2-13-12687/56 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. juuni 2014 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-12687

Tsiviilasi

S.Y. hagi Eesti Energia Hoolduskeskus AS-i vastu

töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 562 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 07. veebruari 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.Y. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): S.Y. (isikukood XXXX), esindaja Sergei

Ivanov

Vastustaja (kostja): Eesti Energia Hoolduskeskus AS

(registrikood 10797599), esindajad Sirli-Kristi Käpa ja Marek

Aunver

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 07. veebruari 2014 otsus ja

teha asjas uus otsus.

2. Rahuldada S.Y. hagi Eesti Energia Hoolduskeskus

AS-i vastu.

3. Välja mõista Eesti Energia Hoolduskeskus AS-lt S.Y.

kasuks 2 562 eurot (kaks tuhat viissada kuuskümmend

kaks eurot).

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta Eesti

Energia Hoolduskeskus AS kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.Y. esitas 19.03.2013 taotluse töövaidlusasjas nr 4.1-1/253 esitatud avalduse hagimenetluse

korras läbivaatamiseks. S. Y. esitas 05.04.2013 hagiavalduse (I kd, tl 11-13) Eesti Energia

Hoolduskeskuse AS-i vastu töövaidluses.

Hagiavalduses märgitu kohaselt asus hageja 25.11.1991 tööle AS-i Narva Elektrijaamad kirjaliku

töölepingu alusel. Alates 01.07.2011 muutus tööandja nimi ja hageja tööandjaks sai Eesti

Energia Hoolduskeskus OÜ. 20.09.2012 otsustas Eesti Energia nõukogu ühendada Eesti Energia

Hoolduskeskus OÜ ning Eesti Energia Elektrotehnika ja Automaatika AS ning ühendatud

ettevõte jätkas ärinimega Eesti Energia Hoolduskeskus AS. Ühinemise tagajärjel on hageja

tööandjaks Eesti Energia Hoolduskeskus AS.

Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, Narva Energia Ametiühing ja Balti Elektrijaama

Ametiühing sõlmisid 31.03.2011 kollektiivlepingu. Töölepingu üleminekul Narva Elektrijaamad

AS-ilt Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ-le läks üle ka kollektiivleping. Äriühingute ühinemisel

jäi kollektiivleping jõusse. Kollektiivlepingu punkti 14.20 kohaselt maksab tööandja töötajale

kutsehaigusega või töövigastusega kaasneva püsiva tööimetuse korral ühekordset toetust töötaja

kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 40-70% töövõime kaotuse korral. Hagejaga juhtus

26.01.2012 tööülesandeid täites tööõnnetus, mille tagajärjel sai hageja raske tervisekahjustuse.

Hageja sai meistrilt J.S. tööülesandeks kütuselao konveierite galeriidest defektsete valgustite

demonteerimise koos töötaja G.K. . Valgusti toitekaabli isoleerimise ajal käivitus konveier, selle

tagajärjel kaotas hageja tasakaalu ning kukkus, hageja paremat jalga allpool põlve läbis

kaitsepiirde vertikaaltugi. Tööinspektor ei tuvastanud tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes hageja

süüd, küll on aga välja toodud kostja rikkumised. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti

25.05.2012 otsuse nr XXXX järgi kaotas hageja 60% töövõimest töövigastuse tõttu,

töövõimetuse kestuseks oli 25.02.2012 – 30.11.2012. 02.11.2012 otsusega nr 918196 pikendati

püsiva töövõimetuse kestust kuni 30.11.2013. Hageja palvel pöördus Narva Energia

Ametiühingu esimees korduvalt kostja poole palvega tasuda kollektiivlepingu alusel ühekordne

toetus summas 2 562 eurot. Kostja on toetuse maksmisest alusetult keeldunud.

Tööandja ei täitnud oma kohustusi, mis on ette nähtud ohutustehnika reeglitega. Kütusekilbi

masinist

ei

teavitanud

valjuhääldi

kaudu

konveieri

sisselülitamisest.

Tööõnnetuse

uurimisprotsessis selgus, et hoiatussignaal ei töötanud. Õnnetuse tagajärjel oli hagejal pikk

raviaeg, ta oli haiguslehel neli kuud ja siis veel üks kuu pärast kolmandat operatsiooni.

Tööinspektsiooni uurimisaktis on esitatud tööõnnetuse põhjused.

2. Kostja Eesti Energia Hoolduskeskus AS vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt võib hagis

esitada

üksnes

samad

nõuded,

mis

esitati

töövaidluskomisjonile.

Hageja

esitas

töövaidluskomisjonile 30.01.2013 avalduse Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ vastu, kuid hagis

on hageja asendanud ühe tööandja teisega, samuti on hageja muutnud oma nõuet. Hageja ei ole

põhjendanud kostja vahetust ega tõendanud hagiavalduses kajastatud asjaolusid.

Kostjale ei laiene kollektiivleping. Hagejal on ajutine vigastus, tegemist ei ole püsiva

töövõimetusega. Hageja laiendas omavoliliselt temale antud töökohta ja töötoiminguid, rikkudes

sellega Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise käidu ohutuse eeskirja. Samuti

rikkus hageja „Töö ohutuse juhendit kütuse etteande remondi talituse lukksepale“ ja Eesti

Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise ekspluatatsiooni eeskirja. Tööõnnetuses

kannatada saanud hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses on 100%.

Isegi kui hagejal oleks õigust taotleda kostjalt toetust, oleks ta pidanud seda tegema

kollektiivlepingu punkt 14.25 kohaselt, esitades vastava avalduse tööandjale 60 kalendripäeva

jooksul väljamakse aluseks oleva sündmuse toimumisest arvates. Hagejaga juhtus tööõnnetus

26.01.2012 ja väljamakse saamiseks esitas hageja avalduse tööinspektsioonile 30.01.2013.

Uurimiskokkuvõte on väga pealiskaudne ning ei tuvasta kellegi süüd. Kostja ei tea, kelle palvel

ametiühingu esindaja tema poole pöördus, kirjad ei kajasta pöördumist kellegi palvel või kellegi

volitatud esindajana. Hageja on saanud töötasu 100% ulatuses, olenemata sellest, et talle oli

määratud 60% töövõimetus. Sisuliselt on tööandja tasunud hagejale toetusena ca 9500 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 07. veebruari 02.2014 otsusega S. Y. hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja esitas hagi õige kostja vastu. Hageja esitas avalduse

töövaidluskomisjonile 30.01.2013 Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ vastu. 27.12.2012 ühines

Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ Eesti Energia Elektrotehnika ja Automaatika AS-ga.

Ühinemise käigus kustutati Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ ning äriühingu nimeks sai Eesti

Energia Hoolduskeskus AS. Vastav registrikanne on kinnitatud 11.03.2013, seega esitas hageja

avalduse töövaidluskomisjonile endise tööandja Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ vastu ning

hagi 19.03.2013 kohtusse ühinemise käigus moodustatud uue asutatud ettevõtte Eesti Energia

Hoolduskeskus AS vastu, kes on Eesti Energia Hoolduskeskus OÜ õigusjärglane.

Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i, Narva Energia Ametiühingu ja Balti Elektrijaamade

Ametiühingu poolt 31.03.2011 sõlmitud kollektiivleping kehtib Eesti Energia Hoolduskeskus

AS-i osas. Äriseadustiku (ÄS) § 5 lg 2, töölepinguduse (TLS) § 112 ja kollektiivlepingu seaduse

(KLS) § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajat majanduslikel põhjustel toimuvate

ümberstruktureerimiste puhul, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb sisuliselt üle

teisele juriidilisele ettevõttele. Kollektiivleping on üheks ettevõttega seotud kohustuseks ning

peab ÄS § 5 lg 2 kohaselt üle minema ettevõtte omandajale.

Hagejal on osaline töövõimetus riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 16 lg 1 p-i 2 ja

lg 6 tähenduses ning tal oli sel alusel õigus toetust nõuda. Püsival töövõimetusel on kaks astet –

täielik (töövõime kaotus 100%) ja osaline töövõimetus (töövõime kaotus 10-90%). Hageja sai

raske tervisekahjustuse. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo 25.05.2012

otsuse nr XXXX järgi oli hageja töövõime kaotuse protsent 60, põhjus töövigastus, töövõime

kestus 25.02.2012 - 30.11.2012. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo

02.11.2012 otsusega nr 918196 pikendati töövõimetuse kestust kuni 30.11.2013, töövõime

kaotuse protsent 60, põhjus töövigastus. Püsiva töövõimetuse põhjuseks on töövigastus, kui

Sotsiaalkindlustusamet teeb kindlaks põhjusliku seose tööõnnetuses saadud vigastuse või selle

tagajärjel tekkinud tüsistuste, järelnähtude, haigestumise või haiguse ägenemise või süvenemise

ja püsiva töövõimetuse vahel (RPKS § 16 lg 9 alusel kehtestatud sotsiaalministri 30.09.2009

määrus „Püsiva tööimetuse, selle tekkimise aja, põhjuse ja kestuse tuvastamise tingimused ja

kord ning töövõimetuse põhjuste loetelu“ § 10 lg 2).

Antud juhul vastutavad tööõnnetuse toimumise eest nii hageja kui ka kostja. Poolte vahel puudub

vaidlus selles, et tööõnnetus toimus 26.01.2012 ja, et hageja sai meistrilt J.S. tööülesande

demonteerida kütuselao K-5 ja K-6 konveierite galeriidest defektsed valgustid koos G. K. .

Hagejale võib ette heita, et ta ei täitnud oma otsese juhi korraldust teostada konveierite K-5 ja K-

6 mittetöökorras olevate valgustite demontaaži kahe töötaja koostöös, st tööde teostaja G. K.

juhtimisel ning töövahendeid (klappredel) kasutades. Hageja ei järginud sisekorraeeskirju ja

lihtsustatud tööde nimekirja. Hageja rikkus mitmeid kostja poolt välja toodud eeskirjade punkte,

eelkõige Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise käidu ohutuse eeskirja punkti

4.2. Sama tegevusega rikkus hageja „töö ohutuse juhendit kütuse etteande remondi talituse

elektrilukksepale“ punkte 1.9.1, 1.9.11, 3.5, 3.5.1, 3.5.3, 4.9. Tööde teostamisel kõrgusel rohkem

kui 1,3 m põrandapinnast (tööplatsist) ilma töölava ja redelita peab kasutama kõrgustelt

kukkumise kaitsevahendeid (kaitsevöö, kindlustustross, kindlustusköidik õla- ja reierihmad),

kuid sellegipoolest ei saa hageja tehtud töid nimetada töötaja isiklikuks huviks. Ei saa asuda

seisukohale, et hageja tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega tööandja juures, mis

välistaksid talle kollektiivlepingu alusel hüvitise maksmise. Kostja seisukoht, et hageja laiendas

oma töökohta ja töötoiminguid ning seetõttu on teostanud töid enda huvides, ei ole kooskõlas

töölepinguseaduse ja Riigikohtu praktikaga.

Kollektiivleping ei seleta lahti mõisteid „töötaja isiklikud huvid töökohal“, „töötaja tegevus,

mida ei saa siduda tööülesannete täitmisega tööandja juures“. Nimetatud mõistete sisustamisel

peab kohus lähtuma seadusandlusest ja kohtupraktikast. Kostja asukohaks on XXXX Narva.

Õnnetus juhtus tööandja korralduse alusel konveieri K-6 galeriis.

Kohus tuvastas tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte, tunnistaja G.K. ütluste ja asja materjalide juurde

lisatud seletuskirjadega, et hageja ei teinud töid enda huvides. Asjaolu, et hageja tegi töid üksi ja

ronis konveieri lindile, ei tähenda, et ta oleks neid töid teostanud enda huvides või, et tema

tegevus ei olnud seotud tema tööülesannetega. Kohus tuvastas hageja töölepingu ja väljaõpet

kinnitava tunnistuse alusel, et hagejal oli tööde teostamiseks vastav väljaõpe ning pädevus.

Seetõttu saab hageja tehtud tööd pidada töötaja tegevuseks, mida ta pidi tööandja juures tegema.

Kostja seisukoht, et hageja tegevus ei olnud seotud tema tööülesannetega ja ta teostas töid enda

huvides, ei ole asjakohane. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida täiendavalt kostja poolt esitatud

tööeeskirja ja juhiseid ning fotosid õnnetuspaiga kohta.

Kohus tuvastas, et tööõnnetus toimus mitmete ohutusnõuete rikkumise tagajärjel nii hageja kui

kostja poolt. Tööõnnetuse põhjused ei kinnita, et hagejal lasub tööõnnetuses 100%-line süü.

Riigikohus on leidnud, et asjaolu, et töötaja võib olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista

iseenesest kostja süüd.

Kohus tuvastas, et hageja ei ole esitanud kostjale kirjalikus vormis avaldust toetuse saamiseks

enne kui töövaidluskomisjoni 30.01.2013 avalduse esitamisega, arvestades, et avalduse esitamine

muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Kuna TsÜS § 69 lg 2 kohaselt on

tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud, ei saa

tahteavaldust teha kaudse tahteavaldusega ega vaikimise ega tegevusetusega. Kollektiivlepingu

punkti 14.25 kohaselt tuleb avaldused lepingu alusel tehtavateks väljamakseteks reeglina esitada

60 kalendripäeva jooksul väljamakse aluseks oleva sündmuse toimumisest arvates. Tööõnnetus

toimus 26.01.2012, toetuse saamiseks vastav tähtaeg 60 kalendripäeva hakkas kulgema alates

27.01.2012 ning möödus 27.03.2012. Kui lähtuda püsiva töövõimekaotuse tuvastamisest

25.05.2012, mil oli möödunud 60 kalendripäeva avalduse esitamise aluseks oleva sündmuse

toimumisest, siis võiks sel põhjusel esineda mõjuvad põhjused avalduse ennistamiseks ehk

toetuse esitamise tähtaja järgimata jätmiseks mõjuval põhjusel. Kuid ka sellisel juhul ei esitanud

hageja ise ega esindaja kaudu ühtegi tahteavaldust väljamakse tegemiseks. Seega ei soovinud

hageja ise vastava tahteavalduse esitamata jätmisega kaasa tuua endale positiivseid õiguslikke

tagajärgi. Kirjavahetusest ei nähtu, et hageja oleks volitanud end esindama volikirja alusel Narva

Energia Ametiühingu juhatuse esimeest toetuse saamiseks. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna

hageja ei järginud kollektiivlepingu p 14.25 sätestatud korda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. S. Y. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 07. veebruari 2014 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta

Eesti Energia Hoolduskeskus AS-i kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) rikkus maakohus menetlus- ja materiaalõiguse normi, tuvastades, et ametiühingu esindajal

Vladimir Aleksejevil puudus volitus töötaja esindamiseks tööandja ees. Pooled pole kordagi

tõstatanud küsimust V. Aleksejevil volituse olemasolu või puudumise kohta. V. Aleksejev on

oma ametikohal juba üle kahekümne aasta ning on hästi tuntud ametiühingutegelasena Eestis,

Narva linnas ning vahetult ettevõttes, kus apellant töötab. Ametiühingute seaduse (AÜS) § 16

lg 2, töötajate usaldusisiku seaduse (TUIS) §-de 3 ja 4, kollektiivlepingu punktide 1.2.5. ja 1.3.

järgi omab V. Aleksejev kui ametiühingu juhatuse esimees volitusi esindada kõiki oma

ametiühingu organisatsiooni liikmeid. Kostja käitumine, kus ta mõistis, et töötaja esindajal

puuduvad volitused ja, et töötaja peab ise avalduse esitama, kuid ta mainib seda alles kohtuliku

arutluse käigus, ei ole vastavuses hea usu põhimõttega;

2) rikkus maakohus menetlusõiguse normi, tuvastades, et toetuse avaldus ei olnud esitatud

õigeaegselt. Antud asjaolu mainisid pooled kohtuliku kuulamise käigus põgusalt. Kostja viitas

tähtaegade järgimisele vaid kui täiendavale asjaolule. Hageja avaldas omapoolse seisukoha

27.11.2013 arvamuses, et antud juhul kollektiivlepingu punkt 14.25. kohaldamisele ei kuulu.

Nimetatud punkti kohaldamine ei ole kooskõlas töötaja püsiva töövõimetuse tuvastamise

tähtaegadega. Selleks, et töötajal säiliks võimalus pöörduda toetuse väljamaksmiseks, on

kollektiivlepingu punkti 14.25. dispositsiooni lisatud termin „reeglina“;

3) rikkus maakohus menetlusõiguse normi, jättes tuvastamata, millal esitati töötaja avaldus

ametiühingu esindaja kaudu. Töövaidluskomisjoni tuvastas, et tööandja tunnistas, et 2012

jooksul toimusid tema ja V. Aleksejevi vahel suulised läbirääkimised ning elektroonne

kirjavahetus avaldaja töövigastuse tulemusel töövõime kaotuse suhtes, kuid avaldaja ise pole

tema poole kogu töötamise aja jooksul ei suuliselt ega kirjalikult pöördunud. Kostja teadis ning

mõistis

kollektiivlepingu

täitmise

vajadust

varem,

kui

hageja

esitas

avalduse

töövaidluskomisjoni.

5. Eesti Energia Hoolduskeskus AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle

rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) nõustub vastustaja maakohtuga, et kollektiivlepingu punkti 14.25. kohaselt on toetuse

väljamaksmise üheks eelduseks töötaja avalduse esitamine lepingus ettenähtud tähtaja jooksul.

Maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et V. Aleksejevil ei olnud ei seadusest ega volikirjast

tulenevat esindusõigust, mis oleks tal võimaldanud esitada vastustajale apellandi nimel avaldust

hüvitise saamiseks. Volituse puudumisele on vastustaja juhtinud tähelepanu vastuses

hagiavaldusele. Volituse puudumise osas jõudis õigele järeldusele ka töövaidluskomisjon.

Vaidlust ei ole asjaolu üle, et V. Aleksejev ei esitanud vastustajale apellandi poolt antud

volikirja. Samuti ei tulene V. Aleksejevi volitus apellandi poolt viidatud sätetest;

2) on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et hageja ei esitanud 60 kalendripäeva jooksul ei ise

ega esindaja kaudu ühtegi tahteavaldust väljamakse tegemiseks. Vastustaja selgitused tähtajaga

seotud asjaolude kohta ei ole asjakohane liigitada täiendavateks asjaoludeks. Vastustaja on

menetluse jooksul oma seisukohad tähtaja osas esitanud. Kohus on väga põhjalikult analüüsinud

kollektiivlepingu punkti 14.25 eeldusi. Esimest korda esitas apellant tööandjale toetuse saamise

nõude 30.01.2013 avalduses töövaidluskomisjonile, kui tööõnnetusest oli möödas üle ühe aasta;

3) tingis tööõnnetuse asjaolu, et apellandi tegevus ületas tööülesannete piire. Vastusele on lisatud

selgitav joonis, millest nähtub, et apellant teostas töid vales töötsoonis. Apellant laiendas

omavoliliselt tööpiirkonda. Samuti ei täitnud tööülesannet nõuetekohaselt. Antud seisukohale on

jõudnud nii tööinspektsiooni komisjon oma otsuses kui ka maakohus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Viru Maakohtu 07. veebruari

2014 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega mõistab välja Eesti Energia

Hoolduskeskus AS-lt S. Y. kasuks 2 562 eurot (kaks tuhat viissada kuuskümmend kaks eurot).

7. Asja materjalide kohaselt on hageja esitanud hagi kostja vastu ühekordse toetuse

väljamaksmiseks ning nõude aluseks on Eesti Energia Elektrijaamad AS 2011. a ja 2012. a

majandusaasta kollektiivlepingu punkt 14.20. (I kd tl 53).

Viidatud kollektiivilepingu punkti 14.20. kohaselt maksab tööandja töötajale kutsehaigusega või

töövigastusega kaasneva püsiva töövõimetuse korral ühekordset toetust:

- 40-70% töövõime kaotuse korral – töötaja 3 (kolme) keskmise kuu töötasu ulatuses;

- 80% töövõime kaotuse korral – töötaja 6 (kuue) keskmise kuu töötasu ulatuses;

- 90-100% töövõime kaotuse korral – töötaja 9 (üheksa) keskmise kuu töötasu ulatuses;

Meditsiinilisi soovitusi järgides soodustab tööandja kutsehaiguse või töövigastuse tagajärjel

40-70% ulatuses töövõime kaotanud töötaja tööle rakendamist.

8. Maakohus on vaidlustatud otsuses (otsuse punkt 15) õigesti asunud seisukohale, et Eesti

Energia Narva Elektrijaamad AS-i, Narva Energia Ametiühingu ja Balti Elektrijaamade

Ametiühingu poolt 31.03.2011 sõlmitud kollektiivlepingus kokkulepitu kehtib ka kostja

töösuhtes hagejaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja ei korda

neid.

Samuti asus kostja ise ringkonnakohtu istungil seisukohale, et ta ei vaidle vastu sellele, et

kollektiivlepingu asjakohased sätted laienevad talle.

Ringkonnakohtu istungil avaldatu kohaselt ei vaidle kostja vastu ka sellele, et hagejal on

tekkinud töövigastusega kaasnev püsiv töövõimetus 60%. Maakohus on vastavad põhjendused

esitanud vaidlustatud otsuse punktis 16. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu

põhjendustega ja ei korda neid.

Seega on asjas tõendatud kollektiivlepingu punkti 14.20. kohaldamise eeldused. Hagejal oli

töövigastusega kaasnev püsiv töövõimetus 60%, mis kollektiivlepingu viidatud punkti järgi andis

talle õiguse ühekordsele toetusele 3 keskmise kuu töötasu ulatuses.

9. Kostja seisukoha kohaselt on välistatud hageja nõue ühekordse toetuse saamiseks

kollektiivlepingu punktide 14.24.2. ja 14.24.3. kohaselt, sest hageja tegevuse, millega kaasnes

töövigastus, põhjuseks olid tema isiklikud huvid ning tema tegevus ei olnud seotud tööülesannete

täitmisega. Samuti tugineb kostja sellele, et hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses oli 100%.

Hageja on kostja väidetele vastu vaielnud ning hageja seisukoha järgi sai ta töövigastuse täites

tööülesandeid ja tema süü osakaal toimunud tööõnnetuses ei olnud 100%.

Vastavalt kollektiivlepingu punktile 14.24. lepingu punktides 14.20. - 14.23. nimetatud

väljamakseid ei tehta järgmistel juhtudel:

14.24.1. töötaja oli tööõnnetuse ajal alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või nende

jääknähtude mõju all;

14.24.2. tööõnnetuses kannatada saanud töötaja tegevuse põhjuseks olid tema isiklikud huvid

ning tema tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega tööandja juures;

14.24.3 tööõnnetuses kannatada saanud töötaja süü osakaal toimunud tööõnnetuses on 100%.

10. Nähtuvalt asja materjalidest ei ole tõendatud kostja väide, et 26.01.2012 tööõnnetuse

toimumise ajal oleks hageja tegutsenud oma isiklikes huvides ning tema tegevus ei olnud seotud

tööülesannete täitmisega.

Alusetu on kostja väide, et hageja tegevus ei olnud seotud tööülesannete täitmisega ning ta

tegutses isiklikes huvides seetõttu, et ta laiendas omavoliliselt tööpiirkonda ja teostas töid vales

töötsoonis.

Asjas oleva G. K. seletuse (tl 127, 129, 132) kohaselt sai ta koos hagejaga 26.01.2012 meistrilt J.

Smirnovilt ülesande kahe valgusti demonteerimiseks pingutussõlme nr 6 rajoonis ning nad

läksid konveieri nr 6 pingutussõlme. Meister J. Smirnovi seletuskirja kohaselt (I kd tl 135)

andis ta 26.01.2012 korralduse G. K. ja S. Y. mittetöötavate valgustite (4 tk), mis olid avastatud

24.-25.01.2012, väljavahetamiseks. Tööõnnetuse raportis (I kd tl 138-139) märgitu kohaselt said

G. K. ja S. Y. meistrilt J. Smirnov ülesande demonteerida K-5 ja K-6 konveierite galeriidest

mitte korrasolevad valgustid.

Lähtudes eelnimetatud tõenditest on ebaõige kostja väide, et hageja töötas vales töötsoonis, sest

töid tuli teostada pingutussõlmes, kuid ta teostas töid K-6 liinil. Asjas olevad tõendid ei kinnita

kostja väidet, et hageja ei pidanud teostama töid K-6 tsoonis ning teostas töid talle antud

ülesannete väliselt.

Asjas olevad tõendid (sh menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll I kd tl 57-59; automaatika

ja mõõtevahendite remondi ja hoolduse elektrilukksepa ametijuhend I kd tl 104; hageja

seletuskiri I kd tl 135; tööõnnetuse raport I kd tl 138-139) kinnitavad seda, et mittetöökorras

olevate valgustite demontaaž kuulus hageja tööülesannete hulka. Õige on siinkohal maakohtu

seisukoht, et hagejale võib ette heita, et ta ei täitnud oma otsese juhi korraldust teostada

konveierite K-5 ja K-6 mittetöökorras olevate valgustite demontaaži kahe töötaja koostöös,

st koos G. K. ning töövahendeid (klappredel) kasutades. Samuti võib hagejale ette heita seda, et

ta ei järginud sisekorraeeskirju ja lihtsustatud tööde nimekirja ning rikkus tööohutuse nõudeid

(sh Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS elektripaigaldise käidu ohutuse eeskirja punkti 4.2.;

„Töö ohutuse juhendit kütuse etteande remondi talituse elektrilukksepale“ punkte 1.9.1, 1.9.11,

3.5, 3.5.1, 3.5.3, 4.9.), kuid selline rikkumine ei muuda hageja poolt tehtud töid töödeks isiklikes

huvides. Samuti ei saa väita, et hageja tegevus valgusti demonteerimisel ei olnud seotud

tööülesannete täitmisega tööandja juures.

Lähtudes eeltoodust ei esine asjas kollektiivlepingu punktis 14.24.2. sätestatud eeldust, mis

välistaks hagejal toetuse saamise õiguse.

11. Samuti ei ole asjas tuvastatav asjaolu, et hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses oli

100%.

Asjas oleva tööõnnetuse raporti kohaselt oli tööõnnetuse põhjuseks muuhulgas tööohutusnõuete

rikkumine hageja poolt, samuti on raportis märgitud muud põhjused, mis viisid tööõnnetuseni.

Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes (töövaidluskomisjoni toimik tl 5-7) on välja toodud

kostjapoolsed rikkumised, mis põhjustasid tööõnnetuse ning ka abinõud samalaadse tööõnnetuse

ärahoidmiseks. Viidatud tõenditest nähtub, et tööõnnetuse toimumises olid süüdi nii hageja kui

kostja. Asjaolu, et hageja süü osakaal toimunud tööõnnetuses ei ole 100%, kinnitab ka

väärteoasjas tehtud otsus (I kd tl 55-59).

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-21-13 punktides 14 ja 15 asunud seisukohale, et „Kolleegium

jääb varasema seisukoha juurde, et hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa

kahju

tekkimisele,

omab

tähtsust

üksnes

kahjuhüvitis

suuruse

määramisel

(vt Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 14; 31. mai 2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p-d 12 ja 14) /…./ Kolleegium selgitab, et praegusel juhul oleks

kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu

juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11).

Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa

tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud

asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja

kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva

kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus.

Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade

käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045

lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale

tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See

tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus

tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle

asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises

süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11).“

Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, aga samuti ka asjas olevatest tõenditest, on alusetu

kostja väide, et hageja süü toimunud tööõnnetuses on 100% ja seetõttu on välistatud

kollektiivlepingu punkti 14.24.3. järgi hageja õigus toetuse saamiseks.

12. Maakohus on ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole järginud

kollektiivlepingu punktis 14.25 sätestatud tähtaega. Maakohtu vaidlustatud otsusest ei selgu,

miks kaotab isik õiguse kollektiivlepingu punktis 14.20. sätestatud toetusele, kui avalduse

esitamisel ei ole järgitud lepingu punktis 14.25. sätestatud tähtaega (s.o kas maakohus pidas

viidatud tähtaega hagi aegumise tähtajaks või õigust lõpetavaks tähtajaks).

Kollektiivlepingu punkti 14.25. kohaselt tuleb avaldused lepingu alusel tehtavataks

väljamakseteks reeglina esitada 60 kalendripäeva jooksul väljamakse aluseks oleva sündmuse

toimumisest arvates.

Ringkonnakohus leiab, et lepingu punktis 14.25. sätestatud tähtaeg on korralduslik, kuid tegemist

ei ole hagi aegumise tähtaja või õigust lõpetava tähtajaga. Seega ei saa tuua avalduse esitamata

jätmine 60 päeva jooksul tagajärjena kaasa toetuse saamiseks õiguse kaotamist.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate

õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni

või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes

ettenähtud juhul.

Hagejale tuleneb õigus saada ühekordset toetust kollektiivlepingu punktist 14.20., s.o töösuhtest,

ning kuna kostja ei ole talle toetust maksnud, siis on rikutud hageja töösuhtest tulenevat õigust ja

hagejal oli õigus pöörduda rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse nelja kuu

jooksul.

Arvestades Narva Energia Ametiühingu juhatuse esimehe V. Aleksejevi e-kirjavahetust kostjaga

(I kd tl 60-64), saab asuda seisukohale, et hageja sai oma õiguse rikkumisest ja kostja poolt

teotuse mittemaksmisest teada detsembris 2012, mil V. Aleksejev oma e-kirjas palus kostjal

selgesõnaliselt teatada, kas ta teeb hagejale kollektiivlepingu punktis 14.20 nimetatud

väljamakse või mitte. Kuna hageja avaldus töövaidluskomisjonile on esitatud 30.01.2013, siis ei

ole hageja nõue ühekordse toetuse saamiseks aegunud.

Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, kas V. Aleksejevil oli hageja volitus tema

nimel toetuse küsimiseks kostjalt, sest tuvastamist vajavaks asjaoluks on see, millal sai hageja

teada oma õiguse rikkumisest toetusele. Samas tuleneb kollektiivlepingu punktist 19.2., et

ametiühingute poolset järelevalvet lepingu täitmise üle teostavad ametiühingute esindajad, seega

oli V. Aleksejevil ametiühingute juhatuse esimehena õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist,

s.o hagejale lepinguga ettenähtud toetuse maksmist.

13. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et hageja kolme kuu keskmine töötasu on

2 562 eurot ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli hageja poolt nõutava summa suuruse

õigsust.

14. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud maakohtus

kostja kanda. Samuti jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda menetluskulud

apellatsiooniastmes.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja

lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva

kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese

astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud

kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson