3-14-393/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht

11. juuni 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-393 Haldusasi OÜ Saka ERA kaebus Ida-Viru maavanema 04.04.2014. a korralduse nr 8-8/2014/288 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Saka ERA määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - OÜ Saka ERA, esindaja advokaat Andres Vinkel Vastustaja - Ida-Viru maavanem Kaasatud haldusorganid - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet ning Põllumajandusamet

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a määrus muutmata.

Edasikaebamise kord Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakonnas Saka külas asub riigile kuuluv põllumaa, mis on kantud PRIA põllumassiivide registrisse nr XXXXXXXXXXX all.

2. H. Saaremets esitas 24.01.2014 Ida-Viru maavanemale avalduse (tl 29) kirjaliku lepingu sõlmimiseks eespool nimetatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa ajutisse kasutusse saamiseks.

3. OÜ Saka ERA esitas 01.04.2014 samuti Ida-Viru maavanemale avalduse (tl 31) kirjaliku lepingu sõlmimiseks eespool nimetatud põllumaa ajutisse kasutusse saamiseks.

4. Ida-Viru maavanem andis 04.04.2014 korralduse nr 8-8/2014/288 (tl 5-6), mille kohaselt antakse taotletav põllumaa ajutisse kasutusse H. Saaremetsale (p 1) ning temaga sõlmitakse leping ühe kuu jooksul alates maa ajutiseks kasutamiseks andmise otsuse vastuvõtmisest (p 5). Korralduse p 6 kohaselt jääb rahuldamata OÜ Saka ERA taotlus maa ajutisse kasutusse saamiseks, kuna viimane ei ole taotletavat maad varem õiguslikul alusel kasutanud ning tema avaldus on esitatud pärast H. Saaremetsa avaldust. OÜ Saka ERA taotluse rahuldamata jätmisel viidati Vabariigi Valitsuse 06.06.2007. a määruse nr 169 maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra (Kord) § 5 lg-le 1.

5. OÜ Saka ERA esitas 23.04.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Ida-Viru maavanema 04.04.2014. a korralduse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole Ida-Viru Maavalitsus üldse uurinud, mis alusel on kaebaja vaidlusalust maad kasutanud ning milliste asjaolude alusel tuleb määratleda põllumaa kasutamise „õiguslikku alust“. Kaebaja hinnangul ei pea õigusliku aluse tuvastamiseks olema tingimata sõlmitud kirjalikku lepingut maa kasutamiseks, vaid piisab ka omaniku nõusolekust, sh konkludentsest nõusolekust. Riigi nõusolek maa kasutamiseks kaebaja poolt seisneb selles, et riik on PRIA kaudu kaebajale jaganud põllumajanduslikku riigiabi sel põllumaal vilja kasvatamiseks. Kaebajapoolne varasem maakasutus ei saanud olla ebaseaduslik, sest sellisel juhul oleks PRIA pidanud kõnealuse põllumaa registrisse kandmisest üldse keelduma või vähemalt kaebajat dokumentide vormistamise vajadusest teavitama. Maakasutajalt ei saa nõuda kirjaliku lepingu olemasolu maakasutuse õigusliku aluse tuvastamiseks Korra § 3 lg 3 tähenduses, kui alles Kord ise võimaldas lepingute sõlmimise. Korra § 5 lg 1 esimese lause alusel tuleks põllumaa ajutise kasutuse leping sõlmida kaebaja, mitte H. Saaremetsaga. Lisaks eelnevale on Põllumajandusamet kaebajalt kui maakasutajalt nõudnud tuulekaera esinemise ja leviku vältimise abinõude rakendamist vaidlusalusel maal ning kaebaja esitas aprillis 2013 vastava abinõusid kajastava dokumendi aastate 2013 kuni 2017 kohta. Kaebuses esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus nimetatud korralduse täitmise peatamiseks, täpsemalt, et H. Saaremetsaga ei sõlmitaks korralduse p 5 alusel lepingut. Kaebaja on põllumaad iga-aastaselt vilja kasvatamiseks kasutanud ning teinud ka kõik ettevalmistused vilja külvamiseks 2014. a, olles varunud seemned ja väetised. Kuna PRIA-le toetuste taotluste esitamise tähtaeg on igal aastal 2. kuni 21. mai, siis juhul, kui kirjalik maakasutuse leping sõlmitakse enne seda tähtaega kellegi muu kui kaebajaga, jääb kaebajal rapsiseeme külvamata ja vastav toetus saamata ning tehtud kulutused muutuvad asjatuks. Kaebaja ei soovi, et leping sõlmitakse kohe just temaga, kuid soovib, et lepingut ei sõlmita H. Saaremetsaga kuni vaidluse lõpuni, mil selgub, kellega peaks kirjaliku lepingu sõlmima. Selgusetuks jääb, millist „otsust“ peetakse silmas vaidlustatud korralduse p-s 5.

6. Tartu Halduskohus jättis 30.04.2014. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruses hindas kohus esialgse õiguskaitse taotlust vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg-tele 1 ja 3. Kohus märkis, et esialgse õiguskaitse vajadus puudub, kui kohaldatav esialgse õiguskaitse abinõu oleks kaebaja jaoks kasutu, st see ei tooks endaga kaasa kaebaja olukorra parenemist ega hoiaks ära negatiivseid tagajärgi. Kohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaebaja olukord ei parane, kuna vastustaja seisukohalt puuduks vaidlustatava korralduse peatamise korral kaebajal niikuinii maa kasutamise seaduslik alus ning seadusliku aluse (lepingu) puudumisel ei ole tal õigust PRIA-lt toetuse saamist taotleda. Seega kaebaja poolt viidatud negatiivse tagajärje saabumine tehtud kulutuste asjatuks muutumise ja PRIA-lt toetuse mittesaamise näol ei sõltu vaidlusaluse korralduse kehtivusest ning kohaldatav esialgse õiguskaitse abinõu oleks kaebaja jaoks kasutu. Kohus leidis ka, et kaebus on ilmselgelt edutu, kuna maa kasutuse seaduslikuks aluseks on vastavalt 12.01.2014 jõustunud Maa riigi omandisse jätmise korra § 7 lg-le 1 lihtkirjalik leping, kuid kontrolli käigus tuvastas maavanem, et kumbki taotlejatest ei ole maad eelnevalt õiguslikul alusel (lepingu alusel) kasutanud. Kaebuse ilmselget perspektiivitust kinnitab ka maavanema kinnitus, et kaebaja poolt varem toimunud maa kasutamine on olnud maavanema teadmata ja nõusolekuta ning seetõttu omavoliline (tl 27p). Järelikult peaks maa kasutusele võtmise taotluste läbivaatamisel eelistama isikut, kelle taotlus registreeriti esimesena (Korra § 5 lg 1 viimane lause).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. OÜ Saka ERA 15.05.2014. a määruskaebuses palutakse Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a määrus tühistada ning teha uus määrus, millega esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt jääb selgusetuks, millise õigusakti alusel kohus kaebuse perspektiivikust hindas. Määruse p-s 7.5 põhjendatakse lahendit 12.01.2014 jõustunud maa riigi omandisse jätmise korraga, kuid vaidlustatud haldusakt põhineb 12.01.2014 jõustunud maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise korral. Kohus ei ole perspektiivikust hinnates pööranud tähelepanu sellele, et Korra ükski sõnastus ei näe Korra § 5 lg 1 tähenduses varasema „õigusliku alusena“ ette ainult kirjalikku lepingut.

Miski ei määratle, mille alusel tuvastada põllumajandusmaa kasutuse õiguslikku alust enne Korra kehtestamist ja selle alusel kirjaliku lepingu sõlmimist. Tegemist ei ole ka maareformi seadusest (MaaRS) tuleneva mõistega. On tuvastamata, mis alusel saab kirjalikku lepingut pidada ainsaks õiguslikuks aluseks, ning seetõttu on ennatlik teha järeldusi kaebuse perspektiivikusest. Pelgalt maavanema tõlgendus õigusnormidest ei saa olla kohtule määravaks. Kaebajale teadaolevalt on Eesti riik maaomanikuna ühtne, põhineb e-riigi tehnilistel lahendustel ning kõik asutused, mille kaudu riik tegutseb, peaksid tänapäeval olema suutelised vahetama teavet selliselt, et maavanemale ei oleks üllatuseks üks või teine riigi poolt toetatav maakasutus.

Kõnealust maad on põllumaana kasutatud juba nõukogude ajal. Tegu oli sundvõõrandatud maaga, mis kuulunuks tagastamisele, kuid õigustatud subjekt eelistas kompensatsiooni. Kui maavanem teatab, et selle põllumaa kasutus on olnud talle teadmata, siis tekib küsimus, mil viisil üldse on riigil ja maavanemal korraldatud põllumaade arvepidamine. Kaebajale võib küll ette heita, et ta polnud varem esitanud 2-lauselist taotlust kirjaliku tasuta kasutuse lepingu sõlmimiseks, kuna ta ei teadnud sellest võimalusest, kuid selle puudumine ei tähenda kaebuses toodud asjaoludel, et ta oleks maad kasutanud õigusliku aluseta.

Kirjaliku lepingu käsitlemist ainsa varasemat õiguslikku alust tõendava asjaoluna muudab kaheldavaks ka see, et enne Korra vastuvõtmist 2007. a, mis lõi aluse kirjaliku lepingu sõlmimise võimalusele, ei olnudki võimalik kirjalikku lepingut sõlmida, kuna selleks puudus Kord. Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et esialgse õiguskaitse taotlus jäeti ennatlikult rahuldamata, sest kaebuse perspektiivikus ei ole välistatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kannab kaebaja kahju ja vaidlusalune maa jääb hooldamata.

8. Ida-Viru maavanema 21.05.2014. a vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on halduskohtu seisukoht kaebuse perspektiivituse osas igati põhjendatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja pinnapealse seisukohaga sellest, et enne Korra kehtestamist ei sõlmitudki maa kasutusse andmiseks kirjalikku lepingut. Kaebaja on jätnud kontrollimata enne Korda kehtinud õigusaktid. Vabariigi Valitsuse 15.02.1993. a määrusega nr 48, mis kehtis kuni 27.08.2006, kinnitati põllumajandusliku maa kasutada andmise kord (vana Kord). Selle p 1 kohaselt kehtestati kord MaaRS alusel põllumajandusliku maakasutuse korraldamiseks kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus ning see kehtis põllumajandusreformi kohustatud subjektideks olevate ühismajandite maa, samuti väljaspool linnu ja aleveid asuva muu põllumajandusliku maa kasutada andmisel põllumajandusliku tootmise eesmärgil.

Sama korraga sätestati alus ka ühismajandite ja teiste seniste maakasutajate maakasutusõiguse lõpetamisele (p-d 4-7) ning p-dega 8-18 reguleeriti maa ajutiseks kasutamiseks andmist. Nimetatud korra p-i 8 kohaselt maa, mida ei ole maareformi käigus tagastatud endistele omanikele ning millel lõpetatakse senise maakasutaja maakasutusõigus, antakse lepingulisel alusel ajutiseks kasutamiseks käesolevas korras sätestatud tingimustel. Eeltoodust tuleneb, et põllumajandusliku maa kasutamiseks andmine oli reguleeritud õigusaktidega juba enne 2007. a kehtima hakanud Korda ning ka varem (1993-2006) kehtinud kord nägi ette maa ajutise kasutamise lepingulisel alusel.

Vana korra kohaselt oli maa kasutada andmise otsustajaks kohaliku omavalitsuse volikogu (korra p 9) ning maakasutusleping kehtis kuni maa omaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus või kuni kolm aastat lepingu jõustumisest arvates. OÜ Saka ERA on loodud 16.04.1998 ning kaebuse kohaselt kasutas kaebaja vaidlusalust põllumaad teravilja kasvatamiseks alates 2003-2004. aastast, mis tähendab, et tol ajal kehtis „Põllumajandusliku maa kasutada andmise kord“, mille p 8 nägi ette maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingulisel alusel. Nimetatud korra lisaks oli ka kohustuslik lepingu vorm.

Kuna kaebaja pole vaidlusaluse maa kasutamiseks taotlust esitanud ega lepingut sõlminud kummagi maa ajutiseks kasutamiseks andmist reguleeriva õigusakti alusel, siis pole ta seda maad kunagi õiguslikul alusel kasutanud. Kui kaebaja sõnul toimus maakasutus maaomaniku nõusolekul, tuleb tal oma väite kinnituseks esitada maakasutust lubav kirjalik leping. Mõlemas korras oli sätestatud, kellel oli õigus riigi nimel maakasutuseks lepingut sõlmida (vana Korra kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogul, uue Korra kohaselt maavanemal). Maaomanikuks ei saa pidada PRIA-t ning PRIA funktsioonide hulka ei kuulu ka riigi omandis oleva maa kasutusõiguse andmise üle otsuste vastuvõtmine ega vastavate lepingute sõlmimine.

Kaebaja tegevust puudutavate õigusaktide mittetundmine ei anna talle õigust õigusrikkumiste jätkamiseks ning juba toime pandud õigusrikkumistele tuginedes nõuda riigilt hüvesid. Maa omavolilisel kasutamisel on kaebaja võtnud endale teadlikult riski kahjude kandmiseks ning oma ebaseadusliku tegevusega on ta hoopis ise riigile kahju tekitanud, sest maa eest tulnuks tasuda maamaksu. Maa hooldamata jäämine ei saa olla esialgse õiguskaitse kohaldamise vajaduse põhjenduseks ja pealegi anti maa ajutise kasutamise õigus H. Saaremetsale, kes avaldas soovi põllukultuuride kasvatamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohus täpsustab, et erinevalt halduskohtu määruses märgitust, on kaebaja taotlenud vaidlusaluse korralduse täitmise, mitte kehtivuse peatamist. Teiseks on halduskohtu määruse põhjendava osa p-s 7.5 tehtud ekslik viide maa riigi omandisse jätmise korrale, sest viidatud punkti konteksti arvestades on silmas peetud hoopis MaaRS § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra § 7 lg-t 1. Viidatud eksimused aga esialgse õiguskaitse taotluse sisulist lahendamist ei mõjutanud ning taotlus on õigesti rahuldamata jäetud.

10. Määruskaebuses on kaebaja vastu vaielnud halduskohtu seisukohale kaebuse perspektiivituse osas. Siinkohal tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebaja väidab pealiskaudselt, justkui poleks põllumajandusmaa kasutuse „õiguslikku alust“ enne Korra kehtestamist üldse määratletudki ning et enne Korra vastuvõtmist 2007. a ei olnud maakasutuseks kirjaliku lepingu sõlmimine võimalik. Nimelt reguleeris maa ajutiseks kasutamiseks andmist kuni 27.08.2006 Vabariigi Valitsuse 15.02.1993. a määrusega nr 48 kinnitatud põllumajandusliku maa kasutada andmise kord (vana Kord).

Vana Korra p 1 kohaselt on see kehtestatud põllumajandusliku maakasutuse korraldamiseks kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus ning kehtib põllumajandusreformi kohustatud subjektideks olevate ühismajandite maa, samuti väljaspool linnu ja aleveid asuva muu põllumajandusliku maa kasutada andmisel põllumajandusliku tootmise eesmärgil. Vana Korra p 8 alusel oli maa, mida ei ole maareformi käigus tagastatud endistele omanikele ning millel lõpetatakse senise maakasutaja maakasutusõigus, võimalik anda lepingulisel alusel ajutiseks kasutamiseks vanas Korras sätestatud tingimustel ning vanale Korrale oli lisatud ka lepingu vorm.

Ka 16.06.2007 jõustunud maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra (Kord) § 7 lg 1 alusel tuleb maa ajutise kasutamise leping sõlmida lihtkirjalikus vormis ning leping kehtib Korra § 6 lg 2 kohaselt kuni lepingus märgitud tähtpäeva saabumiseni või sarnaselt vanas Korras sätestatuga kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus. Lepingu objektiks on maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 alusel ning mis on samuti riigi omandis (MaaRS § 31 lg 2).

Seega sisuliselt reguleerivad vana Kord ja hetkel kehtiv Kord sama küsimust ehk maa ajutiseks kasutamiseks andmist ning mõlemad näevad maa ajutise kasutamise õigusliku alusena ette kirjaliku lepingu (vana Kord sellele lisatud lepingu kohustusliku vormi kaudu ning kehtiv Kord § 7 lg 1 kaudu). Seega, kui kaebaja kasutas vaidlusalust maad vana Korra kehtivuse ajal, tuli selleks sõlmida kirjalik leping. Kui kaebaja kasutas maad alates 16.06.2007, tuli ikkagi sõlmida kirjalik leping. Õigusaktide mittetundmine kaebajat kirjaliku lepingu sõlmimise kohustusest ei vabasta ning asjaolu, et PRIA on kaebajale vaatamata õigusliku aluseta maakasutusele toetusi määranud, ei õigusta kaebajat ega tohi talle anda eelist H.

Saaremetsa ees. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebusel perspektiiv, kuna kaebaja pole tõendanud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kirjaliku lepingu olemasolu ning seetõttu tuli vaidlusalune maa vastavalt Korra § 5 lg 1 viimasele lausele anda kasutusse H. Saaremetsale.

11. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka Riigikohtu 17.06.2004. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-17-04, milles märgiti, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang kaebuse põhjendatusele ning esialgset õiguskaitset on võimalik kohaldada, kui kohtu arvates on olemas suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Seega ei lahenda kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kaebust sisuliselt, vaid annab kaebuse põhjendatusele eelhinnangu. Eelnevas punktis esitatud põhjendustest nähtub aga, et ringkonnakohtu hinnangul ei esine kaebuse rahuldamiseks suurt tõenäosust, mistõttu ei ole õigustatud ka esialgse õiguskaitse kohaldamine. Määruskaebuses esitatud argument, et kaebuse edukus pole välistatud, ei ole samuti piisav esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, arvestades seda, et ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selles osas, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaebaja olukord ei parane.

12. Eeltoodud põhjustel jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a määrus muutmata.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/