3-14-51113/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-14-51113

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 12.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51113 Haldusasi V.J.i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta menetlusabi taotlus rahuldamata.

3. Saata määruse ärakiri kaebajale koos kaebuse materjalidega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. 10.06.2014 saabus Tallinna Halduskohtule V.J.i kaebus. Kaebusest nähtub, et kaebaja pöördus nii Tallinna linna valimiskomisjoni kui ka Vabariigi Valmiskomisjoni poole avaldusega, milles palus kanda ennast valijate nimekirja, et hääletada 25.05.2014 toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel. Tallinna linna valimiskomisjon leidis, et ei saa V.J.i avaldust rahuldada, viidates Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 20 lg-le 1, mille alusel koostab valijate nimekirja rahvastikuregistri vastutav töötleja ning lg 3 p-le 2, mille kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust. Vabariigi Valmiskomisjon asus seisukohale, et ei ole võimalik V.J.i avaldust läbi vaadata ja põhjendas oma vastust. Vastuses selgitatakse, et valijate arvestust peetakse rahvastikuregistris, mille vastutavaks töötlejaks on Siseministeerium. Valijate nimekiri koostatakse valimispäevale eelneva 30.päeva seisuga ( 25.04.14) ja enne 25.04.14.a. ei ole valijal võimalik esitada avaldust enda valijate nimekirja kandmiseks. EPVS § 24 lg 2 kohaselt tuleb esitada avaldus valla-või linnasekretärile. Selgitati EPVS § 4 lg 3 ja § 20 lg 3 p 1 tulenevat.

2. Kaebaja leiab, et tema kui süüdimõistetu ja vanglakaristust kandva isiku automaatne hääleõigusest ilmajätmine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse, Euroopa inimõiguste ja

3-14-51113

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga ning sellega on alandatud tema inimväärikust. Sellest tulenevalt nõuab kaebaja EPVS § 4 lg 3 kui EIÕK-ga vastuolus oleva sätte tühistamist ning kaebaja õiguste rikkumises süüdi olevalt isikult kaebaja kasuks rahalise hüvitise mittevaralise kahju tekitamise eest summas 5000 eurot väljamõistmist. Ühtlasi taotleb kaebaja, et kohus vabastaks ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebuse esitaja ei ole täpsemalt märkinud konkreetset haldusorganit, mille haldusakti või toimingu õigusvastasusest tulenevalt võiks kaebaja väita, et ta jäi valijate nimekirja kandmata või kes võiks olla nn süüdiolev pool. Nagu nähtub, ei ole kaebaja kasutanud esmast õiguskaitsevahendit, st et EPVS § 24 lg 2 tuleneval alusel tuleb avaldus esitada valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks, sh valijate nimekirja kandmiseks, avaldaja registrijärgse elukoha valla-või linnasekretärile. Kaebaja oli sellest teadlik ning saab eeldada, et kaebajal oli igati võimalik nimetatud korda järgida, kuna ta oli saanud vastavasisulise selgituse Vabariigi Valimiskomisjonilt juba 10.04.14.a. seisuga, so ajal, mil 25.04.14.aastaks oli kaebajal võimalik oma pöördumine teha. Riigikohus on selgitanud, et hääletamisõiguse tõhusaks õiguskaitsevahendiks on vaidlustada isiku nimekirja kandmata jätmine, tehes esmalt avalduse valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla või linnasekretärile (RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-26-12 p 31 ja nr 3-4-1-58-

13 p 34). Seega tulnuks avaldus esitada registrijärgsele elukoha valla –või linnavalitsusele, millisel juhul oleks saanud ka kontrollida, kas algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kuna kaebaja ei ole teinud etteheiteid Tallinna linna valimiskomisjoni ja Vabariigi valimiskomisjoni aadressil, siis ei saa nende tegevust pidada asjassepuutuvaks juba tulenevalt kaebuses väidetust. Kohus ei jäta kaebust käiguta põhjusel, et lasta täpsustada, kas kaebaja sooviks oleks siiski viidatud organite tegevust/haldusakti vaidlustada. Kohtule on selge, et esitatud andmetel saab järeldada, et nende isikute vastusest ei saanuks ka kuidagi järgneda kaebajale kahjulikke tagajärgi. Kohus lähtub siinkohal eelnevalt viidatud Riigikohtu selgitustest, et hääletamisõiguse tõhusaks õiguskaitsevahendiks on vaidlustada isiku nimekirja kandmata jätmine. Seaduse kohaselt saab avalduse valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks esitada kaebaja ja seda tuleb teha avaldusega valla või linnasekretärile (RKPJK määrus asjas nr 3-4- 1-26-12 p 31 ja nr 3-4-1-58-13 p 34). Kui selline otsus oleks tehtud ja see rikuks kaebaja õigusi, oleks olukord teistsugune. Kaebaja ei ole kohtule esitatud andmetel sellist haldusorgani otsust taotlenud, kuna ta vastavat menetlust ei läbinud. Seega puudub eraldiseisvalt vajadus välja selgitada, kas kaebajal on pretensioone nende organite vastu, kuhu ta pöördus. Kaebusest ei nähtu, et nende organite tegevusega oleks tekitatud kaebajale kahju.

3-14-51113

4. HKMS § 120 lg 1 p-dest 1, 3 ja 8 tulenevalt peab halduskohus kaebuse saamisel välja selgitama selle eseme, kaebaja eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning kontrollima, kas ei esine alust kaebuse tagastamiseks. Sama seadustiku § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus või kui kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki saavutada.

5. Kohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmine antud juhul ei ole põhjendatud ning kaebus tuleb tagastada. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

6. Kaebaja nimetab, et tühistada tuleks EPVS § 4 lg 3 kui EIK-ga vastuolus olev, ent ka siinkohal kaebaja ei märgi midagi täpsemalt, kelle tegevusega antud taotlus seondub. EPVS § 4 lg 3 sätestab, et hääleõiguslik ei ole isik, kes on: 1) valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistatud; 2) kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Eeltoodust nähtub, et EPVS § 4 lg 3 tervikuna ei saaks puudutada kaebajat ja eeldatult on soovinud kaebaja nimetada EPVS § 4 lg 3 p 2. Viimasena nimetatud õigusnorm võiks kaebajat puudutada, kuna ta on kinnipeetav vanglas, kes kannab karistust kuriteo eest. EPVS § 20 lg 3 p 1 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30.päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

7. Kuna halduskohtusse saab isik pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks ja kohus ei käsitle haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi abstraktselt, siis saanuks kohus hinnata kaebaja väidetavate õiguste rikkumist menetluses, mille kaebaja jättis kaebuse andmetel ise läbimata. Kui kaebaja oleks eelnevalt toodud viisil kasutanud oma õiguste kaitse vahendeid, oleks asjassepuutuvalt saanud kohus kontrollida, kas seatud piirang on kooskõlas PS-ga. Kuna kaebaja ei ole kohase sobiva nõudega vaidlustanud hääletamistel osalemise võimaldamata jätmist, vaid on valinud õiguste kaitsmiseks kahjunõude, siis on see kohtu arvates sobimatu vahend, et jätta mingi norm kohaldamata või algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

8. Kaebaja eesmärgiks on käesolevalt saada rahalist hüvitist ehk kaebaja on esitanud selgelt mittevaralise kahju nõude summas 5000 eurot (ühekordse maksena). Samas nähtub, et kaebaja ei ole näidanud, et talle tekkis kahju, mida tuleks rahas hüvitada. Ühtlasi selgub, et kahjunõude rahuldamine ei muudaks olematuks fakti, et kaebaja ei saanud valida ja selle abil reeglina ei saakski taastada õigusi, mis võiksid puudutada valimisi. Selleks on muul moel tõhusamalt võimalik oma õigusi kaitsta. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Varalise kahju hüvitamist käsitleb sama seaduse § 8 lg 1, mis näeb ette, et varalise kahju rahas hüvitamisega tuleb luua olukord, milles kannatanu oleks, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt on rahalist hüvitist võimalik saada ainult süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, kodu või eraelu puutumatuse, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna kaebajast võib aru saada, et ta esitab kahjunõude ja leiab, et tema õigusi rikub EVPS § 4 lg 3, st et talle on kahju tekitatud õigustloova aktiga siis märgib kohus järgmist.

3-14-51113

RVastS § 14 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja ei ole küll märkinud, kes on jätnud oma kohustused täitmata, ent kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud RVastS § 14 lg 1 eeldused kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks täidetud, kui see on suunatud avaliku võimu tegevuse vastu.

9. Esiteks ei nähtunud kohtule, et kaebaja oleks kasutanud seaduses sätestatud võimalust kahju tekkimist ära hoida, mistõttu puudub praktiliselt võimalus, et avaliku võimu tegevus põhjustanuks kaebajale mingisugust kahju või siis sedavõrd suurt kahju, mis tuleks hüvitada rahas. EVPS § 24 lg-test 2–8 tuleneb, et valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks või valijate arvestuse aluseks olevate registriandmete muutmiseks avalduse vallavõi linnasekretärile. Vallavõi linnasekretär vaatab avalduse koos valijate nimekirja koostajaga läbi ja vastab isikule viivitamata.

Kui isik kantakse rahvastikuregistrisse või kui muudetakse valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid selliselt, et see toob kaasa isiku kandmise valijate nimekirja, teavitab vallavõi linnasekretär sellest jaoskonnakomisjoni viivitamata. Muudatusi valijate nimekirjas teeb jaoskonnakomisjon vallavõi linnasekretäri teatise alusel. Kui vallavõi linnasekretär jätab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avalduse rahuldamata, võib avaldaja esitada vallavõi linnasekretäri toimingu peale kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule.

Kaebus esitatakse vallavõi linnasekretärile, kes edastab selle 24 tunni jooksul asukohajärgsele halduskohtule koos omapoolsete kirjalike selgitustega. Halduskohus peab kaebuse läbi vaatama ja tegema otsuse kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse saamise päevast. Halduskohus teeb ühe järgmistest otsustest:

1) jätta kaebus rahuldamata;

2) kaebus rahuldada ning teha vallavõi linnasekretärile ettekirjutus korraldada isiku andmete kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid. Kui halduskohus kaebuse rahuldab, kantakse isiku andmed viivitamata rahvastikuregistrisse või muudetakse tema andmeid ning see tehakse jaoskonnakomisjonile viivitamata teatavaks. Kohus jääb seetõttu seisukohale, et kaebaja oleks võinud kehtiva korra kohaselt esitada avalduse oma registrijärgse elukoha vallavõi linnasekretärile ning viimase poolt avalduse rahuldamata jätmise korral esitada kaebuse halduskohtule, mil kaebuse lahendamisel oleks saanud kaaluda ka EVPS § 4 lg 3 p 2 vastavust põhiseadusele, EIÕK-le ja EIK praktikale.

Kaebaja on avalduse esitanud vaid Tallinna linna valimiskomisjonile ja Vabariigi Valmiskomisjonile, kellel ei olnudki võimalik kaebaja avaldust rahuldada. Seejuures on viimane viidanud EVPS § 24 lg-le 2, mis tähendab, et kaebaja pidi teadma, mida on vaja teha selleks, et valijate nimekirjas tema osas muudatus tehtaks. Kahjunõude lahendamisel ei saaks jätta tähelepanuta, et kaebaja pole eelmärgitud seaduses sätestatud viisil oma õiguste kaitset teostanud. Kaebaja ei saanud oma õiguste kaitsel loota, et vaid kahjunõude esitamisega lahenduvad temal tekkinud probleemid.

Kaebajal tuli kasutada temale kuuluvaid õigusi heauskselt ning mitte lasta asjadel kulgeda nii, et ta asub nõudma väidetult tekitatud kahju, kui õiguste kaitse oli muudmoodi võimalik. Kaebajal peab olema eeldatult huvi vaidlustada enda nimekirja kandmata jätmine, mitte aga oodata ära, mil talle tekib kahjulik tagajärg ja ta saab esitada kahjunõude. Antud juhul avaliku võimu kandja ei ole saanud oma otsust teha ja seisukohta kujundada, mistõttu ei saakski kohus sekkuda avaliku võimu kandja otsustusruumi. Juba sellel põhjusel ei oleks kaebust võimalik rahuldada ja kaebajal ei oleks võimalik saavutada eesmärki, kui see

3-14-51113

puudutaks PS järelevalve menetluse algatamist, kuid kaebaja ei saaks ka väita kahju tekkimist, kui ta on jätnud ettenähtud korras vaidluse ja õiguste kaitse algatamata. Kaebajal tuli esitada oma õiguste efektiivseks kaitseks linnasekretärile avaldus valijate nimekirja kandmiseks sel ajal, mil valijate nimekiri on EPVS § 20 lg 2 alusel koostatud ja kui pädeval haldusorganil tuli vastu võtta otsus.

10. Teiseks ei oleks mittevaralise kahju hüvitamise eeldused kohtu arvates täidetud ka juhul, kui kaebajalt saaks eeldada, et ta oleks väidetava kahju vältimiseks pidanud midagi tegema või kui väidetavat kahju ei olekski kaebaja saanud kuidagi vältida. Kohus on seisukohal, et Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piiramist ei saa pidada inimväärikuse alandamiseks ning samuti ei ole tegu muu RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud juhtumiga. Kui riigis on sisse seatud mehhanism, kuidas enda õigusi valimistel osalemiseks efektiivselt kaitsta, siis ei saaks kuidagi kõnelda inimväärikuse alandamisest.

Kaebaja ei olegi seejuures märkinud, miks ta ei kasutanud seaduses ettenähtud võimalusi. Seaduslikke takistusi selleks kaebaja ei nimeta. RVastS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on suletud loeteluga ja Riigikohus on ka rõhutanud (sama otsuse p 40) et Põhiseaduse § 25 ei nõua, et seadusega oleks kehtestatud riigi vastutus kõigi põhiõiguste igasuguse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest.

Kuigi kaebaja ei ole kaebuses täpsemalt seletanud, milliseid avaliku võimu toiminguid ta konkreetselt kahju tekkimisel silmas peab, saab kaebusest välja lugeda, et väidetav kahju on tekkinud RKVS § 4 lg 3 kohaldamise tõttu. Avaliku võimu esindaja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on kohaldatavad ka RVastS §-s 14 sätestatud õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul. RVastS § 7 sätestab vastutuse alused. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt hüvitatakse käesoleva paragrahvi lõigete 1–21 alusel otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kohus leiab, et PS §-st 57 tuleneva valimisõiguse rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist seadus ette ei näe ning varalise kahju tekkimise võimalus on ebatõenäoline. Kaebajale oli tagatud tõhus võimalus oma PS §-ga 57 sätestatud põhiõiguse kaitsmiseks, st ka võimaliku kahju tekkimise vältimiseks RKVS §-s 24 sätestatud õiguskaitsevahendit kasutades. Tõhusamad õiguskaitsevahendid olid antud juhul lähtuvalt RKVS § 22 lg 2 ning §

25 lg 1 ja 2 olemas. Kohus nimetab siinkohal, et võimaliku valimisõiguse rikkumise tõttu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb pidada ka kohtupraktika kohaselt ilmselgelt perspektiivituks. Kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju ei oleks esitatud andmetel kohtu hinnangul rahaliselt hüvitatav, kui selline kahju üldse võiks tekkida. Kui lähtuda sellest, et kaebajale on tekitatud kahju õigustloova aktiga (millisel juhul oleks halduskohtumenetluse (HKMS) § 17 lg 3 teise aluse alusel vastustajaks ministeerium, kelle valitsemisalasse kuulub EVPS, s.o Justiitsministeerium), siis ei oleks täidetud ka õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise eeldused.

3-14-51113

11. Riigikohtu halduskolleegium on 31.10.2013 otsuses asjas nr 3-3-1-84-12 (otsuse p 13) leidnud, et RVastS § 14 lg 1 järgi peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud kõik järgmised tingimused: 1) on antud õigustloov akt või jäetud see andmata; 2) isikule on tekkinud kahju; 3) kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisega; 4) esineb põhjuslik seos avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel; 5) rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav; 6) isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt peab õigustloova akti või selle andmata jätmisega rikutud norm olema vähemalt muu hulgas suunatud kaebaja õiguste kaitsele. RVastS § 7 lg 4 ja võlaõigusseaduse § 127 lg 2 järgi peab rikutud kohustuse eesmärk olema just sellise kahju ärahoidmine.

Kaebaja ei ole kaebuses täpsemalt selgitanud, milles valimisõiguse piiramisega väidetavalt põhjustatud mittevaraline kahju seisneb, ent kohtupraktikas on nenditud, et Põhiseaduse §-st

57 tuleneva valimisõiguse rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist seadus ette ei näe ning varalise kahju tekkimise võimalus on ebatõenäoline (vt Tartu Ringkonnakohtu määrus haldusasjas nr 3-13-1216), mistõttu puudub vastava hüvitamisnõude osas ilmselgelt kaebeõigus.

Kaebus avaliku võimu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes tuleb HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel tagastada, kui on ilmne, et avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus ei saanud tekitada kaebajale sellist kahju, mille nõutavas või sellele lähedases summas rahaline hüvitamine oleks õigustatud. Mittevaralise kahju tõendamine ei ole üldjuhul võimalik moel, nagu seda saab ja tuleb teha varalise kahju puhul, küll aga tuleb mittevaralise kahju tekkimist põhjendada selliselt, et oleks võimalik veenduda sellise kahju tekkimises ning et nõutav hüvitis on kahju korvamiseks piisav. Riigikohus on muuhulgas avaldanud ka seisukohti, et isiku põhiõiguste rikkumine ei pruugi tingimata kaasa tuua rahalise hüvitise väljamõistmist. Käesoleval juhul ei nähtu, et avalik võim oleks saanud kaebajale tekitada mingisugust sellist mittevaralist kahju, mille rahas hüvitamine saaks kõne alla tulla. Samuti nähtub asjaoludest, et käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja õiguste rikkumise rahas hüvitamine ei ole vajalik. Kaebajal oli õiguste kaitse võimalik ootamata ära nn kahjulikku tagajärge. Kohtu hinnangul puudub kaebajal käesolevas asjas ilmselgelt kaebeõigus mittevaralise kahju nõudmiseks Eesti õiguse pinnalt.

12. Riigikohus on selgitanud hääletamisõiguse tõhusa kaitse võimalust muuhulgas oma määruse nr 3-4-1-58-13 punktides 34 ja 35. Kuigi see selgitus on antud kohaliku omavalitsuse volikogude valimiste kontekstis, on antud normistik analoogiline ka Euroopa Parlamendi valimiste puhul. EV seadustega on antud lahendused, kuidas isik peab käituma ja kohtule ei nähtu, et esineks olukord, mis oleks vastuolus PS-se või ka rahvusvahelise õigusega.

Kaebaja on soovinud hüvitamisnõude esitamisel, et kohus arvestaks EIK praktikat analoogsetes asjades. Ilmselt seob kaebaja oma väited asjaoluga, justkui oleks Eestis tegemist nn automaatse hääleõiguse äravõtmisega ja mujal selline olukord puudub. Kaebaja viitab veel, et ülimuslikuks tuleb lugeda rahvusvaheliste lepetega sätestatut. Midagi täpsemat kaebaja enam ei kommenteeri, ent kohus saab siinkohal märkida, et ilmselt on kaebaja mõistnud vääralt nii kohtupraktikat kui ka rahvusvaheliste lepete olemust ja neist tulenevaid kohustusi.

3-14-51113

Nn automaatset hääleõigusest ilmajätmisest ei saa kõnelda olukorras, mil riigis on kehtestatud kord, kuidas enda õigusi efektiivselt kaitsta ja nagu nähtub, asjakohase kaebuse esitamisel kontrollib kohus kaebajaga seotud individuaalseid asjaolusid. Kohtupraktikas on EIK korduvalt tuvastanud, et valimisõiguse piirang, mis ei arvesta isikule määratud vangistuse pikkust, kuriteo raskust ega muid asjaolusid on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. protokolli artikli 3 rikkumine. Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et EV seadused ja kohtupraktika selle võimaldavad, kui kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.

Samuti nähtub, et ka rikkumise tuvastamine on olnud iseenesest piisav õiglane hüvitis ning kohus ei mõistnud seejuures kaebajatele välja kahjuhüvitist (vt nt EIK 04.07.2013. a otsus asjas nr 11157/04 Anchugov ja Gladov vs Venemaa; EIK 17.09.2013. a otsus asjas nr 29411/07 Söyler vs Türgi). Kaebaja ei ole käesolevalt soovinud midagi muud, kui kahju rahalist hüvitamist, mistõttu ei saaks kohus ka eeldada, et kaebaja sooviks siiski esitada muu nõue ja et ta sooviks piirduda rikkumise tuvastamise nõudega, vastupidiselt ei oleks ta esitanud kahjunõuet rahas hüvitamise kohta.

Kui kaebuse eesmärk on suunatud vaid rahalise hüvitise saamisele, siis ei muudaks see kaebaja õiguslikus seisundis valimiste osas enam midagi. Iga valimiste nimekiri on unikaalne selles mõttes, et ta on ajas muutuv ning kahjunõude esitamisega ei saavutaks kaebaja ka eesmärki, et ta ei peaks läbima eelnevalt kohtu poolt toodud menetlust, mis kõige efektiivsemalt tagab talle õigused valimistel ning et ta ei saaks tulevikus läbida seda menetlust, mis EV seadused ette näevad. Sellise menetluse läbimine ei ole ülemääraselt koormav. Ka EIK praktikast nähtub, et mittevaralise kahju tekkimine ja väljamõistmine on ebatõenäoline.

Eeltoodust tulenevalt on hüvitamiskaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks ilmselgelt perspektiivitu. Isegi kui kaebaja oleks nimetanud, et tal on eesmärk saavutada olukord, et ta kantaks edasiselt valijate nimekirja, ka siis ei oleks kahjunõude kaebusega võimalik saavutada seda eesmärki ja kaebajal olid olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mida ta ei asunud kasutama ning mida ei saa asendada kahjunõudega. Mistahes viisil kohus ka ei arutleks, nähtub, et kohtu hinnangul puudub vajadus hüvitamisnõude edasiseks menetlemiseks. Puudub alus eeldada, et kaebajal oleks antud asjaoludel üldse mingisugune kahju tekkinud, sj mida tuleks hüvitada rahaliselt.

13. Kohus märgib lisaks, et kaebaja on süüdi mõistetud karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine, toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sissevõi väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas) alusel ja talle on karistuseks mõistetud neli aastat vangistust, mida on suurendatud varasemalt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o kokku mõisteti kaebajale nelja aasta, kaheksa kuu ja 28 päeva vangistust. Arvestades, et tegemist ei ole sugugi kerge süüteoga, ei ole kohtul alust pidada kaebajal seaduse alusel hääleõiguse piiramist ebaproportsionaalseks. Pealegi on kaebaja hääletamise õiguse piirang ajutine, kestes vaid tema vangistuse aja.

14. Seoses taotlusega tühistada EPVS § 4 lg 3 (p2) on kaebaja ilmselt silmas pidanud siiski põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, ent ka siinkohal märgib kohus, et kohus saab algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet vaid siis, kui vaidlustatud õigusakt oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

3-14-51113

Kaebaja ei ole vaidlustanud ühegi pädeva haldusorgani otsust ega soovinud kaitsta enda õigusi kohases menetluses. Efektiivne õiguskaitse oli tagatud, kui kaebaja oleks vaidlustanud enda nimekirja mittekandmist kohtu poolt viidatud viisil. Riigikohus on selgitanud hääletamisõiguse tõhusa kaitse võimalust oma määruse nr 3-4-1-58-13 punktides 34 ja 35. Kui haldusorgan oleks asjassepuutuvalt viidanud keeldumisel normile, mille põhiseaduslikkust tuleks kontrollida, siis saaks kohus sellist kontrolli ka teha.

15. Seoses kaebuse tagastamisega ei pea kohus kontrollima RKVS § 4 lg 3 (ja kohtu arvates eeldatult ka 22 lg 3) kooskõla põhiseadusega ega võtma seisukohta muude kaebaja viidatud rahvusvaheliste õigusaktide asjassepuutuvuse kohta. Kohtul ei ole võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelvalvet menetluses, kus kaebus kuulub tagastamisele.

16. Siiski märgib kohus senisele lisaks, et ülatoodust nähtus, et kaebaja hääleõigust ei saanud ära võtta keegi nn automaatselt ja kaebaja ei teinud õiguste kaitseks asjakohaseid pöördumisi ega läbinud vastavat asjakohast menetlust, millega kaebaja jättis end ise ilma võimalusest, mil pädev haldusorgan saanuks võtta kaebaja suhtes vastu otsuse ja kohus seda hinnata. Pöördumine Tallinna linna valimiskomisjoni ja Vabariigi Valmiskomisjoni poole ei saanud asendada seda menetlust, mis on sätestatud seadusega ning nende organite poolt saadetud vastustest kaebaja oma õiguste kaitsel ei sõltunud. Mingit vastuolu EIK artikkel 3-ga seetõttu ei saagi esineda, samuti puudub võimalus vastuoludeks EIK praktikaga.

17. Samas lisab kohus, et kaebaja on ilmselgelt vääriti mõistnud, et PS § 123 tulenevat. Põhiseaduse §-le 123 teine lause sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Sätestatust ei tulene, et välislepingut peab kohaldama igal juhul. Selle vahetu kohaldamine saab toimuda üksnes siis, kui välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ega vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Käesolevalt niisugused välislepingu sätted puuduvad, sest Euroopa Parlamendi valimistel osalemise reeglite üle otsustamine on jäetud liikmesriikide endi otsustada.

Nii on näiteks Euroopa Liidu toimimise lepingus käsitletud valimisõigust üksnes artiklis 22 (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 19) sätestades selle lõikes kaks, et igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, on selles liikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Eesti Vabariigi kodanike valimisõigust nimetatud säte ei reguleeri. Seega ei saa EPVS § 4 lg 3 p 2 ja ka nt § 20 lg 3 p 1 sellega vastuolus olla. Euroopa Liiduga ühinemisel säilitasid liikmesriigid oma suveräänsuse ning ühistegevus ei hõlma kõiki eluvaldkondi.

Nii on iga liikmesriigi enda otsustada oma riigieelarve kulude täpne jaotus, vanglakaristust kandvate isikute õigusi ja kohustusi puudutavate karistusõiguse, kriminaalmenetluse kui vangistusõiguse valdkonda kuuluvate õigusnormide kehtestamine. Euroopa Parlament neis küsimustes liikmesriikide seadusandlikke organeid ei asenda ega dubleeri. EIÕK lisaprotokolli nr 1 artikkel 3 sätestab, et protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seaduseandja valimisel.

Eesti Vabariigis kuulub seadusandlik võim põhiseaduse § 59 kohaselt Riigikogule. Seega ei reguleeri ka viidatud säte Euroopa Parlamendi valimisi ning EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 ei saa olla sellega vastuolus. Kaebaja küll ei nimeta nt ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, ent kohus siinkohal märgib, et valimisõigust reguleerivad artiklid 39 ja 40 käsitlevad samuti nagu eelnevalt viidatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 19 lg 2 teise liikmesriigi kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida ja hääletada.

Need ei reguleeri sama riigi kodakondsusega kinnipeetavate valimisõigust. ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 25 näeb p-s b ette, et igal

3-14-51113

kodanikul peab ilma mis tahes diskrimineerimiseta ja põhjendamata kitsendusteta olema õigus ja võimalus hääletada ja olla valitud kehtivatel korralistel valimistel, mis korraldatakse üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel ja mis kindlustavad valijate tahte vaba väljenduse. Riigikohus 02.10.2013 otsuses nr 3-4-1-44-13 p-s 23 leidis, et kandideerimisõiguse piirang kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei ole selle paktiga vastuolus, kuna tegemist pole diskrimineeriva tingimusega. Valimisõigus on üks kodaniku põhilistest õigustest, kuid põhiseaduse § 11 sätestatu lubab õigusi ja vabadusi vajaduse korral ka piirata. Kõigi vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse puudumine võib esmapilgul tunduda üldise piiranguna, mis ei arvesta süüteo laadi ja raskust ega konkreetset isikut puudutavaid muid asjaolusid, ent nagu nähtus, siis tegelikkuses see niimoodi ei ole. Lisaks võib nimetada, et karistuse määramisel võtab kohus kõike eelnimetatut arvesse ning karistusena mõistetud reaalne vabadusekaotus viitab selgelt, et tegemist on raske süüteoga. Viidates veelkord kohtule teadaolevale kohtupraktikale nähtub, et puudutades Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni valimiste heade tavade koodeksiga seonduvat on Riigikohus oma lahendis nr 3-4-1-44-13 p 18 ja p 19 selgitanud, et tegemist pole siduva õigusaktiga ja nimetatud koodeks on soovituslik ja ülevaatlik dokument valimisõiguse valdkonnas ning lisaks saab seda käsitleda ainult EIÕK-ga kaitstud õiguste kontekstis ega või laiendada neist raamidest väljuvale. Eeltoodust erinevatele järeldustele ei olnud võimalik jõuda ka kaebaja poolt viidatud EIK praktika alusel. Kohtu otsuste puhul pole aga üldse tegemist välislepingutega, millised saaksid anda aluse Eesti seaduste kohaldamata jätmiseks ja lepingu sätetega asendamiseks. Põhiseaduse § 2 teise lause, § 56 p 1 ja § 59 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille seadusandlik võim kuulub hääleõiguslike kodanike poolt valitud Riigikogule, st et Euroopa Parlamenti ei saa käsitleda seaduseandjana EIÕK lisaprotokolli nr 1 art 3 mõttes ning kaebaja valimisõiguse puudumine selle institutsiooni valimistel ei ole konventsiooniga vastuolus. Kuna kaebaja ise neid leppeid ei ole täpsustanud, millele võiks ta tugineda, siis piirdub kohus eelneva seletusega.

18. HKMS § § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kuna kohus on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue esitatud asjaoludel on ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal oli võimalik enda õiguste kaitseks kasutada tõhusamaid vahendeid, siis tagastab kohus V.J.i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

19. Tulenevalt sellest, et kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus rahuldamata ka kaebaja menetlusabi taotluse. Kohus ei saa kaebajat vabastada riigilõivu tasumisest kaebuselt, mida kohus menetlusse ei võta.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik

3-14-51113