3-14-50905/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu Kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-14-50905

Määruse kuupäev

11. juuni 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Pavel Minini kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri Põlva, Võru ja Valga arestimajade nõuetele

mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 5000 eurot

Resolutsioon

1. Vabastada Pavel Minini riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel haldusasjas 3-14-50905.

2. Võtta Pavel Minini kaebus menetlusse.

3. Jätta rahuldamata Pavel Minin taotlus kaebetähtaja

ennistamiseks.

4. Lõpetada menetlus Pavel Minini kaebuses Politsei- ja

Piirivalveameti vastu kahju hüvitamise nõudes

haldusasjas 3-14-50905.

5. Määrus saata kaebajale, Politsei- ja Piirivalveametile

ning Rahandusministeeriumile.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

arvates määruse kättesaamisest

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Halduskohtusse saabus 23. mail 2014 Pavel Minini kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

(PPA) Lõuna Prefektuuri Põlva, Võru ja Valga arestimajade kinnipidamistingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat tervist

kahjustavates ning inimväärikust alandavates tingimustes Põlva arestimajas perioodil 11.04.2009 –

12.05.2009, 13.05.2009 – 01.06.2009, Võru arestimajas 12.10.2009 – 21.10.2009, 18.11.2009 –

03.12.2009, 06.07.2010 – 28.07.2010, 29.07.2010 – 30.07.2010, 31.07.2010 – 10.08.2010 ning

Valga arestimajas 21.05.2010 – 28.05.2010 ja 29.05.2010 – 01.07.2010.

Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel.

2. Tartu Halduskohus jättis 2. juuni 2014 määrusega P. Minini kaebuse käiguta, andes kaebetähtaja

ennistamise taotluse esitamiseks tähtaja kümme päeva määruse kättesaamisest arvates.

5. juunil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse P. Minini taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja

põhjendab taotlust asjaoluga, et sai oma õiguste rikkumisest teada Euroopa Inimõiguste Kohtu 19.

detsembri 2013 lahendist ja Tartu Halduskohtu 10. aprilli 2014 lahendist haldusasjas nr 3-13-78.

Kohtu seisukoht

3. Kaebaja on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel

määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Vastavalt

HKMS § 111 lg-le 1 antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma

majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse

esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest,

mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kaebaja

kahjunõude suuruseks on 5 000 eurot, seega oleks tasutava riigilõivu suuruseks 150 eurot.

Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek on 5 eurot 7 senti ((33,81–23,67)/4x2). Kohus on seisukohal, et

menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud ning kaebuses esitatud nõue ei ole

ilmselgelt perspektiivitu. Eeltoodust tulenevalt vabastab kohus kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel

täielikult riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

4. HKMS 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme.

Kaebaja on esitanud hüvitamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 4). Pavel Minini kaebuse näol on tegemist

avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamine kuulub vastavalt HKMS § 4 lg-le 1 halduskohtu

pädevusse, kaebus vastab HKMS § 37-39 sätestatud nõuetele ja esitatud on kaebetähtaja

ennistamise taotlus.

Eeltoodust tulenevalt võtab kohus HKMS § 120 lg 2 alusel menetlusse Pavel Minini

hüvitamiskaebuse ja teostab vajalikud eelmenetluse toimingud.

5. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-le 4 võib hüvitamiskaebuse või

heastamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada

saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille

kõrvaldamist ta nõuab.

Antud juhul on kaebajale väidetavalt põhjustatud kahju ajavahemikus 11.04.2009 – 12.05.2009 ja

13.05.2009 – 01.06.2009 (Põlva arestimajas). Võru arestimajas tekitati kahju perioodil 12.10.2009 –

21.10.2009, 18.11.2009 – 03.12.2009, 06.07.2010 – 28.07.2010, 29.07.2010 – 30.07.2010,

31.07.2010 – 10.08.2010 ning Valga arestimajas tekitati kahju perioodil 21.05.2010 – 28.05.2010 ja

29.05.2010 – 01.07.2010. Kohus on jätkuvalt 2. juuni 2014 määruses väljendatud seisukohal.

Asjaolud, et Põlva, Võru ja Valga arestimaja kinnipidamistingimused väidetavalt kahjustasid

kaebaja tervist ja alandasid tema inimväärikust ning et väidetava kahju tekitajaks oli Lõuna

Prefektuur, mille struktuuriüksuseks oli Põlva, Võru ja Valga arestimaja, pidid kaebajale teada

olema hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi

kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja Põlva arestimaja puhul 1. juunil

2009, Võru arestimaja puhul 10. august 2010 ja Valga arestimaja puhul 28. mai 2010. Seega lõppes

kahjunõude esitamise tähtaeg eelnimetatud perioodide osas vastavalt 1. juuni 2012, 10. august 2013

ja 28. mai 2013.

Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse Tartu Halduskohtule 22. mail 2014. Seega on kaebus

esitatud pärast kaebetähtaja lõppemist.

6. Vastavalt HKMS § 71 lg-le 1 kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja,

ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega

järgida mõjuval põhjusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda

seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva

põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus

ära langes.

7. Kohus ei pea käesolevas asjas menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vajalikuks küsida

Politsei- ja Piirivalveameti arvamust P. Minini kaebetähtaja ennistamise taotluse osas (HKMS § 124

lg 1), kuna asjas ei ole vaidlust väidetava kahju tekitamise perioodi ega kahju ennistamise taotluses

esile toodu asjaolude osas ja vastustaja seisukoht ei mõjuta kaebetähtaja ennistamise otsustust.

Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei oleks kaebetähtaja ennistamine käesolevas asjas

ilmselgelt põhjendatud. Seega ei saa vastustaja seisukoha väljaselgitamata jätmine rikkuda

vastustaja menetluslikke õigusi.

8. Kaebetähtaegade ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud,

mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009 määrus

haldusasjas nr 3-3-1-75-08). Kaebaja märgib kaebetähtaja ennistamise taotluses, et ta sai oma

õiguste rikkumisest teada EIK-i 19. detsembri 2013 lahendist. Eeltoodust nähtuvalt pidi kaebaja

olema aga talle tekkinud kahjust teadlik Põlva arestimaja puhul hiljemalt 1. juunil 2009, Võru

arestimaja puhul 10. august 2010 ja Valga arestimaja puhul 28. mai 2010. Kohus leiab, et

kaebetähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks ei saa lugeda seda, millal sai kaebaja teada

kinnipidamistingimuste õigusvastasusest, kuna vastava teadmise puudumine ei takistanud kaebajal

õigeaegselt halduskohtusse pöörduda. Kaebaja õiguste rikkumist kinnitava kohtupraktika ootamine

ei ole selliseks objektiivseks asjaoluks, mis tingiks hilisemalt kaebetähtaja ennistamise. Isegi

õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja

määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002 määrus haldusasjas

nr 3-3-1-57-02, p 19).

Muid põhjusi, miks P. Minini kahjunõude esitamiseks ettenähtud tähtaja ületas, ei ole kaebaja esile

toonud. Isegi kui EIK-i 19. detsembri 2013 lahendist teadasaamist saaks pidada kaebuse esitamist

takistanud mõjuva põhjuse äralangemiseks HKMS § 71 lg 2 tähenduses nagu viitab kaebaja, oleks

kahjunõue koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega tulnud esitada 14 päeva jooksul selle takistuse

äralangemisest. Kaebaja pöördus kohtusse aga ligi viis kuud pärast EIK otsuse avaldamist.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebajal ilmselgelt puudusid mõjuvad põhjused

kaebetähtaja ületamiseks. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest peab tähtaja ületamisel olema

hilinemise põhjus seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Käeoleval juhul on kaebaja

ületanud kaebetähtaega peaaegu aasta ning selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis tingiks kaebetähtaja

ennistamise, ei esine.

9. Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 2 ja HKMS § 124 lg-le 2 lõpetab kohus määrusega käesoleva

asja menetluse, kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus

selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas

halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik