3-13-1085/35 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12.06.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1085 Haldusasi V.J. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju 99 euro nõudes seonduvalt vangla poolt jalanõude (plätude) äravõtmisega 18 päevaks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.09.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.J. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja V.J. Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata V.J. taotlus Tartu Vanglalt distsiplinaarmenetluse protokolli väljanõudmiseks.

2. Võtta haldusasja toimikusse V.J. 21.01.2013. a selgitustaotlus Tartu Vanglale ning Tartu Vangla 08.02.2013. a vastus selgitustaotlusele.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.09.2013. a otsus muutmata.

4. Jätta V.J. menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

5. Jätta V.J. taotlus riigi õigusabi saamiseks kassatsioonkaebuse esitamiseks läbi vaatamata ning edastada taotlus lahendamiseks Riigikohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.07.2014 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.J. esitas 14.03.2013 Tartu Vanglale taotluse (tl 14) kahju 99 euro hüvitamiseks. Taotluse kohaselt võeti temalt 20.01.2013 läbiotsimise käigus ära 18 päevaks plätud, millega tekitati talle kannatusi rohkem kui tuleneb otsesest kinnipidamisest, rikkudes seeläbi vangistusseaduse (VangS) § 4¹.

2. Tartu Vangla 13.05.2013. a otsusega nr 1-13/43-1 (tl 13) jäeti V.J. kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Otsuses asuti seisukohale, et kuigi plätude äravõtmine 18 päevaks võis tekitada V.J. le mõningaid ebamugavusi, ei saanud see piirata tema liikumisvabadust ega põhjustada talle muid kannatusi, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Ka ühegi muu RVastS § 9 lg 1 koosseisu täitmine ei ole niisuguste faktiliste asjaolude puhul võimalik.

3. V.J. esitas 22.05.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4p), milles taotles välja mõista Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitis 99 eurot seonduvalt 20.01.2013 temalt läbiotsimise käigus äravõetud plätudega 18 päevaks. Kaebaja väitel tekitas nimetatud vanglaametnike toiming talle kannatusi, kuna ta pidi olema 18 päeva ilma plätudeta. Vangla on talle tekitanud rohkem kannatusi, kui seda näeb ette VangS § 41. Samuti on rikutud tema õigust omandile ja tekitatud sellega talle vaimset, moraalset ja varalist kahju. Kaebaja märkis, et äravõetud plätude puudumise tõttu oli ta sunnitud kandma oma teisi plätusid, mis hõõrusid jalgu ja olid vanamoodsa väljanägemisega.

4. Tartu Vangla esitas 26.06.2013 vastuse (tl 26-26p), milles palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja märkis, et kaebuse saab läbi vaadata ulatuses, mis puudutab V.J. kahju hüvitamise taotlust seonduvalt plätude puudumise tõttu inimväärikuse alandamisega tulenevalt kaebaja viitest VangS §-le 41. Teiste plätude kandmisest tekkinud tervisekahjustuse osas ei ole kaebaja vaidemenetlust läbinud. Vastustaja märkis, et iga vangla eksimus ei ole inimväärikust alandav. Vangla on tunnistanud eksimust plätude äravõtmisel, kuid seab kahtluse alla, kas plätude äravõtmisega sai alandada isiku inimväärikust ning samas ei saanud plätude äravõtmine tekitada ka kaebajale kannatusi. Tegemist on sisejalanõudega ning eriti talvisel ajal nende äravõtmine ei saanud ka kuidagi piirata kaebaja liikumisvabadust.

5. Tartu Halduskohtu 30.09.2013. a otsusega (tl 39-42) jäeti V.J. kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et antud juhul on vangla kinnitanud, et ekslikult on kaebajalt tema mustad plätud 18 päevaks ära võetud, kuid tegemist ei ole nii suure kaebaja õiguste riivega, millele järgneks mittevaralise kahju hüvitamine. Plätude äravõtmine vangla poolt ei ole kaebajale saanud luua niisuguseid kannatusi ega põhjustada väärikuse alandamist, mis õigustaks hüvitise väljamõistmist. Kohus märkis, et isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on moraalne kahju. Samas ei pea moraalset kahju hüvitama rahas, moraalse kahju hüvitamine võib toimuda ka vabanduse näol. Kohus asus seisukohale, et Tartu Vangla ei ole rikkunud kaebaja suhtes VangS § 41 sätteid. Kaebaja ei ole pidanud taluma plätude äravõtmisega seonduvalt rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis kaasnesid paratamatult vanglas kinnipidamisega. Kaebajal on olnud mustade plätude asemel teised jalanõud, võimalik, et välimuselt kehvemad plätud (sinised), kuid kaebaja sai neid kasutada ning kaebajal on olnud võimalus kanda ka teisi jalanõusid ning seega kaebaja liikumisja tegutsemisvabadus ei olnud piiratud. Kohtu hinnangul ei alandanud vangla plätude äravõtmisega 20.01.2013 kuni 07.02.2013 kaebaja inimväärikust. Inimväärika kohtlemise nõue kinnipidamiskohas on leidnud käsitlemist ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda. Vangla ei ole kaebaja suhtes eeltoodud rikkumist toime pannud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. V.J. esitas 07.10.2013 apellatsioonkaebuse (tl 52-53p), milles palub mõista talle välja kahju summas 99 eurot. Kaebaja leiab, et kohtuotsuses ei ole arvestatud tema seisukohti ning on eelistatud vangla põhjendusi, mis viitab diskrimineerimisele. Kaebaja jääb enda varasemate seisukohtade juurde. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-le 5 viidates märgib kaebaja, et kohtupraktikas on hingelisteks kannatusteks loetud alandus, solvamine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu, stress ja närveerimine. Kaebajal esines hirm ametnike ees, nördimus, et temalt võeti plätud ebaseaduslikult, samuti mure, et kui ta ei oleks esitanud selgitustaotlust vanglale, ei oleks ta plätusid tagasi saanud. Kõik see tekitas talle stressi ja pidevat närveerimist. Kaebaja hinnangul ei piisa vangla vabandusest, kuna ta on siiani hirmul, et varsti võtavad ametnikud jälle midagi õigusvastaselt ära.

7. Tartu Vangla esitas 30.10.2013 vastuse (tl 62-63), milles palub jätta V.J. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.09.2013. a otsus muutmata. Vastustaja leiab, et halduskohus on kohaldanud õigust ning hinnanud tõendeid õigesti. RVastS § 9 lg 1 koosseis ei ole täidetud. Halduskohus on õigesti märkinud, et isikuõiguse rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on moraalne kahju. Seejuures ei oma asjas tähendust apellandi viide VÕS § 128 lg-le 5, sest RVastS § 9 lg 1 reguleerib ammendavalt juhud, mil avalik-õiguslikus suhtes mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla tuleb. V.J. le ei saanud tekkida mingisuguseid kannatusi, kuna tal olid olemas teised jalatsid, sealhulgas ka plätud, mida 20.01.2013– 07.02.2013 kanda. Plätude äravõtmine oli kahetsusväärne eksitus, kuid vangla on 08.02.2013 vastuses V.J. selgitustaotlusele tema ees vabandanud. Võib möönda, et see oleks võinud toimuda kiiremini, ent käesoleval juhul ei evi see määravat tähendust, sest see ei muutnud kaebaja olmes midagi. Antud sündmused on võimaldanud V.J. l veenduda, et Tartu Vangla on haldusorgan, mis tunnistab ja parandab oma vigu, mistõttu on asjakohatud väited tema hirmust juhtunu tulevikus kordumise ees. Mittevaralise kahju puhul peab olema mõistlikult jälgitav kausaalahel õigusvastase teo ja saabunud tagajärje vahel. V.J. väited puudutavad abstraktset tulevikku suunatud hirmu, mis ei saa käesoleval juhul niisuguse kausaalahelaga hõlmatud olla.

8. 14.04.2014 saabus ringkonnakohtule V.J. taotlus, milles palub kohtul vastustajalt välja nõuda Tartu Vangla direktori käskkirja nr 6-2/817 distsiplinaarmenetluse protokolli, mis kinnitab kaebaja kartuse õigustatust, et ka edaspidi võidakse ebaseaduslikult võtta temale kuuluvaid esemeid. Juhindudes eeltoodust ja EIK lahendist Hellig vs Saksamaa (kaebus nr 20999/05) saab pidada vastustaja tegevust intensiivseks psüühilisi ja vaimseid kannatusi tekitavaks. Kaebaja on seisukohal, et käesolevas haldusasjas taotletud kahjutasu on õigustatud ja kuulub väljamõistmisele.

9. 22.04.2014 saabus ringkonnakohtusse V.J. taotlus, milles ta märgib, et juhul kui Tartu Ringkonnakohus kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätab, taotleb kaebaja riigi õigusabi advokaadi näol, et pöörduda kaebusega Riigikohtusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

11. Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kaebajalt 18 päevaks plätude Nike õigusvastane äravõtmine võis põhjustada kaebajale rahas väljamõistmisele kuuluva mittevaralise kahju. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on väga põhjalikult kaebaja väiteid käsitlenud, ringkonnakohus nõustub nendega ega pea HKMS § 201 lg-st 4 tulenevalt vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Kuigi poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et plätud võeti kaebajalt ära õigusvastaselt, ei saa ainuüksi nimetatud asjaolust tuletada kaebaja automaatset õigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus on leidnud, et rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (RKHK 15.03.2010. a otsus asjas nr. 3-3-1-92-09, p 13). Ka tuleb kahju hüvitamisel arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid ning rikkumise raskusastet (RKHK 10.10.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-38-13, p 23).

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlusalusel juhtumil toimunud rikkumise intensiivsust ning mõju kaebaja õigustele ei saa pidada oluliseks. Kaebaja väide, mille kohaselt tekitas plätude äravõtmine temas pikaajalist stressi, närveerimist ja hirmu seetõttu, et ametnikud võtavad temalt taas midagi õigusvastaselt ära, ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev. Vangla 08.02.2013. a vastusest kaebaja selgitustaotlusele ilmneb, et kaebaja plätude äravõtmine oli tingitud ametniku ekslikust kandest kaebaja isiklike asjade nimekirjas. Vangla vabandas kaebaja ees ning tagastas ka äravõetud plätud. Vangla käitumist arvestades ei saanud kaebajal tekkida hirmu selles, nagu plaaniks vangla ka edaspidi teadlikult kaebaja suhtes õigusvastaselt käituda. Kaebaja väidetavat hirmutunnet vaidlusalusel ajaperioodil ei ole võimalik tõendada pool aastat pärast plätude äravõtmist toimunud žiletiterade äravõtmise intsidendiga, mistõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse vastava intsidendiga seoses koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli vastustajalt väljanõudmiseks rahuldamata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks võtta asja materjalide juurde kaebaja 21.01.2013. a selgitustaotlus vanglale ning viimase 08.02.2013. a vastus selgitustaotlusele. Kuna asjas puuduvad tõendid, millest ilmneks, et äravõetud plätude asemel teiste plätude kandmine põhjustas kaebajale 18 päeva jooksul olulisi emotsionaalseid üleelamisi ning antud asjaoludel ei saa selliseid üleelamisi eeldada, on halduskohus õigesti leidnud, et kaebajale mittevaralise kahju rahas väljamõistmine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga selles, et kuna haldusorgani poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerib ammendavalt RVastS § 9 lg 1, ei ole kaebaja viide VÕS § 128 lõikele 5 asjakohane.

14. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuna kaebaja oli menetlusabi korras ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda.

15. Seonduvalt kaebaja taotlusega riigi õigusabi saamiseks kassatsioonkaebuse esitamiseks Riigikohtule, selgitab ringkonnakohus järgmist. Kaebajale menetlusabi andmisel tuleb lähtuda HKMS § 110 lg 1 p-st 3 ja lg-st 2. Riigi õigusabi andmise taotluse saamisel tuleb juhinduda riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 10 lg-tes 1 ja 7 sätestatust, millest tulenevalt tuleb taotlus riigi õigusabi saamiseks esitada kohtule, kes asja menetleb või kelle pädevuses oleks asja menetleda ning kui taotlus on esitatud kohtule, kelle pädevuses ei ole riigi õigusabi andmise otsustamine, edastab kohus taotluse vastavalt kuuluvusele, teatades sellest taotlejale. Ringkonnakohus leiab, et lähtuvalt kaebaja taotlusest riigi õigusabi saamiseks seoses sooviga pöörduda kassatsioonkaebusega Riigikohtusse kuulub taotlus menetlemisele Riigikohtu poolt. Eeltoodud põhjusel jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata ning edastab selle lahendamiseks Riigikohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel