3-14-50181/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuni 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50181 Haldusasi V.J. kaebus Kose Vallavolikogu 16.01.2014 otsuse nr 42 tühistamiseks ja Kose Vallavolikogu 03.12.2013 otsuse nr 20 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega jäeti kaebajale määramata kuue kuu ametipalga suurune hüvitis, ning vastustaja kohustamiseks otsustama kaebajale tema kuue kuu ametipalga suuruse hüvitise määramine ja väljamaksmine Menetlusosalised Kaebaja – V.J. Vastustaja – Kose vald, volitatud esindaja v.adv Raini Nõu Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V.J. kaebus osaliselt.

2. Tunnistada Kose Vallavolikogu 03.12.2013 otsus nr 20 õigusvastaseks osas, millega jäeti V.J.le määramata hüvitis Kose Vallavolikogu 21.08.1997 määrusega nr 2 „Vallaametnike sotsiaalsed garantiid“ kinnitatud „Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra“ p 2.1 alusel.

3. Tühistada Kose Vallavolikogu 16.01.2014 otsus nr 42.

4. Kohustada Kose valda V.J.le määrama, välja arvutama ja välja maksma tema nelja kuu ametipalga suuruse hüvitise Kose Vallavolikogu 21.08.1997 määrusega nr 2 „Vallaametnike sotsiaalsed garantiid“ kinnitatud „Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra“ p 2.1 alusel.

5. Jätta V.J. kaebus rahuldamata lisaks käesoleva määruse resolutsiooni p-s 4 toodule täiendavalt tema kahe kuu ametipalga suuruse hüvitise väljamaksmiseks kohustamise nõudes.

6. Mõista Kose vallalt V.J. kasuks välja menetluskulu 10 eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.07.2014, välja arvatud HKMS § 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

3-14-50181 2(8) Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kose Vallavolikogu 12.11.2009 otsusest nr 5 nähtuvalt osutus V.J. (kaebaja) kohalike valimiste tulemusel vallavanema kohale valituks.

2. Kose Vallavolikogu otsustas 03.12.2013 otsusega nr 20 maksta kaebajale hüvitist selle eest, et teda ei valitud 20.10.2013 toimunud kohaliku omavalitsuse valimiste käigus uueks volituste perioodiks vallavanemaks ning Kose Vallavalitsuse uue koosseisu kinnitamisega loeti ta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 29 lg 3 alusel vallavanema ametist vabastatuks. Kaebajale otsustati välja maksta saamata töötasu 159 eurot 99 senti, hüvitada kasutamata jäänud puhkus 33 kalendripäeva eest summas 1638 eurot 17 senti (p 1), maksta hüvitist ametikoha keskmise ametipalga kuuekordses ulatuses 9081 eurot 55 senti (p 2) ning maksta seoses volituste tähtaja lõppemisega hüvitist 2 kuu ametipalga ulatuses 3040 eurot (p 3).

3. Kaebaja esitas otsuse nr 20 peale vaide, taotledes otsuse muutmist ja täiendava hüvitise määramist Kose Vallavolikogu 21.08.1997 määrusega nr 2 „Vallaametnike sotsiaalsed garantiid“ (Määrus nr 2) kinnitatud „Kose vallaametnike sotsiaalsete garantiide rakendamise korra“ (Kord) p 2.1 alusel.

4. Kose Vallavolikogu jättis 16.01.2014 otsusega nr 42 vaide rahuldamata, sest Määruse nr

2 andmise ajal puudus volitusnorm sellise määruse andmiseks. Määrus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Taolise vastuolu tõttu on põhjendatud lähtuda KOKS-st, jättes määruse osas, milles see pole seadusega kooskõlas, kohaldamata. Alates uue avaliku teenistuse seaduse (ATS) jõustumisest 01.04.2013 ei olnud vallavanemad enam ametnikud, seega ei laienenud neile ametnikele ettenähtud sotsiaalsed garantiid. Määrust nr 2 ei ole kordagi selle kehtestamisest rakendatud. Täiendava hüvitise maksmine kaebajale ei ole otstarbekas ega kooskõlas rahaliste vahendite tõhusa ja säästliku kasutamise põhimõttega.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Kose Vallavolikogu 16.01.2014 otsuse nr 42 tühistamiseks ja Kose Vallavolikogu 03.12.2013 otsuse nr 20 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega jäeti kaebajale määramata kuue kuu ametipalga suurune hüvitis, ning Kose valla (vastustaja) kohustamiseks otsustama kaebajale tema 6 kuu ametipalga suuruse hüvitise määramine ja väljamaksmine. Põhjendused:

5.1. Kuna Määrus nr 2 on kehtiv ja selle osas ei esine tühisuse aluseid, siis tuleb seda kohaldada. Vastustajal puudub õigus kaaluda, kas määrust kohaldada või mitte. Määrust ei saa jätta kohaldamata otstarbekuse kaalutlusel.

3-14-50181 3(8)

5.2. Määrus nr 2 reguleerib kohaliku elu küsimusi, mida põhiseadus lubab kohaliku omavalitsuse autonoomia garantiist lähtudes reguleerida ilma seaduses sätestatud volitusnormita. Kuna Määrusega nr 2 ei riivata haldusväliste isikute põhiõigusi, siis ei olnud määruse andmiseks vaja volitusnormi. Kohaliku omavalitsuse organ tööandjana võib kehtestada sotsiaalseid garantiisid ka ilma selgesõnalise volitusnormita.

5.3. KOKS § 541 näeb ette sotsiaalsete garantiide miinimumstandardi, millest volikogu võib kehtestada ulatuslikuma kaitse. Selline tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohaliku Omavalitsuse Hartaga ning KOKS § 22 lg 1 p 35 ja § 541 süstemaatilise tõlgendamisega.

5.4. Viited ATS-le ei ole asjakohased. Samas teostab vallavanem sisuliselt avalikku võimu.

6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ning otsuse nr 42 tühistamisnõue ja otsuse nr

20 õigusvastasuse tuvastamisnõue läbi vaatamata. Põhjendused:

6.1. Kaebaja pole selgitanud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tõhusamaks õiguskaitsevahendiks olnuks otsuse nr 20 tühistamise nõue. Tuvastamiskaebuse rahuldamist välistab ka see, et kaebajale on juba määratud 8 kuu ametipalga suurune hüvitis. Oluline pole, millisel alusel hüvitis määrati. Hüvitist ei saa maksta paralleelselt nii Määruse nr 2 kui ka KOKS § 541 alusel. Tegemist oleks alusetu rikastumisega.

6.2. Otsuse nr 42 iseseisev vaidlustamine pole lubatud, sest kaebaja ei ole selgitanud, kuidas rikub vaideotsus tema õigusi vaideesemest sõltumatult.

6.3. Olukorras, kus otsus nr 20 kehtib, ei saa kohus kohustada vastustajat andma haldusakti, mis oleks kehtiva haldusaktiga vastuolus.

6.4. Määrus nr 2 ei ole kooskõlas KOKS §-ga 541. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et KOKS § 541 näeb ette vaid miinimumstandardi. Seadusega vastuolu tõttu tuli Määrus nr 2 jätta kohaldamata. Vastustajal puudub õigus jätta kehtivat seadust kohaldamata. Kaebajal ei saa olla õiguspärast ootust õigusvastase määruse kohaldamise suhtes.

6.5. Vastustajal puudus volitusnorm Määruse nr 2 kehtestamiseks. Sellist õigust ei tulnud ka määruse vastuvõtmise ajal kehtinud ATS-st ega Kose valla põhimäärusest. Kui Määruse nr 2 andmise õiguslikuks aluseks oli siiski ATS, siis langes selline alus ära uue ATS jõustumisega 01.04.2013. Sellisel juhul saab rääkida volitusnormi kehtetuks tunnistamisest haldusmenetluse seaduse (HMS) § 93 lg 1 tähenduses, mis toob kaasa ka Määruse nr 2 kehtivuse lõppemise. Riigikohus leidis 06.11.2003 otsuses asjas nr 3-3-1-72-03, et ATS on mõeldud reguleerima apoliitiliste ametnike teenistussuhteid, vallavanema koht on aga poliitiline. See, et vallavanem on töötaja, nähtub ka KOKS § 541 lg-test 1 ja 3. Uue ATS jõustumisega muudeti ka KOKS § 22 lg 1 p 35, määrates volikogu ainupädevusse lisaks ametnike sotsiaalsete garantiide kehtestamisele ka töötajate sotsiaalsete garantiide kehtestamise. Vaatamata sellele muudatusele ei ole vastustaja pidanud vajalikuks võtta vastu uut määrust, millega oleks ette nähtud sotsiaalsed garantiid ka valla töötajatele, sh vallavanemale.

6.6. Volitusnormi vallaametnikele sotsiaalsete garantiide kehtestamiseks ei tulnud ka Määruse nr 2 ajal kehtinud KOKS-st. Selline volitusnorm anti alles KOKS muutmisega 30.09.1999, seega 2 aastat pärast Määruse nr 2 vastuvõtmist. Vastustaja ei ole Määruse nr 2 andmisel KOKS-le tuginenud ega määrust ka hiljem korrigeerinud. Seadusliku aluse puudumine muudab Määruse nr 2 õigusvastaseks.

6.7. Kaebaja ei ole tõendanud, et Määrus nr 2 on kunagi avaldatud ja seega jõustunud. Vastustaja hinnangul ei nähtu kusagilt vaidlusaluse määruse avalikustamist. HMS § 94 lg 2

3-14-50181 4(8) p 1 järgi on kehtivas korras avaldamata määrus tühine. Samuti ei ole vastustaja Määrust nr 2 kunagi kohaldanud.

6.8. Otsus nr 20 on õiguspärane ja otstarbekas, sest sellega nähti ette rahaliste vahendite tõhus ja säästlik kasutus.

6.9. Kaebajale tagati ärakuulamisõigus.

7. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad järgmiste põhjendustega:

7.1. Tuvastamiskaebus on asjakohane, sest selle rahuldamine on kohustamisnõude rahuldamise eelduseks.

7.2. KOKS § 541 ja Määruse nr 2 paralleelne kohaldamine ei ole välistatud, sest need näevad ette hüvitise erinevatel asjaoludel. Kuigi KOKS § 541 näeb volikogule ette kaalutlusõiguse otsustamaks hüvitise määramise ja selle suuruse üle, siis seadus ei keela volikogul kehtestada soovi korral täiendavaid garantiisid. Kuigi KOKS § 541 on kehtinud üle 10 aasta, ei ole vastustaja selle aja jooksul Määrust nr 2 muutnud ega kehtetuks tunnistanud. Sellest järeldub vastustaja soov näha ette KOKS § 541 lg-s 1 sätestatust suuremad tagatised.

7.3. Kaebajale teadaolevalt ei olnud Määruse nr 2 vastuvõtmise ajal kohustust määrust avaldada, vaid teha see vallakantseleis kättesaadavaks. Seetõttu saab Määruse nr 2 kehtivust eeldada. Kui vastustaja väidab, et Määrus nr 2 ei kehtinud, peab ta seda tõendama. Määrus nr

2 on avaldatud ka Riigi Teatajas 14.12.2013.

7.4. Küsimus vallavolikogu määruse kohaldamisest ametist lahkunud vallavanemale hüvitise määramisel kuulub kohaliku omavalitsuse põhiülesannete hulka, mistõttu ei ole põhjendatud mõista kaebajalt välja vastustaja välisele õigusabile kulunud summasid.

8. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad järgmiste põhjendustega:

8.1. KOKS § 541 lg 1 annab volikogule õiguse kaaluda hüvitise ulatust, mitte seda, kas hüvitist üldse maksta. Kui volikogu võiks kehtestada KOKS §-st 541 erineva regulatsiooni, puuduks nimetatud sättel mõte.

8.2. Vastustajal ei ole negatiivset tõendamiskoormust. Vastustaja ei pea tõendama, et Määrust nr 2 ei ole varasemalt avalikustatud. Küll on aga kaebajal kohustus tõendada, et avalikustamine on toimunud. Kaebaja ei ole oma tõendamiskoormust täitnud. Määruse avaldamine Riigi Teatajas 14.12.2013 ei tähenda, et Määrus nr 2 kehtis ka 03.12.2013 otsuse nr 20 vastuvõtmise ajal.

8.3. Praeguse vaidlusega seonduv ei ole haldusorgani igapäevane põhitegevus, mistõttu on haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud.

KOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse nõuded

9. Kohus ei nõustu vastustajaga, et esinevad alused osade kaebuse nõuete läbivaatamata jätmiseks. Kaebaja esitas põhjendatult otsuse nr 20 õigusvastasuse tuvastamise, otsuse nr 42 tühistamise ja vastustaja kohustamise nõuded.

10. Kaebusest nähtuvalt ei vaidle kaebaja vastu talle otsusega nr 20 juba määratud hüvitisele, vaid leiab, et Määrusest nr 2 tuleb täiendav alus täiendava hüvitise määramiseks. Seega puudus kaebajal vajadus taotleda otsuse nr 20 tühistamist. Otsuses ei võetud seisukohta

3-14-50181 5(8) Määruse nr 2 kehtivuse või selle alusel hüvitise maksmise osas, seetõttu puudus kaebajal võimalus taotleda otsuse nr 20 tühistamist osas, mida pole tehtud. Küll aga saab kontrollida täiendava hüvitise maksmata jätmise õiguspärasust. Õigusvastasuse tuvastamine on kohustamisnõude rahuldamise eelduseks.

11. Kaebaja taotles vaides otsuse nr 20 muutmist ja Määruse nr 2 alusel hüvitise määramist. Vastustaja jättis otsusega nr 42 vaide rahuldamata. Kaebaja ei vaidlustanud kaebuses vaideotsust iseseisvalt, vaid esitas selle tühistamise nõude koos vaides esitatud nõudega, seetõttu puudub alus jätta vaideotsuse peale esitatud tühistamisnõuet läbi vaatamata.

12. Juhul, kui kohus rahuldab kaebuse ja kohustab vastustajat kaebajale täiendavat hüvitist määrama, ei ole otsuse nr 20 kehtivus kohtuotsuse täitmist takistavaks asjaoluks. Vastustaja saab täiendava hüvitise määramiseks kas otsust nr 20 muuta või määrata hüvitise uue haldusaktiga.

Volitus Määruse nr 2 andmiseks

13. HMS § 90 lg 1 järgi võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride mõtte ja eesmärgiga. Sama paragrahvi lg 2 järgi võib kohaliku elu küsimuse korraldamiseks kohaliku omavalitsuse organ anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas.

14. Määruses nr 2 on viidatud määruse andmise alusena ATS-le ja Kose valla põhimäärusele. Kose valla põhimäärus ei ole seadus, seega ei saanud sellest tulla volikogule seadusjärgset volitust Määruse nr 2 andmiseks. Pealegi oli ja on valla põhimääruse kinnitamine volikogu enda pädevuses (KOKS § 22 lg 1 p 9). ATS ei reguleerinud volikogu pädevust määrata tähtajaliselt ametisse valitud vallavanemale hüvitis. ATS-le on Määruses nr 2 tehtud viide seega ainult vallaametnikke puudutavas osas. Nimelt nägi Määrusega nr 2 kinnitatud Kord ette hüvitise maksmise ka teenistusest vabastatud ametnikele (Korra p-d 4–8).

15. Volikogu pädevust määrata vallavanemale ametist vabastamisel ette hüvitis ei reguleerinud otsesõnu ka KOKS. KOKS § 22 p 18 andis küll volikogule pädevuse määrata valitsuse liikmetele töötasu, kuid ametist lahkumisel makstava hüvitise lugemine töötasu regulatsiooni alla kuuluvaks on vaieldav.

16. Kohtu hinnangul on vallavanemale hüvitise määramine kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse kuuluv kohaliku elu küsimus, mille reguleerimiseks ei pea seadusest tulema volitusnormi. Kohalikul omavalitsusel on õigus otsustada, kas ja millistel tingimustel ta peab vajalikuks maksta oma volikogu ja valitsuse liikmetele hüvitisi.

17. HMS § 92 lg 2 järgi tuleb määruses viidata määruse andmise aluseks olevale volitusnormile. Samas ei näe HMS ette, et volitusnormile viitamata jätmine tooks kaasa määruse kehtetuse (HMS § 93) või tühisuse (HMS § 94). Volitusnormile viitamata jätmine mõjutab küll määruse õiguspärasust, kuid määruse õigusvastasus ei mõjuta iseenesest määruse kehtivust.

Määruse nr 2 kehtivus

18. HMS § 93 lg 1 järgi kehtib määrus kuni selle kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Sama paragrahvi lg 2 järgi hakkab määrus kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva.

3-14-50181 6(8) Määruse nr 2 andmise ajal kehtinud redaktsioonis KOKS § 23 lg 1 sätestas, et volikogu määrused avalikustatakse enne nende jõustumist valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 2 järgi avaldatakse üldist tähendust omavad volikogu õigusaktid Riigi Teataja Lisas.

19. 1997.-1998. a Riigi Teatajates ei ole Määrust nr 2 avaldatud. Samuti ei ole elektroonilise Riigi Teataja kaudu kättesaadav Määruse nr 2 andmise ajal kehtinud Kose valla põhimäärus. Kaebaja selgituste kohaselt ei olnud Määruse nr 2 vastuvõtmisel ajal kohustust määrust avaldada, vaid teha see vallakantseleis kättesaadavaks. Vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Ka Kose Vallavolikogu 26.03.1998 määrusega nr 1 kinnitatud „Kose valla põhimääruse“ § 55 lg-st 1 nähtub, et vallavolikogu määrused loetakse avalikustatuks nende väljapanemisega vallakantseleis või avaldamisega valla ajalehes.

20. Kaebaja ega vastustaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Määrus nr 2 avalikustati vallakantseleis väljapanekuga või avaldati valla ajalehes. Kumbki leiab, et selline tõendamiskoormus on teisel menetlusosalisel. Kohus leiab, et volikogu õigusaktide avalikustamist puudutav informatsioon saab olla eelkõige kohaliku omavalitsuse organil endal, mistõttu on tõendamiskoormuse kaebajale panemine meelevaldne. Kohtu hinnangul tuleb reeglina eeldada, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid on pärast nende vastuvõtmist ka õiguspäraselt avalikustatud, kui puudub alus selles asjaolus kahelda. Praegusel juhul ei ole vastustaja oma väidet Määruse nr 2 avalikustamata jätmise kohta kuidagi põhjendanud ega usutavalt põhistanud. Tegemist on juhusliku paljasõnalise väitega, mis esitati teadmisega, et kaebajal on raske tõendada nii kauge aja tagant pärinevat asjaolu, mille kohta saab teave olla eelkõige vastustajal endal. Kohtu hinnangul näitab Määruse nr 2 saatmine eelmise aasta lõpus Riigi Teatajas avaldamiseks vastustaja enda veendumust, et tegemist on kehtiva õigusaktiga. Seetõttu eeldab kohus, et Määrus nr 2 on kehtiv ja oli kehtiv ka enne selle avaldamist 14.12.2013 Riigi Teatajas.

21. Riigi Teataja andmetel on Määrus nr 2 kehtiv praeguse ajani. Vastustaja ei ole väitnud, et Määrus nr 2 oleks kehtetuks tunnistatud. Määrusest endast ei nähtu selle kehtivusaega.

22. Praegusel ajal reguleerib volikogu pädevust määrata vallavanemale hüvitis KOKS § 22 lg 1 p 19. Kohtu arvates ei tähenda see, et volikogu pädevus oleks muutunud, seda on vaid seaduse tasemel täpsustatud. Tegemist ei ole volitusnormi kehtetuks tunnistamise juhtumiga, mis annaks HMS § 93 lg 1 alusel õiguse lugeda määruse kehtivus lõppenuks.

23. Puudub alus arvata, et Määrus nr 2 on tühine. HMS § 94 lg 2 järgi on määrus tühine, kui seda ei ole kehtivas korras avaldatud või määrusest ei nähtu selle andnud haldusorgan. Praegusel juhul ei esine eeltoodud tühisuse aluseid.

Määruse nr 2 kooskõla seadusega ja selle kohaldamine

24. Vastustaja sõnul on Määrus nr 2 vastuolus kehtivate seadustega, mistõttu tuli see jätta kohaldamata. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kehtiv määrus on vaatamata selle võimalikule õigusvastasusele täitmiseks kohustuslik. Määruse õigusvastasus ei mõjuta selle kehtivust. Haldusorganil puudub õigus jätta kohaldamata määrust, mida ta peab õigusnormidega vastuolus olevaks. Sellises olukorras tuleb määrus kehtetuks tunnistada. Kuna tegemist oli volikogu enda määrusega, oli volikogul igal ajal võimalik Määrus nr 2 ise kehtetuks tunnistada, kui ta pidas seda kehtivate õigusnormidega vastuolus olevaks. Vastustaja ei ole seda teinud, vaid vastupidi saatnud oma määruse eelmise aasta lõpus Riigi Teatajas avaldamiseks. Kehtiva määruse kohaldamata jätmist ei saa õigustada ka otstarbekuse, rahaliste vahendite tõhusa ja säästliku kasutuse põhimõtetega. Sellistest põhimõtetest tuleb

3-14-50181 7(8) lähtuda määruste vastuvõtmisel. Määruse nr 2 kehtivust ei mõjuta ka vastustaja väide, et seda määrust ei ole kunagi kohaldatud. Vastustajal tuleb õigusselguse ja õigusaktide korrastatuse huvides tunnistada määrused, mida ei kohaldata, kehtetuks.

25. KOKS § 541 näeb ette vallavanema sotsiaalsed garantiid, st hüvitise maksmise ametist vabastamisel. Kohtu hinnangul ei välista viidatud säte kohaliku omavalitsuse õigust näha oma volikogu ja vallavalitsuse liikmetele ette täiendavaid garantiisid. Seega on ametist vabastatud vallavanemal KOKS §-s 541 toodud tingimuste täitmisel õigus saada selles sättes ette nähtud hüvitisi, mis aga ei välista täiendava hüvitise saamise õigust ka volikogu määruse alusel. Täiendava hüvitise määramise õigus ei muuda KOKS § 541 sisutuks, sest see näeb ette nö seadusjärgse miinimumtaseme, millele on vallavanemal õigus, kuid kohaliku omavalitsuse õigusaktid ei näe ette soodsamat regulatsiooni.

26. KOKS § 49 lg 42 järgi ei või vallavanemale maksta sellist lisatasu, hüvitist või toetust ega rakendada tema suhtes selliseid soodustusi, mida volikogu ei ole otsustanud. Praegusel juhul tuleb hüvitise saamise õigus volikogu vastuvõetud määrusest. Ainuüksi asjaolu, et volikogu määrus näeb ette hüvitise ametist lahkuvale vallavanemale, samal ajal kui sellise hüvitise näeb ette ka seadus, ei too veel kaasa volikogu määruse õigusvastasust ja kohaldamata jätmise vajadust. Volikogu ei või piirata vallavanemale seaduses ettenähtud hüvitiste maksmist, keelatud pole aga seaduses ettenähtust suurema hüvitise või täiendaval alusel hüvitise määramine. Määruse nr 2 alusel hüvitise määramine ei too kaasa ka alusetut rikastumist, sest hüvitise määramiseks on olemas õiguslik alus – volikogu määrus.

27. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebajal puudub õigus saada paralleelselt samu hüvitisi. Samade hüvitistega on tegemist juhul, kui neid makstakse samadel asjaoludel. Kaebajale maksti otsusega nr 20 hüvitist kahel erineval alusel: esiteks KOKS § 541 lg 1 p 1 alusel 2 kuu ametipalga ulatuses seoses volituste tähtajalise lõppemisega, teiseks KOKS § 541 lg 3 alusel keskmise ametipalga 6-kordses ulatuses. KOKS § 541 lg 3 alusel makstakse hüvitist juhul, kui vallavanema ametist vabastamine toimub kohalike omavalitsuste ühinemise tõttu. Kaebaja selgituste kohaselt ühinesid praegusel juhul Kose ja Kõue vald. Määrusega nr 2 kinnitatud Korra p 2.1 näeb vallavolikogu poolt ametisse valitud isikule (vallavanem – vt Korra p 1) ametist vabastamisel ette 6 kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmise, kui vabastamine toimub volituste tähtaja lõppemisega ja uueks tähtajaks ametisse mitte kinnitamisega. Puudub vaidlus selle üle, et praegune olukord vastab sellistele tingimustele. Tegemist on KOKS § 541 lg 1 p-s 1 reguleerituga sama olukorraga, seega puudub kaebajal lisaks KOKS § 541 lg 1 p 1 alusel määratud 2 kuu ametipalga suurusele hüvitisele õigus saada täiendavalt Korra alusel 6 kuu ametipalga suurust hüvitist. Kaebaja saab nõuda täiendavat hüvitist vaid osas, mida määrati Korra p-s 2.1 ettenähtust vähem. Kuna kaebajale määrati ja maksti KOKS § 541 lg 1 p 1 alusel hüvitiseks 2 kuu ametipalk, Korra p 2.1 näeb ette 6 kuu ametipalga suuruse hüvitise, siis on kaebajal Määruse nr 2 alusel õigus nõuda täiendavalt 4 kuu ametipalga suurust hüvitist. KOKS § 541 lg 3 alusel määratud hüvitisega praegusel juhul arvestada ei saa, sest see määrati teistel asjaoludel ja alusel.

28. Kui KOKS § 541 lg 1 annab volikogule kaalutlusõiguse otsustamaks hüvitise suuruse üle, siis Korra p-ga 2 on vallavolikogu ise piiranud oma kaalutlusõigust ja näinud igal juhul ette 6 kuu ametipalga suuruse hüvitise maksmise. Seega ei pea kohus saatma asja vastustajale tagasi uue kaalutlusotsuse tegemiseks, vaid saab teha vastustajale kohustava ettekirjutuse konkreetses suuruses hüvitise määramiseks (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 3).

3-14-50181 8(8) Otsus ja menetluskulude jaotus

29. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse osaliselt, tunnistab Kose Vallavolikogu 03.12.2013 otsuse nr 20 õigusvastaseks osas, millega jäeti kaebajale määramata hüvitis Määruse nr 2 alusel, ja tühistab Kose Vallavolikogu 16.01.2014 otsuse nr 42. Samuti kohustab kohus vastustajat kaebajale määrama, välja arvutama ja välja maksma täiendava hüvitise tema

4 kuu ametipalga ulatuses. Kaebus jääb rahuldamata 2 kuu ametipalga suuruse hüvitise määramise ja väljamaksmise kohustamise nõudes.

30. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

31. Kaebaja ainsaks menetluskuluks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 44). Vastustaja taotleb menetluskulude väljamõistmist summas 1785 eurot 60 senti. Vastustaja menetluskulud koosnevad advokaadi osutatud õigusabiteenuse kuludest. Kuludokumentidena esitati 24.04.2014 arve nr 1463 ja 16.05.2014 arve nr 1477 ning nende maksmist tõendavad maksekorraldused (tl 107-108p). Kohtu hinnangul on vastustaja poolt menetluskulude kandmine tõendatud.

32. Kuna kohus rahuldab kaebuse umbkaudu 2/3 ulatuses, tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja riigilõiv 10 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

33. Vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Vallavalitsuse liikmetele hüvitise maksmist ning volikogu õigusaktide kehtivust ja kohaldamist puudutavad küsimused ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Sellises olukorras ei ole haldusorganil küll keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid nende kulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu 30.11.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reelika Lind Kohtunik

Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2015 ja Riigikohtu 11.04.2016 otsustega.