3-14-50958/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 11.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50958 Haldusasi

I. A.’i tuvastamiskaebus. Menetlustoimingud Kaebuse tagastamine. Resolutsioon

1. Tagastada kaebus selle esitajale läbivaatamatult.

2. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebuse esitajale (vene keelde tõlgituna). Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest Tallinna Ringkonnakohtule halduskohtu kaudu.

ASJAOLUD:

1. Tallinna Halduskohtule saabus 28.05.2014 I. A.’i kaebus vangla meditsiiniosakonna rahastamise järelevalvega seoses. Kaebaja palub tunnistada Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 vastolus olevaks põhiseaduse §-ga 13, kuna see määrus ei anna konkreetset hinnakirja, mille alusel saaks vanglate ja arestimajade meditsiiniosakondade rahastamisega seonduvat tegevust kontrollida/järelevalvet teostada.

KOHTU PÕHJENDUSED:

2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kaebuse saanud kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastab kohus kaebuse, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

3. Käesoleval juhul nähtub I. A. poolt kaebusele lisatud materjalidest, et kaebaja ei ole rahul vangla meditsiiniosakonna poolt kinnipeetavatele ravi tagamiseks eraldatud raha kasutamisega. Kaebuse lisadest nähtuvalt kahtlustab kaebaja Tallinna Vangla arste tegevusetuses ja kelmuses ning on varasemalt taotlenud ka kriminaalmenetluse algatamist, et uuritaks, milliseid summasid ja mille alusel vangla meditsiiniosakond kasutab (kriminaalmenetlust kaebaja taotlusel ei algatatud).

4. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lõike 1 alusel on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.

VangS § 491 sätestab, et tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Eelnevalt viidatud vangistusseaduse normi alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 sätestab, et tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse otsustab vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja. Tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 92 vastu võetud Tallinna Vangla põhimääruse § 17² kohaselt on meditsiiniosakonna põhiülesanne korraldada kinnipeetavatele ja vahistatutele tervishoiuteenuse osutamist.

5. Kaebuse esitaja saab halduskohtus kaitsta oma subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1), mida on rikutud tema suhtes antud halduse üksikakti või toiminguga. Kinnipeetav ei saa pöörduda halduskohtusse abstraktse taotlusega vangla poolt meditsiiniteenuse osutamise (selle rahastamise) üle järelevalve teostamiseks. Halduskohus ei ole riiklikku järelevalvet teostav haldusorgan.

Kaebus vangla tervishoiutöötaja kaalutlusotsusele (kaebaja ravimisega seoses) tuleb esitada maakohtule. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu 21.12.2010 lahend asjas nr 3-3-1-69-10, p 9).

Seega ei ole kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses kummalgi eelkirjeldatud juhul.

6. Täiendavalt selgitab kohus, et kohtupraktikast tulenevalt puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda endale meelepärast ravi. Samuti ei saa kinnipeetav lähtuda ootusest, et talle vanglas võimaldatavad tervishoiuteenused on kvaliteedilt paremad ja ravijärjekorrad lühemad kui vabaduses. Näiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates (Mirilashivili vs. Venemaa, 10.07.2007, nr 6293/04). Kinnipeetavale tuleb tagada adekvaatne ravi. Mõiste „adekvaatne ravi“ sisustamisel on kohus pidanud arvestatavaks asjaolu, et vanglasüsteemis tervishoiuteenuste osutamise võimalused on piiratumad kui tsiviilhaiglates (Grishin vs. Venemaa, 15.11.2007, nr 30983/02).

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et talle oleks konkreetsest tervishoiuteenuse osutamisest keeldutud raha puudumisel.

7. Eeltoodud kohtu põhjendustest lähtuvalt ei ole I. A. kaebuse lahendamine Tallinna Halduskohtu pädevuses ning kaebus tuleb kaebajale HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult tagastada.

8. Kuna halduskohus tagastab kaebuse läbivaatamatult, ei ole vaja lahendada kaebusele lisatud menetlusabi taotlust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik