3-13-1689/50 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. juuni 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-13-1689 Kohtuasi A.P. kaebus Tallinna Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Teerika Martisen Asja läbivaatamine

Kohtuistung 29.05.2014

RESOLUTSIOON Jätta A.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 07.07.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.07.2013 koostati Tallinna Vanglas vastus nr 5-18/16207 (I köite lehed 5-6), millega jäeti rahuldamata A.P. poolt 29.01.2013 toimunud kukkumise, raskete asjade kandmisele sundimise ja tema olukorda üksnes halvendanud arstiabi andmisega seoses 08.05.2013 esitatud 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise taotlus. Veel on toimikusse esitatud: Väljavõte A.P. kõigist pöördumistest ajavahemikul 01.09.2012 kuni 31.05.2013 koos dokumendihaldusprogrammi väljatrükkidega (I köite lehed 64-71). Meditsiiniosakonna juhataja kohusetäitja poolt tema pöördumistele 06.06.2013 antud vastused (I köite lehed 7-8). Koopia tervisekaardist (I köite lehed 93-210). Teise üksuse juhi e-kiri koos saatmiskavadega (II köite lehed 2-5 ). Väljatrükid e-kontakti 29.01.2013, 01.03.2013 1 ja 11.03.2013 tehtud sissekannetest (II köite lehed 6 ja 30-32). Vanglateenistuse ametniku Ahti Naaritsa e-kiri, milles ta väidab, et ei mäleta enam midagi 28.03.2013 toimunu kohta (II köite leht 36).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 02.08.2013 koostas A.P. kaebuse (I köite leht 1-4), milles palus oma kahju hüvitamise nõude kohta tehtud otsus tühistada, tunnistada õigusvastaseks trepi liivatamata, turvalisuse tagamata ja arstiabi osutamata jätmises ja kannatuste tekitamises seisnenud Tallinna Vangla tegevused ning mõista mittevaralise kahju eest välja 10 000 euro suurune hüvitis. Tallinna Halduskohtu 05.12.2013 kohtumääruse (I köite lehed 19-20) järgselt edastati kaebus 31.12.2013 (I köite leht 23) Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja lahendamiseks. Kaebaja väidetel kukkus ta 29.01.2013 õhtul jalutama minnes esimese ja teise korruse vahelisel liivatamata trepil ning lõi tugevalt oma selja ja jala ära, kuid järgmisel päeval toimunud vastuvõtul soovitas arst ainult füüsilise harjutusi, mis olukorda veelgi halvendasid. Lisaks kirjeldas ta ka oma hilisemaid asjade kandmise tõttu tekkinud kannatusi ja arsti ignoreerivat käitumist ning leidis, et vastustaja õigusvastase tegevusega kahjustati tema tervist ja alandati inimväärikust. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks koostatud täienduses (I köite leht 41) väitis kaebaja, et 5000 euro ulatuses tuleneb tema nõue vanglaametnike tegevusest ja 5000 euro ulatuses halduskohtumenetluse korras lahendamisele mittekuuluva vangla tervishoiutöötajate tegevusest. Seejuures ta täpsustas, et nõuab liivatamata trepi tõttu tekkinud trauma tagajärjel tervisele tekkinud kahju ja kannatuste eest 3000 eurot, 28.03.2013 asjade kandmisele sundimisest tulenenud valu ja väärikuse alandamise eest 1000 eurot ning 1000 eurot selle kahju eest, mis tekkis tema tervisele ja inimväärikusele, kuna teda ei viidud 03.03.2013 ja 11.03.2013 arsti vastuvõttudele.

3. Tallinna Vangla vastuses (I köite lehed 60-62) paluti kaebust mitte rahuldada ja leiti, et kaebaja õigusi pole rikutud ning talle vangla süül kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kukkumisega seotud kahju osas ei peetud kaebaja väiteid trepi liivatamata jätmise ja vigastada saamise kohta usutavateks ja märgiti, et ta ise pole püüdnud kahju tekkimist ära hoida liivatamise küsimuses vangla poole pöördumise, trepil käsipuu kasutamise ning talviseid olusid arvestava ettevaatlikuma liikumisega. Kaebaja tervisekaarti kannetele toetudes leiti, et vangla on täitnud oma kohustused, uuringud tõendavad üksnes vanusest tulenevaid muudatusi ning tema väited valu, tervisele kahju tekitamise ja inimväärikuse alandamise kohta on otsitud ja tõendamata. 28.04.2014 koostatud täienduses (II köite lehed ) peeti kaebust ilmselgelt pahatahtlikuks ja otsituks. Seejuures paluti jätta kaebaja väide arstile saamiseks valvurile esitatud palve kohta tähelepanuta, kuna ta pole seda haldusmenetluse käigus välja toonud ning lisati, et valvuri selgituste kohaselt oli trepile tehtud libedusetõrjet, kaebaja kukkus selle kõige alumiselt astmelt ja keeldus pakkumisest arsti juurde minna. Veel selgitati erakorralise arstile pöördumise ja ravijärjekordadega seonduvat ning märgiti, et kaebaja poolt nimetatud registreeritud vastuvõtud on talle võimaldatud. Käru mittevõimaldamise osas märgiti, et vanglal pole kärusid, mida kinnipeetavatele anda, nad tassivad oma asju ise ja saavad seda teha vajadusel ka mitu korda käies.

4. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatu juurde. Kaebaja väitis, et trepil oli küll käsipuu, kuid ta libises enne trepile astumist ega jõudnud sellest haarata. 03.03.2013 ja 11.03.2013 arsti vastuvõtule mitteviimise kohta esitatud väite osas ta arusaadavaid selgitusi ei andnud märkides üksnes, et tema pidevat rääkimist oma hädade üle ei võta keegi kuulda ning avaldas rahulolematust arstide tegevusele uuringute mitteteostamisel. Vangla esindaja jäi selle juurde, et libedusetõrje oli tehtud ning pidas selgusetuks seda, millest tulenevalt kaebaja selg ikkagi valutab, kui ta ise väidab, et tal on radikuliit.

Tunnistaja M.M. ütles, et viis kaebaja 29.01.2013 jalutama ja mäletab, et üleval trepi esimesele astmele astudes ta libises ning kukkus selja ja vasaku külje peale. Veel mäletas ta, et kaebaja kurtis valu, kuid keeldus pakkumisest arstile minna ja läks jalutama. Trepi kohta selgitas ta, et see on betoonist ja muutub külmaga libedaks ning kinnitas, et trepile oli küll visatud graniiti, kuid suhteliselt vähe ja seal oli kohti, kus võis libiseda.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et kaebaja jalutama minnes tõepoolest trepil libises ning asjade teise kambrisse üleviimiseks ei antud talle käru. Seega vajavad lahendust küsimused, kas kukkumine toimus vangla süül, kas käru võimaldamata jätmine ja väidetav arsti vastuvõttudele mitteviimine oli õiguspärane ning kas tema tervisele ja väärikusele sai seeläbi üldse tekkida rahas hüvitatavat mittevaralist kahju.

6. Kinnipeetavate järelevalvega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 66. Selle esimene lõige kohustab järelevalve korraldama viisil, mis tagab seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli kaebaja kukkumise põhjustanud trepile küll puistatud libeduse tõrjeks graniidipuru, kuid see võis kohati ka libe olla. Seega ei ole vangla tegevus olnud täiel määral kooskõlas vangistusseaduse § 66 lg-st 1 tuleneva kohustusega korraldada kinnipeetavate järelevalve nii, et oleks tagatud muuhulgas ka nende ohutus. See pole aga veel piisav alus selleks, et kohus saaks kaebuse vastava tuvastamisnõude eraldiseisvana rahuldada. Halduskohtupraktikas juurdunud seisukohtade järgi oleks see lubtud vaid juhul, kui sellega aidatakse soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus ja vältida jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Antud juhul pole see aga võimalik, sest kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas.

7. Tuvastamisnõude kõrvale on kaebaja esitanud ka libedal trepil kukkumisest tervisele põhjustatud 3000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Ta väidab, et lõi vangla süül kukkudes tugevalt ära oma selja ja jala, kuid vaatamata palvetele teda meditsiinitöötaja juurde ei viidud ja vajalikku arstiabi pole ta saanud. Kinnipeetava ravimisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 49 lg 1, § 52 lg 1 ja §

53 lg 1 kehtestavad, et vanglas viibivate isikute tervishoiuteenus tuleb korraldada tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivate sätete alusel ning ööpäevaringselt tagatakse neile üksnes vältimatu abi kättesaadavus. Vältimatu abi mõiste sisaldub eelnimetatud seaduse §-s 5 ja tähendab tervishoiuteenust, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Tunnistaja kinnitusel leidis kukkumine tõepoolest aset, kuid kaebaja ise keeldus kohesest arstiabist ja läks väidetavast valust hoolimata hoopis jalutama. Kohtuistungil ei eitanud kaebaja ka ise, et toimis just nii. Seega ei saanud tema olukord vahetult peale kukkumist kuidagi olla niisugune, mis tingimata nõudnuks vanglateenistuse ametnikelt koheselt vältimatu abi osutamise korraldamist. Tervisekaardi kannetest nähtuvalt on arst ta juba järgmisel päeval läbi vaadanud, tuvastanud parema põlveõndla kerge valulikkuse ja minimaalse turse ning määranud röntgenuuringu, mille tulemused näitasid üksnes mõõdukaid degeneratiivseid muutusi. 08.03.2013 on tehtud tervisekaarti sissekanne ka lülisamba nimmeosa röntgeniülesvõtte kohta ning märgitud seejuures, et tegemist on väikeste degeneratiivsete muutustega. Arstid on talle soovitanud valu korral küsida paracetamoli tabletti ning venitus-lõdvestus harjutuste tegemist, ergonoomilisi asendeid ja tegevusi. Mingeid just 29.01.2013 toimunud kukkumisega seonduvaid tagajärgi kaebaja jalale ja seljale ei nähtu ka tervisekaardi hilisematest kannetest. Selle varasemad kanded aga kinnitavad, et ta on juba alates 01.02.2010 korduvalt oma põlvedest tulenevate probleemidega vangla meditsiiniosakonda pöördunud ning viidanud seejuures nii traumadele kui varasemast jalgpallimängust tulenevatele liigesevigastustele.

16.07.2010 ja 31.08.2010 uuriti teda ka SA Ida-Viru Keskhaigla ortopeedi poolt ning tuvastati algavad artroosimuutused, väheväljendunud sünoviiti ja Bakeri tsüsti põlveõndlas.

8. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2.

Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda süülise väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid seda saab teha üksnes proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Sama seaduse § 7 lg-tes 1 ja 4 ning võlaõigusseaduse § 127 lg-tes 1 ja 4 kehtestatust tulenevalt on vastava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel on tuvastatud. Lisaks nõuab riigivastutuse seaduse § 13 lg 1, et hüvitise suuruse määramisel arvestataks muuhulgas objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust ja eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekkimisel.

Viimatinimetatud tulenevad võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 3, milledes on ette nähtud tervise kahjustamisega seotud kahjuhüvitise vähendamine, kui kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus aitasid kahju tekkimisele kaasa. Antud juhul on kinnitust leidnud üksnes kinnipeetava järelevalve piisavas ulatuses tagamata jätmises seisnenud avaliku võimu õigusvastane tegevus. Puuduvad aga ülejäänud olulised tingimused – kahju tekkimine tema tervisele või väärikusele vangla tegevusetuse tagajärjel. Kaebajale on arstiabi osutatud ning tema tervisekaardi väljavõtte sissekannetest ei nähtu midagi niisugust, mis viitaks sellele, et 29.01.2013 toimunud kukkumine võis kahjustada tema tervist sellisel määral või tekitada niisuguseid kannatusi, mida on põhjust rahaliselt hüvitada.

Siinkohal väärib tähelepanu kaebuses ja kohtuistungil esitatud kaebaja väide, et ta teavitas vanglaametnikke pidevalt libedast trepist. Sellest väitest ja tema tervisekaarti tehtud varasematest sissekannetest järeldub, et talle pidi nii oma põlve seisukord ja sellest tuleneda võiv traumaoht kui libeduse võimalikkus hästi teada olema ning tal tulnuks sellega arvestada ja ka ise libedal pinnal kõndides tavapärasest ettevaatlikum olla.

9. Veel pole kaebaja rahul sellega, et 28.03.2013 ühest elukorpusest teise viimisel vastati käru palumisele keelduvalt ja sunniti oma asju ise kandma ning nõuab seeläbi oma tervisele ja väärikusele tekitatud kahju eest 1000 euro suurust hüvitist. Vanglasisese paigutamisega seonduvat reguleerib vangistusseadus ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“. Ehkki seejuures on kehtestatud üksnes üldised põhimõtted ega ole määratletud, kuidas täpselt tuleb toimida kinnipeetava ühest vangla osakonnast või hoonest teise paigutamisel tema juures kambris olevate asjadega, saab siiski järeldada üheselt vaid seda, et tal tuleb need ise kokku panna ja endaga kaasa võtta. Üheski õigusaktis pole ette nähtud kinnipeetava õigust nõuda asjade teise kohta viimiseks käru ega vanglale kohustust see talle võimaldada. Seega on asjade kandmise kohta antav korraldus igati seaduslik ning sellega ei alandata kinnipeetava väärikust. Antud juhtumi puhul ei saa kaebaja ennast õigustada ka terviseprobleemile viitamise läbi, sest tema tervisekaardi kannetest ei nähtu mingeid viidatud aja ja sündmusega seotud pöördumisi. 03.04.2013, seega peaaegu nädal hiljem on ta küll kaevanud ägeda seljavalu üle ja saanud diclaci süsti, kuid täpsemaid selgitusi sissekanne ei sisalda. 15.04.2013 vastuvõttudel pole arstid samuti seondanud tema nimmeprobleeme selle konkreetse sündmusega, vaid on märkinud hoopis, et tegemist on provotseerivalt käituva hüpohondrilise patsiendiga, kellel on raskusi korrale allumisega ning kelle episoodilistest nimmevaludest paranemist takistab negatiivne hoiak ja võimalik haiguskasu.

10. Lisaks libeduse tõttu kukkumisest ja raskete asjade kandmisest tekkinud kahju hüvitamise nõuetele soovib kaebaja ka 1000 euro suuruse kahju hüvitamist, mis on tekkinud väidetavalt seetõttu, et 03.03.2013 ja 11.03.2013 ei viidud teda arsti vastuvõtule. Eelnevalt juba viidatud vangistusseaduse § 52 lg-s 1 ja § 53 lg-s 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetavale ööpäevaringselt tagatud vaid vältimatu abi kättesaadavus ning muud abi osutatakse vastavalt tervishoiuteenuse korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Seega kehtivad ka vanglas ravijärjekorrad ning kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda iga terviseprobleemi korral kohest arstile pääsemist. E-kontakti andmete kohaselt on vanglaametnik 01.03.2013 ja 11.03.2013 registreerinud ta seljavalu kaebusega arsti vastuvõtule. Tervisekaardi andmetel on vastuvõtud toimunud vastavalt 04.03.2013 ja 11.03.2013. Mõlemal korral on kaebaja kurtnud 29.01.2013 toimunud kukkumisega seonduva nimmevalu üle, kuid 07.03.2013 tehtud uuring on näidanud vaid degeneratiivseid ehk ealisi muudatusi. Miski ei tõenda, et vastuvõtt pidi toimuma ka 03.03.2013 või, et sellel kuupäeval oli tekkinud niisugune olukord, mis nõudnuks tervishoiutöötajate vältimatut sekkumist ning abi kohese osutamata jätmise tõttu sai kahjustada nii tema tervis kui väärikus. Kohtuistungil ei osanud ta ka ise sel kuupäeval arstile saamise vajadust põhjendada ning viitas üksnes sellele, et tema palveid uuringute tegemiseks ei võeta kuulda.

11. Kaebaja väidetest nähtuvalt ei ole ta muuhulgas rahul ka vangla tervishoiutöötajate tegevusega uuringute teostamisel ja ravi osutamisel. Kohus on kaebuse puuduste kohta koostatud määruses talle juba selgitanud, et Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-69-10 avaldatud seisukohast tulenevalt on tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine maakohtu pädevusse kuuluv eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ning vastavad valdkonnaseadused. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kehtestatu kohaselt otsustab riigi poolt rahastatava tervishoiuteenuse, uuringu, ravimi, meditsiinilise abivahendi ja muu sarnase vajalikkuse üle vangla volitatud tervishoiutöötaja. Tegemist ei ole vanglateenistuse ametnike ja halduskohtu pädevuses olevate avalik-õiguslike küsimuste lahendamisega. Seetõttu on kõik tervishoiutöötajate tegevusse puutuvad väited asjakohatud ja jäävad tähelepanuta.

12. Eeltoodud järeldustel on vangla jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse põhjendatult rahuldamata. Alust pole ka ühelgi tema kohtule esitatud nõudel ning Tartu Halduskohus peab jätma kaebuse seetõttu täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla menetluskulude kohta dokumente ja taotlust ei esitanud. Seega jäävad tema võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 27.10.2015 lahendiga 27. novembril 2015