1-14-1929/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2014, Tartu,

kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-1929 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi P.K süüdistuses KarS § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 28. aprilli 2014 otsus

Apellatsiooni esitaja

P.K kaitsja advokaat Karl Saavo Prokurör Ülle Hõrak Süüdistatav

P.K, XXX; elukoht X ; Eesti Vabariigi ik XX

kodanik; - eesti keel; põhiharidusega; emakeel töövõimetuspensionär; viimati kriminaalkorras karistatud Tartu

Maakohtu 05.06.2012 otsusega KarS § 42 järgi 1 kuulise 4

vangistusega ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 2 kuuks Kaitsja Advokaat Karl Saavo

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus P.K süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. advokaadi vahendusel. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 28. aprilli

2014 otsusega tunnistati P.K süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1,3 alusel 2-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti P.K lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimis - 1 aastaks e õigus.

1.1 P.K

tunnistati süüdi selles, et ta juhtis 12.02.2014 kella 15.50 paiku Põlva maakonnas

Räpina vallas Räpina ndal kilomeetril mootorsõidukit VAZ 2121 seisundis, kui -Rasina tee 6- alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 1,09 mg. Võttes arvesse laiendmääramatust 0,10

loeti lõplikuks tulemiks 0,99 mg/l kohta. Liiklusseaduse § 69 lg 4 p 1 järgi loetakse

mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75

milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. mootorsõiduki Seega pani P.K toime tahtlikult

juhtimise joobeseisundis,

s.o. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Kohus leidis, et kuna P.K on ka varem mootorsõidukit juhtinud joobeseisundis, on

põhjendatud tema suhtes kohaldada KarS § s 50 lg 1 p 1 ettenähtud lisakaristust, s.o mootorsõiduki -

juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi keskmine määr. Kohtu arvates on

selline põhimõte rakendatav ka lisakaristuse mõistmisel. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib

lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtta kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. Kuna alkoholisisaldus

P.K väljahingatavas õhus ei ole olnud märkimisväärselt suur ja toimepanduga ei

kaasnenud reaalselt ohtlikke olukordi, peab kohus võimalikuks lisakaristust keskmisest väiksemas

määras. Tartu Maakohtu 05.06.2012 otsusega võeti P.K lt lisakaristusena mootorsõiduki -

juhtimise õigus ära kaheks kuuks. Uue analoogilise kuriteo toimepanemine osutab asjaolule, et

mootorsõiduki juhtimise õiguse lühiajaline äravõtmine P.K lt ei ole soovitud mõju -

avaldanud. Seetõttu tuleb lisakaristust kohaldada suuremas määras. Kohus peab põhjendatuks P.K lt - mootorsõiduki juhtimise ära võtta üheks aastaks.

1.3 Seoses P.K väidetega, et juhtimisõiguse olemasolu on talle vajalik tulenevalt tema tervislikust seisundist (tal on tasakaaluhäired) ja elukohast maapiirkonnas (kust on vaja autoga

kaupluses käia, küttepuid tuua, külaelanikele transporditeenust pakkuda), märgib kohus järgmist.

SKA Tartu Büroo 02.12.2013 otsused nr 1043764 40) tõendavad, et P.K ja 1043762 (tl-d 38-

on kindlaks tehtud 100%-line töövõimekaotus. Puude raskusastme kindlaksmääramise

aluseks on olnud asjaolu, et P.K esineb keskmisele puude raskusastmele vastav muu

funktsiooni (põrn, kops) suur kõrvalekalle ja tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus

osalemises esineb raskusi. Kohtu hinnangul ei tõenda SKA Tartu Pensioniameti otsused P.K liikumispuude olemasolu, mis KarS § 50 lg 2 kohaselt välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise.

1.4 Eluliselt on küll usutavad P.K väiteid sellest, et maapiirkonnas elades võib

juhtimisõigust omamata olla raskusi kauplusesse käimisega või muude hädavajalike asjaajamiste

korraldamisega. Ent need põhjused ei anna alust jätta lisakaristust kohaldamata või piirduda väga

lühiajalise tähtajaga. P.K ei ole mingit kohustust sõidutada kohalikke külaelanikke.

Süüdistatava enda kinnitusel käib kohapeal kord nädalas autokauplus. Seega hädavajalikke

esmatarbekaupu ja toiduaineid saab P.K hankida ka kaugemale kauplusesse sõitmata. Lisakaristuse ühe aastane tähtaeg ei ole sedavõrd pikk, et P.K poleks võimalik oma elu

korraldada kasutamata isiklikku sõiduautot. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et SKA Tartu Büroo

02.12.2013 otsuse nr 1043764 kohaselt on P.K le ette nähtud vähemalt üks kord koos -

3

hüvitada muuhulgas transpordile tehtavad kulutused. Töövõimetu ja puudega isikuna on P.K võimalik kasutada ka sellistele isikutele osutatavaid sotsiaalhoolekande ja muid teenuseid.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat K. Saavo, kes

taotleb otsuse tühistamist P.K le mõistetud lisakaristuse kestuse osas. Apellandi põhiväited - on seejuures järgmised.

2.1 Apellant rõhutab, et P.K esinevad tema enda kinnitusel tugevad tasakaaluhäired,

mistõttu on raskendatud jalgsi liikumine ja ühistranspordi kasutamine. Tema elukohas puudub

sisuliselt ühistransport, mistõttu on võimatu käia 4,5 km kaugusel asuvas kaupluses. Sõiduautot

kasutab P.K ka majapidamistöödes. Arvestades seejuures P.K väikseid sissetulekuid,

ei ole tal võimalik transporditeenust ka tellida. Juhtimisõiguse puudumisel on raskendatud ka suhtlemine meedikutega.

2.2 Nimetatud asjaolusid arvesse võttes leiab kaitsja, et P.K le mõistetud lisakaristuse - kestus on tema isikut ja kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendamatult karm.

3. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 30. mai 2014 määrusega määrati kriminaalasi

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 9. juunini 2014.

3.1 Määratud tärminiks esitas kohtule enda seisukohad riiklik süüdistaja, kes palub jätta

maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör leiab, et kõiki apellandi esitatud

argumente on maakohus juba käsitlenud, mõistetud lisakaristus on kooskõlas ka kohtupraktika nõuetega (RKKK 3-1-1-122-13).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kohtu riikliku toimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning

süüdistaja kirjalike seisukohtadega on täielikult seaduslik ning põhjendatud , leiab, et maakohtu otsus

ja esitatud apellatsioon jääb täielikult edutuks. Seejuures nõustub ringkonnakohus täielikult

maakohtu otsuse asjassepuutuvate seisukohtadega ning osundab, et kohtul lasuv

põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale

argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48- gemist on 12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui te

kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1- 92-11, p 15.1). ist. Seetõttu märgib kohtukolleegium vaid järgm

4. Asjakohases kohtupraktikas on leitud, et lisakaristuse vajalikkuse ning kestuse üle

otsustamisel tuleb nagu ka KarS § 56 puhul võtta süü, arvestades karistust aluseks on isiku teo

kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Arvesse tuleb võtta sedagi, kas on

tegemist harjumus- , sest korduv rikkumine isiku poolt lubab või juhusesüüteoga nõuete järeldada

tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib potentsiaalse ohu välistamiseks omakorda lisakaristuse

kohaldamise

konkreetsed . Esmase tähendusega on siinkohal seega isiku teosüü suurus ja eripreventiivsed vajadused (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 9-10).

5. Eeltoodut silmas pidades peab kohtukolleegium maakohtu otsust täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Et käesoleval juhul tuleb süüdistatava isikut ning toimepandud õigusrikkumist arvesse

4 võttes vältimatult kohaldada lisakaristust, apellant seejuures isegi mitte ei vaidlusta (seda meelt oli

kaitsja ka maakohtus, vt tlk 56). Seega on praegune õigusvaidlus seotud üksnes juhtimisõiguse

äravõtmise kestusega ning nagu öeldud, peab ringkonnakohus maakohtu otsustust täielikult

seadusega

kooskõlas olevaks.

6. Arvestades P.K teosüüd, pidas kohus võimalikuks kohaldada lisakaristust alla juba selle keskmise määra; ning nagu maakohus veatult ka osundas, on ka lisakaristuse kohaldamiselt n.ö

lähtepositsiooniks sanktsiooni keskmine määr. Midagi sellist, mis tingiks kohaldatud lisakaristuse täiendava vähendamise, apellatsioonis ei sisaldu. Mööda ei saa kuidagi vaadata asjaolust, et vaatluse all olev rikkumine oli P.K korduv, mis

viitab üheselt vajadusele kohaldada lisakaristust varasemast suuremas määras. Seda järeldust ei

väära ka apellandi seisukohad, mis keskenduvad ainuüksi P.K isikule. Apellant möönab

isegi, et P.K väidetavad tervisehädad (tasakaaluhäired) ei ole millegagi tõendatud ning

teisalt märgib kohtukolleegium, et juhul, kui see ka vastaks tõele, oleks eelduslikult tegemist ka

juhtimisvõimet piirava Kuid nagu seda tõdeb ka apellant, ei oleks seejuures terviseseisundiga.

tegemist KarS § 50 lg s 2 sätestatud juhtumiga, mistõttu täiendaval - t kohtukolleegium sellel ei peatu.

6.1 Kõiki teisi asjaolusid, mida apellatsioonis nimetatakse (vt p 2.1), on maakohus enda otsuses

juba piisava põhjalikkusega käsitlenud ning apellatsioonikohtul ei ole neile mitte midagi sisulist

lisada. Olemuslikult on situatsioon ju lihtsakoeline - P.K juhtis teist lühikese aja jooksul

korda alkoholijoobes autot, varasemast juhtimisõiguse piiramisest ei olnud ta seega mingeid

järeldusi teinud ning lisakaristuse kohaldamine oli tema enda käitumise vältimatuks tagajärjeks.

Lisakaristuse kohaldamise praeguses määras tingivad nii õiguskorra kaitsmise vajadus kui ka P.K isik eripreventiivses tähenduses.

7. Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus P.K suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmise ko täielikult seaduslikuks ja põhjendatuks. Mingeid kohaseid haldamist kestusega 1 aasta

argumente mõistetud lisakaristuse kestuse vähendamiseks apellant ei esita ning kohtukolleegiumi hinnangul neid ka ei ole.

8. 1 p- Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus