui kvaliteedi poolest.

65. Vastustaja seadusliku esindaja ütluste kohaselt müüs vastustaja „Bolero“ kollektsiooni

ise apellandile, mistõttu jääb arusaamatuks maakohtu järeldus, nagu oleks see

kollektsioon üle läinud. TT maksed juba valmis toodete eest ei saa omada seetõttu ka

mingit tähtsust, kuna apellant ostis kollektsiooni vastustajalt ja tootis selle seejärel ise

lõpuni. Maakohtu järeldused on seejuures eriti üllatuslikud, et seetõttu on üle läinud ka

OÜ BON olemasolevad kollektsioonid ja laos olevad materjalid. Kui TR väidab

ettepanekus vastustajale, et „Bolero“ jaoks on materjal olemas, siis ei saa see tõendada,

et nimetatud materjal läks üle apellandile. Maakohtu otsus on vastuoluline, kohus on

leidnud, et kollektsioon on ostetud apellandi poolt, aga samal ajal on see ka üle läinud.

Maakohus on ebaõigesti võtnud aluseks vastustaja seadusliku esindaja ütlused, et uute

toodete valmis saamine pole võimalik alla 6 kuu. Kui „Bolero“ kollektsioon osteti

vastustajalt endalt ära, siis oli võimalik selle valmistootmine ka lühema ajaga.

66. Maakohus on ekslikult järeldanud, et kui apellant asus tegutsema samas asukohas, siis

tõendab see, et jätkus OÜ Bon tegevus samades ruumides. Kattub üksnes aadress, kuid

see ei tähenda OÜ Bon tegevuse jätkumist antud asukohas. Apellant ei saanud selles

asukohas mingit tegevust jätkata, vaid pidi investeerima, teostama remondi ja sõlmima

uue üürilepingu. On loomulik, et üürisumma võib sarnaneda, sest ruumid asusid samal

aadressil ja olid sarnase suurusega. OÜ-ga Beltoise sõlmitud üürilepingu p 4.1 järgne

tagatis tõendab seda, et ilma tagatiseta ei oleks apellant saanudki nimetatud üürilepingut

sõlmida. Tegemist on täiesti uue ja iseseisvalt sõlmitud üürilepinguga.

67. Maakohus on ebaõigesti hinnanud, et oma poe ehitamine oli OÜ Bon tegevuse

laiendamine ja mitmekesistamine. Tegemist oli apellandi äriplaaniga asutamisest alates.

Tänu oma tootmise väljaehitamisele ja oma poe avamisele ongi tõendatud, et apellandil

ei olnud ettevõtjana sarnast identiteeti OÜ-ga Bon. Apellandi peamiseks identiteediks

oli oma tootmine ja oma pood. OÜ Bon tegeles pesu disainiga, õmblemine telliti

alltöövõtu korras, kõik tooted müüdi ostjatele, kes ise tegelesid pesu müügiga.

Maakohus on põhjendamatult oluliseks pidanud seda, et tooteid turustatakse sama

kaubamärgi all. BonBonLingerie kaubamärk ei ole niivõrd väärtuslik, et kliendid

ostaksid pesu üksnes kaubamärgi tõttu. Kaubamärk ise eraldi ei saa omada mingit olulist

tähtsust. Tänu apellandi investeeringutele saigi võimalikuks sama kaubamärgi all

toodete müük.

68. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et vastustaja ei ole käitunud hea usu põhimõtte

vastaselt. Kuna vastustaja ei esitanud oma nõuet OÜ Bon likvideerimismenetluses, siis

on ta minetanud õiguse esitada nõue apellandi vastu solidaarvastutuse sätete alusel.

Esialgse võlgniku võlad tuleb lugeda lõppenuks äriregistrist kustutamisega. Formaalne

inkassoettevõtte palkamine ei tõenda nõude aktiivset sissenõudmist. Seejuures on

põhjendamatu maakohtu väide, nagu ei olnud hagi esitamise ajal muutunud

sissenõutavaks vastustaja nõue OÜ Bon vastu. Vastustaja ei teinud kõike endast

sõltuvat, et võlga esialgselt võlgnikult sisse nõuda ja lasi selle äriühingu registrist

kustutada, mis teeb muu hulgas nüüd võimatuks näiteks maakohtu otsuse jõustumise

korral apellandil esitada nõudeid OÜ Bon vastu.

69. Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata apellandi nõude kohaldada viivise nõude

osas analoogia alusel VÕS § 159 lg 2. Vastustaja ei ole esitanud viivise nõuet ei

esialgsele võlgnikule ega ka apellandile mõistliku tähtaja jooksul pärast oma nõude

sissenõutavaks muutumist.

Vastus apellatsioonkaebusele

70. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

71. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus maakohtu

põhjendusi ei korda.

72. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu kaebuse väitega, mille

kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja andnud ebaõige

hinnangu vaidluses esile toodud ettevõtte ülemineku tunnustele. Maakohus on otsust

tehes õigesti juhindunud TsÜS §-st 661 (kuni 01.07.2009 kehtinud ÄS § 5 lg 1) ning

VÕS § 182 lg-tes 1 ja 2 ning kohus on tuvastanud piisavalt asjaolusid, millest järeldub,

et OÜ-le Bon kuulunud majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutses, on üle läinud

kostjale. Maakohus on otsust tehes põhjendatult juhindunud Riigikohtu poolt

kujundatud praktikast, mille kohaselt tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel analüüsida

konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute

käitumist. Samuti on kohus õigesti pidanud silmas Riigikohtu poolt määratletud

ettevõtte ülemineku kriteeriume ja nende kaalu kõnealusel juhul (vt Riigikohtu otsus nr

3-3-1-20-11 p 11, otsus nr 3-3-1-6-12 p 12 ja otsus nr 3-3-1-1-13).

73. Kaebuse väide, et kostja tegevus, milleks on alusrõivaste tootmine ja turustamine oma

jaekaubandusketi kaudu, ei kattunud OÜ Bon disainitegevusega ja seetõttu ei saanud

maakohus teha järeldust, et ettevõtete tegevusalad olid samad, ei ole samuti

põhjendatud, sest OÜ Bon põhitegevusalana käsitletud alusrõivaste disainimine ehk

tootearendus jätkus kostja tegevuses (pesurõivaste tootmises) ühe olulise osana ja

samuti jätkus disainitud pesurõivaste turustamine. Ettevõtte üleminekuga on tegemist

ka siis, kui ülevõetud ettevõte on ainult osa ülevõtnud ettevõtja kogutegevusest.

Asjaolu, et kostja rajas oma tootmise ja jaekaubanduse keti ehk midagi sellist, millega

OÜ Bon ei tegelenud, ei välistanud ettevõtte üleminekut VÕS § 180 mõttes, sest

ettevõtte üleminek teisele isikule ei eelda, et ettevõtte ülevõtnud isik jätkaks tegutsemist

ülevõetud ettevõttega muutmatul kujul. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et

ülemineku tuvastamiseks piisas kostja poolt jätkatud tegevuse sarnasuse tuvastamisest.

Lisaks maakohtu otsuses toodule osutab kolleegium ettevõtte ülemineku mõiste

sisustamisel ka Euroopa õigusele. Euroopa Liidu Nõukogu 12.03.2001 direktiivi

2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi

kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" mõttes on üleminekuga

tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab

ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või

kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1). Euroopa kohus on selgitanud, et viidatud art 1

lg 1 p-te a ja b tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud

ettevõte või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et

erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis

võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks

majandustegevuseks (vt Euroopa kohtu 12. veebruari 2009. aasta otsus C-466/07

(Landesarbeitsgericht Düsseldorfi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) - Dietmar Klarenberg

versus Ferrotron Technologies GmbH, p 53).

74. Kaebaja seisukoht, et maakohtus ei leidnud tõendamist, millise varakogumi apellant

väidetavalt üle võttis ja kas seda varakogumit sai pidada eraldi ettevõtteks, mis

võimaldas apellandil katkematult ettevõtte tegevust jätkata, ei ole samuti põhjendatud.

VÕS § 180 lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse majandamisega seotud ja selle majandamist

teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Kostja

möönab, et maakohtu otsuses on esile toodud mõned välised ettevõtte tunnused, kuid

leiab, et tegemist ei ole tervikliku varakogumiga, mida saab lugeda üleläinud

ettevõtteks. Kostja ei eita seda, et võeti tööle disainer TR ja sellega saadi ka oskusteave.

Samuti ei vaidle kostja vastu sellele, et paljud koostööpartnerid on samad, kuid leiab, et

ainult nimede kattuvuse alusel ei saa tuvastada nende ülevõtmist. Ringkonnakohtu

arvates on maakohus põhjalikult analüüsinud poolte esitatud asjaolusid ja järeldanud

põhjendatult, et kostja võttis üle OÜ Bon ettevõtte varakogumi koosseisu kuulunud

pesurõivaste disaini- ja müügitegevuseks vajalikud õigused ja kohustused.

Varakogumiga olid hõlmatud lepingud tööjõu kasutamiseks, kuna kostja võttis tööle

kõik OÜ Bon töötajad. Samaks jäi tegutsemiskoht ja jätkusid kliendilepingud

pesurõivaste turustamiseks. Üle läksid ettevõtte tegutsemist soodustavad ja seda

tagavad õigused ja kohustused nii turunduses kui tootearenduses ja disainimises. Samuti

leidis kasutust sama materiaalne ja immateriaalne vara oskusteabe, kaubamärgi,

veebiaadressi, domeeninime ja poolelioleva rõivakollektsiooni „Bolero“ näol.

75. Kaebuse väide, et koostööpartnerid saadi tänu iseseisvatele jõupingutustele, on

paljasõnaline ja maakohus on asjaolusid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et samad

koostööpartnerid sai kostja töölevõetud OÜ Bon juhtivtöötajate kaudu, kellel olid

väljakujunenud koostöösidemed. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti

järeldanud, et disaineri töölevõtmine on hinnatav oskusteabe üleminekuna, arvestades

lisaks asjaolu, et tööle võeti samaaegselt ka teised OÜ Bon töötajad. Kostja väide, et

OÜ Bon endiste töötajatega sõlmiti täiesti uued lepingud uute erinevate palkadega,

samuti, et koostööpartneritega sõlmiti omad lepingud, ei välista järeldust töötajate ja

koostööpartnerite ülevõtmisest ettevõtte ülemineku tähenduses, arvestades ka teisi

ülevõtmist kogumis kinnitavaid asjaolusid.

76. Kaebaja väide, et tema tegevus ettevõttena praegusel kujul oli võimalik üksnes tänu

suurtele investeeringutele ja väidetavalt üle läinud varakogumist (kaubamärk, sama

asukoht ja toodangu sarnasus) ei oleks piisanud ettevõtte tegevuse jätkamiseks ilma

apellandi investeeringuteta, ei anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks või

muutmiseks. Asjaolu, et OÜ Bon võis olla rahalistes raskustes ja oleks vajanud tegevuse

jätkamiseks lisainvesteeringuid, ei välistanud iseenesest OÜ Bon ettevõtte üleminekut,

sest ettevõtte ülemineku eelduseks ei ole selle iseseisev majanduslik võimekus

ülemineku ajal. Oluline on, et ettevõte kui tervik oleks põhimõtteliselt võimeline

iseseisvalt tegutsema teatud tegevusalal. Asjaoludest nähtub, et OÜ Bon tegeles

alusrõivaste disainimisega ja nende turustamisega, kusjuures OÜ Bon poolt etteantud

näidiste järgi alusrõivaste valmistamine telliti alltöövõtu korras kolmandatelt isikutelt,

muu hulgas ka hagejalt. Seega oli OÜ Bon ettevõte võimeline tegutsema ja tegutseski

enne ülevõtmist iseseisva majandusüksusena. Pigem võib eeldada, et ettevõtte üleminek

VÕS § 180 mõttes toimubki sageli seetõttu, et ettevõte on majanduslikes raskustes ja

vajab lisainvesteeringuid.

77. Kaebaja väide, et ta alustas praeguse ettevõtte tegevust tühjalt kohalt ja ilma OÜ Bon

ettevõtte ülevõtmisest tulenenud toeta, ei ole põhjendatud. Maakohus on asjaolusid ja

tõendeid kogumis hinnates teinud õige järelduse, et kostja sai alustada tavapärasest

kiiremini oma tegevust just OÜ Bon ettevõtte ülevõtmise tulemusena. Esimesed

tellimused ja müügid OÜ Bon endiste klientide ja lepingupartneritega on toimunud juba

kahe kuu möödudes äriühingu asutamisest. Asjaolu, et apellant alustas ise pesutootmist

ja avas ka oma kaupluse oma toodete müügiks, ei välista OÜ Bon ettevõtte üleminekut.

Kostja väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata apellandi vastuväited, et

kliendid ja koostööpartnerid üle ei läinud, ei ole põhjendatud, kuna maakohus on

asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates põhjendatult tuvastanud, et tegelikkuses võeti

apellandi poolt üle valdav osa OÜ Bon klientidest ja koostööpartneritest.

78. Kaebuses esitatud seisukoht, et ilma investeeringuteta ei oleks ettevõtte tegevus olnud

võimalik ja kasutada ei oleks saanud oskusteavet ega tegutseda koos samade

koostööpartneritega, ei välista samuti ettevõtte üleminekut. Ettevõtte ülemineku

tuvastamiseks on määravama tähtsusega küsimus, kas ilma ülevõetud oskusteabeta ja

koostööpartneriteta oleks tootmistegevus ülevõtmise järgsel kujul olnud võimalik.

Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see oleks olnud võimalik, sõltumata

ettevõtte ülevõtmisest ja seetõttu on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja tegevuse

kiire alustamine oli võimalik just tänu OÜ Bon oskusteabe, töötajate ja

koostööpartnerite ülevõtmisele, samuti tegutsemiskoha, kaubamärgi, domeeninime ja

veebiaadressi ülevõtmisele. Ringkonnakohtu hinnangul on ka raskesti usutav nii suures

ulatuses samade koostööpartnerite juhuslik kokkulangemine. Kostja väide, et tänu

investeeringutele ei saanud esineda enam OÜ Bon identiteeti, ei ole asjakohane, kuna

tähtis ei ole see, kas OÜ Bon säilitas edaspidi oma identiteedi, vaid see, kas apellandile

läks üle OÜ Bon ettevõte kui majandusüksus TsÜS § 661 ja VÕS § 180 mõttes.

79. Töötajate ülevõtmise osas on maakohus õigesti pööranud tähelepanu eelkõige sellele,

kas kostja vajas tegevuse jätkamiseks selles majandusüksuses OÜ Bon endiste töötajate

teavet ja oskusi. Kostja väide, et oskusteave oli OÜ Bon töötajatel, mitte OÜ-l Bon

endal, ei anna põhjust teha maakohtu lahendile etteheiteid. Kolleegiumi arvastes tuleb

ettevõtte töötaja selliseid teadmisi ja oskusi, eriti loomingulisi oskusi, mis on

ainuomased sellele töötajale ja mida kasutatakse ettevõtte tegevuses ja huvides, lugeda

ka ettevõtte oskusteabeks. Ettevõtted kui majandusüksused saavadki üldjuhul viia oma

tegevust ellu ja realiseerida oma majanduslikke eesmärke füüsilistest isikutest töötajate

kaudu, tuginedes nende igapäevasele tööle, teadmistele ja oskustele.

80. Kaebuse väide, et kollektsiooni „Bolero“ omandas kostja hagejalt, ei ole põhjendatud.

Hageja vastuväite kohaselt müüs ta kostjale materjale, mis olid mõeldud selle

kollektsiooni valmistamiseks, mitte aga pesukollektsiooni ennast, s.t disaini, lõikeid ja

kalkulatsioone. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise kohaselt lasub

tõendamise koormis poolel, kes esiletoodud asjaolule tugineb. Seega võib pool kasutada

vastaspoole väite vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni

väidet tõendama kohustatud pool ei ole oma väidet tõendanud. Kuna kostja ei ole

kollektsiooni „Bolero“ hagejalt omandamise kohta tõendeid esitanud, puudus hagejal

tarvidus kostja väidete ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid esitada. Seda enam, et

tegemist oleks hageja jaoks negatiivse asjaolu tõendamisega, mida ei saaks hagejalt

nõuda.

81. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu

seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust

muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline

nõuda

asja

lahendanud

esimese

astme

kohtult

menetluskulude

rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2

kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud

esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb

kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Iko Nõmm

Malle Seppik

Ande Tänav