3-14-45/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 13.06.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-45 Haldusasi Kristen Truija kaebus Politseija Piirivalveameti vastu Võru arestimaja tingimustega perioodidel 02.12.2005 09.12.2005, 16.12.2005 - 25.01.2006, 25.01.2006 - 10.02.2006, 10.02.2006 - 24.03.2006, 31.10.2008 - 12.12.2008, 01.12.2011 - 06.12.2011 tekitatud mittevaralise kahju summas 25 000 eurot hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.05.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Kristen Truija määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Kristen Truija Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.05.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 14.01.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Truija kaebus (tl 1-9), milles ta palus tuvastada rikkumised Politseija Piirivalveameti (PPA) Võru arestimajas ja mõista temale välja Võru arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 25 000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat perioodidel 02.12.2005-09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006,

25.01.2006-10.02.2006,

10.02.2006-24.03.2006, 31.10.200812.12.2008 ja 01.12.2011-06.12.2011, kokku 152 päeva jooksul Võru arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse (tl 10-11) riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 2. Tartu Halduskohus 11.03.2014 määrusega (tl 20-20p) jättis K. Truija kaebuse käiguta ja andis puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest arvates. Ühtlasi andis kohus 10 päeva määruse kättesaamisest kaebusest koopia tegemisel riigilõivu 3,60 euro tasumiseks. Kohus osutas määruses, et kaebus on tähtaegne osas, milles taotletakse PPA-lt hüvitist seoses kaebaja hoidmisega ajavahemikul 01.12.2011-

06.12.2011 Võru arestimajas nõuetele mittevastavates tingimustes. Kuna kaebaja ei olnud esitanud ühes kaebusega kaebetähtaja ennistamise taotlust, jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale võimaluse esitada tähtaja ennistamise taotlus perioodide 02.12.2005-09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006, 25.01.2006-10.02.2006, 10.02.2006- 24.03.2006, 31.10.2008-12.12.2008 osas. Kohus märkis, et K. Truija menetlusabi taotluse lahendab kohus pärast seda, kui on kindlaks teinud, et kaebus on menetletav. 3. 26.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Truija taotlus (tl 23-23p) kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks, milles ta põhjendas tähtaja möödalaskmist sellega, et ta ei olnud enne Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) Tunis vs Eesti lahendit oma õigustest teadlik. Samuti märkis kaebaja, et ühegi perioodi osas ei ole möödunud seadusest tulenevat kolmeaastast tähtaega ning et kaebaja õiguste rikkumine Võru arestimajas oli jätkuv. 4. Tartu Halduskohus 01.04.2014 määrusega (tl 26-27) vabastas K. Truija riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel osaliselt ning kohustas kaebuselt tasuma riigilõivu summas 15 eurot. Ühtlasi jättis kohus vastavalt HKMS § 120 lg-le 3 kaebuse käiguta ning andis kaebajale riigilõivu tasumiseks, terviserikkega põhjustatud kahju ja inimväärikuse alandamisega põhjustatud kahju suuruse täpsustamiseks ja terviserikke tõendamiseks 10päevase tähtaja. 5. 10.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Truija puuduste kõrvaldamise avaldus (tl 31-31p), milles ta selgitas, et kahjunõue ei ole esitatud tervisekahju eest, vaid inimväärikuse alandamisega põhjustatud kahju eest. K. Truija teatas, et riigilõivu kaebuselt on tasunud Riima Truija. 6. PPA esitas 08.05.2014 vastuse (tl 45-46p), milles leidis, et kaebetähtaja ennistamise taotlus ei ole põhjendatud ning perioodide 02.12.2005-09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006, 25.01.2006-10.02.2006, 10.02.2006-24.03.2006, 31.10.2008-12.12.2008 osas tuleb asja menetlus lõpetada. PPA leidis, et oluline ei ole see, millal kaebaja sai teada EIK seisukohtadest, kuna see puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte aga väidetava kahju tekkimise fakti. Eeltoodust tulenevalt oli vastustaja hinnangul kaebaja kahjunõude esitamise viimaseks päevaks vastavalt arestimajas viibimise perioodile 09.12.2008, 24.03.2009 ja 12.12.2011. PPA asus seisukohale, et kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks hiljem kaebetähtaja ennistamise ning kaebajal ilmselgelt puudusid mõjuvad põhjused kaebetähtaegade ületamiseks. 7. Tartu Halduskohus 14.05.2014. a määrusega (tl 64-65p) jättis rahuldamata K. Truija taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 1) ning lõpetas menetluse perioodidel 02.12.2005-09.12.2005, 16.12.2005-25.01.2006, 25.01.2006-10.02.2006, 10.02.2006- 24.03.2006, 31.10.2008-12.12.2008 Võru arestikambri kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamise nõude osas HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel (resolutsiooni p 2). Kohus jätkas menetlust perioodil 01.12.2011-06.12.2011 Võru arestikambri kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamise nõude osas summas 822,35 eurot (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused: a) Asjaolu, et arestimaja kinnipidamistingimused väidetavalt alandasid kaebaja inimväärikust ning et väidetava kahju tekitajaks oli Lõuna Prefektuur (alates 01.01.2012 PPA), mille struktuuriüksuseks oli Võru arestimaja, pidid kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav 2 2

kahju tekitamine ja selle põhjustaja ajavahemiku 02.12.2005-09.12.2005 osas hiljemalt 09.12.2005, ajavahemiku 16.12.2005-25.01.2006 osas hiljemalt 25.01.2006, ajavahemiku 25.01.2006-10.02.2006 osas hiljemalt 10.02.2006, ajavahemiku 10.02.2006-24.03.2006 osas hiljemalt 24.03.2006, ajavahemiku 31.10.2008-12.12.2008 osas hiljemalt 12.12.2008. Seega lõppes kahjunõude esitamise tähtaeg eelnimetatud perioodide osas vastavalt 09.12.2008, 25.01.2009, 10.02.2009, 24.03.2009 ja 12.12.2011. Kuna kaebaja viibimisest Võru arestimajas 2005., 2006. ja 2008. aastal on möödunud rohkem kui kolm aastat, siis on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades. b) Kahju tekitamise asjaolud pidid kaebajale teada olema õigusvastastes tingimustes viibimisel. Oluline ei ole see, millal kaebaja sai teada EIK seisukohtadest, kuna kohtupraktika puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte aga väidetava kahju tekkimise fakti. Isegi kui EIK 19.12.2013. a Tunis vs Eesti lahendist teadasaamist saaks pidada kaebuse esitamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemiseks HKMS § 71 lg 2 tähenduses, nagu viitas kaebaja, oleks tulnud kahjunõue koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega esitada 14 päeva jooksul selle takistuse äralangemisest. Kolmeaastane tähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks peaks jätma ka õiguslikes küsimustel kogenematule isikule piisava aja halduskohtusse pöördumise tähtaja ja vaidluse algatamise korra väljaselgitamiseks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja professionaalset abi kasutanud ega kohtult tasuta õigusabi määramist taotlenud. Seega ei ole kaebaja olnud piisavalt hoolas edasikaebetähtaja välja selgitamisel. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest peab tähtaja ületamisel olema hilinemise põhjus seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Käeoleval juhul on kaebaja ületanud kaebetähtaega erinevate perioodide osas kaks kuni viis aastat. Eeltoodust tulenevalt puudub sedavõrd kaalukas ja mõjuv põhjus, mis tingiks tähtaja ennistamise. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et esineksid objektiivsed või subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. 28.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse K. Truija määruskaebus (tl 72-73p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 14.05.2014. a määrus ja teha uus määrus, millega lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks perioodide 2005. a, 2006. a ja 2008. a osas (määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kaebaja märgib, et kaebetähtaja ennistamata jätmisel on halduskohus jätnud tähelepanuta, et HKMS § 46 lg 4 kohaselt on isikule kaebuse esitamiseks reeglina ette nähtud kolm aastat alates kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisest. Halduskohus pidanuks kohaldama HKMS § 46 lg-t 4 koosmõjus PS §-ga 25, sest kaebetähtaja ennistamata jätmisega välistatakse kaebajale

võimalus

saada

kahjuhüvitist

inimväärikust

alandavates kinnipidamistingimustes hoidmise eest. Kaebaja leiab, et sätte sõnastusest saab järeldada, et tegemist on seaduses sätestatud menetlustähtajaga, mida saab ennistada. Kaebaja arvates on halduskohus oma seisukoha võtnud vastustaja vastusest ning ei ole järginud kohtule PS §ga 146 pandud kohustust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 10. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu 21.06.2013. a määrus nr 33130- 13, p 12). Halduskohus on õigesti viidanud Riigikohus 16.01.2009. a määrusele nr 3-3-1-75- 3 3

08, mille p-des 16 ja 17 on kohus käsitlenud kaebetähtaja ennistamise küsimust, leides, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Samas on Riigikohus rõhutanud ka seda, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). 11. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et ta oli teadmatuses halduskohtusse pöördumise tähtajast, küll aga sellest, kas tema kinnipidamistingimused arestimajas olid õiguspärased, märkides, et ta ei olnud enne EIK Tunis vs Eesti lahendit oma õigustest teadlik. HKMS § 46 lg 4 seob halduskohtusse pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kahju tekitamise õigusvastasuse selgitab kohtumenetluse käigus välja kohus. Seega pidi kaebaja olema väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teadlik hiljemalt arestimajast vabanemisel. Hilisemat kohtupraktikat ei saa lugeda takistuseks kaebuse tähtaegsele esitamisele. Ka ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine tagantjärgi tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Kahju hüvitamise nõude esitamise kolmeaastase tähtaja kulgemise hindamisel kaebuses nimetatud perioodide osas on halduskohus kohaldanud õigesti seadust ning on õigesti tõdenud, et kaebajale pidi olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seega oli kaebuse esitamise ajaks kolmeaastane hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumise tähtaeg möödunud. Halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, kuna ei esinenud objektiivseid ega subjektiivseid takistusi, mis õigustanuks tähtaja ennistamist. 12. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ka kaebaja väide, et halduskohus ei ole järginud kohtule PS §ga 146 pandud kohustust, kuivõrd kohus on kaebaja arvates võtnud seisukoha vastustaja vastusest. PS § 146 lauses 1 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt tohib õigust mõista ainult kohus. HKMS § 2 lg-st 2 tulenevalt lahendab kohus haldusasja õigesti, ausalt, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. HKMS § 158 lg 1 ls 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. HKMS § 158 lg 1 annab kooskõlas PS §-ga 146 kohtule otsustuspädevuse asjaolude tuvastatuks lugemisel. HKMS § 61 lg 1 täpsustab, et asjaolude üle otsustatakse kohtu siseveendumuse kohaselt (Haldusmenetluse seadustik, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, 2013, lk 528). Seega ei tähenda kohtu poolt kaebuse tähtaegsuse ja kaebetähtaja ennistamise küsimuses ühe menetlusosalisega sarnasele seisukohale jõudmine, et kohus ei ole järginud PS §-s 146 sätestatut. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud määrusest K. Truija väidete käsitlemine ning halduskohtu siseveendumuse kujunemine ja põhjendused selgelt jälgitavad ja arusaadavad. 13. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.05.2014. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 4 4

Einar Vene Maili Lokk Tiina Pappel 5 5