3-12-1501/124 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1501 Haldusasi ER kaebus Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30.11.2010 otsuse nr 686078, Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28.02.2011 otsuse, Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõtte nr 3.1-4.5/142-7 ja Lääne-Eesti Päästekeskus viivituse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning Päästeametilt 4341,60 euro varalise kahju ja 10 847 euro mittevaralise kahju väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebaja – ER, esindaja vandeadvokaat Ljudmila Tamar Vastustajad – Sotsiaalkindlustusamet, Tööinspektsioon, Päästeamet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus ER apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistung 06.05.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta ER apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-1501 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10.07.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-12-1501 2(7) lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ER tundis end 02.08.2010 tööülesannete täitmisel halvasti ning ta toimetati haiglasse. 02.08.2010 väljastati kaebajale arsti poolt töövõimetusleht, kus märgiti töölt vabastamise põhjuseks üldhaigestumine.

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30.11.2010 otsusega nr 686078 tuvastati, et ER töövõime kaotuse protsent on 80% ning töövõime kaotuse põhjuseks üldhaigestumine.

07.01.2011 esitas ER Lääne-Eesti Päästekeskusele taotluse maksta talle ühekordset hüvitist kahe aasta palga ulatuses seoses töövõime osalise kaotusega, mis tõi kaasa taotleja päästeteenistusest vabastamise.

Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28.02.2011 otsusega otsustati ER õnnetusjuhtumi uurimine lõpetada. Otsuses leiti, et 02.08.2010 töövõimetuslehe väljastanud arst ei teavitanud tööandjat ega Tööinspektsiooni tööõnnetusest. Arsti teavitamiskohustus tuleneb Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (määrus nr 75) § 1 lg-st 1. Seega ei näinud arst seost juhtunu ja töötaja töö vahel. 04.08.2010 väljastati ER-le uus töövõimetusleht, kus oli samuti töölt vabastamise põhjuseks märgitud haigestumine. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30.11.2010 otsusega nr 686078 määrati ER töövõime kaotuse protsendiks 80% ning põhjuseks üldhaigestumine.

Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõttes nr 3.1-4.5/142-7 leiti, et ER 07.01.2011 taotlus jääb rahuldamata. Tööinspektsioon on uurimise käigus tuvastanud, et tegemist ei olnud tööõnnetusega.

ER esitas 11.05.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30.11.2010 otsuse nr 686078, Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28.02.2011 otsuse ning Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõtte nr 3.1-4.5/142-7 tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-1172). Haldusasja menetlus lõpetati 06.08.2012 kaebusest loobumise tõttu.

11.07.2011 pöördus ER uuesti Päästeameti poole, paludes haiguslugu üle vaadata. Päästeamet küsis seepeale 28.07.2011 tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonilt (TKE) eksperthinnangu. TKE 27.10.2011 protokollis nr 22 leiti, et ER puhul oli südameinfarkti otseseks vallandavaks faktoriks tööülesannete täitmisega kaasnenud raske füüsiline pingutus koos emotsionaalse pingega ning seega oli tegemist tööõnnetusega.

Päästeteenistujale ja päästetööl osalevale vabatahtlikule päästjale töövõimetuslehel oldud ravipäevade eest päevaraha arvestamiseks ning ravija ravimikulude hüvitamiseks moodustatud

3-12-1501 3(7) komisjoni 18.11.2011 koosoleku protokolli nr 20 punktis 2.1 leiti, et TKE hinnangule tuginedes on komisjon seisukohal, et teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse tõttu püsivalt töövõimetuks tunnistatud ER-le ühekordse hüvitise maksmise taotlus on õigustatud ning see tuleb edastada Siseministeeriumile. 18.04.2012 maksti kaebajale hüvitisena välja 10 847 eurot.

Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 05.06.2012 õnnetusjuhtumi täiendava uurimise kokkuvõttes nr 8.3-34/3782 leiti vastuseks ER 10.04.2012 taotlusele, et 02.08.2010 ER-l tekkinud südamelihase infarkt ei ole käsitletav tööõnnetusena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 1 mõttes.

2. ER esitas 12.07.2012 halduskohtule kaebuse, taotledes Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30.11.2010 otsuse nr 686078, Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28.02.2011 otsuse, Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõtte nr 3.1-4.5/142-7 ning Lääne-Eesti Päästekeskuse viivituse õigusvastasuse kindlakstegemist. Samuti palus kaebaja Päästeametilt välja mõista varalise kahju 4341,60 eurot ning mittevaralise kahju 10 847 eurot. Kaebuse põhjendused:

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 30.11.2010 otsus nr 686078 on õigusvastane osas, millega tuvastati püsiva töövõimetuse tekkimise alusena üldhaigestumine. Sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 57 „Püsiva töövõimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ (määrus nr 57) § 10 lg 6 kohaselt on päästeteenistuses teenistusülesannete täitmisel või päästetöödel saadud vigastus või päästeteenistusega seotud haigus püsiva töövõime põhjuseks, kui Sotsiaalkindlustusamet teeb kindlaks vastava põhjusliku seose. Otsuse nr 686078 tegemisel on tuginetud vaid perearsti poolt koostatud terviseseisundi kirjeldusele ning arvesse on jäetud võtmata muud sotsiaalministri 23.09.2008 määruse nr 58 „Püsiva töövõimetuse ekspertiisiks ning puude raskusastme ja lisakulude tuvastamiseks vajalike dokumentide loetelu ja vormid“ (määrus nr 58) § 2 p-s 5 sätestatud dokumendid (tööõnnetuse raport, tervisekontrolli andmed). Otsuse nr 686078 õigusvastasus mõjutas lõplikku haldusakti, s.o Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõtet.

Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28.02.2011 otsus on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) §-ga 54 ning § 56 lg-ga 2. Tööõnnetuse uurimiseks tuli muu hulgas välja selgitada tööõnnetuse asjaolud ja põhjused. Vastustaja piirdus aga vaid meditsiiniliste dokumentide tsiteerimisega. Otsusest ei nähtu, et oleks uuritud nt tööandja töötervishoiuja tööohutusalast dokumentatsiooni, et välja selgitada võimalikud rikkumised, mis oleksid võinud otsustamist mõjutada. Otsuse näol on tegemist eelhaldusaktiga, mis tõi kaasa Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõtte õigusvastasuse.

Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõte nr 3.1-4.5/142-7 on õigusvastane eelkõige seetõttu, et selle tegemisel tugineti õigusvastastele dokumentidele. Kaebaja taotluse rahuldamiseks esinesid kõik eeldused. Põhjuslik seos teenistusülesannete täitmise ja kaebaja haigestumise vahel on tuvastatud TKE 27.10.2011 otsusega.

Kaebaja esitas Lääne-Eesti Päästekeskusele 07.01.2010 taotluse hüvitise määramiseks (taotlus registreeritud 10.01.2010). Siseministri 10.09.2010 määruse nr 49 „Päästeteenistuja ja päästetööl osaleva vabatahtliku päästja hukkumise, surma või töövõimetuks jäämise korral makstava hüvitise ja kulude arvutamise, määramise ning maksmise kord ja ulatus“ (määrus nr 49) § 3 kohaselt tuli taotluse läbivaatamise kokkuvõte koostada 10 tööpäeva jooksul. Vastustaja viivitas kokkuvõtte koostamisega alates 21.01.2011 kuni 18.04.2012, mil hüvitis välja maksti.

3-12-1501 4(7) Lääne-Eesti Päästekeskuse viivituse tõttu on kaebajal tekkinud varaline kahju 4341,60 eurot. Hüvitise maksmisega viivitati 464 päeva, mil saamata jäänud hüvitis oli vastustaja kasutuses nn laenuna, mille pealt tuleb arvestada intressi. Põhisumma odavnes inflatsiooni tõttu, mis koos viivisega on kaebajale tekitatud kahjuks.

Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju suuruseks on 10 847 eurot. Mittevaraline kahju on kaebajale tekitatud juba tööõnnetusega, mille tõttu kaebaja elu pöördus halvemuse poole. Kaebaja oli nelja kuu jooksul haiguslehel ja muutus töövõimetuks 80% ulatuses. Kaebaja kaotas töökoha ning tema sissetulekud vähenesid oluliselt. Kaebaja rahalised kohustused, nt eluasemelaenu maksmine, ei vähenenud. Vastutustunde suurenemine pere heaolu eest tõi 2011. a alguses kaasa tervise halvenemise, mis tingis veel ühe operatsiooni. Kaebaja asus omandama uut eriala XXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXX (hooldaja) ning sõitmine Pärnu ja Häädemeeste vahel toob kaasa lisakulutusi. Kaebaja on pidanud pikaajaliselt tõendama, et tegemist oli tööõnnetusega. Samal ajal on kaebaja tervise halvenemise tõttu korduvalt pöördunud arstide poole. Kaebaja pöördumised, tööõnnetuse pidev tõendamine, sh ka kohtumenetluses osalemine on kaebajale põhjustanud tervise halvenemise ja elukvaliteedi langemise. Pingeline periood kestis peaaegu 15 kuud, põhiliselt kuni hüvitise maksmiseni, kuid mitte ainult, sest ka pärast seda soovis kaebaja, et pädevad haldusorganid tunnistaksid enda tehtud otsused õigusvastaseks, kuid sai jälle keelduvad otsused. Arvestades, et infarktist taastumise periood on tavapäraselt 3 aastat, kuid ülalkirjeldatud pingelises olukorras kaebaja tervise taastumine aeglustus, on piisavaks mittevaralise kahju hüvitiseks kahe aasta palk, so 10 847 eurot.

3. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustajale esitatud dokumentidest ei nähtunud, et kaebajaga toimus tööõnnetus. Tööõnnetuse raport koostati alles 28.02.2011, s.o enam kui kaks kuud pärast püsiva töövõimetuse kindlaksmääramist vastustaja poolt.

4. Tööinspektsioon palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajale 02.08.2010 töövõimetuslehe väljastanud arst ei esitanud määruse nr 75 § 1 lg 1 kohast teatist tööõnnetuse kohta. Vastav teatis edastati vastustajale Lääne-Eesti Päästekeskuse poolt 30.12.2010. Läbiviidud uurimise käigus tööõnnetuse toimumist ei tuvastatud ning määruse nr 75 § 5 lg 7 alusel 28.02.2011 otsusega uurimine lõpetati.

5. Päästeamet palus jätta kaebus rahuldamata. Lääne-Eesti Päästekeskuse 12.04.2011 kokkuvõte nr 3.1-4.5/142-7 ei ole õigusvastane. Kaebaja esitas 10.01.2011 taotluse hüvitise maksmiseks. Kuna vastustajal puudus pädevus hinnata, kas esineb põhjuslik seos kaebaja haigestumise ning töö vahel, pöördus ta Tööinspektsiooni poole palvega uurida aset leidnud tööõnnetust. Tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni 28.02.2011 otsuse kohaselt ei olnud tegemist tööõnnetusega.

Vastustaja ei olnud kaebaja 10.01.2011 taotluse lahendamisel viivituses. Vastustaja lahendas taotluse 12.04.2011 kokkuvõttega. Tööinspektsioone Lääne inspektsioon saatis tööõnnetuse uurimise otsuse vastustajale 05.04.2011. Seega koostas vastustaja kokkuvõtte määruses nr 49 nõutava 10 tööpäeva jooksul. Tööinspektsiooni poole pöördumine oli vajalik.

Kuna vastustaja tegevuses õigusvastasust ei esine, tuleb ka kahjunõuded jätta rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohtu 30.12.2013 otsusega jäeti ER kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused kokkuvõtlikult:

Üksnes arstil oli õigus väljastada ja lõpetada töövõimetuslehte ning parandada selle kandeid. Samuti on arstile pandud vastutus ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja

3-12-1501 5(7) ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Seega pidid arstid ka antud juhul töövõimetuslehe väljastamisel tuvastama töövabastuse põhjuse. TKE 27.10.2011 hinnang ei ole siduv. Ekspertkomisjoni näol on tegemist nõuandva komisjoniga, mille eesmärgiks on eelkõige tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamine ning selle parandamiseks ettepanekute tegemine.

Lääne-Eesti Päästekeskus lahendas kaebaja 10.01.2011 taotluse tähtaegselt. Määruse nr 49 § 3 lg 1 kohaselt koostab päästeasutus taotluse ja kõigi vajalike dokumentide saamisel 10 tööpäeva jooksul taotluse läbivaatamise kokkuvõtte. Taotlusele tuli lisada ametkondliku juurdluse kokkuvõte, tööõnnetuse või kutsehaiguse raport ja uurimise materjalid, raviasutuse ja muud dokumendid, mis tõendavad taotluses esitatud asjaolusid. Kaebaja taotlusele nõutavaid dokumente ei lisanud. Tööõnnetuse raport edastati päästekeskusele 05.04.2011 ning sellest kuupäevast hakkas 10-päevane tähtaeg kulgema. Kokkuvõte koostati 12.04.2011, s.o tähtaegselt.

11.07.2011 esitas kaebaja uue taotluse, milles palus haiguslugu veelkord üle vaadata. Seega oli Päästeameti poolt TKE poole pöördumise ajendiks 11.07.2011 taotlus, mitte 10.01.2011 taotlus. Seega ei saa Päästeameti tegevust 11.07.2011 taotluse lahendamisel käsitleda viivitusena 10.01.2011 taotluse läbivaatamisel. TKE andis omapoolse arvamuse 27.10.2011 ning vastustaja otsustas 18.11.2011 protokollilise otsusega kaebaja taotluse rahuldada ning edastada otsus Siseministeeriumile. Määruse nr 49 § 4 lg 3 kohaselt edastab Päästeamet taotluse ja taotluse läbivaatamise kokkuvõtte ning kokkuvõtte koostamise aluseks olevad dokumendid 10 tööpäeva jooksul Siseministeeriumile läbivaatamiseks juhul, kui Päästeameti eelarvest ei ole võimalik kulusid katta. Taotlus oleks tulnud Siseministeeriumile edastada seega hiljemalt 02.12.2011, kuid edastati 12.12.2011. Samas ei saa 5 tööpäeva pikkust viivitust pidada niivõrd raskeks kaebaja õiguste rikkumiseks, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise maksmine. Määruse nr 49 § 4 järgi vaatab Siseministeerium taotluse läbi ning esitab 30 kalendripäeva jooksul taotluse reservist raha eraldamiseks. Kuna kaebaja ei ole Siseministeeriumi tegevust vaidlustanud, ei ole viimase tegevust vaja hinnata.

Kuna tõendamist ei ole leidnud, et 02.08.2010 toimus kaebajaga tööõnnetus, pole mittevaralise kahju väljamõistmine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. ER palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 30.12.2013 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses korratakse kaebuse väiteid ning tuuakse täiendavalt esile alljärgmist:

Halduskohus ei ole otsuses käsitlenud kaebust Tööinspektsiooni ja Sotsiaalkindlustusameti vastu, st on jätnud analüüsimata nendega seotud tõendid ja kaebaja väited.

Kaebaja rõhutas kaebuses, et vastustajad on ebaõigesti tuvastanud 02.08.2010 toimunud haigestumise tegeliku põhjuse. Kohus pidas aga määravaks arstide poolt töövõimetuslehtedel märgitut ning jättis põhjendamata, kas kõikide vastustajate poolt tehtud otsuste puhul olid töövõimetuslehed määravad tõendid. Kaebaja tööandja, so Lääne-Eesti Päästekeskus oli teadlik kaebajaga toimunud tööõnnetusest. Kohtuotsuses on tuginetud vaid kardioloog AM poolt 07.10.2011 antud arvamusele, arvestamata, et viimane ei ole andnud hinnangut sellele, kas 02.08.2010 on kaebaja töövabastuse põhjus tuvastatud õigesti. Kohus ei hinnanud ka TKE arvamust eraldi ega koostoimes Päästeameti komisjoni 18.11.2011 otsusega. Arusaamatu on, miks eelistas kohus AM arvamust TKE arvamusele, kus on tegevad 9 arsti. Pealegi oli TKE arvamus kaebajale hüvitise väljamaksmise aluseks.

3-12-1501 6(7)

Lääne-Eesti Päästekeskus esitas Tööinspektsioonile teatise õnnetusjuhtumi kohta 30.12.2010, s.o enne hüvitamistaotluse esitamist kaebaja poolt. Seega võis eeldada, et hüvitise maksmise aluseks olev kokkuvõte koostatakse seaduses ette nähtud aja jooksul. Tööinspektsioon pidi uurimiskokkuvõtte või otsuse koostama hiljemalt 10.02.2011 ning sellest 10 tööpäeva jooksul, s.o hiljemalt 25.02.2011 tuli päästekeskusel koostada taotluse läbivaatamise kokkuvõte. Seega muutus taotluse läbivaatamise menetlus õigusvastaseks alates 25.02.2011. Kokku viivitati 47 päeva. Kaebuse esemeks on kahjunõudega seoses mitte üksnes päästekeskuse tegevusetus kaebaja 10.01.2011 taotluse läbivaatamisel, vaid viivitus taotluse eesmärgi saavutamisel. Selles kontekstis ei oma 12.04.2011 keelduv otsus tähtsust. Hüvitis maksti välja alles 18.04.2012 ning viivitus kestis 419 päeva. Õige ei ole kohtu käsitlus, et kaebaja 11.07.2011 taotlus tema haiguslugu uuesti läbi vaadata on täiesti uus taotlus. Tegemist oli varasema haldusmenetluse uuendamisega. Kohtuotsusest ei selgu samuti, miks kohus leiab, et 5-tööpäevase viivitusega ei ole kaebajale võimalik kahju tekitada.

8. Vastustajad paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jäävad halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Asja lahendamisel ei ole määrav küsimus, kas 02.08.2010 ning hiljem väljastatud töövõimetuslehtedel oleks pidanud töövabastuse põhjuseks olema märgitud haigestumine või tööõnnetus. Päästeamet on 18.11.2011 otsusega leidnud, et „teenistuskohustuste täitmisel saadud vigastuse tõttu püsivalt töövõimetuks tunnistatud ER’le ühekordse hüvitise maksmise taotlus on õigustatud“. Nimetatud otsuse alusel on kaebajale 18.04.2012 tema kahe aasta palk välja makstud. Kuigi 18.11.2011 otsuses ei ole selle tegemise õiguslikule alusele viidatud, näitavad makstud hüvitise määr ning otsuses viidatud faktilised asjaolud, et toimunud on päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 14 lg

3 p 2 rakendamine. Aktsepteerida ei saa Päästeameti poolt kohtuistungil esitatud käsitlust, mille kohaselt maksti hüvitis välja ilma õigusliku aluseta ning üksnes seetõttu, et „taheti maksta“. Seega lähtub ringkonnakohus alljärgnevalt sellest, et 02.08.2010 toimunut võib pidada tööõnnetuseks PäästeTS § 14 lg 3 p 2 tähenduses.

10. Kaebaja on vaidlustanud vastustajate otsused ja tegevuse eesmärgil saada täiendavat kahjuhüvitist ning esitatud tuvastamisnõuetel puudub eraldiseisev sisu ja eesmärk. Seetõttu ei keskendu ringkonnakohus üksikute haldusaktide ja toimingute õiguspärasuse kontrollimisele, vaid tuvastab üksnes selle, kas kaebajale kahju tekkimine oli üldse võimalik.

11. Seoses varalise kahju nõudega nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega, milles leiti, et Päästeamet ei ole hüvitise väljamaksmisel õigusvastaselt viivitanud. Ringkonnakohus halduskohtu vastavaid põhjendusi ei korda (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses selles osas esitatud väidetele märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja toob õigesti esile, et tema 11.07.2011 korduva taotluse menetlema hakkamisel uuendas Päästeamet varasema menetluse, ei järeldu sellest, et menetlustähtaegasid tuleb hakata lugema 07.01.2011 taotluse registreerimisest, s.o 10.01.2011.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja poolt esitatud intressija inflatsiooniarvestuse kohaldamine on antud juhul küsitav. Kaebajal ei teki õigust konkreetsele hüvitisele vahetult seaduse alusel, vaid pärast asjakohase haldusakti väljastamist. Kui haldusorgan haldusakti väljaandmisel viivitab, on isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, kuid kahjuhüvitise ning intressi-,

3-12-1501 7(7) viiviseja inflatsioonimäära vahele ei saa asetada võrdusmärki. Kahju hüvitamise eeldused on reguleeritud riigivastutuse seaduse §-s 7. Kaebaja ei ole asjakohastele alustele viidanud.

12. Samuti ei ole kaebaja põhistanud mittevaralise kahju nõuet. Ringkonnakohus leiab, et PäästeTS § 14 lg-s 3 toodud hüvitis ongi ette nähtud selleks, et katta tervisekahjuga seotud ebameeldivused. Selleks, et isikul tekiks riigi vastu veel mingi rahaline nõue, on vaja tavapärasest intensiivsemat riivet isiku õigustesse. Antud juhul ei ole kaebaja taolist riivet esile toonud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et mittevaralise kahju tekitas talle Päästeameti 12.04.2011 kokkuvõte. Samas 18.11.2011 otsustas Päästeameti pädev komisjon kaebajale hüvitise välja maksta. Asjaolu, et Siseministeerium kandis raha üle alles 18.04.2012, ei olnud enam Päästeameti kontrolli ja vastutuse all. Kuigi Päästeameti 12.04.2011 keeldumine võis kaebajat emotsionaalselt mõjutada ning sissetulekute vähenemine tema elukorraldust pingestada, ei nähtu kaebuses toodud mittevaralise kahju põhistusest, et mittevaraline kahju oleks tekkinud 12.04.2011 keeldumisest. Põhistusest selgub, et ebamugavused olid seotud eelkõige saadud tervisevigastusega, kuid selle eest on kaebajale hüvitis juba välja makstud. Kaebaja viitab, et infarktist taastumise periood on 3 aastat ning Päästeameti tegevus on taastumisperioodi pikendanud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja selline väide on paljasõnaline.

13. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets