3-14-50588/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50588

Haldusasi

Jaak Reinomäe kaebus Viru Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16. mai 2014. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Reinomäe määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. mai 2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas registreeriti 27. veebruaril 2014 kohtumäärused tsiviilasjade nr 2-13-57423 ja

nr 2-13-47887 ning 28. veebruaril 2014 kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-14-998. Nimetatud

määrused edastati Jaak Reinomäele 5. märtsil 2014.

J. Reinomägi esitas 6. märtsil 2014 Viru Vanglale vaide, milles vaidlustas talle kohtumääruste

hilinenult edastamist. 15. aprillil 2014 tagastas Viru Vangla esitatud vaide, kuna J. Reinomägi ei

kõrvaldanud määratud tähtajaks vaides esinenud puudusi.

2. J. Reinomägi esitas 20. aprillil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis, et

halduskohus tuvastaks kohtumääruste viivitusega edastamise ja vaide tagastamise

õigusvastasuse.

Koos kaebusega esitas J. Reinomägi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 16. mai 2014. a määrusega jäeti J. Reinomäe taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks rahuldamata. Määruse kohaselt:

3.1. Riigilõivu seaduse § 571 lg 1 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel halduskohtule riigilõivu

15 eurot.

3.2. Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb juhinduda

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ning § 112 lg 1 p-st 1.

Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli kaebajal menetlusabi taotluse

esitamisele eelneval neljal kuul sissetulekuid kokku 90,24 eurot, millelt ei ole tehtud seaduse

alusel kinnipidamisi, samuti ei ole kaebaja kandnud kulusid eluasemele. Kuna kaebaja viibis

1. veebruarini 2014 vabaduses, arvestas halduskohus kaebaja sissetulekuna ka sotsiaaltoetusi.

Kaebaja oli kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul saanud töötutoetust summas 94,22

eurot. Seega on kaebaja arvestatavaks sissetulekuks kaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul

olnud 184,46 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 92,23 eurot

(184,46:4x2). Kuna kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ületab tasumisele kuuluvat

riigilõivu, ei ole kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16. mai 2014. a määruse

tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule. Määruskaebuse põhjenduste

kohaselt:

4.1. Kaebaja viibis 1. veebruarini 2014 vabaduses. Seda arvesse võttes oleks kohus pidanud

hindama, kas kaebaja sissetulekutest oleks saanud teha seaduses nimetatud mahaarvamisi.

4.2. Kaebaja ei ole ei määruskaebuse ega ka kaebuse esitamisel kinnipeetava, vaid vahistatu

staatuses, kelle kontole kantud summadest ei ole põhjendatud kinnipidamisi teha.

4.3. Riigilõivu tasumise taotluse lahendamisel tuleb arvestada ka seda, et taotlejale jääks pärast

riigilõivu tasumist kätte summa, millega tal oleks võimalik sooritada kauplusest vajaminevaid

sisseoste.

4.4. Riigilõivu tasumise nõudmine rikub põhiseaduse § 15 ja kaebaja õigust kohtusse pöörduda,

mistõttu tuleb HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 16. mai 2014. a määruses esitatud seisukohtadega ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei

anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Ringkonnakohus

märgib vastuseks määruskaebusele siiski järgnevat.

7. Määruskaebuses on viidatud asjaolule, et halduskohus ei hinnanud, kas kuni 1. veebruarini

2014, mil kaebaja viibis veel vabaduses, oli tal selliseid kulusid, mida saaks seaduse kohaselt

maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et isegi, kui kaebajal leiduks kulusid, mida saaks seaduse

kohaselt maha arvata, ei tooks see kaasa halduskohtu määruse tühistamist ja kaebaja vabastamist

riigilõivu tasumisest. Kaebus halduskohtule esitati 20. aprillil 2014, seega on periood, mida tuleb

menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võtta 20. detsembrist 2013 kuni 19. aprillini 2014.

Kaebaja viibis vabaduses 1. veebruarini 2014. Järelikult oli kaebaja suurema osa vaadeldavast

perioodist vahistatu staatuses, mitte vabaduses. Ringkonnakohus peab oluliseks mainida, et kui

kaebaja hinnangul on tal kulusid, mida võiks seaduse kohaselt maha arvata, tuleks tal oma väidet

ka tõendada. Määruskaebusest ega muudest asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebajal

oleks väljaminekuid, mis kuuluksid HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt mahaarvamisele. Kaebajal on

vahistatu staatuses olnud piisavalt sissetulekuid, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust kahelda

kaebaja maksevõimelisuses.

8. Kaebaja on viidanud asjaolule, et vahistatu staatuse tõttu ei ole võimalik tema isikukontole

kantud summadest kinnipidamisi teha. Kaebaja isikukonto väljavõttest (tl 13) ei nähtu, et tema

sissetulekutest oleks tehtud kinnipidamisi nõuete või vabanemisfondi, mistõttu on kaebaja väide

põhjendamatu.

9. Kaebaja on seisukohal, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb arvesse võtta ka

väljaminekuid, mis on tehtud vajalike ostude sooritamiseks. Nimetatud kulutuste

mahaarvamiseks puudub HKMS § 112 p 1 kohaselt õiguslik alus. Ringkonnakohus peab

vajalikuks lisada, et Riigikohtu halduskolleegium sedastas 12. märtsi 2012. a määruses

nr 3-7-1-3-61-12, et menetlusabi andmise otsustamisel ei tule enam arvesse võtta asjaolu, et

taotlejale peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus

põhjendatud kulutuste tegemiseks. Järelikult ei ole asjakohased ka määruskaebuses esitatud

väited, et menetlusabi taotluse lahendamisel tuleks kaebaja sissetulekust maha arvata ka

kulutused kaebaja täiendavate vajaduste rahuldamiseks.

10. Kaebaja on määruskaebuses esitanud taotluse tunnistada HKMS § 112 lg 1 p 1

põhiseadusevastaseks, kuna see takistab kaebajal oma õigusi kohtulikus korras kaitsta.

Ringkonnakohus ei pea antud juhul vajalikuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud regulatsiooni eesmärgiks on piirata kohtukaebeõigust. Õigust

kohtusse pöörduda ei saa pidada absoluutseks, näiteks on menetlusseadustikus sätestatud

mitmeid regulatsioone kaebeõiguse piiramiseks, sh riigilõivu tasumise kohustuse näol.

Kahtlemata riivab riigilõivu tasumise kohustus õigust kohtusse pöörduda, kuid ringkonnakohtu

hinnangul ei ole vastava kohustuse sätestamine seaduses õigusvastane. Ühtlasi ei leia

ringkonnakohus sedagi, et HKMS § 112 lg 1 p 1 regulatsioon välistaks ebamõistlikult isiku

võimaluse saada vabastust riigilõivu tasumisest. Nimetatud säte teenib legitiimset eesmärki –

juhul, kui kaebajal on piisavalt rahalisi vahendeid, on põhjendatud, et isik tasub ise nõutava

riigilõivu. Liiga kergekäeline riigilõivu tasumisest vabastamine tooks kaasa koormuse kasvu riigi

rahalistele vahenditele, ühtlasi võiks sellega kaasneda ka kohtute ülekoormamine.

11. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16. mai 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene