4-14-1775/10 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-14-1775

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.06.2014. a Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi 1, kirjalikus menetluses Kohtunik Madis Kägu Väärteoasja number 4-14-1775 (2602,13,006698) Väärteoasi N.S-i kaebus Lõuna Prefektuuri 18.02.2014. a otsusele väärteoasjas nr 2602,13,006698

Kaebuse esitaja N.S (ik. XXX, eluk. XXXX) RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p 2, kohus otsustas:

tühistada osaliselt Lõuna Prefektuuri 18.02.2014.a. otsus väärteoasjas 2602,13,006698, millega karistati N.S LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 240.- eurot. Mõista N.S-ile karistuseks LS § 223 lg 1 järgi rahatrahv 40 trahviühikut, s.o 160.- eurot.

KarS § 66 lg 2, 3 alusel määrata rahatrahv 160.- eurot (ükssada kuuskümmend eurot) tasumisele

ositi 4 (nelja) kuu jooksul järgmiselt: alates kohtuotsuse jõustumisest on N.S kohustatud tasuma neljal järjestikusel kuul igakuiselt vähemalt 40.- eurot (nelikümmend eurot) kuni rahatrahvi täieliku tasumiseni.

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi SEB Pank kontole EE891010220034796011

või Swedbank kontole EE932200221023778606 või №rdea Bank kontole EE701700017001577198 või Danske Bank kontole EE403300333416110002. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220145032787.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetl

usest kohe. Kui kohtumenetluse

pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja,

kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Asjaolud

N.S karistati Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse

avariiteenistuse teenistuse vanema Kaido Iste 18.02.2014. a otsusega väärteoasjas nr

2602,13,006698 Liiklusseaduse (LS) 223 lg 1 järgi rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 240 eurot.

Otsuse kohaselt N.S, juhtides mootorsõidukit Saab 9-5 reg.nr. XXXX, ei veendunud enne manöövri alustamist piisavalt selle ohutuses, mistõttu sõiduraja vahetamisel, liikudes parempoolselt sõidurajalt vasakpoolsele, sõitis riivamisi külge seal otse liikunud sõidukile Volvo V70 reg.nr. XXXX. Liiklusnõuete rikkumisega tekitati varaline kahju A. R. Volvo V70 kahjustamise näol.

05.03.2014. a saabus Tartu Maakohtusse N.S-i kaebus Lõuna Prefektuuri 18.02.2014. a otsusele. Tartu Maakohtu 05.03.2014. a määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis aega kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks kuni 21.03.2014. a.13.03.2014. a

saabus Tartu Maakohtusse N.S-i kaebus, kust olid kõrvaldatud 05.03.2014. a

määruses märgitud puudused. Kaebuses on kaebaja viidanud liiklusseaduse § 47 p 1

sätestatule, mille kohaselt kõrvuti sõitvate sõidukite juhtide vastastikusel sõiduraja ja –rea vahetamisel peab juht andma teed temast paremal oleva sõiduki juhile.

Samuti palub kaebaja arvesse võtta, et ta ei ole kogu sõidustaaži jooksul ühtegi avariid teinud. See oli esimene avarii ja see tekitas selles osalenud autodele minimaalsed vigastused. Kaebaja

on andnud ütlusi selle kohta, et ta vaatas mitu korda peeglisse, et veenduda manöövri ohutuses ja talle tundus, et ruumi oli piisavalt palju. Avarii toimumise ajal kaebaja kiirust ei ületanud.

Kaebuse kohaselt tunnistas kaebaja end osaliselt süüdi, sest arvas, et juhid on mõlemad süüdi. Igal inimesel on ju võimalik eksida, seepärast ei saa kaebaja aru, miks peab määratud trahv nii suur olema.

21.05.2014. a saabus kohtusse kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht kaebuse suhtes koos väärteotoimikuga. Kirjaliku seisukoha kohaselt on N.S kohtuvälises menetluses

antud ütlustes tunnistanud, et sõitis mööda Narva maanteed kesklinna suunas. Pärast Vahi tänava ristmikku soovis N.S vahetada sõidurada. Enne rea vahetamist vaatas ta

peeglisse ning talle tundus, et ruumi oli tunduvalt palju. N.S lülitas sisse suunamärguande ning talle tundus, et tagumine auto laseb ta läbi, kuid juhtus siiski avarii.

Tunnistaja A.J. ütlustest nähtuvalt sõitis ta mööda Narva maanteed kesklinna suunas.

Sõidukiirus oli umbes 40 km/h. Sõidukil põlesid lähituled. A.J. liikus pärisuunas

kahesõidurealisel teel vasakpoolsel rajal. Vahetult enne Kruusamäe tänava ristmiku juures olevat ülekäigurada kihutas temast paremalt mööda Saab. Ilma vasakut suunatuld näitamata pööras Saab A.J. juhitud sõidukile ette, rammides sõiduki vasakpoolset tagumist otsa küljega A.J. juhitud sõiduki esimest paremat nurka.

Kirjalikus seisukohas märgitu kohaselt ei ole kõnealusel juhul vaidlust selles, et toimus

kokkupõrge A.J. poolt juhitud sõidukiga, mis liikus pärisuunas kahe sõidurealisel teel

vasakpoolsel rajal otsesuunas ning N.S-i juhitud sõidukiga, mis sooritas ümberreastumise manöövrit parempoolselt rajalt vasakule rajale.

LS § 33 lg 2 p 8 sätestab, et enne manöövri alustamist on juht kohustatud veenduma, et see on

ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Seega oli just N.S kohustus

veenduda oma manöövri ohutuses. LS § 2 p 37 mõistes on manööver igasugune pööre või mis tahes sõiduraja vahetus või ümberpõige.

Kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha kohaselt on ainetu N.S-i kaebuses

tehtud viide LS § 47 lg 1, mille kohaselt kõrvuti sõitvate sõidukite juhtide vastastikusel

sõiduraja ja –rea vahetamisel peab juht andma teed temast paremal oleva sõiduki juhile. Viidatud säte kohandunuks siis, kui toimunuks sõidukite vastastikune reavahetus, kuid antud juhul toimus kokkupõrge olukorras, kus A.J. juhitud sõiduk liikus otse ning N.S

teostas ümberreastumise manöövrit. Seega on vaieldamatult just N.Segevus liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses, eirates LS § 33 lg 2 p 8 sätestatut.

Kohtuväline menetleja taotleb väärteotsuse muutmata jätmist.

Kohtu seisukoht

V™S § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Menetlusalune isik N.S on avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungil osaleda.

Kohtuväline menetleja on kohtule teatanud, et soovib kirjalikku menetlust. Kohus on seisukohal, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Antud juhul ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid.

Riigikohtu praktika kohaselt (06.10.2006. a lahend nr 3-1-1-79-06; 21.05.2013. a lahend nr 3-1-1-23-13) tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist.

LS § 223 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

LS § 33 lg 2 p 8 sätestab, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta liiklejaid ning teel töötajaid.

LS § 2 p 37 sätestab, et manööver on igasugune pööre või mis tahes sõiduraja vahetus või ümberpõige.

Menetlusaluse isiku, tunnistaja A.J. ja sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendatud, et

19.12.2013. a kella 17.58 ajal liikusid menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk Saab 9-5

registreerimismärgiga XXXX ja tunnistaja A.J. poolt juhitud sõiduk Volvo V70

registreerimismärgiga XXXX Tartus Narva maanteel suunaga kesklinna poole, kui N.S-i poolt juhitud sõiduki ja A.J. poolt juhitud sõiduki vahel toimus kokkupõrge.

Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tal vaja pärast Narva mnt ja Vahi tänava ristmikku

sõidurada vahetada, kuna ta soovis ülejärgmisel ristmikul vasakule pöörata. Enne sõiduraja

vahetamist liikus ta paremal sõidurajal. Tunnistaja A.J. ütluste kohaselt on antud teelõigul, kus õnnetus toimus, pärisuunas kaks sõidurada. Tema liikus vasakpoolsel sõidurajal. Vahetult

enne Kruusamäe tänava ristil asuvat jalakäija ülekäigurada kihutas A.J. juhitud autost tunnistaja ütluste kohaselt mööda hallikat tooni Saab.

Seega on menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et enne liiklusõnnetuse toimumist liikus menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduk kesklinna poole pärisuunas kulgeval

kaherealise sõidutee parempoolsel rajal. Tunnistaja A.J. poolt juhitud sõiduk liikus aga vasakpoolsel rajal, s.t asetses N.S-i suhtes vasakul.

Kokkupõrge toimus hetkel, kui N.S oli sõiduraja vahetamise peaaegu lõpetanud. See on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist nähtuvaga, kust tuleb

järeldada, et kokkupõrke tagajärjel tekkisid nühkejäljed Saabi vasakpoolsele taganurgale

(fototabelis fotod 4,5) ja Volvo parempoolsele esinurgale. Nimetatud nühkejäljed ei oleks

saanud sellisel kujul tekkida ühelgi teisel moel, kui N.S-i poolt sooritatud

manöövri, s.t sõiduraja vahetamise lõpetamisel. Seda seetõttu, et kui kokkupõrge Saabi ja Volvo vahel oleks toimunud varem, oleks mõlemal autol esinevad nühkejäljed pidanud olema

teistsugused (nt. kui kokkupõrge oleks toimunud Saabi ja Volvo vahel N.S-i poolt sooritatava manöövri alguses, siis oleks N.S-i poolt juhitud Saabil pidanud

nühkejäljed esinema vasakpoolsel esinurgal). Samuti puudub käesolevas väärteoasjas

igasugune vaidlust selles, et sõidukitel esinevad nühkejäljed on tekkinud just menetletava

liiklusõnnetuse tagajärjel. Nii on menetlusalune isik kui ka tunnistaja A.J. enda ütlustes

avaldanud, et õnnestuse tagajärjel tekkisid nende poolt juhitud sõidukitele järgmised

vigastused: Saabil oli vigastatud vasakpoolne taganurk ja Volvol parempoolne esinurk.

Selliste vigastuste tekkimist on kinnitanud ka K.J. enda seletuses ja need on kantud ka sündmuskoha vaatlusprotokolli. Lisaks kinnitavad mõlemal sõidukil esinevate nühkejälgede kõrgused ja asetused (fototabelist fotod 4,5,6,7) vigastuste tekkimist menetletava sündmuse käigus.

Kohtu hinnangul ei ole tunnistaja A.J. käitumises asjaolusid, mis oleksid aidanud kaasa liiklusõnnetuse toimumisele. A.J. on oma ütlustes avaldanud, et tema liikus kiirusega 40 km/h

kesklinna poole, olles ise pärisuunas kaherealise sõidutee teisel sõidurajal. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, et õnnetuse toimumise hetkel põlesid tema poolt juhitud sõidukil lähituled, nähtavus oli hea, sadas veidi lörtsi. Kohtu hinnangul ei ole põhjust kahelda A.J. poolt antud ütluste tõele vastavuses. Lisaks sellele ole menetlusalune isik enda ütlustes märkinud, et A.J. poolt juhitud sõiduk oleks kiirust ületanud, mis oleks viinud liiklusõnnetuse

toimumiseni. Peale selle kinnitab sündmuskoha vaatlusprotokoll tunnistaja A.J. poolt antud

ütlusi. Vaatlusprotokollist nähtub, et teekate oli märg ja antud teelõigul oli lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tunnistaja A.J. sõidukiirus oli vastavuses

esinenud ilmastikuoludega ning ei esinenud ka muid rikkumisi, mis oleksid viinud liiklusõnnetuse toimumiseni.

Tunnistaja A.J. on kohtueelses menetluses andnud ütlusi, mille kohaselt N.S

möödus temast vahetult enne ülekäigurada ja pärast kokkupõrke toimumist jättis A.J. enda auto koheselt seisma. Vaadates sündmuskoha vaatlusprotokolli, nähtub sellest, et A.J. poolt

juhitud Volvo esiotsast on ülekäigurajani 1,3 meetrit. Sõiduautoni Saab on ülekäiguraja Puiestee tänava poolsest servast 8,7 meetrit. Lisaks on A.J. andnud ütlusi selle kohta, et Saab peatus pärast õnnetust paar meetrit ülekäigurajast edasi ja enne politsei saabumist sõitis Saab

enda esialgsest peatumiskohast veel paar meetrit edasi. Saabi juhi poolt esialgsest

peatumiskohast edasi sõitmist kinnitab ka K.J. poolt antud seletus selle kohta, et pärast

õnnestust peatus Saab 3-4 meetrit A.J. autost eespool ning hiljem liikus veel 3-5 meetrit

eemale. Viidatud ütlused, mis selgitavad möödasõidu kohta ja autode asukohta pärast õnnetust, näitavad kogumis, et N.S ei veendunud olukorrast tuleneval nõutaval viisil selles, et tema poolt sooritatav sõiduraja vahetamise manööver on ohutu. Siinkohal peab

kohus vajalikuks märkida, et antud olukorras oleks N.S olnud võimalik sõidurada vahetada ka selliselt, et ta oleks võinud reastuda A.J. poolt juhitava sõiduki taha.

Siinkohal nõustub kohus kohtuvälise menetleja poolt kirjalikus seisukohas märgituga, et

käesoleval juhul ei aktualiseeru kaebuses märgitud LS § 47 p 1. Vastavalt LS § 47 p 1 sätestatule peab kõrvuti sõitvate sõidukite juhtide vastastikusel sõiduraja ja –rea vahetamisel

juht andma teed temast paremal oleva sõiduki juhile. Tunnistaja A.J. ja N.S-i ütlustest nähtuvalt soovis sõidurada vahetada ainult N.S, kes soovis suunduda A.J. samale sõidurajale. Tunnistaja A.J. sõidurada vahetada ei soovinud. Seega puudus A.J. kohustus anda teed temast paremal asuvale N.S-ile. Siinkohal arvestab kohus ka N.S-i poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille kohaselt on seaduses

kirjas, et paremas reas asuval sõidukil, millel on sisse lülitatud suunatuli sõidurea vahetamiseks, ei tohi takistada rea vahetamist. Kohtu hinnangul näitavad nimetatud ütlused üheselt seda, et N.S ei veendunud manöövri sooritamise alguses selle ohutuses piisavalt seetõttu, et uskus, et vasakul oleva sõiduauto peab tal rada vahetada laskma. Valest eeldusest lähtumine ei vabasta N.S aga vastutusest.

Järgnevalt tuleb analüüsida, kas N.S-i poolt liiklusnõude rikkumine on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamisega ja varalise kahju tekkimisega Volvo V70

omanikule A.R.. Kohtu hinnangul on eeltooduga tuvastamist leidnud, et just N.S-i

poolt LS § 33 lg 2 p 8 tuleneva liiklusnõude täitmata jätmise tõttu toimus

liiklusõnnetus. Liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui N.S oleks sõiduraja vahetamisest sellel momendil loobunud või piisava põhjalikkusega veendunud selle ohutuses.

Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud N.S-i poolt LS § 33 lg 2 p 8 nõude

rikkumine, millega ta pani toime LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, tekitades sellega varalise kahju sõiduki Volvo V70 omanikule A.R. Volvo V70 kahjustamise näol.

Süüd välistavaid asjaolusid ei ole.

KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 223 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või

ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada N.S LS § 223 lg 1

järgi rahatrahviga 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 euro suuruse rahatrahviga, mis jääb sanktsioonimäära esimesse kolmandikku.

N.S-i puhul ei esine KarS § 57 sätestatud karistust kergendavaid või KarS § 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude

puudumisel tuleb väljakujunenud praktika kohaselt lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast. LS § 223 lg 1 näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, seega on keskmiseks määraks 150 trahviühikut.

Riigikohus on 16.05.2007. a lahendis nr 3-1-1-14-07 märkinud järgmist: „Karistuse

mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks

karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“ Karistuse mõistmisel tuleb siiski võtta arvesse ka süüdlase isikut, et teha kindlaks, milline karistus paneks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanekust. Väärteotoimikus oleva karistusregistri teatise kohaselt ei ole N.S karistusregistrisse kantud, seega oli ta ka liiklusõnnetuse

toimumise hetkel väärteokorras karistamata isik. Arvestades seda peab kohus esimese rikkumise puhul võimalikuks karistada N.S alla sanktsiooni keskmise määra ja mõnevõrra ka väiksema karistusega, kui seda on pidanud võimalikuks kohtuväline menetleja.

Antud juhul, pidades silmas seda, et liiklusõnnetuse tagajärjel ei tekkinud märkimisväärset

kahju, on kohtu hinnangul võimalik N.S LS § 223 lg 1 alusel karistada 40 trahviühiku ulatuses, s.o 160 euro suuruse rahatrahviga. Samuti on põhjendatud võimaldada

N.S tasuda rahatrahvi ositi 4 kuu jooksul. N.S on kohustatud alates kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt 4 kuu jooksul tasuma rahatrahvi katteks vähemalt 40 eurot kuni rahatrahvi täieliku tasumiseni.

Kohtunik: