3-14-276/11 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 09.06.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-276 Haldusasi Enn Tuuma kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 22 704 eurot seoses liiga väikese isikliku ruumiga kambris Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Enn Tuuma määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Enn Tuum Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määruse p 1 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.E. Tuum esitas 14.12.2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeriti vanglas 17.12.2013) mittevaralise kahju tekitamise eest, kuna teda on Tartu Vanglas kinni peetud liiga väikeses elukambris 44 kuud (14.04.2010- 14.12.2013), kus tal oli isiklikku ruumi 2,4 m2. Hüvitisesumma suuruseks pidas taotluse esitaja 22 704 eurot (44 kuud x 516 eurot kuu). 2. Tartu Vangla 14.02.2014. a otsusega nr 1-13/265-2 jäeti kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata osas, milles see puudutas E. Tuuma kinnipidamistingimusi enne 17.12.2010 ning rahuldamata jäetud osas, milles see puudutas kinnipidamistingimusi alates 17.12.2010.

3. 10.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse E. Tuuma kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebaja taotleb selles mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas 22 704 eurot, kuna teda on Tartu Vanglas hoitud kambris, kus tal on isiklikku ruumi alla 3 m2. Kaebaja taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest. 4. Halduskohus võttis käesoleva haldusasja materjalide juurde ka analoogse sisuga haldusasjas nr 3-14-50427 koostatud teabenõudele Tartu Vangla poolt 09.04.2014 esitatud vastuse koos kambrite joonistega (tl 13-15). Viidatud vastuses selgitas Tartu Vangla, et Riigi Kinnisvara AS ja Tartu Vangla üürilepingu 3/2-10 jooniste ja ruumide eksplikatsiooni tabelite järgi on Tartu Vangla S- hoone kambrite pindala ilma tualettruumita 8,0 m2. Tualettruumi pindala on tabelite kohaselt 1,8 m2. Joonistel ja ruumide eksplikatsiooni tabelites on E-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita 7,9 ja 8,0 m2. Eelduste kohaselt on pindala erinevus tingitud sellest, et erinevate kambrite pikema külje mõõtmeteks on joonisel toodud 4,31 ja 4,33 m. E-hoone kambrite tualettruumi pindala on tabelites 1,8 m2. E- ja S-hoone tavalised kambrid on ühesuguse põhiplaaniga, sõltumata eluosakonnast ja korrusest. Tavapärasest erinevad kambrid, kus kinnipeetavad ja vahistatud võivad viibida on invakambrid, psühhiaatria osakonna kambrid, vastuvõtukambrid ja kartserikambrid. Invakambrid ja psühhiaatriaosakonna kambrid on suuremad ning sinna saab paigutada ka kolm kinnipeetavat. Vastuvõtukambrid on tavakambritest suuremad, aga need ei ole mõeldud kinnipeetavate elukambriteks. Kartserikambrid on samasuured, kui E hoone kõik kambrid, aga nendes ei ole nn sisseehitatud seintega tualetti. Kartseris on WC eraldatud ülejäänud kambrist vangla enda poolt ehitatud kergseinaga. 5. Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrusega jäeti rahuldamata E. Tuuma taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel (p 1); E. Tuuma kaebus jäeti käiguta (p 2) ning anti puuduse kõrvaldamiseks, so 681,12 euro riigilõivu tasumiseks tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates (p 3); Määruse põhjendused: 1) Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul kokku 17 eurot. HKMS §-s 112 lg 1 p-s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata, on olnud summas 14,42 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 1,29 eurot. RLS § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu 3 protsenti summast, mille väljanõudmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kuna E. Tuuma nõude suuruseks on 22 704 eurot, tuleks tal riigilõivu tasuda 681,12 eurot. Kaebajat saab seega pidada käesolevas asjas maksejõuetuks; 2) Kohtu hinnangul ei ole siiski kaebajale käesolevas haldusasjas menetlusabi andmine hoolimata tema maksejõuetusest põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed. EIK praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK-i hinnangul on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 3 rikkumine; 3) Kaebaja on kaebuses märkinud, et tal on Tartu Vangla kambris isiklikku ruumi alla 3 m2. Kohus kaebaja sellekohase väitega nõustuda ei saa, kuna vastusena kohtu teabenõudele kambrite põrandapinna kohta haldusasjas nr 3-14-50427 teatas Tartu Vangla kohtule, et Riigi Kinnisvara AS ja Tartu Vangla üürilepingu 3/2-10 joonistel ja 2 2

ruumide eksplikatsiooni tabelites on Tartu Vanglas S-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita 8,0 m2 ning E-hoone kambrite pindala ilma tualettruumita on kas 7,9 m2 või siis 8,0 m2. E- ja S-hoone tavalised kambrid on ühesuguse põhiplaaniga, sõltumata eluosakonnast ja korrusest. Tualettruumi pindala on 1,8 m2. Tartu Vangla esitas kohtule ka E- ja S-hoone tavapäraste kambrite (E-2008 ja S-376) joonised. Seega on eelnevast tulenevalt Tartu Vangla tavapärase kambri põrandapind koos tualettruumiga S- hoones 9,8 m2 ning E-hoones 9,8 m2 või 9,7 m2. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist. Kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Halduskohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Tartu Vanglas hoitakse kinnipeetavaid kambrites kahekesi. Seega on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja E-hoones 4 m2 või 3,95 m2; 4)Kohus märgib täiendavalt, et kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet EIK praktikas, olles seisukohal, et selle arvutamiseks tuleb kambri pindalast maha arvata ka mööbliga kaetud põrandapind. Nii EIK 19.12.2013. a otsusest asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti kui ka 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga. Seega ei ole halduskohtu hinnangul piisavalt alust eeldada, et E. Tuuma kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Seetõttu jätab kohus E. Tuuma taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. 27.04.2014 esitas E. Tuum määruskaebus, milles palutakse tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus, vabastada ta riigilõivu tasumisest ja võtta tema kahjunõue Tartu Vangla suhtes menetlusse. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla rikkus tema õigusi, kuid kohus jättis tema õigused kaitseta, kohustades teda tasuma riigilõivu summas 681,12 eurot, mida ta ei ole võimeline tasuma. Halduskohus piirab Põhiseaduse (PS) §-dest 11-15 tulenevaid kaebaja õigusi. Kui tema õigused jäävad kohtus kaitsmata selle tõttu, et ta ei suuda tasuda riigilõivu, siis on tegemist tema diskrimineerimisega tuginevalt PS §-le 12. Riigilõivust vabastamise võimaldamise eesmärk on tagada kohtusse pöördumise õigus hoolimata isiku majanduslikust olukorrast. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivust vabastamise põhjendatust, annab kohus eelhinnangu isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta ning mida olulisem on kaitstav õigus ja mida väiksemad isiku võimalused selle kaitsmiseks muul moel, seda enam on põhjendatud isiku vabastamine riigilõivu tasumisest. Riigikohtu praktika kohaselt pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (Riigikohtu 23.09.2010. a määrus nr 3-3-1-25-10, p 8; 31.10.2011. a määrus nr 3-3-1-55-11, pd 8 ja 9). Kohus, jättes kaebaja õigused kaitseta, rikkus PS §-de 13 ja 14 sätteid. Kaebaja leiab, et halduskohus on asunud määruses ennatlikult hindama vaidluse sisulisi asjaolusid, millega kohus rikkus menetlusõiguse norme. Kaebaja märgib, et tal on olemas tõestusmaterjal EIK lahendist, tõendamaks, et 4 m²-st tuleb maha arvata ka mööbli alla jääv põrandapind. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3 3

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 8. HKMS §-st 111 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad eduväljavaated. Isiku maksejõuetuse tuvastamine ei tingi automaatselt isiku vabastamist riigilõivu tasumisest. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda, talle menetlusabi ei anta. Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud E. Tuuma maksejõuetuse, milles ei kahtle ka ringkonnakohus. Seega puudub vaidlus, et kaebaja oli kaebuse esitamisel maksejõuetu. 9. Halduskohus on kaebaja riigilõivust vabastamisest keeldumist põhjendanud kaebuse vähese edulootusega. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse eduväljavaadete kontrollimisel ei ole halduskohtul keelatud anda hinnangut ka kaebaja sisuliste väidete, sh põrandapinna suurust puudutavate väidete õigsusele. Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjalikult ja kohtupraktikat arvestades selgitanud põhjuseid, mis tingisid kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise. Ka ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebuses kirjeldatud asjaoludel alus kahelda selles, et kaebusel ei ole eduväljavaateid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi (3,95-4 m²) vastavuse kohta EIK lahendites märgitud nõutavale suurusele. Halduskohus on asjakohastele EIK lahenditele õigesti viidanud. VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m² põrandapinda. Kuigi kaebaja ei ole tõendanud enda väidet, et 4 m²-st tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et eelviidatud normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Ka eeltoodu ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et kaebaja isiklik ruum kambris on vähemalt 3,95-4 m². Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris oli vähemalt 3,95 m2 , siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. 10. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendamatud on kaebaja väited PS §dest 11- 15 tulenevate õiguste ebaseadusliku piiramise kohta halduskohtu poolt. PS § 11 väidetava rikkumise osas ei ole kaebaja määruskaebuses sisulisi põhjendusi esitanud, mistõttu ringkonnakohus jätab nimetatud väite tähelepanuta. PS § 12 lg 1 lause 1 sõnastuse kohaselt on kõigile tagatud võrdsus seaduse ees, mis tähendab, et kõigile tuleb kohaldada kehtivaid seadusi ühtviisi (Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2002, lk 119). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus eeltoodud põhimõtet rikkunud, viidates nii asjakohasele seadusandlusele kui ka kohtupraktikale, millest lähtuvalt märkis nõutava riigilõivu summa kahju hüvitamise 4 4

kaebuselt ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Põhjendamatu on kaebaja väide, et kohus on rikkunud PS § 13. PS § 13 kohaselt seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Halduskohus on toiminud kooskõlas õigusaktidega. Kui kaebaja soovib kaebust esitada, on tal võimalik seda riigilõivu tasumise korral teha, kuid põhjendamatu kaebuse puhul ei ole õigustatud riigilõivu riigi kanda jätmine. 11. Riigikohus on 06.01.2004. a otsuse nr 3-3-2-1-04 ps 27 väljendanud seisukohta, et PS § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt PS §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja õiguste ja vabaduste ebaseadusliku piiramisega. Kaebajal on kaebeõigus, kuid kaebuse menetlusse võtmiseks tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud riigilõiv, kuna väheperspektiivikaid kaebusi ei pea lahendama riigi kulul. PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (Riigikohtu 17.03.2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). 12. Riigikohus selgitas 12.03.2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et HKMS-i uue regulatsiooni järgi ei tule enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Sellekohased kaebaja väited, tuginevalt Riigikohtu määrustele nr 33125-10 ja nr 3-3-1-55-11, on eeltoodust tulenevalt asjakohatud. Käesolevas asjas on halduskohus menetlusabi andmise otsustamisel õigesti juhindunud 01.01.2012 jõustunud HKMS-i vastavatest sätetest. Lisaks märgib ringkonnakohus, et määruskaebuses viidatud Riigikohtu määruse nr 33155-11 p-s 9 käsitles kohus RLS § 57 lg 14 alusel riigilõivu tasumist, milline RLS-i säte ei ole käesolevas asjas asjakohane. Vaidlustatud määruses on halduskohus õigesti märkinud, et tulenevalt RLS § 571 lg-st 2 kuulub kaebuselt tasumisele riigilõiv summas 681,12 eurot. 13. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määruse p 1 muutmata. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 5 5