3-13-2287/15 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2014; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-2287 Haldusasi

I. R kaebus Kiili vallalt 1911 euro ja 88 sendi suuruse kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – I. R; Vastustaja – Kiili vald RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus;

2. Mõista Kiili vallalt I. R kasuks välja kahjuhüvitis summas 1911 eurot ja 88 senti;

3. Mõista Kiili vallalt I. R kasuks menetluskuluna välja kaebuselt tasutud riigilõiv summas 57 eurot ja 36 senti Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.06.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I. R pöördus 30.09.2013 Kiili Vallavalitsuse poole 1911 euro ja 88 sendi suuruse kahjunõudega. Nõue oli esitatud seoses sellega, et vald jättis seadusest tuleneva kohustuse teeninduspiirkonna lasteasutuses käimise võimaluse tagamisel täitmata ning lapse eralasteaias käimisega oli tekitatud 2012/2013 õppeaastal täiendav kulu (tl 8).

2. Kiili Vallavalitsuse 28.10.2013 vastusega nr 3.3-7/1027-12 jäeti I. R taotlus kahju hüvitamiseks summas 1911 eurot ja 88 senti rahuldamata (tl 6-7).

3. I. R esitas 30.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kiili vallalt 1911 euro ja 88 sendi suuruse kahju hüvitamise nõudes (tl 2-5).

4. Tallinna Halduskohtu 11.12.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse ning edastati seisukoha andmiseks Kiili vallale (tl 28).

5. Tallinna Halduskohtu 09.04.2014 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 38).

KAEBUSE SISU JA KAEBAJA SEISUKOHT

6. Kaebaja taotleb mõista Kiili vallalt välja tema lapsele M Re 2012/2013 õppeaasta 12 kuu eest munitsipaallasteaia koha tagamata jätmisega tekkinud kahju summas 1911 eurot ja 88 senti.

7. Kiili vald ei võimaldanud 2012/2013 õppeaastal M R käia Kiili valla teeninduspiirkonnajärgses munitsipaallasteaias, jättes täitamata KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse. Nimetatud kohustuse mittetäitmine on tuvastatud ka haldusasjas nr 3-12-1007. Selleks, et pakkuda lapsele algharidust ning võimaldada mõlemal vanemal tööl käimist oli kaebaja sunnitud panema oma lapse eralasteaeda. Kahju koosneb eralasteaedade Kallipai OÜ ja Flennert OÜ arvetel kajastatud kompenseerimata lasteaia kohatasust, mille suurus oli 2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta jaanuarini 183 eurot ühes kuus ja 2013. aasta veebruarist kuni õppeaastat lõpetava augustini 184 eurot kuus. Tekitatud kahju kogusummast 2203 eurost on Kiili Vallavolikogu määruse nr 11 alusel maha arvatud lapsevanema osalus ning õppevahendite tasu 291 eurot ja 12 senti. Vastustaja oli teadlik kaebaja otsusest M R eralasteaia nimekirja panemisest ning eralasteaia kohatasu suurusest ning sellega kaasnevatest oma kohustuse mittetäitmisega seonduvatest kahjudest. Vastustaja eksitab teadlikult kahjunõudest keeldumisel viidates Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määrusele nr 6 „Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord“, soovides sellega lapsevanema kahjunõuet reguleerida eralasteasutuse toetamise korraga.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Kiili vald vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

9. Vastustaja hinnangul puudub käesoleval juhul riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 mõistes põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Kiili vallavalitsus on KELS § 10 lg 1 kohustuse täitnud sellega, et on kaebaja lapse käimist eralasteasutuses rahastanud võrdses mahus munitsipaallasteasutuse kohamaksumusega. Kuna Kiili vald ei suutnud kaebaja lapsele tagada õppeaastal 2012/2013 lasteaiakohta munitsipaallasteasutuses, siis kasutas kaebaja õppeaastal 2012/2013 õigust vastustaja poolt loodud leevendusmeetmele, mida reguleerib Kiili Vallavolikogu

25. augusti 2011 määrus nr 6 “Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord”. Nimetatud korra kohaselt makstakse valla poolt isikule, kelle lapsele ei suudeta ajutiselt tagada lasteaiakohta Kiili valla munitsipaallasteasutuses, toetust summas, mis on võrdne summaga, mida tasub Kiili Vallavalitsusele teine omavalitsus, kelle registris olev laps kasutab Kiili Lasteaia teenust. Nimetatud summa on aastate lõikes muutuv, 2012/2013 õppeaastal oli selle suuruseks 197 eurot kuus. Vastustajal puudus õigus maksta kaebajale toetust suuremas määras kui Kiili Vallavolikogu poolt kehtestatud korras sätestatud maksimaalmäär. Seega ei ole vastustaja rikkunud kehtivat õigust ja vastutuse alused RVastS § 7 lg 1 tähenduses puuduvad.

10. Kaebaja oli teadlik asjaolust, et kehtiva korra kohaselt toimub eralasteaias käiva lapse osas tehtud vanema kulutuste hüvitamine korra kohaselt, mis näeb ette kindlaks määratud toetuse määra. Seega oli kaebaja teadlik, et Kiili Vallavalitsusel puudub õigus toetuse maksmiseks suuremas määras kui seda näeb ette kehtiv kord. Kaebaja on jätnud välja toomata, milliseid meetmeid ta on võtnud kasutusele selleks, et ära hoida kahju tekkimine määras, mille osas hüvitamist taotletakse.

11. Kaebuse rahuldamise korral võib tekkid kontrollimatu olukord, kus isikud saavad õiguse valimatult eralasteaia teenust osta avaliku raha eest ning võib tekkida olukord, kus hakkab toimima mehhanism, mille alusel eralasteaia teenust pakkuvad isikud, saavad võimaluse alusetult rikastuda.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Käesolevas haldusasjas on I. R esitanud kahju hüvitamise nõude Kiili valla vastu seonduvalt sellega, et vald eiras koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lõikes 1 sätestatud kohustust luua võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on valla haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad. Kaebaja oli taotlenud M Re lasteaiakoha võimaldamist alates 01.09.2012, kusjuures vastav avaldus oli esitatud 22.09.2010. Kohustuse täitmata jätmine valla poolt oli õigusvastane ning seoses eelnimetatuga viitab kaebaja ühtlasi ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 lahendile haldusasjas 3-12-1007, millega rahuldati osaliselt M R kaebus ja kohustati Kiili valda looma M Re võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Nimetatud haldusasjas taotles kaebaja veel ka alates 03.09.2012 tekkinud ja Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat ületava kulu hüvitamise kohustamist, kuid selles osas halduskohtu lahend tühistati ja rahuldati (osaliselt) valla apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus selgitas, et taolise nõude käsitlemine kahju hüvitamise nõudena RVastS § 7 lg 1 alusel ei olnud kaebusest nähtuvalt võimalik, sest nende kulude kandmise kohustus ei olnud mitte kaebajal, vaid tema vanematel. Mis puutus aga lasteaiakoha tagamise vajadusse, siis asusid halduskohus ning ringkonnakohus eelnimetatud haldusasjas seisukohale, et KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega oli vald rikkunud kaebaja õigusi. Seetõttu ei jäänud kaebaja vanematele muud võimalust, kui panna laps vahepealseks perioodiks eralasteaeda.

13. Käesoleva haldusasja raames esitatud kahju hüvitamise nõudes tuginebki lapsevanem eelnimetatud asjaoludele ning soovib valla kohustuste täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Esitatud on eralasteaia arved 2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta augustini. Arvetest nähtuvalt on 380 euro suurusest kohatasust arvatud maha Kiili valla toetus ja lisatud toiduraha. Kaebaja on arvestanud täiendavalt maha veel ka lapsevanema osa koolitustasuna ning õppevahendite tasu. Seega nõuab kaebaja Kiili vallalt 1911 euro ja 88 sendi suuruse kahju hüvitamist, mis on tekkinud perioodil 2012. aasta septembrist kuni 2013. aasta augustini seetõttu, et laps oli sunnitud eralasteaias käima. Kiili vald ei vaidle vastu kaebaja poolt tehtud arvutustele ja summa suurusele kui sellisele, kuid leiab, et vald on täitnud omapoolse kohustuse sellega, et rahastas kaebaja lapse käimist eralasteasutuses võrdses mahus munitsipaallasteasutuse kohamaksumusega. Vastustaja selgitas, et kehtiva korra kohaselt on makstud isikule, kelle lapsele ei suudetud ajutiselt tagada lasteaiakohta Kiili valla munitsipaallasteasutuses, ettenähtud ulatuses vastavat toetust ja et summa on aastate lõikes muutuv, kuid 2012/2013 õppeaastal oli selle suuruseks 197 eurot ühes kalendrikuus. Eelnimetatus menetlusosaliste vahel samuti vaidlust ei ole, sest kaebaja on esitanud omapoolse arvestuse ja taotleb üksnes täiendavate kulude (kahju) hüvitamist.

14. Arvestades asjaolu, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust arvutustes kui sellistes, siis tuleb kohtul hinnata põhiliselt seda kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.

15. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse paragrahvides 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.

16. Kohtu hinnangul on kahju hüvitamise nõude eeldused antud juhul täidetud. Valla kohustus luua võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on valla haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, tuleneb koolieelse lasteasutuse seaduse § 10 lõikest 1. Vald kaebaja lapsele seda võimalust õigeaegselt ei loonud. Selles käesolevas menetlusjärgus sisulist vaidlust ka enam olla ei saa. KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine on ilmnenud selgelt haldusasja 3-12-1007 menetlemise käigus, kusjuures Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 otsuses konstateeriti, et valla kohustus oli täitmata halduskohtu otsuse tegemise ajaks ja ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks. Vastasel korral oleks tulnud menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Siinkohal tuleb täiendavalt hinnata veel ka viivituse tähendust mõistliku menetlustähtaja kontekstis. Riigikohtu 19.03.2014 otsuses kohtuasjas 3-4-1-63-13 on peetud taoliste vaidluste puhul oluliseks viia menetlustoimingud läbi mõistliku tähtaja jooksul, mis ei välista järjekordadest juhindumist, kuid mis ei tähenda ka seda, et järjekorrale viidates võiks minna lasteaiakoha eraldamisel vastuollu mõistliku menetlustähtaja printsiibiga. Seega võib teoreetiliselt tekkida ka olukord, kus olenemata lasteaiakoha kohesest võimaldamata jätmisest, vastustaja tegevus esimestel kuudel siiski õigusvastane ei ole ning mõistliku menetlustähtaja põhimõtet lähtuvalt teatavatest objektiivsetest asjaoludest ei eirata. Antud juhul oli aga avaldus esitatud juba 22.09.2010 ja lasteaiakohta taotleti alates 2012. aasta septembrist. Kohtu hinnangul ületas vald ligikaudu kahe aastase menetlemise perioodiga mõistlikku tähtaega. Haldusasja materjalist ei nähtu taolisi aktsepteeritavaid ja sisulisi põhjendusi, millest tulenevalt ei oleks olnud võimalik nimetatud ajavahemiku kestel mingil juhul lasteaiakohta tagada. Viitamine järjekorrale jääb selles tähenduses paljasõnaliseks. Seega oli tegemist vastustaja õigusvastase tegevusega vähemalt alates 2012. aasta septembrist, mis tähendab seda et kaebaja poolt nimetatud perioodist ja sellelt pinnalt esitatud eralasteaia arvetest ei ole põhjust esimesi kuid aktsepteerimata jätta.

17. Sisulist vaidlust ei saa olla ka selles, et kaebajale tekkis valla taolise õigusvastase tegevuse tõttu kahju. Kaebaja pidi seetõttu lapse eralasteaeda suunama ning sellega seoses tekkis täiendav rahaline kulu. Vastustaja väitel on kaebaja jätnud välja toomata selle, milliseid meetmeid võttis ta kasutusele, et hoida ära kahju tekkimine määras, mille osas on hüvitamist taotletud. Nimetatud etteheide ei ole põhjendatud, sest lapse alushariduse tagamiseks, lapsevanema tööl käimise võimaldamiseks ja lapsehoiu korraldamiseks oli vaja leida lasteaiakoht ning haldusasja materjalidest ei nähtu seda, et kaebaja oleks eelistanud muude, vastustaja arvates soodsamate eralasteaedade hulgast kõige kulukamat. Haldusasja materjalist ei ilmne ka seda, et vastustaja oleks (vahepealse) eralasteaia kasutamise vajaduse kontekstis pakkunud kaebajale välja omapoolseid ning vähemkulukamaid variante või et kaebaja oleks nendest põhjendamatult keeldunud.

18. Mis puutub kahju tekkimise ja valla õigusvastase tegevuse (viivitamine) vahelise põhjusliku seose olemasolusse, siis on need põhjuslikus seoses. Lasteaiakoha õigeaegsel tagamisel ei oleks kaebaja pidanud eralasteaia teenuseid kasutama ning kahju ei oleks tekkinud. Samuti ei ole ilmnenud kahju vältimist võimaldavaid asjaolusid riigivastutuse seaduse § 3 (haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude võimalikkus), § 4 (toimingu lõpetamise nõude võimalikkus) või § 6 (haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude võimalikkus), sest tegemist on konkreetse perioodi kohta esitatud kahju hüvitamise nõudega ja see periood on möödunud. Kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid riigivastutuse seaduse § 13 lõigete 1 ja 3 tähenduses ei ole samuti ilmnenud. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et vald ületas ligikaudu kahe aastase menetlemise perioodiga mõistlikku tähtaega ning et haldusasja materjalist ei nähtu taolisi aktsepteeritavaid ja sisulisi põhjendusi, millest tulenevalt ei oleks olnud võimalik nimetatud ajavahemiku kestel mingil juhul lasteaiakohta tagada. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ning kahjuhüvitis vastustajalt välja mõista.

19. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on soovinud kaebaja menetluskuluna üksnes riigilõivu väljamõistmist. Maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta on esitatud (tl 27). Seega tuleb 57 euro ja 36 sendi suurune riigilõiv vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik