3-14-50168/54 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

12. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50168 Haldusasi USS Security Eesti AS kaebus Riigihangete Vaidlustuskomisjoni 10. veebruari 2014. a otsuse nr 27-14/- ja Eesti Energia AS 4. veebruari 2014. a otsuse, millega tunnistati edukaks G4S Eesti AS pakkumus riigihankes nr 1297 „Eesti Energia AS kontserni turvateenuste hange“, tühistamiseks või alternatiivselt Eesti Energia AS 4. veebruari 2014. a otsuse õigusvastasuse ning Eesti Energia AS ja G4S Eesti AS vahel sõlmitud hankelepingu tühisuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja (vaidlustaja) – USS Security Eesti AS, esindaja v.adv Taivo Ruus Vastustaja (hankija) – Eesti Energia AS, esindajad v.adv Neve Uudelt ja v.adv Arne Ots Kolmas isik – G4S Eesti AS, esindaja v.adv Raiko Lipstok Menetluse alus ringkonnakohtus USS Security Eesti AS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine

28. mai 2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta USS Security Eesti AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50168 muutmata. 2. Mõista Eesti Energia AS kasuks haldusasja nr 3-14-50168 menetlemisel ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks USS Security Eesti AS-lt välja 2477,40 eurot (kaks tuhat nelisada seitsekümmend seitse eurot 40 senti). 3. Mõista G4S Eesti AS kasuks haldusasja nr 3-14-50168 menetlemisel ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks USS Security Eesti AS-lt välja 1625,40 eurot (üks tuhat kuussada kakskümmend viis eurot 40 senti). 4. USS Security Eesti AS menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.

3-14-50168 2(12)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. juunil 2014 (HKMS § 278 lg 1). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (HKMS § 278 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse siiski läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Sõltumata menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (HKMS § 279 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Energia AS viis läbi hanke nr 1297 „Eesti Energia AS kontserni turvateenuste hange“ ning hindamiskomisjoni 04.02.2014 otsusega kvalifitseeriti USS Security Eesti AS pakkumus ja tunnistati see vastavaks, kuid sama otsusega tunnistati edukaks G4S Eesti AS pakkumus. Eesti Energia AS ja G4S Eesti AS sõlmisid 04.02.2014 turvateenuse osutamise lepingu nr KVTUG-149-1.

2. Riigihangete vaidlustuskomisjon (VAKO) jättis 10.02.104 otsusega nr 27-14/- läbi vaatamata USS Security Eesti AS vaidlustuse Eesti Energia AS 04.02.2014 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

3. USS Security Eestis AS esitas 11.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse VAKO 10.02.2014 otsuse ja Eesti Energia AS 04.02.2014 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt hankija otsuse õigusvastasuse ning Eesti Energia AS ja G4S Eesti AS vahel sõlmitud hankelepingu tühisuse tuvastamiseks. Hankija ei ole järginud riigihangete seaduse (RHS) §-s 3 sätestatud põhimõtteid, kuna ei kaasanud kaebajat pärast pakkumuste esitamist peetud läbirääkimiste vooru, koheldes pakkujaid seega ebavõrdselt. Kohtule esitatud hankemenetlust puudutavate dokumentide ehtsus on kahtluse all, sest nende esitamise vormile puudub mõistlik seletus (dokumendid on algselt digitaalselt koostatud, siis välja trükitud, kopeeritud ja skaneeritud ning alles seejärel digitaalselt pdf-vormingus edastatud) ja kaebajale teadaolevalt on Eesti Energia AS juhatus langetanud 03.02.2014 otsuse kaebaja pakkumuse edukaks tunnistamiseks, kuid tõenäoliselt 04.02.2014 toimus mingisugune meelemuutus ning juba langetatud otsus vormistati paberil ümber, varjamaks koostamise aega. Asjas on olemas ainult 05.12.2013 kuupäevaga pakkumuste avamise protokoll ja väidetavalt 31.01.2014 esitatud korrigeeritud pakkumuse avamise protokoll puudub, mistõttu võib järeldada, et korrigeeritud pakkumust tegelikult ei esitatudki. Ka kaebaja ja vastustaja esindajate vahel 18.12.2013 toimunud kohtumise protokoll on allkirjastatud alles 30.01.2014, mitte 18.12.2013 nagu dokumendil märgitud, mistõttu on seegi koostamise aja mõttes ebaehtne, kuigi kajastab kohtumise käiku põhimõtteliselt õigesti. Kaebajaga ja kolmanda isikuga toimunud kohtumiste protokollidest ilmneb selgelt kolmanda isiku soosimine hankemenetluses. Asjaoludest nähtuvalt on hankija teinud kolmandale isikule kaebaja pakkumuse suuruse teatavaks ning ebavõrdse kohtlemise varjamiseks vormistati hankekomisjoni 31.01.2014 protokoll ja juhatuse 03.02.2014 koosoleku protokolli väljavõte. Leping on sõlmitud RHS § 69 lg-s 1 sätestatud ooteaega rikkudes ja seetõttu tühine. Kui kohus leiab, et RHS § 69 lg 1 ei kohaldu lihtsustatud hangetele, on RHS § 19 lg 3 selles osas vastuolus põhiseadusega, sest ei taga tõhusat

3-14-50168 3(12) kaebeõigust, võimaldades sisuliselt lepingu sõlmida samaaegselt edukaks tunnistamise otsuse allkirjastamisega.

4. Eesti Energia AS vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Hankemenetluse reegleid ei ole rikutud ega pakkujaid ebavõrdselt koheldud. Kaebajaga peeti samuti läbirääkimisi, kuid ta ei pidanud hinna alandamist võimalikuks, erinevalt kolmandast isikust. Kaebajal ei saanud põhimõtteliselt tekkida veendumust, et leping sõlmitakse temaga. Hankija võrdles pakkumusi kogumaksumuse alusel, mille kujundasid pakkujad ise. Mõlemale pakkujale oli hankedokumentide p-st 3.1 teada, et hankija võib pidada läbirääkimisi nii enne kui pärast pakkumuste esitamist. Hankija ei ole avaldanud kolmandale isikule kaebaja väidetavat ärisaladust pakkumuse maksumuse alandamise võimaluse osas. Hankija otsused on kohtule esitatud ning valitud vorm oli tingitud dokumentide ühte faili koondamise eesmärgist, lihtsustamaks nende käsitlemist. Pakkumuste avamise protokolle saabki olla ainult üks, sest läbirääkimiste järgselt pakkumuse muutmisel pakkumust uuesti ei avata. Protokolli allkirjastamise aeg ei oma sellele hinnangu andmisel mingit tähendust. Eesti Energia AS määratlemine hankijana ei oma antud vaidluses määravat tähtsust, sest turvateenused on CPV määruse VII lisas nimetatud teenused, mille tellimine on igal juhul lubatud lihtsustatud korras.

5. Kolmas isik G4S Eesti AS palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja paljasõnaline väide tema pakkumuse edukaks tunnistamisest on ilmselgelt ebausutav, sest kolmas isik esitas 31.01.2014 hankijale oma korrigeeritud hinnapakkumuse, mis osutus kaebaja pakkumusest paremaks. Ilmselgelt alusetu on kaebaja arvamus, et dokumentide käsitsi allkirjastamise ainsaks eesmärgiks on võltsimine või dokumendi koostamise aja varjamine. Erinevalt kolmandast isikust ei olnud kaebaja nõus hinda alandama, mistõttu ei pidanudki temaga toimunud kohtumise protokoll kajastama viidet, milliseks ajaks tuleks muudatused esitada. Puudub mistahes ebavõrdne kohtlemine ning kolmandale isikule ei ole kaebaja pakutud hinda avaldatud. Sõlmitud leping ei ole tühine, sest RHS §-s 19 nimetatud lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul puudub kohustus järgida RHS § 69 lg-t 1. RHS § 19 lg 3 ei ole ka vastuolus põhiseadusega.

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.03.2014 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis menetluskulude katteks USS Security Eesti AS-lt Eesti Energia AS kasuks välja 5000 eurot ja G4S Eesti AS kasuks 3969 eurot.

Eesti Energia AS on vaidlusaluse hanke puhul võrgustikuhankija RHS § 10 lg 3 ja § 16 lg 5 tähenduses, sest hankega ostetavad turvateenused on seotud hankija tegutsemisega RHS §-des 83-89 nimetatud valdkondades (vt ka Riigikohtu 28.10.2013 otsus nr 3-3-1-43-13, p 14). Puudub vaidlus, et hangitavad turvateenused on hõlmatud CPV määruse lisaga VII, mistõttu võis Eesti Energia AS teenust tellida lihtsustatud korras ning hanke läbiviimisel tuli juhinduda RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtetest. RHS § 3 p-s 2 sätestatud läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtte sisuks ei ole RHS § 69 lg-s 1 sätestatud ooteaeg, vaid selle põhimõtte eesmärk on tagada riigihankes aus konkurents (mh info kättesaadavus; otsuste langetamise protsessi jälgitavus; hankeprotsessi dokumenteeritus; hanketingimused arusaadavus ja ühemõttelisus). RHS §-s 3 sätestatud üldpõhimõtteid ei saa sisustada RHS eriosas sätestatud nõuetega, vastasel juhul kaoks üldse RHS §-s 19 sätestatud lihtsustatud menetluse mõte. Ooteaja puudumine lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankelepingu sõlmimisel ei ole ka vastuolus põhiseadusega. RHS § 69 lg-s 1 sätestatud ooteaja eesmärgiks on kaebeõiguse tagamine. Lihtsustatud korras teenuste tellimise eesmärgiks on kiire, lihtne ja efektiivne liigsete formaalsusteta hankemenetlus. Ooteaja puudumine lihtsustatud korras teenuste tellimise puhul hankelepingu sõlmimisel ei tähenda kaebeõiguse põhiseadusevastast piiramist (vt ka

3-14-50168 4(12) riigihangete õiguskaitsemeetmete direktiivi 2007/66/EÜ preambuli p-d 4 ja 8, samuti direktiivi art 2b punkt a ning direktiivi 2004/18/EÜ art 21). Lihtsustatud korras teenuste tellimise juhtudel tuleb liikmesriigil sätestada tõhus läbivaatamismenetlus pärast lepingu sõlmimist, mis on Eesti õiguskorras ka olemas. RHS ei näe ette võimalust esitada VAKO-le taotlust hankelepingu tühisuse tuvastamiseks n-ö üldises korras (RHS § 3 rikkumise juhtudel), kuid HKMS võimaldab sellise nõude esitamist otse halduskohtule. HKMS § 267 lg 3 rakendamisel ei saa kohus piirduda üksnes RHS-s täpselt loetletud alustega (RHS § 69 lg 1 ja § 117 lg 21), vaid peab kontrollima, et hankemenetluses ei oleks oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56 ning neil põhinevat RHS § 3 (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-66-10 ja nr 3-3-1-39-12).

Kaebaja on palunud jätta tõenditena arvestamata väidetavalt võltsitud Eesti Energia AS 31.01.2014 pakkumuste hindamise protokolli (I kd, tl 122) ja Eesti Energia AS juhatuse 03.02.2014 koosoleku protokolli (I kd, tl 122 pöördel), kuid ei ole nende arvatavat ebaehtsust usutavalt põhistanud. Hankija on dokumentide esitamise vormi valikut mõistlikult selgitanud. Tõendatud on kolmanda isiku poolt korrigeeritud pakkumuse esitamine 31.01.2014 (II kd, tl 86). Väide, et tegelikkuses langetas Eesti Energia AS 03.02.2014 koosolekul otsuse USS Security Eesti AS pakkumuse edukaks tunnistamise kohta, on täiesti tõendamata ja ka ebaloogiline. Kohus ei kahtle asjas esitatud tõendite ehtsuses ning arvestab nendega.

Kaebajat ei ole hankemenetluses ebavõrdselt koheldud ja sõlmitud hankeleping ei ole ka sellel põhjusel tühine. Hankedokumendi p 3.1 kohaselt jättis hankija endale õiguse nii enne kui ka pärast pakkumuste esitamist pidada läbirääkimisi hanke mahu, hanke tähtaegade, hanke maksumuse, esitatud nõuete, tingimuste jms osas. Hankija ja kaebaja 18.12.2013 kohtumise protokollist (I kd, tl 71 pöördel) nähtuvalt vastas USS Security Eesti AS esindaja ühemõtteliselt, et ta ei näe hinna alandamise võimalust ja muudatusega saavutatav kokkuhoid poleks märkimisväärne. Hankija ja kolmanda isiku 07.01.2014 kohtumise protokollist (I kd, tl 126) nähtuvalt andis G4S Eesti AS seevastu hankijale selgelt teada, et sidekanalite salvestuslahenduse ärajätmisel saaks hinda koheselt vähendada 2% ning kindlasti on veel lahendusi, millega saaks kulusid kokku hoida. Kohtumisel lepiti kokku, et kolmas isik esitab jaanuarikuu jooksul korrigeeritud pakkumuse, mida tehtigi 31.01.2014. Asja materjalidest nähtuvalt rääkis hankija hinna alandamise osas samadel tingimustel läbi mõlema pakkujaga, koheldes pakkujaid võrdselt. Pakkujale, kes pidas hinna alandamist võimalikuks, anti võimalus esitada korrigeeritud pakkumus, ning pakkujale, kes hinna alandamise välistas, ei pidanudki sellist võimalust andma. Puuduvad igasugused tõendid, et hankija oleks kolmandale isikule läbirääkimiste käigus avaldanud kaebaja pakkumuse hinna.

Kokkuvõtlikult on sõlmitud hankeleping kehtiv ja selle tühisuse tuvastamise nõue jääb rahuldamata. Hankelepingu kehtivuse tõttu ei ole võimalik tühistada ka Eesti Energia AS 04.02.2014 otsust, samuti jääb rahuldamata nimetatud otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõue. Tühistada ei saa ka VAKO 10.02.2014 otsust, sest selles on asutud õigesti seisukohale, et hankija ei pidanud enne hankelepingu sõlmimist kohaldama RHS § 69 lg-s 1 sätestatud ooteaega ning hankelepingu sõlmimise tõttu ei saa VAKO asja sisuliselt läbi vaadata. Kaebus jääb rahuldamata tervikuna. Vastustaja taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist kokku summas 7596 eurot. Menetluskulud ei ole osaliselt põhjendatud, sest käesolev vaidlus ei olnud õiguslikult sedavõrd keerukas, mis oleks nõudnud kolme advokaadi tööle rakendamist, ning ajakulu on ülepaisutatud. Asjas läbitöötamist vajavate materjalide mahtu arvestades on õiglane ja põhjendatud mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud summas 5000 eurot. Kolmas isik taotleb kaebajalt menetluskulude väljamõistmist kokku summas 3969 eurot, mis tuleb kaebajalt välja mõista.

3-14-50168 5(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. USS Security Eesti AS palub 07.04.2014 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Lisaks palub apellant nõuda hankijalt välja vaidlustatud ehtsusega tõendid ja kolmanda isiku 31.01.2014 korrigeeritud pakkumus elektrooniliste algdokumentidena. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Halduskohus on otsust tehes rikkunud materiaalõiguse normi, hinnanud valesti tõendeid ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi (HKMS § 2 lg 4).

RHS § 19 lg 3 on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei näe ette lihtsustatud hankemenetluses ooteaega hankemenetluse toimingute vaidlustamiseks. Halduskohtu käsitlus, et RHS § 3 rikkumistega seotud hankelepingu tühisuse tuvastamiseks pole eelnevalt VAKO-sse pöördumine vajalik, vaid sellise nõude saab esitada otse halduskohtule, peaks olema sätestatud seaduses (sarnaselt HKMS § 268 lg-ga 11). Samas tuleneb HKMS § 268 lg-test 1 ja 4 ühemõtteliselt kohustus pöörduda hankeasjas esmalt vaidlustusega VAKO-sse ning alles seejärel saab esitada kaebuse halduskohtule.

Vaidlust ei ole, et VAKO vaidlustust sisuliselt läbi ei vaadanud, mistõttu polegi HKMS § 267 lg-d 3 ja 4 arvestades kehtivas õiguses tagatud tõhusat õiguskaitsevahendit. Eesti kohtupraktika heitlikkust silmas pidades ei saa tõhusaks õiguskaitseks pidada halduskohtu käsitlust, et lihtsustatud menetlusega hankeasjas on võimalik pöörduda hankelepingu tühisuse tuvastamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 alusel otse halduskohtusse. See oleks tõhus, kuid peaks olema seaduses selgelt sätestatud. Halduskohtu lähenemine on vastuolus ka Riigikohtu 10.11.2008 otsusega nr 3-3-1-63-08 (p 14).

Ringkonnakohtul tuleb anda hinnang, kas kohtud peavad Riigikohtu 2008. a juhist jätkuvalt arvestama või mitte ning kas lihtsustatud või lihthankes on vaidlustuse esitamine põhimõtteliselt võimalik või mitte. Valitseva vaidlustusja kohtupraktika kohaselt on lihtsustatud menetlustes vaidlustuste esitamine lubatud ja võimalik, kuid nende läbivaatamine sõltub üksnes sellest, kas VAKO jõuab vaidlustuse hankijale edastada enne hankelepingu sõlmimist või mitte (RHS § 123 lg 4). Seaduse praegune regulatsioon on sõnamurdlik ja vastuolus õigusriigi põhimõttega.

Käesoleva haldusasja põhiküsimus ongi selles, kas kaebajal peaks üldse olema võimalik oma esmaseid õigusi ja huve toimunud hankemenetluse järel kuidagi kaitsta või mitte. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 ja § 14 lg-st 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 lg-st 1 tulenevalt peaks kaebajale selline õigus olema tagatud, kuid RHS § 19 lg 3 kehtiv regulatsioon seda ei taga ning vastavat seaduse lünka (mitte seadusandja teadlikku valikut) ei kõrvalda ka muutlik ja ebaühtlane kohtupraktika. Seadusandja on soovinud sätestada RHS-s ooteaja direktiivi 2007/66/EÜ art 2b punktis a sisalduvast reeglist erinevalt, sellega vastuollu minemata.

RHS § 69 lg-s 1 on ooteaja kohaldamine sätestatud oluliselt avaramatel juhtudel, kui direktiiv seda nõuab (s.o ka neil juhtudel, kui hanketeadet ei avaldata EL Teatajas). Ka hankelepingu hilisem tühisuse tuvastamine ei taga kaebaja õiguste tõhusat kaitset, isegi kui kehtiv õigus sellise õiguskaitsevahendi ette näeks (vt Tartu Ringkonnakohtu 23.09.2013 määrus nr 3-13-1811, p 13; Tartu Halduskohtu 22.08.2013 otsus nr 3-13-1463, p 9; Tartu Ringkonnakohtu 18.04.2013 määrus nr 3-13-646, p 11).

Ebavõrdse kohtlemise väitega seoses on halduskohus hinnanud vääralt kaebaja ja hankija 18.12.2013 kohtumise protokolli, mille p 3 viimasest lausest ilmneb selgelt, et kaebaja esindaja pidas võimalikuks pakkumuse maksumuse alandamist vähemalt 7200 euro võrra (s.o ekipaažide kulu ca 150 eurot kuus, kui hankija nõustuks lubama sõidukeid objektilt kaugemale gaasitanklatesse), kuid sellele vaatamata ei antud kaebajale võimalust pakkumust korrigeerida. Samuti pidas kaebaja võimalikuks kulude vähendamist turvatöötajate side salvestuslahenduse väljajätmisega. Kuigi kaebaja märkis, et kokkuhoid ei oleks „märkimisväärne“, moodustaks see siiski 100 eurot kuus, mis teeb hankelepingu perioodi (48 kuud) silmas pidades kokku 4800

3-14-50168 6(12) eurot. Seega pidas kaebaja kokkuvõttes võimalikuks 12 000 euro suurust kokkuhoidu, kuid sellele vaatamata ei antud talle võimalust pakkumuse hinda korrigeerida. Kolmanda isiku ja hankija 07.01.2014 läbirääkimiste protokollist nähtub seevastu üheselt, et hankija tegi kolmandale isikule ettepaneku kulude vähendamiseks, kuid kaebajale samasisulist ettepanekut ei tehtud, mistõttu ei pidanud kaebaja toimunud kohtumist ka hinnaläbirääkimisteks. Seda kinnitab ka kohtumise protokolli vormistamine alles tagantjärele 30.01.2014. Eesti Energia Kinnisvara AS turvajuht MM kinnitas protokolli allkirjastamise ajal, et USS Security Eesti AS pakkumus on parim ja järgmisel nädalal vormistatakse temaga hankeleping.

Kaebaja on vaidlustanud hankija 31.01.2014 pakkumuste hindamise protokolli ja Eesti Energia AS juhatuse 03.02.2014 koosoleku protokolli ehtsuse. Asjas on põhimõtteline tähtsus, kas nimetatud dokumendid koostati tegelikkuses neil märgitud kuupäevade või tehti seda tagantjärele, varjamaks RHS rikkumist. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebaja kahtlused on ebausutavad, kuid vastustaja esindaja selgitused dokumentide esitamise vormi osas on samas usutavad. Tõsisasi, et vastustaja ei esitanud kohtule algdokumente ka pärast nende ehtsuse vaidlustamist, kinnitab, et tegemist on võltsitud dokumentidega. Kahtlusi süvendab seegi, et hankega seonduv asjaajamine on toimunud valdavalt digitaalselt, kuid kõnealused dokumendid on alla kirjutatud käsitsi. Asjas on seni tõsikindlalt tuvastamata, kas üldse ja millise sisuga pakkumuse kolmas isik hankijale 31.01.2014 kell 17.18 esitas. Eluliselt ei ole usutav, et neljaliikmeline hankekomisjon koostas 31.01.2014 protokolli reedesel päeval pärast kella 17.18. Vastustajalt algdokumentide välja nõudmata jätmine kujutab endast uurimispõhimõtte olulist rikkumist, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni (vt Riigikohtu 25.11.2008 otsus nr 3-3-1-76-08, p 12; 21.02.2005 otsus nr 3-3-1-79-04, p 13; 22.03.2006 otsus nr 3-3-1-2-06, p 13; 04.04.2006 otsus nr 3-3-1-13-06, p 25; 23.10.2001 otsus nr 3-3-1-49-01, p 5). Kuna apellandil ei olnud enne kohtumenetlust juurdepääsu asjas olulistele tõenditele ja dokumentidele, mis esitati alles menetluse käigus, tuli teda piiratud info tõttu käsitleda nõrgema protsessiosalisena ning kohus pidi rakendama uurimisprintsiipi tavapärasest aktiivsemalt (s.o eelkõige nõudma vastustajalt välja kolmanda isiku 31.01.2014 pakkumuse ja vaidlustatud ehtsusega tõendid algdokumentidena, samuti kuulama tunnistajana üle M. Mihkelsoni). Lisaks süvendab apellandi kahtlust, et tema pakkumuse maksumus kui ärisaladus võidi hankemenetluses kolmandale isikule pakkumuse maksumuse korrigeerimiseks avaldada, asjaolu, et vastustaja esindaja on kohtumenetluses edastanud kaebaja loata kolmandale isikule vastustaja ja kolmanda isiku vahelise kohtumise protokolli, mis sisaldas kaebaja ärisaladust ehk arvulisi näitajaid kaebaja hinnaalandamise võimaluse kohta.

8. Eesti Energia AS vaidleb 21.04.2014 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Apellatsioonkaebuses käsitletakse samu väiteid ja seisukohti, millele on halduskohtu otsusega juba hinnang antud, samuti on halduskohus lahendanud apellandi taotluse tõendite algdokumentide väljanõudmiseks. Apellatsioonkaebuses ei ole sisuliselt põhjendatud, miks on halduskohtu otsus apellandi hinnangul ebaõige ning apellatsioonkaebus põhineb osaliselt Riigikohtu praktika ekslikul tõlgendamisel.

RHS § 19 alusel lihtsustatud korras tellitavatele teenustele ei kehti hankelepingu sõlmimiseks kohustuslikku ooteperioodi, sest RHS-s sätestatud hankemenetluste formaalsed reeglid (sh RHS § 69 lg 1) niisugusele hankele ei kohaldu (RHS § 19 lg 3). Ooteaja reeglit ei saa tuletada ka RHS 19 lg-s 3 toodud viitest riigihangete üldpõhimõtetele (vt ka Tallinna Halduskohtu 25.09.2012 määrus nr 3-12-1696, p-d 36, 39). Seega võis vastustaja sõlmida kolmanda isikuga turvateenuste osutamise lepingu koheselt pärast vastavate otsuste tegemist. Käesoleva vaidlusega sarnases haldusasjas nr 3-12-1696 oli menetlusosaliseks (kolmandaks isikuks) ka apellant, kes oli samuti seisukohal, et lihtsustatud korras hangitavate teenuste puhul

3-14-50168 7(12) ooteperioodi ei rakendata ja see on ka õiguspärane. Ooteaja piirangu puudumine on lihtsustatud korras hangitavate teenuste puhul olnud taotluslik ja vastav reegel on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Eesmärk on tagada kiirem, lihtsam ja efektiivsem menetlus teatud teenuste puhul. Puudub vastuolu põhiseadusega, samuti ei esine seaduslünka.

Antud juhul ei saanud vastustaja enne kolmanda isikuga lepingu sõlmimist teada vaidlustuse esitamisest, sest apellant temale seda ei saatnud. Sellises olukorras ei saanud vastustaja vaidlustuse esitamisega ka arvestada. Halduskohus on õigesti märkinud, et isikul on olemas tõhus õiguskaitsevahend, sest kohus ei saa HKMS § 267 lg 3 alusel esitatud nõude läbivaatamisel piirduda üksnes RHS § 69 lg-s 1 ja § 117 lg-s 21 loetletud alustega, vaid peab lisaks kontrollima, et hankemenetluses ei oleks oluliselt rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu art-d 49 ja 56 ning neil põhinevat RHS § 3. Kui kohus tuvastab vastavate sätete olulise rikkumise, on võimalik lepingu tühisus tuvastada TsÜS § 87 alusel ning tühistada ka hankelepingu aluseks olev haldusakt (vt lahendeid nr 3-3-1-66-10; nr 3-3-1-39-12; nr 3-3-1-44- 13, p 22). Õige on seegi halduskohtu seisukoht, et hankelepingu tühisuse tuvastamiseks halduskohtule üldalustel nõude esitamisel ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine riigihangete vaidlustuskomisjonis nõutav, vaid sellise nõude võib esitada otse halduskohtule. Apellandi käsitlus, et lihtsustatud hankeasjades ei tule üldse kohtueelset menetlust läbida, põhineb halduskohtu otsuses toodud seisukohtade põhjendamatul laiendamisel. Efektiivne õiguskaitse on olnud tagatud ka kaebajale, sest kohus on tema kaebusele sisulise hinnangu andnud. Regulatsiooni abstraktne hindamine ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.

Alusetud on ka väited pakkujate ebavõrdsest kohtlemisest. Apellant kaasati läbirääkimiste vooru ja talle anti võimalus korrigeerida oma pakkumuse maksumust, mida apellant aga 18.12.2013 koosoleku protokollist nähtuvalt võimalikuks ei pidanud. Etteheited vastustaja tegevusele hanke läbiviimisel põhinevad ebatõestel väidetel. Apellatsioonkaebuses on püütud protokolli käsitleda apellandi tegelikke seisukohti moonutavalt. Protokollis on õigesti ja ühemõtteliselt kirjas, et hinna alandamise võimalikkust ei ole apellant vastustajale väljendanud. Läbirääkimiste pidamise sisu ja korra sätestas hankedokumentide p 3. Toimunud kohtumise eesmärk oli apellandile teada ning apellant ei ole ka väitnud, et ta oleks tegelikult soovinud pakkumuse hinda korrigeerida. Väärad on apellandi väited, et vastustaja tunnistas edukaks hoopis apellandi pakkumuse ning teavitas sellest ka apellanti. Hankija otsused väljenduvad juhatuse 03.02.2014 protokollist, millega tunnistati edukaks kolmanda isiku pakkumus. Apellandi korduvatele väidetele tõendite ebaehtsuse kohta on vastustaja vastanud 06.03.2014 seisukoha p-s II ega pea vajalikuks neid korrata.

9. Kolmas isik G4S Eesti AS palub 23.04.2014 seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastustajal oli hanget läbi viies õigus lähtuda RHS §-st 19. Vaidlust ei ole selles, et RHS § 69 lg-s 1 nimetatud ooteaeg lihtsustatud korras teenuste tellimise korral ei rakendu. Tegemist on seadusandja teadliku valikuga, mis on kooskõlas põhiseadusega ja tuleneb juba asjakohastest Euroopa Liidu direktiividest. Samasisuline vaidlus on apellandi ja kolmanda isiku vahel juba toimunud haldusasjas nr 3-12-1696 (selles osalesid isikud küll vastupidistes rollides). Nimetatud vaidluses leidis apellant ka ise, et lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul ei pea ooteaega järgima. Nii nagu RHS § 19 kohaselt ei tule lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankimisel järgida RHS 2. peatükis sätestatud menetluskorda, ei jää ka Euroopa Liidu riigihankedirektiivide 2004/18/EÜ ja 2004/17/EÜ kohaselt lihtsustatud korras tellitavate teenuste ostmine direktiivides sätestatud menetluskorra mõjualasse (samuti mitte õiguskaitsemeetmete direktiivi 2007/66/EÜ mõjualasse).

3-14-50168 8(12) Apellandi seisukoht pakkujate ebavõrdsest kohtlemisest põhineb valeväidetel. Nii kolmanda isikuga kui ka apellandiga peetud läbirääkimiste protokollide kohaselt olid kõik vastustaja küsimused suunatud hinna alandamise võimaluse leidmisele. Protokollides on selgelt öeldud, et vastustaja ootab pakkujatelt võimalikke lahendusi ja ettepanekuid ning on avatud läbirääkimisteks. Sarnaselt kolmanda isikuga küsiti ka apellandilt seisukohta hinna alandamise võimaluse kohta, kuid apellant kokkuhoiuvõimalust ei näinud. Sellises olukorras puudus hankijal põhjus anda apellandile täiendavat tähtaega konkreetsete ettepanekute esitamiseks, nagu seda võimaldati kolmandale isikule. Isegi kui vastustaja oleks nõustunud apellandi seatud eeltingimusega ekipaažide kulu vähendamiseks (s.o lubamine objektilt kaugematesse gaasitanklatesse), poleks saavutatav kokkuhoid muutnud apellandi pakkumuse maksumust madalamaks kolmanda isiku pakkumuse korrigeeritud maksumusest.

Apellandi spekulatiivsed ja põhistamata väited tõendite võltsimisest on alusetud ning vastustaja on dokumentide esitamiseks valitud vormi 06.03.2014 seisukoha p-s 2.4 mõistlikult põhjendanud ja seda pidas põhjendatult usutavaks ka halduskohus. Käsitsi allkirjastamisel ja digitaalsel allkirjastamisel on samasugune õigusjõud. Dokumentide käsitsi allkirjastamine ei viita kuidagi nende võltsitusele. Kolmanda isiku korrigeeritud maksumusega pakkumuse esitamine 31.01.2014 on tõendatud ja apellandi kahtlus e-kirja fabritseerituses on alusetu. Apellandi väited tema pakkumuse edukaks tunnistamise kohta hankija juhatuse 03.02.2014 koosolekul, on ebausutav ja ebaloogiline. Esimese astme kohtumenetluses ei taotlenud apellant kolmanda isiku korrigeeritud hinnapakkumuse väljanõudmist ega ka 31.01.2014 ja 03.02.2014 protokollide elektrooniliste algdokumentidena väljanõudmist. Vastavad taotlused on seetõttu esitatud hilinenult ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus ei pidanud neid ka omal initsiatiivil välja nõudma, sest kaebaja võltsimisväited oli põhistamata ja ebausutavad. Halduskohtule tehtud etteheited uurimispõhimõtte rikkumise kohta on ainetud. Kolmas isik ei nõustu enda korrigeeritud hinnapakkumuse vastustajalt väljanõudmisega, sest see sisaldab tema ärisaladust, mille avaldamine apellandile kui kolmanda isiku otsesele konkurendile kahjustab tema huve. Korrigeeritud hinnapakkumuse esitamist 31.01.2014 kinnitavad piisavalt vastav e-kiri ning 31.01.2014 pakkumuste hindamise protokoll.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

11. Asjas ei ole vaieldud selle üle, et kuivõrd Eesti Energia AS poolt hangitud turvateenused (CPV koodidega 79700000-1 kuni 79723000-8) sisalduvad ühtse riigihangete klassifikaatori määruse (Euroopa Komisjoni 28.11.2007 määrus (EÜ) nr 213/2008) VII lisas, siis on hankija RHS § 19 lg-s 1 sätestatust tulenevalt õiguspäraselt viinud hankemenetluse läbi lihtsustatud korras. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et Eesti Energia AS on antud juhul käsitatav hankijana võrgustikega seotud valdkondades RHS § 10 lg 3 p 2 ja § 16 lg 5 tähenduses, sest ostetavad turvateenused on ilmselgelt seotud vastustaja tegutsemisega RHS §-s

84 nimetatud elektrienergiaga seotud valdkonnas (vt ka Riigikohtu 28.10.2013 otsus nr 3-3-1- 43-13, p 14).

12. RHS § 19 lg 3 kohaselt peab hankija lihtsustatud korras tellitavate teenuste tellimisel järgima RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise põhimõtteid ning tal puudub kohustus

3-14-50168 9(12) järgida RHS 2.-5. peatükis sätestatud nõudeid ulatuslikumalt kui see on RHS §-ga 19 ette nähtud (vt ka Riigikohtu 10.11.2008 määrus nr 3-3-1-63-08, p-d 12-13). Apellatsiooniastmes puudub menetlusosaliste vahel ka sisuline vaidlus, et RHS § 19 lg-st 3 (ja selles viidatud RHS §

3 p-st 2) ei saa tuletada kohustust rakendada lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul RHS § 69 lg-s 1 sätestatud 14-päevast ooteaega, mis peaks jääma pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate esitamise ja hankelepingu sõlmimiseks nõustumise andmise vahele ning mida rikkudes sõlmitud hankeleping oleks tühine. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olenemata sellest, et RHS §-s 69 on ooteaja regulatsioon avaram kui asjaomastes direktiivides minimaalselt nõutav, ei saa sellest tuletada seadusandja soovi näha ooteaega ette ka lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul, sest RHS §-st 19 nähtub selgelt, et lihtsustatud korras teenuste tellimisele ei ole soovitud laiendada RHS 2. peatüki sätteid suuremal määral kui RHS §-s 19 otseselt ette nähtud (vt ka sätte viimast muutmist käsitleva eelnõu seletuskirja – Riigikogu 11. koosseisu 860 SE). Apellant on pidanud RHS § 19 lg-t 3 põhiseadusevastaseks osas, milles see ei näe lihtsustatud hankemenetluses ette ooteaega hankemenetluse toimingute vaidlustamiseks ega taga seetõttu pakkujatele tõhusat õiguskaitset.

13. Vaidlust ei ole selles, et ka lihtsustatud korras teenuste tellimisel on tegemist hankemenetlusega, mille raames koostatavad dokumendid ja tehtavad otsused (RHS § 117) on vaidlustatavad riigihangete vaidlustuskomisjonis ning menetluse tulemusel sõlmitav leping on RHS § 4 lg 5 järgi hankeleping (vt Riigikohtu 10.11.2008 määrus nr 3-3-1-63-08, p-d 13-14). Samuti pole vaidlust, et riigihangete vaidlustuskomisjonil puudub pädevus tuvastada hankelepingu tühisus muul alusel peale RHS § 69 lg-d 1 ja 11 või § 711 lg 1. Kohtupraktikast tulenevalt on Euroopa Liidu toimimise lepingu art-te 49 ja 56 ning nendel põhineva RHS § 3 olulise rikkumise korral halduskohtul võimalik hankelepingu tühisus tuvastada ka TsÜS § 87 alusel, jättes konkreetses asjas EL õigusega vastuolu tõttu kohaldamata RHS § 4 lg 2 teise lause (samuti HKMS § 267 lg 3 kolmanda lause), mille kohaselt saab hankelepingu kehtivust mõjutada vaid RHS-s sätestatud nõuete järgimata jätmine (vt Riigikohtu 05.11.2012 otsus nr 3- 3-1-39-12, p 24; 27.10.2010 otsus nr 3-3-1-66-10, p 18).

14. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et n-ö üldalusel (s.o TsÜS § 87 koosmõjus RHS §-ga 3) hankelepingu tühisuse tuvastamiseks saab HKMS § 268 lg-s 1 sätestatule vaatamata esitada kaebuse otse halduskohtule (vt ka Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-2-14, p 34; 12.12.2011 määrus nr 3-3-1-52-11, p-d 17-18). Olukorras, kus vaidlustuskomisjonil puudub seadusest tulenev pädevus tuvastada hankelepingu tühisus muul alusel peale RHS § 69 lg-te 1 ja 11 või § 711 lg 1, ei saa HKMS § 268 lg 1 piirata isiku õigust taotleda halduskohtult hankelepingu tühisuse kindlakstegemist TsÜS § 87 alusel ilma eelnevalt vaidlustuskomisjoni poole pöördumata, sest selline piirang oleks eesmärgipäratu ega tagaks efektiivset õiguskaitset. Seetõttu tuleb HKMS § 268 lg-t 1 tõlgendada selliselt, et kohustuslik kohtueelne menetlus riigihangete vaidlustuskomisjonis laieneb üksnes juhtumitele, kus vaidlustuskomisjonil on ka seadusest tulenev pädevus vaidlustus sisuliselt lahendada.

Eeltoodud lähenemine ei ole vastuolus lahendiga nr 3-3-1-63-08 (p 14) ning sellest ei saa tuletada järeldust, et lihtsustatud korras teenuste tellimisel poleks riigihangete vaidlustuskomisjoni vaidlustuse esitamine üldse võimalik või ei kehtiks kohustuslik kohtueelne menetlus neil juhtudel, mil vaidlustuskomisjon on pädev vaidlustust sisuliselt lahendama. Halduskohtu poolt käsitletud erand puudutab üksnes olukorda, kus hankeleping on sõlmitud juba enne vaidlustuse esitamist või RHS § 123 lg-s 4 sätestatud keelu rakendumist. Kuna lihtsustatud korras tellitavate teenuste puhul ei saa RHS § 19 lg-st 3 tulenevalt sõlmitud hankelepingu tühisust tuvastada RHS § 69 lg-te 1 või 11 ega § 711 lg 1 alusel, vaid see oleks võimalik üksnes TsÜS § 87 alusel, siis on sellises olukorras otse halduskohtusse pöördumine ainuvõimalik. Ehkki apellandiga võib iseenesest nõustuda, et asjassepuutuv regulatsioon võiks

3-14-50168 10(12) olla praegusest oluliselt selgem, on ka olemasolevaid sätteid mõistlikult võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt.

15. Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et Euroopa Liidu õigusest ei tulene liikmesriikidele kohustust näha hankelepingu sõlmimisele eelneva ooteaja nõuet ette juhtudel, kui hankijal puudub kohustus lepinguteate eelnevaks avaldamiseks Euroopa Liidu Teatajas. Selline erand on sätestatud direktiivi 89/665/EMÜ art 2b punktis a ning vastava muudatuse sisse viinud direktiivi 2007/66/EÜ põhjenduses 8 on selgitatud, et nimetatud juhtudel piisab tõhusa läbivaatamismenetluse sätestamisest pärast lepingu sõlmimist. Direktiivi 2004/17/EÜ art-st 32 ja XVII B lisast ning CPV määruse (EÜ) nr 213/2008 art 2 p-st 3 ja VII lisast, samuti direktiivi 2004/18/EÜ art-st 21 ja II B lisast ning CPV määruse (EÜ) nr 213/2008 art 3 p-st 3 ja VII lisast tulenevalt on muu hulgas turvateenuste tellimisel sõlmitavate lepingute puhul asjakohased vaid vastavalt direktiivi 2004/17/EÜ art-d 34 ja 43 ning direktiivi 2004/18/EÜ art 23 ja art 35 lg 4, mis käsitlevad tehnilisi kirjeldusi (vrd RHS § 19 lg 5) ja lepingu sõlmimise kohta teate avaldamist (vrd RHS § 19 lg 6). Euroopa Liidu õigusega ei ole seetõttu vastuolus olukord, kus huvitatud isikule ei ole tagatud võimalust vaidlustada hankija tegevust enne hankelepingu sõlmimist.

Lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankelepingu sõlmimiseks ooteaja puudumine ei ole vastuolus ka põhiseaduse § 15 lg-s 1 ega Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 lg-s 1 sätestatud igaüheõigusega pöörduda oma õiguste või vabaduste rikkumise korral tõhusa õiguskaitsevahendiga kohtusse. Kaebusega halduskohtusse pöördumise võimalus on apellandile olnud tagatud. Samuti on apellandile tagatud tõhus õiguskaitsevahend, sest olenemata RHS §- des 69 ja 711 sätestatud tühisuse aluste mitterakendatavusest on kohtupraktikas tunnustatud halduskohtu volitust tuvastada RHS §-s 3 sätestatud põhimõtete olulise rikkumise korral hankelepingu tühisus TsÜS § 87 alusel. Seega on apellandile olnud kättesaadav tõhus õiguskaitsevahend pärast hankelepingu sõlmimist. Asjaolu, et hankelepingu tühisuse tuvastamine TsÜS § 87 alusel saab olla üksnes erandlik ja seonduda vaid riigihangete korraldamise põhimõtete tõepoolest olulise rikkumisega, ei muuda õiguskaitsevahendit olematuks ega ebatõhusaks. Apellandi väide sellekohase kohtupraktika ebajärjekindlusest on paljasõnaline ja põhistamata. Viited hankeasjades esitatud esialgse õiguskaitse taotluste kohta tehtud määrustele (Tartu Ringkonnakohtu lahendid nr 3-13-1811 ja nr 3-13-646) ei ole asjakohased, sest kõnealustel juhtudel oli kohtul võimalik rakendada kaebaja õiguste tõhusamat kaitset võimaldavat abinõud, ning seda ka neil juhtudel, kus asjas ei ole vaidluse all riigihangete korraldamise üldpõhimõtete oluline rikkumine, vaid näiteks vähemtähtis või formaalne rikkumine.

16. Hankija ei ole hankemenetluses kohelnud pakkujaid ebavõrdselt. Vaidlust ei ole selles, et hankedokumentide p-ga 3.1 jättis hankija endale õiguse pidada nii enne kui ka pärast pakkumuste esitamist läbirääkimisi hanke mahu, hanke tähtaegade, hanke maksumuse, esitatud nõuete, tingimuste jms osas. Apellant on pidanud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks seda, et kui G4S Eesti AS-ga peetud 07.01.2014 kohtumise protokollist (I kd, tl 126) nähtuvalt andis hankija kolmandale isikule selgelt võimaluse esitada korrigeeritud maksumusega pakkumus, siis USS Security Eesti AS-le sellist võimalust ei antud ning see nähtub ka 18.12.2013 kohtumise protokollist (I kd, tl 71 pöördel). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et protokollidest pakkujate ebavõrdset kohtlemist järeldada ei saa. Olenemata protokollide allkirjastamise ajast, on neil kõigi osalenud isikute allkirjad ning vaidlust ei ole selles, et protokollid kajastavad kohtumise tulemusi õigesti. Seejuures olid ka hankija poolt läbirääkimiste ettevalmistamiseks USS Security Eesti AS-le 16.12.2013 saadetud küsimused (I kd, tl 71; sama II kd, tl 9) identsed G4S Eesti AS-le 16.12.2013 saadetud küsimustega (I kd, tl

125 pöördel). Vastuseks hankija kolmandale küsimusele (kas näete ebamõistlikke teenuseid /

3-14-50168 11(12) nõudeid / tingimusi, mis ei mõjuta hanke eesmärgi täitmist ja mille muutmine võimaldaks alandada hinda?) on USS Security Eesti AS märkinud, et ei näe hinna alandamise võimalust. Täpsustavate küsimuste peale on maksimaalselt peetud võimalikuks hoida kokku veel 250 eurot kuus (s.o 4-aastase perioodi peale kokku 12 000 eurot). USS Security Eesti AS ei ole taotlenud hankijalt aega täiendavate kokkuhoiuvõimaluste leidmiseks, mistõttu selleks ei pidanudki hankija talle tähtaega andma. Seevastu G4S Eesti AS on protokollist nähtuvalt märkinud, et vajab täiendavat aega objektidega tutvumiseks, et analüüsida täiendavaid kokkuhoiuvõimalusi. Sellest tulenevalt võimaldas hankija kolmandal isikul esitada hiljemalt jaanuari lõpuks oma ettepanekud hinna muutmise osas. Korrigeeritud pakkumuse esitaski G4S Eesti AS 31.01.2014.

Kõrvaldamaks apellandi korduvalt esitatud kahtlusi korrigeeritud pakkumuse tegeliku esitamise kohta nõudis ringkonnakohus 02.06.2014 määrusega kolmandalt isikult nimetatud e-kirja koos lisadega välja elektroonilisel kujul. G4S Eesti AS esindaja poolt 05.06.2014 edastatud e-kiri vastab kohtutoimikus sisalduvale (II kd, tl 86), samuti on korrigeeritud pakkumuses toodud kogumaksumus identne Eesti Energia AS Kinnisvara 31.01.2014 pakkumuste hindamise protokollis (I kd, tl 122) ning hankija hindamiskomisjoni 04.02.2014 otsustes KV-TUG- 2/00192 (I kd, tl 44; sama I kd, tl 124 pöördel) ja KV-TUG-2/00193 (I kd, tl 125) märgituga (s.o 6 101 323,20 eurot). Isegi juhul, kui võtta arvesse USS Security Eesti AS esindajate poolt 18.12.2013 kohtumisel viidatud hinna alandamise võimalusi (s.o vähendades tema pakkumuse maksumust 12 000 euro võrra), olnuks kolmanda isiku pakkumus sellest siiski ligi 9000 euro võrra soodsam. Kuna apellant mingeid muid kokkuhoiuvõimalusi ei näinud ega pidanud vajalikuks ka täiendavat analüüsimist, ei oleks temalt korrigeeritud pakkumuse esitamise nõudmine midagi muutnud. Ilmselgelt otsitud ja ebamõistlikud on apellandi väited, et ta ei pidanud toimunud kohtumist hinnaläbirääkimisteks.

17. Kokkuvõtlikult on Eesti Energia AS ja G4S Eesti AS 05.02.2014 sõlmitud hankeleping nr KVTUG-149-1 kehtiv ja selle tühisuse tuvastamiseks puudub alus, samuti puudub võimalus ja ka põhjus tühistada Eesti Energia AS 04.02.2014 otsus või tuvastada selle õigusvastasus. Kuna riigihangete vaidlustuskomisjon jättis 10.02.2014 otsusega nr 27-14/- USS Security Eesti AS vaidlustuse õiguspäraselt läbi vaatamata (tulenevalt pädevuse puudumisest tuvastada sõlmitud hankelepingu tühisus), siis puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ka selles osas.

18. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb USS Security Eesti AS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2014 otsus muutmata.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et kaebaja on esimese astme kohtus taotlenud vastustajalt menetluskulude väljamõistmist summas 6398 eurot (sh riigilõiv 1323 eurot – I kd, tl 56; I kd, tl 58; II kd, tl 13; II kd, tl 76-79p). Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäid menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Apellatsiooniastmes on USS Security Eesti AS tasunud riigilõivu 1278,23 eurot (II kd, tl 128) ja kandnud õigusabikulusid kokku 2350 eurot, sh käibemaks 20% (II kd, tl 166-169), mis vastab advokaadi 15,7 töötunnile, ning täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2014 istungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemisega seotud õigusabikulud 837,50 eurot (sh käibemaks 20%), mis kajastab esindaja kulu 5,6 töötunni ulatuses. Menetluskulude kogusummas 4465,73 eurot (sh käibemaks 20%) seos käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohus jätab USS Security Eesti AS apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti kaebus

3-14-50168 12(12) tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja taotles esimese astme kohtus kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 7596 eurot (II kd, tl 87-90), mille kandmise luges halduskohus tõendatuks, kuid pidas kulusid osaliselt põhjendamatuteks ja mõistis seetõttu vastustaja menetluskulude katteks kaebajalt välja 5000 eurot. Ringkonnakohtus on Eesti Energia AS taotlenud menetluskulude apellandilt väljamõistmist summas 1468,80 eurot (II kd, tl 162-165), mis vastab advokaadi 7,2 töötunnile, ning täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2014 istungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemisega seotud õigusabikulud 1008,60 eurot, mis kajastab esindaja kulu 4,1 töötunni ulatuses. Menetluskulude kogusummas 2477,40 eurot (sh käibemaks 20%) seos käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja menetluskulud vaidluse mahtu ja keerukust arvestades vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb apellandilt mõista välja tervikuna.

Kolmas isik taotles esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist summas 3969 eurot (II kd, tl 69-71), mille kandmise luges halduskohus tõendatuks ja mõistis need kaebajalt kolmanda isiku kasuks tervikuna välja. Ringkonnakohtus on G4S Eesti AS taotlenud menetluskulude apellandilt väljamõistmist summas 1625,40 eurot, sh käibemaks 20% (II kd, tl 157-161; II kd, tl 175-181), mis sisaldab kokku 7 töötundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ning 3,75 töötunni ulatuses kulusid seoses Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2014 istungiks valmistumise ja kohtuistungil osalemisega. Menetluskulude seos käesoleva haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus ja kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kolmanda isiku menetluskulud vaidluse mahtu ja keerukust arvestades vajalikud ja põhjendatud ning need tuleb apellandilt mõista välja tervikuna.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/

Silvia Truman