3-14-326/25 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-326 Haldusasi Eduard Nairismäe kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Võru arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega 5. märtsist 2008 kuni 4. aprillini 2008, 23. detsembrist 2009 kuni 29. märtsini 2010 ja 9. aprillist 2010 kuni 18. maini 2010 tekitatud kahju hüvitamiseks summas 2838 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eduard Nairismäe määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Eduard Nairismägi Vastustaja Politseija Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Eduard Nairismägi viibis Võru arestimajas nõuetele mittevastavates tingimustes 5. märtsist 2008 kuni 4. aprillini 2008, 23. detsembrist 2009 kuni 29. märtsini 2010 ning 9. aprillist 2010 kuni 18. maini 2010. 2. E. Nairismägi esitas 20. märtsil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Võru arestimajas eelnevalt nimetatud perioodil mittenõuetekohastes tingimustes viibimise tõttu tekkinud kahju hüvitamist summas 2838 eurot. Koos kaebusega esitas E. Nairismägi kaebetähtaja ennistamise taotluse, mille kohaselt oli kaebetähtaja ületamine tingitud sellest, et kaebaja ei olnud varasemalt teadlik seadustest ja arestimajas aset leidnud rikkumistest. 3. Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2014. a määrusega võeti E. Nairismäe kaebus menetlusse.

4. Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrusega jäeti E. Nairismäe taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetati haldusasja nr 3-14-326 menetlus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-le 2 ja § 124 lg-le 2. Määruse kohaselt: 4.1. HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Analoogne regulatsioon on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3. Kaebajale on väidetavalt kahju tekitatud mitmetel perioodidel ajavahemikul 5. märtsist 2008 kuni 18. maini 2010. Kahju tekkimine ja selle põhjustaja pidi kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seega pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja ajavahemiku 5. märts 2008 kuni 4. aprill 2008 osas hiljemalt 4. aprillil 2008, ajavahemiku 23. detsember 2009 kuni 29. märts 2010 osas hiljemalt 29. märtsil 2010 ning ajavahemiku 9. aprill 2010 kuni 18. mai 2010 osas hiljemalt 18. mail 2010. Järelikult lõppes hüvitamisnõude esitamise tähtaeg nimetatud perioodide osas vastavalt 4. aprillil 2011, 29. märtsil 2013 ja 18. mail 2013. Kaebus halduskohtule on esitatud aga 20. märtsil 2014, mistõttu on kõikide perioodide osas kaebus esitatud enam kui 10-kuise hilinemisega. Kaebaja pidi kinnipidamistingimuste õigusvastasusest ja võimalikust kahjust saama aru arestimaja vastavates tingimustes viibides. 4.2. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebetähtaja ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus nr 3-3-1-75-08). Kaebaja on kaebetähtaja ennistamise mõjuvate põhjustena välja toonud järgmised asjaolud: kaebaja ei saanud õigeaegselt informatsiooni seaduse muudatuste kohta; teda ei teavitatud arestimajas toimunud rikkumistest; puudus võimalus saada informatsiooni ajakirjandusest, kuna Võru arestimajas ei olnud võimalust ajalehti lugeda. Kaebetähtaja ennistamise võib tingida kaebaja kogenematus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei ole vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolas selgitamaks välja vaidluse algatamise korda, sh tähtaegu. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid kui ka subjektiivseid asjaolusid, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19). Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru nt kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p 17; 21. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-30-13, p 12). Arestimaja mittenõuetekohased tingimused pidid kaebajale teatavaks saama juba arestimajas viibimise perioodidel. Inimese kannatused on subjektiivsed üleelamised, mida tajutakse vahetult ajal, kui inimväärikust alandav tegevus või tegevusetus aset leiab. Arestimajas viibimine iseenesest ei saanud olla kaebaja tajumisvõimet piirav asjaolu. Ka pidi kaebajale teada olema väidetavalt inimväärikust alandavate kannatuste põhjustaja. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi asjaolu, mis tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. E. Nairismägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused: 5.1. Kaebaja ei olnud teadlik kinnipidamistingimuste õigusvastasusest ja võimalikust kahjust arestimajas viibides, kuna tal puudus juurdepääs seadustele ja dokumentidele, talle ei selgitatud võimalust kaevata nimetatud tingimuste peale. 5.2. Võimalusest kaevata sai kaebaja teada 2013. aastal, kui ta sai ligipääsu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) materjalidele. Kaebust koostades sai kaebaja teada hüvitamisnõude esitamise tähtajast, mis on sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Kuna seaduses on kaebetähtaegade osas märgitud 2

kolm ja kümme aastat, sai kaebaja aru, et olenemata teada saamisest on võimalik esitada kaebus ka kolmest aastast hiljem ehk kahju tekkimisest ei tohi olla möödunud 10 aastat. 5.3. EIK lahendist Tunis vs Eesti (kaebus nr 429/12) nähtub, et kaebajat hoiti Tallinna Vanglas 18. juulist 2006 kuni 2. juunini 2009. Kaebus esitati aga 19. novembril 2012. Toona tunnistati kaebus vastuvõetavaks, kuigi kahjust teadasaamisest oli möödunud üle kolme aasta. Kaebaja leiab, et menetluse lõpetamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud ning haldusasja tuleb pidada perspektiivikaks. 6. Politseija Piirivalveameti vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi mõjuvat põhjust, mis tingiks kaebetähtaja ennistamise. HKMS § 71 lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui menetlustähtajast kinnipidamist takistanud põhjus ära langes. Kaebaja ei ole täpsustanud, millal täpselt Tartu Vanglas viibides tal oma õigustest teadasaamise takistused ära langesid, kuid arvestades, et kaebaja väitel toimus see 2013. aastal, pidi see toimuma hiljemalt 31. detsembril 2013. Seega oleks isegi sel juhul tulnud hüvitamisnõue koos kaebetähtaja ennistamise taotlusega esitada 14 päeva jooksul takistuse äralangemisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 16. aprilli 2014. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgnevat. 9. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega reguleerib RVastS § 17 lg 3, mis sätestab, et kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Analoogne regulatsioon on sätestatud HKMS § 46 lg-s 4. Kaebajat hoiti erinevatel ajavahemikel 5. märtsist 2008 kuni 18. maini 2010 Võru arestimajas. Iga arestimajas kinnihoidmise periood on vaadeldav jätkuva toiminguna, mille korral hakkab hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p 14). Seega pidi kaebaja kahjust ja selle tekitajast teada saama hiljemalt siis, kui ta igal eelnevalt nimetatud perioodil arestimajast vabanes. Kaebaja on märkinud, et tema lähtus kaebuse esitamisel 10-aastasest kaebetähtajast. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb kontrollida nii kolmekui ka 10-aastasest kaebetähtajast kinnipidamist, vastasel juhul kaotaks regulatsioonis sätestatud kolmeaastane tähtaeg oma mõtte. Lisaks on vastavad tähtajad seotud ka erinevate asjaolude esinemisega – kolmeaastase kaebetähtaja puhul tuleb hinnata seda, millal kaebaja kahjust teada sai või teada saama pidi, seevastu 10-aastase kaebetähtaja kulgemist arvestatakse kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega on esimesel juhul kaebetähtaja kulgema hakkamine seotud eelkõige kahju kannatanud isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest, teisel juhul on kaebetähtaja kulgemine seotud konkreetse faktiga. Samas on ka esimesel juhul võimalik tuvastada konkreetne ajahetk, mil isik pidi mõistma võimaliku kahju tekkimist ja aru saama ka sellest, kes võis kahju põhjustaja olla. 10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ei ole usutav, et kaebaja ei saanud Võru arestimajas viibides aru, et sealsete tingimuste tõttu võis olla talle tekkinud hüvitamisele kuuluvat kahju. Puudub alus arvamaks, et kaebaja adus arestimaja tingimuste võimalikku õigusvastasust alles siis, kui tal avanes võimalus tutvuda EIK lahenditega, mis puudutavad 3

analoogseid õigusvaidlusi. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kaebaja vastavale arusaamale võimalikust kahjust seegi, et kaebaja sõnade kohaselt ta juhtis arestimajas viibides sealsete ametnike tähelepanu sellele, et tingimused Võru arestimas ei ole just kiita. Kaebajale vastati, et kinnipidamistingimused on normaalsed (vt määruskaebus, tl 31p). Isegi kui leida, et tegemist on haldusorganipoolse kaebaja eksitamisega, ei kõrvalda see kaebaja teadmist või teadma pidamist võimalikest mittenõuetekohastest tingimustest. Seega ei leia ringkonnakohus, et haldusorganipoolne käitumine võiks taolisel juhul kaasa tuua kaebetähtaja ennistamise. HKMS § 71 lg 1 nõuab kaebetähtaja ennistamiseks mõjuva põhjuse olemasolu, kuid käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud mitte ühtegi niivõrd kaalukat asjaolu, mis tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. 11. Määruskaebuses on kaebaja viidanud EIK 19. detsembri 2013. a kohtuotsusele Tunis vs Eesti (kaebus nr 429/12) ning märkinud, et mainitud juhul oli kahju hüvitamise nõude esitamisest möödunud enam kui kolm aastat, kusjuures EIK pidas kaebust vastuvõetavaks. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on valesti mõistnud kaebuse esitamise tähtaja regulatsiooni kaebuse esitamisel siseriiklikusse kohtusse ning EIK-i. Hüvitamiskaebuse esitamisel siseriiklikusse kohtusse tuleb juhinduda RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 regulatsioonist. EIK korral tulenevad kaebuse vastuvõetavuse kriteeriumid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 35 lg-st 1, mis sätestab, et kohus võib kohtuasja arutada ainult pärast kõigi riigisiseste õiguskaitsevahendite ammendamist, kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega ning kuue kuu jooksul lõpliku otsuse tegemisest arvates. Nimetatud EIK kohtuotsuse p 32 kohaselt luges kohus kaebuse vastuvõetavaks, kuna ei esinenud EIÕK art-s 35 sätestatud asjaolusid, mis oleksid kaebuse menetlemise välistanud, sh oli kaebaja järginud EIÕK art 35 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaega kaebuse esitamisel EIK-le. Seega ei ole käesoleval juhul põhjendatud viidata lahendile Tunis vs Eesti, sest samastada ei saa kaebuse esitamise tähtaega siseriiklikule kohtule ja EIK-le. Lisaks tingis viidatud lahendis mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmise see, et EIK tuvastas EIÕK art 3 rikkumise, misjärel kohaldas ta EIÕK art 41, mille kohaselt, kui kohus leiab, et konventsiooni on rikutud, on tal võimalik mõista kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks lisada, et kaebetähtaja kontrollimisel ja selle võimalikku ennistamist hinnates ei võeta arvesse seda, kas kaebus võiks olla perspektiivikas või mitte. Kohus peab juhinduma taolises situatsioonis seaduses sätestatud kaebetähtaja regulatsioonist ning kaebetähtaja ennistamiseks kindlaks tegema, kas võiks esineda mõjuvaid asjaolusid ennistamiseks. Ennistamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla asjaolu, et kaebusel võiks olla eduväljavaateid. Kaebetähtaja ületamine ja selle ennistamata jätmine välistavad kaebuse sisulise menetlemise, järelikult toob see kaasa kaebuse lubamatuks tunnistamise. Seega ei ole kaebaja vastav väide kaebuse perspektiivikusest asjakohane. 12. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. aprilli 2014. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 4

5