3-12-1251/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Viive Ligi ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 04.06.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1251 Haldusasi V K i kaebus Politseija Piirivalveameti 21.03.2012 otsuse nr 15.3-3/137-1 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja – V K Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja Margot Pellmas Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.12.2012 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V K i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 03.12.2012 otsus haldusasjas nr 3-12-1251 muutmata ja V K i apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 04.07.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

3-12-1251 2(8) taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kodakondsusja Migratsiooniamet (alates 01.01.2010 Politseija Piirivalveamet (PPA)) andis 14.06.1991 otsusega V K ile alalise elamisloa, mis 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) redaktsiooni muudatusega muutus pikaajalise elaniku elamisloaks. 2. PPA algatas 09.12.2011 V. Ki pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse ning teavitas sellest 28.12.2011 kirjaga (I kd, tl 19-20) menetluse adressaati. V. K esitas elamisloa kehtetuks tunnistamise asjaolude kohta 20.01.2012 oma arvamuse ja vastuväited (I kd, tl 21-27). 3. PPA tunnistas 21.03.2012 otsusega nr 15.3-3/137-1 (I kd, tl 32-41) V. Ki pikaajalise elaniku elamisloa nr EL103910543 alates 21.03.2012 kehtetuks. Haldusakti õiguslikeks alusteks on märgitud VMS § 16, § 241 lg 1 p 2 ja § 243.

V. K on sündinud 19.05.1971 Eestis ja ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Eestis elavad tema lähisugulased. Isa A. K on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja omab pikaajalise elaniku elamisluba, vend S. K on määratlemata kodakondsusega isik ja omab pikaajalise elaniku elamisluba. V. Ki alaealine poeg B. K (sünd. 2009) ja elukaaslane N. J on Eesti Vabariigi kodanikud. Narva Linnakohtu 26.07.2005 otsusega mõisteti V. K süüdi karistusseadustiku (KarS) § 263 p

1 (rahu või avaliku korra rikkumine vägivallaga) ja § 274 lg 1 (võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku suhtes vägivalla toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega) alusel ja karistati rahalise karistusega. Viru Maakohtu 14.12.2007 otsusega mõisteti V. K süüdi KarS § 263 p-de 1 ja 4 (rahu või avaliku korra rikkumine vägivallaga ja grupi poolt) alusel ja karistati rahalise karistusega. Harju Maakohtu 03.07.2008 otsusega mõisteti V. K süüdi KarS § 418 lg-te 1 ja 2 ning lg 4 p 1 (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseaduslik käitlemine) ja § 420 lg 1 (tulirelva helisummuti, laservõi öösihiku ebaseaduslik käitlemine) alusel ning karistati 5-aastase vangistusega tingimisi 5-aastase katseajaga. Viru Maakohtu 13.03.2009 otsusega mõisteti V. K süüdi KarS § 263 p 1 (rahu või avaliku korra rikkumine vägivallaga) alusel ning karistati vangistusega 11 kuud ja 4 päeva tingimisi 18-kuulise katseajaga. Tartu Maakohtu 22.02.2010 otsusega mõisteti V. K süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 - §

22 lg-te 1 ja 2 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine isiku poolt, kes on varem toime pannud samas jaos sätestatud kuriteo või narkootilise või psühhotroopse aine varguse, röövimise, ebaseadusliku sissevõi väljaveo, üleandmise või käitlemise kinnipidamiskohas, osavõtja) ja § 214 lg 2 p 4 (varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda ning see on toime pandud grupi või kuritegeliku ühenduse poolt) alusel ning karistati vangistusega 6 aastat ja 6 kuud. V. K kannab vabadusekaotuslikku karistust ning tema karistusaeg lõpeb 22.08.2016. Samuti on V. Ki karistatud väärteokorras 21 korda ning vanglas karistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras 4 korda.

V. Ki pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestatakse tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Ohuks avalikule korrale ja julgeolekule loetakse tema korduvat kriminaalkorras karistamist vara, avaliku korra ja rahvatervisevastase ning avaliku võimu esindaja suhtes toimepandud kuriteo eest. Kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks ning need on seotud vägivalla ja avaliku korra raske rikkumise-

3-12-1251 3(8) ga. Viru Vangla koostatud iseloomustuses on märgitud, et riskihindamise põhjal on isik avalikkusele ohtlik. Varasemalt mõistetud karistused ei ole täitnud oma eesmärki ning mingeid järeldusi ei ole V. K nendest enda jaoks teinud. Teda on vanglas karistatud vanglaametniku suhtes ebatsensuursete sõnade kasutamise, korraldustele mitteallumise ja keelatud esemete omamise eest. Eelnevast nähtub, et võimaluse korral eirab V. K jätkuvalt reegleid, suhtub üleolevalt kehtestatud normidesse ning ei ole usutav, et ta vabaduses hakkab elama õiguskuulekalt.

Otsuse tegemisel on arvestatud V. Ki Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja pereliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Arvestatud on asjaoluga, et V. Ki näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovituse Rec(2000)15 mõistes. Avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles V. Ki sidemed Eestiga. Elamisloa kehtetuks tunnistamine on vajalik, lähtudes riigi julgeolekust ja ühiskondlikust turvalisusest.

Korduvast kriminaalkorras karistamisest tulenevalt on põhjendatud alus arvata, et isik jääb ka edaspidi ohtlikuks. V. K on toime pannud narkootikumidega seotud kuriteo. Narkootikumidega seotud kuriteod on olemuselt suure hulga inimeste tervist kahjustavad ja seetõttu eriti ohtlikud. Riigi kohustus kodanike õigusi kaitsta kohustab tagama avaliku julgeoleku. Seda pole võimalik teha ilma nende vabadust riivamata, kes avalikku julgeolekut kahjustavad või ähvardavad. Riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu.

Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8 kaitseb välismaalastest kurjategijate õigust perekonnaja eraelule, võib riigil olla õigus välismaalasest kurjategija välja saata olenemata sellest, kas ta saabus riiki täiskasvanuna või väga noorena või on seal sündinud. Eestis elavad V. Ki elukaaslane ja alaealine poeg. V. K kannab vabadusekaotuslikku karistust alates 22.02.2010, seega ajast, kui ta poeg oli 4- kuune. V. Ki valitud kuritegelikust elustiilist tulenevalt peab poeg leppima elukorraldusega, kus isa saab avaldada kasvatuslikku mõju distantsilt ning seega ei saa elamisloa kehtetuks tunnistamine muuta olukorda senisest raskemaks.

Eestis elab V. Ki isa. Perekonnana võib olla käsitletav ka täisealiste laste ja vanemate vaheline suhe, kuid seda vaid juhul, kui nende vahel on tõendatud erakorraline sõltuvussuhe. V. Ki õigused perekonnaja eraelu puutumatusele on piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega. V. K on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning tema vanust arvestades ei teki tal ületamatuid raskusi kodakondsusjärgse riigi ühiskonda integreerumisel. Tema emakeel on vene keel, mistõttu ei teki tal töökoha leidmist ja integreerumist takistavat keelebarjääri.

Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei teki automaatselt olukorda, kus välismaalaselt võetakse ära Eestis viibimiseks vajalik seaduslik alus, vaid muutub isiku õiguslik staatus Eesti Vabariigis. Põhiseadusega kaitstavaid õigusi saab realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel, selleks ei pea tingimata omama pikaajalise elaniku elamisluba. V. Kil on võimalik taotleda erandina tähtajalist elamisluba Eestis.

4. PPA jättis 14.05.2012 vaideotsusega (I kd, tl 52-62) V. Ki 26.04.2012 vaide (I kd, tl 42- 51) rahuldamata. PPA on otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et Eestis elab V. Ki haige isa. Narvas elab ka V. Ki vend, kes saab isa eest hoolitseda. Kuna isa elab Eestis seaduslikult, on tal õigus Eesti Vabariigi poolt pakutavatele sotsiaalteenustele. Vangistusseaduse (VangS) §-st

76 ei tulene, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab välismaalasel olema kehtiv elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa olemasolu ei garanteeri tingimisi ennetähtaegset vanglast vabastamist. Kohtupraktika kohaselt on enne tähtaega vabastatud ka need välismaalased, kes ei oma Eestis viibimiseks seaduslikku alust peale kohtuotsusest tuleneva nõude. V. Kil on võimalus esitada taotlus ennetähtaegseks vabanemiseks ka elamisloata. Kui kohus peaks taotluse rahuldama ja ta vabastatakse vangistusest tingimisi katseajaga, siis tulenevalt kohtulahendist ja VMS § 43 lg 1 p-st 5 on tal Eestis viibimiseks seaduslik alus kuni

3-12-1251 4(8) katseaja lõpuni. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei võeta V. Kilt ära Eestis viibimiseks seaduslikku alust, sest temal kui välismaalasest kinnipeetaval ei pea VMS § 43 lg-st

3 tulenevalt olema vanglas viibimise ajal VMS § 43 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust.

5. V K esitas 14.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.03.2012 otsuse tühistamiseks, korrates peamiselt 20.01.2012 vastuväidetes ja 26.04.2012 vaides esitatud seisukohti. Kaebaja on sündinud ja elanud kogu elu Eestis. Alates aprillist 2005 elab ta vabaabielu Eesti Vabariigi kodaniku N. Jega, kes on samuti sündinud Eestis ning omandanud kõrghariduse Tartu Ülikoolis riigikeeles ja kellel on Eestis kindel töökoht. 2009 sündis kooselust poeg B. K. Kuni kaebaja kinnipidamiseni elasid nad kolmekesi XXXXX. N. J käib koos lapsega igal võimalusel kaebajaga kokkusaamistel Viru Vanglas.

Kaebajal on õigus ja kohustus alaealist poega kasvatada ja hoolitseda tema eest. Ka N. J selgitas, et nende ühine laps on kaebaja jaoks kauaoodatud poeg, pärast poja sündi kulutas kaebaja kogu vaba aja pojale, nende vahel on tugev side ning poja isast eraldamine (kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja edaspidine väljasaatmine Eestist) tekitab lapsele tugeva psüühilise trauma. Kaebaja 73-aastane isa elab Narvas ja vajab pidevat hoolt. Kaebaja ema on maetud Narva lähedale. Pärast kaebaja ema surma tekkisid isal tõsised terviseprobleemid südamega.

Kaebaja vend on samuti elanud kogu elu Eestis ning elab abikaasa ja kahe tütrega Narvas. Kaebajal on seega perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed Eestis. Kaebaja vabanemisel kavatsevad kaebaja ja N. J jätkata perekonnaelu, vormistada abielu ja kasvatada oma ühist last. Kaebaja väljasaatmisel osutub perekonnaelu jätkamine võimatuks, alaealine poeg jääb isa hoolitsuseta ning peab kasvama isata. Ehkki kaebaja viibib kinnipidamiskohas ning piirangud perekonnaja eraelu normaalseks elamiseks tulenevad juba sellest, omab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine mõju ka tema eraja perekonnaelule seeläbi, et võimalused ennetähtaegseks vabastamiseks on oluliselt kasinamad kui elamisloa kehtivuse korral.

PPA ei võtnud otsuse tegemisel arvesse elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaebajale ja tema pereliikmetele kaasnevate tagajärgede raskust. Kaebaja 3-aastane laps ei pea vastutama oma vanemate tegude eest. PPA ei arvestanud sellega, et elamisloa puudumise tõttu kaebaja väljasaatmisel on Eestist sunnitud lahkuma ka kaks Eesti Vabariigi kodanikku, sest kaebaja ja N. J ei soovi perekonda lõhkuda. 22.02.2010 karistati kaebajat vangistusega esmakordselt, perekonnast ja pojast eraldatuna inimese väärtushinnangud muutuvad. Kaebaja astub reaalseid samme oma tegude heastamiseks ning pere tuleviku parandamiseks, ta osaleb individuaalses täitmiskavas märgitud kursustel ja on riigikeele kursuste järjekorras.

PPA ei ole kaalunud kõiki asjaolusid kogumis ega arvestanud Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kaebaja väljasaatmine oleks perspektiivitu, kujutaks endast tõsist riivet perekonnaelu puutumatusele ega oleks proportsionaalne. Kaebaja poolt esile toodud asjaolud kaaluvad üles kuriteo raskuse ning kaebaja viibimine Eestis tuleb legaliseerida.

6. PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud, ent see ei ole takistanud kuritegeliku käitumise jätkamist. Kaebajal on tugevad perekondlikud sidemed Eestis, kuid arvestades tema rikkumiste raskust, eelkõige tulirelva omamist ning narkootiliste ainetega kaubitsemist, on kaebaja eraellu sekkumine avaliku korra kaitsmise ja edasiste kuritegude ärahoidmise huvides õigustatud. Põhiseadusega kaitstavaid õigusi saab kaebaja realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel, mis ei anna talle niivõrd ulatuslikke õigusi kui pikaajalise elaniku elamisluba ning aitab riigil efektiivsemalt kontrollida Eestis elamisloa alusel elavaid isikuid. Vastustaja on hinnanud otsuse mõju kaebaja perekonnaelule ning leidnud, et perekonnaelu riive ei kaalu üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest. Otseselt vaidlustatud otsus kaebaja pereelu ei mõjuta, sest ta viibib vanglas ning normaalse pereelu elamine on tal seetõttu niikuinii võimatu. Asjaolu, et kaebaja

3-12-1251 5(8) on sündinud Eestis, elanud siin kogu elu, tema perekond ja lähisugulased asuvad siin ning ema on maetud Eestisse, ei kaalu üles kaebaja enda teadlikust tegevusest põhjustatud ohtu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele. Kaebaja on kuritegusid sooritanud pikema aja vältel olenemata määratud karistustest. Organiseeritud grupiviisiline narkootiliste ainete suures koguses käitlemine on väga tõsine kuritegu, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja pikaajalise viibimise õiguse piiramine on vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend.

7. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2012 otsusega V. Ki kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. VMS § 241 lg 1 p 2 annab PPA-le võimaluse tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb muu hulgas sellel põhjusel elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.

Vaidlustatud otsuses on välja toodud kõik asjaolud, mida otsuse tegemisel arvestati, piisava põhjalikkusega on esitatud nii faktilised asjaolud kui ka õiguslik regulatsioon. Kohus ei nõustu väitega, et PPA on eiranud õigusaktides, sh PS-s sätestatud nõudeid ning EIK praktikat. Vastustaja on kaalunud kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis ning jõudnud õigetele järeldustele. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et isiku korduvalt kriminaalkorras karistamine tahtlike kuritegude, sh narkokuritegude (organiseeritud grupiviisiline narkootiliste ainete suures koguses käitlemine) toimepanemise eest näitab isiku suhtumist õiguskorda, ühiskondlikesse väärtustesse ning tunnustatud moraalinormidesse, millest tulenevalt kaebaja peab taluma seadustes sätestatud piiranguid.

Kaebaja on korduvalt toime pannud erinevaid tahtlikke süütegusid (väärtegusid ja kuritegusid), lisaks on ta ka kinnipidamisasutuses viibides toime pannud rikkumisi, mille eest on teda korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Kaebajat võib lugeda isikuks, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning see oht kaalub üles kaebaja õiguse perekonnaelule. Otsus kaebaja perekonnaelu otseselt ei mõjuta, sest kaebaja viibib vanglas. Otsusest nähtuvalt on pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestatud otsuse mõju kaebaja perekonnaelule.

Kaebaja perekondlikke sidemeid Eestis ei ole keegi kahtluse alla seadnud, kuid samas on vastustaja arvestanud ka kaebaja rikkumiste raskust ning leidnud, et kaebaja eraellu sekkumine on õigustatud avaliku korra kaitseks ning edasiste kuritegude ärahoidmiseks. Riigile on jäetud pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ulatuslik kaalutlusruum, mis tuleneb nii rahvusvahelistest kui siseriiklikest õigusnormidest. Elamisloa puudumine ei ole takistuseks kinnipeetava ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamiseks. Kaebajale määratud karistuse tähtaeg lõpeb 22.08.2016 (6 aasta ja 6 kuu pikkune vanglakaristus).

Praegu ei ole võimalik prognoosida, kas kaebaja võidakse tulevikus ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada või kannab ta karistuse lõpuni. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole väärtustanud talle antud õigushüve pikaajalise elaniku elamisloa näol, kuid tal säilib õigus taotleda tähtajalist elamisluba, elada pärast vanglast vabanemist Eestis koos oma perekonnaga tähtajalise elamisloa alusel ning seaduskuuleka käitumisega tõestada positiivseid muudatusi. Vastustaja on asja lahendamisel järginud Riigikohtu 20.06.2012 otsuse nr 3-3-2-1-12 seisukohti, sisustanud ohu avalikule korrale ja julgeolekule ning teostanud kaalutlusõigust kooskõlas seadusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-12-1251 6(8) 8. V K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada PPA 21.03.2012 otsus. Kohus nõustus otsuses vastustaja seisukohtadega ja kordas neid oma otsuse põhjendavas osas, kuid suurema osa kaebaja seisukohtadest jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta. Halduskohus ei hinnanud PPA otsuse õiguspärasust kontrollides vajaliku põhjalikkusega kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist PPA poolt. Halduskohus ei andnud hinnangut sellele, et otsuse langetamisel jättis PPA tähtsust omavad asjaolud tähelepanuta.

Need asjaolud jättis tähelepanuta ka halduskohus. Kaebaja viidatud Riigikohtu praktikale vaatamata ei kaalunud PPA ega halduskohus kaebaja väljasaatmise perspektiive. Kui väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb isiku viibimine Eestis legaliseerida elamisloa alusel. PPA ega halduskohus ei andnud mingit hinnangut sellele, et kaebaja väljasaatmisel on Eestist sunnitud lahkuma ka kaks Eesti Vabariigi kodanikku – N. J ja B. K, sest kaebaja ja N. J ei ole nõus perekonda lõhkuma. Kohus ei andnud hinnangut kaebaja perekonnaelu jätkamise võimalikkusele vanglast vabanemisel ilma kehtiva elamisloata.

Nii vastustaja kui kohus viitasid võimalusele realiseerida oma põhiõigusi tähtajalise elamisloa alusel. Kaebaja esitaski PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse, kuid 01.11.2012 teavitas PPA kaebajat kavatsusest jätta taotlus läbi vaatamata. Kaebaja ei nõustu vastustaja ja kohtu seisukohaga, et elamisloa puudumine ei ole takistuseks ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastamiseks. Selleks, et kinnipeetaval tekiks reaalne võimalus vabaneda elektroonilise järelevalve kohaldamisega või tingimisi enne tähtaega, peab kinnipeetaval olema kehtiv elamisluba, sest vastasel juhul ei saa tema suhtes käitumiskontrollinõudeid kohaldada.

Seda kinnitab ka kohtupraktika (nt kriminaalasjad nr 1-08-13236; 1-08-7172). Seega võib tingimisi enne tähtaega vabastamist sooviva isiku elamisloa kehtetuks tunnistamine rikkuda tema õigusi. Väidetavalt on vastustaja menetletavas asjas järginud Riigikohtu lahendi nr 3-3-2-1-12 seisukohti. Kaebaja kohtuga ei nõustu ja leiab jätkuvalt, et PPA ei ole otsuse tegemisel üldse arvesse võtnud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi pereliikmete jaoks. Vaatamata kaebaja ja N. Je selgitustele pole PPA analüüsinud, kui raskeid tagajärgi põhjustab kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja võimalik Eestist väljasaatmine kaebaja, tema elukaaslase ja poja jaoks.

Ka ei ole analüüsitud, kui palju koormab PPA valitud abinõu kolmandaid isikuid. Võttes arvesse kaebaja isa vanust ja terviseseisundit, on raske prognoosida, mis temast saab, kui poeg saadetakse Eestist välja. Asjaolu, et kaebaja isal on ka teine poeg, ei anna alust jätta arvesse võtmata kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi isa jaoks.

9. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolu, et halduskohus on nõustunud PPA seisukohtadega, ei tähenda, et kohus oleks jätnud kaebajaga seotud asjaolud tähelepanuta ja sellest tulenevalt teinud ebaõige otsuse. Vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole kaebajast lähtuvaks ohuks peetud mitte kuritegude toimepanemist iseenesest, vaid nende retsidiivsust, hulka ja aja jooksul ohtlikumaks muutumist, kuritegude seotust narkootikumidega ning seda laadi kuritegude tõenäosust tulevikus korduda. Lisaks kuritegudele on kaebajat karistatud trahvidega väärteoasjades, ohu suurust mõjutab käitumine kinnipidamiskohas.

Ohtlikkuse põhjendamisel on arvesse võetud ka Viru Vangla arvamust. Otsuses on selgitatud, milliseid väärtusi on elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaalutud. Asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine võib muuta isiku tuleviku ebakindlaks ja edaspidi võib isiku Eestis elamise võimalus sõltuda erandkorras tähtajalise elamisloa andmisest, ei tähenda, et otsus oleks ebaõige. Otsuses on käsitletud kaebaja vanusest tulenevat võimalust integreeruda teise riigi ühiskonda, perekonnaeluga seonduvat, sidemeid Eestiga ning leitud, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub need üles.

Otsusest nähtuvalt on PPA arvestanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebaja ja tema perekonnaliikmete jaoks, kuid leidnud, et perekonnaelu riive ei kaalu üles vajadust kaitsta Eesti riigi julgeolekut ja avalikku korda kaebajast lähtuva ohu eest. Asjaolu, et isik on sündinud Eestis ja siin elavad tema lähisugulased,

3-12-1251 7(8) ei ole iseenesest põhjuseks, mis tingiks pikaajalise elaniku elamisloa kehtima jäämise. EIK on korduvalt leidnud, et kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Tähtajalise elamisloa alusel saab samuti realiseerida kõiki perekonnaelust tulenevaid õigusi ja VMS § 214 lg-d 1 ja 2 võimaldavad kinnipidamisasutuses viibival isikul vastavat taotlust esitada ka Eestis. VMS võimaldab anda erandina tähtajalise elamisloa ka kuriteo toime pannud välismaalasele, kuid elamisloa andmist kaalutakse vastava menetluse käigus. Asjaolu, et kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus on 20.12.2012 jäetud läbi vaatamata, ei tähenda, et ta ei võiks edaspidi tähtajalise elamisloa taotlust esitada. Viru Vanglalt saadud teabe kohaselt tekib kaebajal ennetähtaegse vabanemise võimalus seoses elektroonilise valvega 22.05.2013. VangS-st ei tulene, et kinnipeetav, kellel puudub elamisluba, ei saa kohtu kaudu taotleda ennetähtaegset vabanemist. Kaebaja Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Otsuse tegemisel on hinnatud kõiki asjaolusid, otsus on kaalutletud ja seadusega kooskõlas. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on arvestatud põhiseaduslikke piire, seadusandja määratletud eesmärke ja otstarbekust. 10. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks teatas PPA, et 24.04.2013 esitas kaebaja taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks, 12.06.2013 abiellus kaebaja N. J-Kiga ning PPA 04.07.2013 otsusega nr 2023674992/TE anti kaebajale tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 03.07.2015. PPA leiab, et nende asjaolude valguses ei ole apellatsioonkaebuse väited enam aktuaalsed. 11.

V. K märgib 29.05.2014 menetlusdokumendis, et ta jääb apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade ja nõuete juurde. Tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamine ei muuda tagantjärele asjaolu, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei arvestanud PPA tähtsust omavate asjaoludega, mistõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus ei ole jätnud kaebaja väiteid tähelepanuta ning PPA ei ole jätnud otsuse tegemisel oluliste asjaoludega arvestamata. 13. VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamisel tuleb haldusorganil teha kindlaks isikust lähtuv oht ja seejärel langetada kaalumisotsus, kas avalik huvi kaalub üles isiku erahuvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 3). PPA on asunud vaidlustatud otsuses põhjendatult seisukohale, et kaebaja kujutab endast VMS § 241 lg 1 p 2 mõttes reaalset ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Halduskohus on seda seisukohta kontrollinud ning andnud oma hinnangu ohu tõenäolisusele. Ringkonnakohtul ei ole alust asuda halduskohtust erinevale seisukohale. 14. Riigikohus selgitas 27.02.2014 otsuses nr 3-3-1-1-14 (vt p-d 24, 26), et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise peamiseks eesmärgiks on teiste isikute põhiseaduslike õiguste ja riigi julgeoleku kaitsmine. VMS § 241 lg 1 koosmõjus lg-ga 3 alusel tehtav otsus on kaalutlusotsus, mille tegemisel on haldusorganil lai kaalutlusruum. Asjaolude väärtustamise kontrollimisel sekkub kohtuvõim oluliselt täitevvõimu tegevussfääri ja ebaõigele väärtustamisele saab seetõttu tugineda üksnes ilmselge meelevaldsuse tuvastamise korral. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse peamiseks argumendiks ongi see, et kaebaja arvates ei ole PPA kaebaja eraja perekonnaeluga seonduvatele asjaoludele pööranud piisavalt tähelepanu ning on neid väärtustanud ebaõigesti. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ning jagab halduskohtu seisukohta, et PPA ei ole kaalutlusreegleid rikkunud. PPA on piisava põhjalikkusega analüüsinud kaebaja perekonnaja eraelu riive intensiivsust, ning seisukohta, et kaebajast läh-

3-12-1251 8(8) tuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule kaalub üles kaebaja tahte säilitada pikaajalise elaniku elamisluba ja riive perekonnaja eraelule, ei saa pidada meelevaldseks. Muu hulgas on PPA otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja saab oma põhiseadusest tulenevaid õigusi realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel. Praeguseks ongi see võimalus realiseerunud, sest kaebajale on väljastatud tähtajaline elamisluba. 15. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets