3-14-50369/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50369 Haldusasi E.K. kaebus konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud 1517,87 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja: E.K. Vastustaja: Välisministeerium Esindaja: Marge Maspanov

RESOLUTSIOON 1. Jätta E.K. kaebus rahuldamata. 2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 10. juulil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD 1. E.K. pöördus 2013. aasta septembris Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poole tagasipöördumistunnistuse saamiseks seoses asjaoluga, et tema Eesti kodaniku pass varastati. Saanud tagasipöördumistunnistuse, soetas E.K. lennupileti Tallinna 2. oktoobriks 2013, ent Bali Lennujaamas teda lennukile ei lubatud ning väideti, et tagasipöördumistunnistusel puudub vajalik väljasõidutempel. Soetanud uue lennupileti 3. oktoobriks 2013, sai E.K. Balist Tallinna lennata. 2. 16. jaanuaril 2014 esitas E.K. Välisministeeriumile taotluse (tl. 9) konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Välisministeerium jättis selle

2 taotluse 5. märtsi 2014 kirjas nr 13.2-1/468 (tl. 12) rahuldamata, leides, et ajal, mil aukonsul tagasipöördumistunnistuse väljastas, ei olnud Indoneesia ametivõimud teatanud Eesti ametivõimudele väljasõidutempli vajalikkusest ning isikutel, kes olid saanud Indoneesias tegutseva aukonsuli väljastatud tagasipöördumistunnistused 2013. aasta mais jaanuaris ja mais, polnud Indoneesiast lahkumisega probleeme. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 3. E.K. esitas 26. märtsil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poolt konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud 1517,87 euro suuruse varalise kahju hüvitamist. Kaebaja käsitab kahjuna summat, mis vastab 3. oktoobriks 2013 ostetud uue lennupileti hinnale ning on seisukohal, et kui Eesti konsulaaresindaja oleks oma ülesandeid nõuetekohaselt täitnud ning talle nõuetekohase dokumendi väljastanud, siis oleks ta saanud Tallinna lennata 2. oktoobriks 2013 ostetud piletiga ega poleks pidanud uue pileti kulu kandma. Kaebaja on seisukohal, et kahju hüvitamisest keeldumist ei saa õigustada üksnes paljasõnalise väitega, et Indoneesia võimud ei teavitanud

Eesti Välisministeeriumi ega Eesti aukonsuleid Indoneesias immigratsioonireeglite muutusest. Kaebaja on seisukohal, et avaliku võimu kandjail on haldusmenetluse seadusest, konsulaarseadusest ja riigivastutuse seadusest tulenevalt kohustus astuda samme ning olla õigeaegselt informeeritud kõigist immigratsioonireeglite muudatustest, mis on neile pandud kohustuse korrektseks täitmiseks vajalikud. Kaebaja leiab, et avaliku võimu kandja peab vältima täiendava kahju tekitamist hädasolijale ning tagasipöördumistunnistuse saanud isikule ei saa panna vastutust haldusorgani ülesannete mittekohase täitmise eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4. Välisministeerium ei pea E.K. kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja hinnangul on tõendamata kaebaja väide, et tal ei õnnestunud 2. oktoobril 2013 lennukile minna tagasipöördumistunnistusel väljasõidutempli puudumise tõttu, ent isegi kui see nii oli, siis oli vastava templi tagasipöördumistunnistusele lisamine Indoneesia ametivõimude, mitte Eesti aukonsuli pädevuses. Vastustaja selgitab, et aukonsuli poolt kaebajale väljastatud tagasipöördumistunnistus vastas Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002 määrusega nr 359 kehtestatud nõuetele ning isikut tõendavate dokumentide seaduse § 9 lg 2 kohaselt ei saanud sinna kanda andmeid, mille kandmist õigusaktid ette ei näinud. Vastustaja rõhutab, et riiki sisenemise ja sealt lahkumise korra kehtestab iga riik ise ning vastavad protseduurid viivad läbi selle riigi ametivõimud. Vastustaja selgitab täiendavalt, et välismaalane, kes satub kaebajaga sarnasesse olukorda Eestis, peab samuti taotlema oma kodakondsusriigi välisesinduselt tagasipöördumist lubava dokumendi ning Eesti ametivõimud vormistavad talle lahkumisettekirjutuse, mille vormistamine võib aega võtta selliselt, et välismaalane ei pruugi jõuda lennule, mille pileti ta varasemalt ostnud on. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal endal oli kohustus välja selgitada, millised nõuded on Indoneesia Vabariik kehtestanud riigist lahkumiseks. Mis puudutab kahju suurust, siis esiteks peab vastustaja kaebaja esitatud piletiväljatrükke ebapiisavateks tõenditeks ning teiselt märgib, et

3 nendegi tõendite kohaselt hõlmas 1517,87 euro suurune piletihind nii lendu Balist Tallinna kui ka tagasilendu Tallinnast Balisse. Vastustaja hinnangul on igal juhul põhjendamatu nõuda hüvitist uue tagasilennupileti eest. KOHTU SEISUKOHTA JA PÕHJENDUSED 5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et E.K. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Eesti konsulaaresindaja õigusvastane tegevus kaebajale konsulaarteenuste osutamisel on tõendamata. Kaebaja leiab põhjendamatult, et see, et ta ei saanud 2. oktoobriks 2013 ostetud piletiga Balist Tallinna lennata ning pidi uue pileti ostma, on tingitud talle osutatud konsulaarteenusega seotud asjaoludest. 6. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lõikes 1 sätestatakse, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 13 lõikes 1 sätestatakse aga, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. 7. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja pöördus Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poole ega selles, et talle väljastati tagasipöördumistunnistus. Tagasipöördumistunnistuse vorm ning tagasipöördumistunnistusse kantavate andmete loetelu on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002 määrusega nr 359 „Tagasipöördumistunnistuse vorm, tehniline kirjeldus ja tagasipöördumistunnistusele kantavate andmete loetelu“. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendantud, et talle väljastatud tagasipöördumistunnistus eelnimetatud õigusaktiga kehtestatud nõuetele ei vastanud. Väljasõidutempli, mille puudumist kaebaja ette heidab, kandmist tagasipöördumistunnistusele ei ole eelnimetatud õigusaktis ette nähtud. Sellist templit ei pidanud ega saanudki Eesti aukonsul dokumendile lisada. Arusaadavalt on tegemist Indoneesia ametivõimude poolt välismaalase dokumenti tehtava kandega, n.ö väljasõiduviisaga. Sellise kande tegemise eest ei saa vastutada Eesti konsulaarteenuse osutaja. Kaebajale osutatud konsulaarteenuseks oli antud juhul tagasipöördumistunnistuse väljastamine konsulaarseaduse § 62 kohaselt. Eeskätt tagasipöördumistunnistuse andmisega täidab konsulaarametnik või aukonsul konsulaarseaduse § 52 lõikes 1 sätestatud kohustust nõustada ja abistada konsulaarpiirkonnas viibivat hädasolijat Eestisse tagasipöördumisel. Konsulaarseaduse § 52 lõikest 1 ei tulene aukonsulile kohustust korraldada hädasolija Eestisse tagasipöördumist viimase eest. 8. Aukonsuli assistendi poolt kaebajale antud teave, et talle väljastatud tagasipöördumistunnistusega on tal võimalik Eestisse naasta, ei olnud vale. Kaebaja ei ole

4 väitnud, et ta oleks taotlenud konsulaarabi Indoneesia ametivõimudega suhtlemiseks või asjaajamiseks. Eesti kodanikuna sai kaebaja Indoneesias viibida viisa alusel, selline viisa oli eelduslikult lisatud kaebaja passi, mis talt varastati. Viisa näol on tegemist välisriigi ametivõimude poolt koostatud dokumendiga, mille kaotamise või kasutuskõlblikuks muutumise korral peaks isik pöörduma selle väljastanud riigi ametivõimude poole, paludes selleks vajaduse korral konsulaarabi oma kodakondsusriigi konsulaaresindajalt. Iga riik kehtestab välismaalase riiki sisenemise, riigis viibimise ja sealt lahkumise eeskirjad. Viisa alusel välisriigis viibiv isik ei saa eeldada, et viisa kasutuskõlbmatuks muutumisel on tal jätkuvalt võimalik riigis viibida või sealt lahkuda ilma, et asukohariigi ametivõimud välismaalase riigis viibimise seaduslikkuse mingisuguse täiendava haldusmeetmega kinnitaks. Eesti konsulaaresindaja ülesandeks oli anda kaebajale dokument, mis kinnitas kaebaja õigust Eestisse tagasi pöörduda, et konsulaaresindaja ei saanud otsustada selle üle, et kaebajal on üksnes tagasipöördumistunnistuse olemasolul ning ilma mistahes täiendavat asukohariigi haldusmenetlust läbimata võimalik Indoneesiast lahkuda. Kaebaja ei ole Indoneesiast Eestisse tagasipöördumise asjaolusid üksikasjalikult kaebuses esile toonud ega selgitanud, kes ja milliseid toiminguid sellega seoses 2. ja 3. oktoobril 2013 tegi, ent kaebusest ei nähtu, et selleks, et kaebaja saaks 3. oktoobril 2013 Tallinna lennata, oleks Eesti konsulaaresindaja pidanud mingisuguseid täiendavad toimingud. Seega ei ole alust väiteks, et konsulaaresindaja täitis oma ülesandeid mittenõuetekohaselt. Eesti konsulaaresindaja ei saanud korraldada kaebaja Eestisse tagasi pöördumist, vaid sai üksnes anda kaebajale selleks vajaliku tagasipöördumistunnistuse. 9. See, kas või millist teavet Eesti konsulaaresindaja kaebajale täpselt Indoneesiast lahkumise tingimuste ja korra kohta andis, ei ole teada. Kaebaja on väitnud üksnes seda, et aukonsuli assistent kinnitas, et tagasipöördumistunnistusega saab kaebaja Eestisse tagasi pöörduda. Nagu eelpool märgitud, ei olnud see teave vale. Seda, kas või millises ulatuses küsis kaebaja konsulaaresindajalt nõu seoses vajadusega pöörduda oma õiguste teostamiseks täiendavalt asukohariigi ametivõimude poole, pole teada. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks aukonsuli assistendiga suheldes viimaselt palunud abi suhtlemiseks Indoneesia ametivõimudega. Konsulaarseaduse § 52 lõikes 1 sätestatud abistamisja nõustamiskohustus ei tähenda siiski seda, et konsulaaresindaja võtaks tema poole pöördunud isiku ees vastutuse viimase tagasipöördumise eest ning selle eest, et isiku ja asukohariigi ametivõimude vahelised suhted oleksid korraldatud. Sarnases olukorras võiks tekkinud kahju hüvitamisest rääkida juhul, kui oleks tõendatud, et konsulaaresindaja on isikule andnud üheselt ebaõiget teavet, millele isik mõistlikult käitudes võis tugineda ilma seda täiendavalt kontrollimata. Antud juhul see nii ei ole. Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja konsulaaresindaja poole tagasipöördumistunnistuse saamiseks ning nõuetekohane tagasipöördumistunnistus talle ka väljastati. Kaebajal oleks olnud võimalik enne lennupileti ostmist Indoneesia korrakaitsevõimudelt uurida, kas tema Indoneesiast lahkumise nõuded on täidetud, taotledes asjaajamiseks vajadusel konsulaaresindaja abi. 10. Ülaltoodud põhjustel tuleb kaebus rahuldamata jätta. Konsulaaresindaja õigusvastane käitumine ei ole tõendamist leidnud ning isegi kaebajale võis konsulaaresindajaga suhtlemisest jääda mulje, et ühtki täiendavat toimingut Indoneesiast lahkumiseks vajalik teha pole, oleks ta

5 saanud selle ülekontrollida asukohariigi ametivõimudelt, kelle otsustuspädevuses välismaalase riigist lahkumine on. 11. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik