3-13-70174/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 03.06.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-70174 Haldusasi A.C.i kaebus Terviseameti 04.09.2013 otsuse nr 6.3-6/275 tühistamise nõudes ja Terviseameti kohustamise nõudes A.C.i 23.04.2013 taotluse rahuldamiseks või alternatiivselt Terviseameti kohustamiseks selle taotluse uueks lahendamiseks. Menetlusosalised Kaebaja – A.C., volitatud esindajad Tõnu Meidra ja Sven Veltmann; Vastustaja – Terviseamet, volitatud esindaja Tõnu Kaur. Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 03.06.2014 arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Asjaolud

1. A.C., kes on Vene Föderatsiooni kodanik, esitas 23.04.2013 Terviseametile taotluse enese tervishoiutöötajana registreerimiseks Eestis.

2. 30.05.2013 saatis Terviseameti registreerimislubade spetsialist Julia Müristaja A.C.ile teavituse, milles teavitas võimatusest registreerida A.C.i eriarstina ning palus isikult täiendavat seisukohta.

3. 07.06.2013 edastas THOR Advokaadibüroo A.C.i ja Linda HIV Sihtasutuse nimel Terviseametile seisukoha, milles mh esitati seisukohad õigusaktides sätestatud nõuete osas.

4. 05.09.2013 edastati THOR Advokaadibüroole Terviseameti 04.09.2013 otsus nr 6.3-6/275, millega keelduti A.C.i Eestis infektsioonhaiguste eriarstina registreerimast.

5. 03.10.2013 esitas A.C. esindajate vahendusel tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) §-s

621 ettenähtud menetlust järgides vaide Sotsiaalministeeriumile, millega nõudis Terviseameti 04.09.2013 otsuse nr 6.3-6/275 tühistamist ja Terviseameti kohustamist.

6. 11.11.2013 tegi Sotsiaalministeerium vaideotsuse nr 3.2-1.1/4721, millega jättis A.C.i vaide rahuldamata.

7. 10.12.2013 saabus Tallinna Halduskohtule A.C.i kaebus Terviseameti 04.09.2013 otsuse nr 6.3- 6/275 tühistamise nõudes ja Terviseameti kohustamise nõudes A.C.i 23.04.2013 taotluse rahuldamiseks või alternatiivselt Terviseameti kohustamiseks selle taotluse uueks lahendamiseks.

Kaebuse sisu

8. Kaebuse esitaja leiab, et Terviseameti 04.09.2013 otsus nr 6.3-6/275 rikub tema subjektiivseid õigusi ning on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane. Terviseameti 04.09.2013 otsus rikub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 1 ja HMS § 57 lg-s 1 toodud kohustusi. HMS § 55 lg 1 alusel saab pidada Terviseameti otsuse motivatsiooni ebaselgeks ja põhjendusi vastuoluliseks. Terviseameti 04.09.2013 otsus on kaalutlusvigadega, nõuetekohaselt põhjendamata ning piirab põhjendamatult kaebuse esitaja võimalusi enese registreerimiseks Eesti Vabariigis tervishoiutöötajana. Seejuures jääb tervikuna ebaselgeks faktiliste ja õiguslike asjaolude seos, mille alusel on Terviseamet taotluse rahuldamisest keeldunud. Terviseamet on rikkunud HMS-s sätestatud uurimispõhimõtet ja kaebaja ärakuulamispõhimõtet ning teostanud ebaõigesti kaalutlusõigust. Terviseamet ei ole kaebaja taotlust tähtaegselt lahendanud ning on otsuse langetanud 43 päeva hiljem, kui TTKS § 30 lg 2 ette näeb. Otsuses märgitud vaidlustamisviide on eksitav. Terviseamet on rikkunud haldusmenetluses menetlusja vorminõudeid määral, mis toob HMS § 58 kohaselt kaasa haldusakti tühistamise.

8.1. A.C. on läbinud Vene Föderatsioonis arstitõppe ning talle on omistatud üldarsti kutsekvalifikatsioon. Eesti ENIC/NARIC asutus on teinud 04.04.2013 ettepaneku tunnustada eelnimetatud haridusdokumenti magistrikraadile vastava kutsekvalifikatsioonina. Seega on kaebaja arstikutse baasharidus omandatud Eestis sätestatuga võrreldavas mahus. Terviseamet möönab, et ainult eriarsti õppe alusel ei ole võimalik isikut registreerida, kuid välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse (VKTS) § 13 lg 2 alusel saab isik tõendada oma kutsekvalifikatsiooni kohasust Eestis nõutavaga olukorras, mil tema läbitud õppekava erineb kestuselt ja sisu poolest Eestis nõutavast õppekavast, oma tööalase tegevusega. Terviseamet on seisukohal, et 31.12.2010 seisuga oli A.C. kõrvaldanud Vene Föderatsioonis infektsioonhaiguste arstina töötamisega oma puudujäägi, võrreldes Eestis sätestatud hariduslike nõuetega. Seega tuleb lugeda, et alates 31.12.2010 oli A.C. omandanud kvalifikatsiooni, mis vastab täielikult Eesti infektsioonhaiguste eriarsti kvalifikatsioonile.

8.2. Sotsiaalministri 24.11.2008 määrusega nr 71 kehtestatud "Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord" (Kord) § 4 lg 2 p 3 kohaselt peab taotleja olema registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eriarstina. Selle kvalitatiivse nõude A.C. täidab, sest isik on alates 31.07.2007 töötanud Vene Föderatsioonis infektsioonhaiguste arstina kuni 19.04.2012. Puudub mistahes põhjendus andmaks konkreetsele normile sellist tõlgendust, nagu seda teeb Terviseamet. Terviseamet on oma hinnangutes vastuoluline - ühelt poolt on Vene Föderatsiooni töökogemus piisav, et korvata isiku hariduslikke puudujääke, kuid samas ei saa arvestada sama töökogemust 3. aastase järjestikkuse töötamise tingimuse täitmisel. Terviseameti tõlgendus on Korra eesmärki piirav.

8.3. Kaebaja on seisukohal, et Korra § 4 lg 2 p 3 on ebaproportsionaalne ning vastuolus põhiseadusega. Vaidlustatud sättega on registreerimise nõudeks kehtestatud 3 aastat eriarstina töötamist 5 aastasel perioodil. Normi sellise ajalise piirangu eesmärki ei õnnestunud kaebajal välja selgitada. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata Korra § 4 lg 2 p 3. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja jätta menetluskulud vastaspoole kanda.

Vastustaja vastulause

9. Terviseameti arvates esitab kaebaja hulga deklaratiivseid väiteid ilma igasuguse tõenduseta, milles seisneb Terviseameti toimepandud rikkumine HMS § 55 lg 1 tähenduses. Terviseameti haldusaktis on märgitud nii selle andmise faktiline kui õiguslik alus kui ka kaalutlused. Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust, vaidlustamise tähtaega ega too kaasa muid õiguslikke tagajärgi (HMS § 57 lg 2). Terviseameti arvates ei ole haldusmenetluse tähtajast mitte kinnipidamine samuti käsitletav haldusakti vormistusnõudena. Kaebaja esitas taotluse registreerimiseks 24.04.2013 ja otsus taotluse osas tehti 04.09.2013, kuid kaebaja ei selgita, kuidas on ettenähtust pikem menetlusaeg või haldusakti põhjenduses menetlusaja pikkuse osas selgituse puudumine põhjuslikus seoses mitteõiguspärase haldusaktiga.

9.1. Isiku tervishoiutöötajana registreerimise menetlus on menetlus, mis algab alati ja ainult isiku initsiatiivil ja toimub ainult isiku esitatud dokumentide ja andmete alusel. Selleks esitab isik alati kirjaliku taotluse ja lisab selle juurde kõik vajalikud dokumendid – haridust ja töötamist tõendavad dokumendid. Menetlust ei alustata enne, kui isik ei ole esitanud kõiki andmeid, mida otsustamiseks vajatakse. Seega on isikule registreerimismenetluses tagatud maksimaalne ärakuulamine, haldusmenetlus algabki isiku ärakuulamisega. Antud juhul taotles kaebaja enda registreerimist infektsioonhaiguste eriarstina ja vastavalt sellele esitas ka kõik oma kvalifikatsiooni ja töökoormust tõendavad dokumendid.

Seega oli isikul teada, millise teabe ta peab enda kohta haldusorganile tegema kättesaadavaks. Kaebaja ei ole halduskohtule esitanud mitte ühtegi dokumenti või teatanud sellise dokumendi või andmete olemasolust, mis tõendavad tema kvalifikatsiooni või töökogemust, millest haldusorgan ei ole olnud teadlik, mida haldusorgan ei ole kaebajale mitteküllaldaselt tagatud ärakuulamisõiguse tõttu haldusakti andmisel arvesse võtnud. Isiku ärakuulamisõigus ei ole abstraktne õigus, vaid seotud rangelt isiku suhtes läbiviidava menetluse eesmärgi ja sisuga.

Antud juhul käib tegelikult vaidlus ainult selle üle, kas Terviseamet on õigesti kohaldanud kehtivat õigust ja kas konkreetne säte on kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Kumbki neist küsimustest ei ole lahendatav isiku ärakuulamisõiguse raames. Isiku ärakuulamisõigusel on oluline kaal diskretsiooniliste otsuste korral. Isiku tervishoiutöötajana registreerimise otsustamisel on diskretsioon väga väike. Registreerimise otsustamisel kontrollitakse, kas isik on registreerimise taotlemise hetkeks täitnud konkreetsel eriarstlikul erialal registreerimiseks kehtestatud tingimused.

Ainsaks diskretsiooniks on VKTS § 13 lg-s 2 sätestatud tingimus, mille kohaselt välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni oluliste erinevuste korral, milleks võib olla nii sisuline erinevus õppekavas kui ka ajaliselt lühem õppeperiood, peab haldusorgan tegema kindlaks, kas taotleja on töökogemuse käigus omandanud teadmisi ja oskusi, mis olulisi erinevusi osaliselt või täielikult katavad. See tähendab seda, et kui tööalane kogemus on küllaldane, saab lugeda isiku kutsekvalifikatsiooni tõendatuks. Seda on Terviseamet ka arvesse võtnud.

Diskretsiooniulatus on väike, kuna Eesti on Euroopa Liidu liikmesriigina kohustatud üle võtma valdkonda reguleerivad õigusaktid. Asjakohane õigusakt on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv 2005/36/EÜ 7. septembrist 2005 (Direktiiv). Tegemist on EL põhiõiguse – isikute vaba liikumise - tagamisega tervishoiutöötajatele, mis põhineb tervishoiutöötajate harmoneeritud kutsekvalifikatsioonidel ning kutsekvalifikatsioonide vastastikusel tunnustamisel. Sellest tulenevalt ei saa Eesti Vabariik kolmandatest riikidest hariduse omandanud isikute kutsekvalifikatsioonide tunnustamisel rakendada laialdast diskretsiooni.

9.2. Terviseamet on seisukohal, et kehtivat õigust on rakendatud korrektselt. Isiku registreerimise otsustamisel Eestis tuleb juhinduda isiku õiguslikust seisundist Eesti seaduste, mitte Vene Föderatsiooni seaduste kohaselt või Vene Föderatsioonis isikul olnud õiguslikust seisundist. Isikul, kellel puudub Eestis kehtestatud kvalifikatsiooninõude kohane seisund (eriarsti kutsekvalifikatsioon), ei saa tekkida ka sellele seisundile vastavat töökogemust. Nõutav on mitte igasugune abstraktne töökogemus, vaid töökogemus eriarstina. Kaebaja kaebus saaks olla põhjendatud vaid juhul, kui Korra § 4 lg 2 p 3 sõnastusest puuduks sõna „eriarstina“. Kaebaja võrdlus Eesti Vabariigis hariduse omandanud isiku registreerimismenetlusega ei ole korrektne. Direktiivi art 3 p 3 kohaselt käsitletakse kolmanda riigi väljastatud kutsekvalifikatsiooni tõendavaid dokumente kvalifikatsiooni tõendava dokumendina juhul, kui selle omanikul on selle liikmesriigi territooriumil, kes tunnustab seda kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti art 2 lg 2 alusel, selle liikmesriigi tõendatud kolmeaastane töökogemus asjaomasel kutsealal. See osutab, et Eesti kohaldab ühesugust 3-aastast töötamise nõuet nii oma riigi kodanikele kui ka teise riigi kodanikele, kui nad on omandanud hariduse väljaspool Euroopa Liitu. Seega käsitletakse Eesti õiguses isikuid ühetaoliselt. Kui Vene Föderatsiooni kodanik omandaks eriarsti kvalifikatsiooni Tartu Ülikoolis, oleks ka temal õigus saada tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse samasugustel alustel teiste Tartu Ülikooli lõpetanutega. Terviseamet on seisukohal, et 3-aastase töötamise nõue ei ole vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Nõue on kooskõlas Direktiiviga. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda.

Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

10. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaevatud otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada menetluslike ja formaalsete rikkumiste tõttu. Kaebaja on välja toonud, et tema arvates on kaevatud otsuse põhjendus ebaselge ja vastuoluline; otsuses on vigane vaidlustamisviide; asja menetlemisel on rikutud kolmekuulist menetlustähtaega; Terviseamet on kohaldanud puudulikult uurimispõhimõtet ning rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kohus vastab kaebaja pretensioonidele ülaltoodud järjekorras. Terviseameti kaevatud otsus on üheselt selge ja arusaadav.

Otsuses on toodud õiguslikud alused eriarstina registreerimiseks tervishoiutöötajate riiklikus registris ning õiguslik ja faktiline analüüs ning haldusorgani kaalutlused Korra § 4 lg-s 2 sätestatud tingimuste kontrollimisel. Otsuse vaidlustamisviide ei ole vigane. Terviseamet on korrektselt viidanud sotsiaalministrile vaide esitamise võimalusele HMS §-s 75 sätestatud tähtaja jooksul või halduskohtule kaebuse esitamise võimalusele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 kohaselt. Vaidlustamisviites viite tegemine TTKS §-le 621 ei oleks viite sisu muutnud, kuivõrd ka sellisel juhul tulnuks vaide esitamisel lähtuda menetlustähtaegade osas HMS §-st 75 ja kaebuse esitamisel halduskohtule HKMS §-st 46 – vaide esitamise puhul sotsiaalministrile ei ole tegemist kohustusliku kohtueelse menetlusega.

Niisiis tuleb tõdeda, et viidates TTKS sätte asemel HMS ja HKMS asjakohastele sätetele, tegi Terviseamet akti adressaadi jaoks täpsema ja vajalikuma vaidlustamisviite, kui oleks seda olnud viitamine üksnes TTKS sättele. Isegi kui Terviseameti otsuse vaidlustamisviide oleks olnud vigane, ei saaks see omada mõju haldusakti kehtivusele, vaid võiks olla argument üksnes haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhistamisel (HMS § 57 lg-d 2 ja 3). Vaidlus puudub selles, et kaebaja taotluse menetlemisel on Terviseamet rikkunud TTKS § 30 lg-s 2 sätestatud registreerimisotsuse tegemiseks ettenähtud kolmekuulist tähtaega.

Selles osas on haldusmenetlus ja Terviseameti viivitamine olnud õigusvastane. Kuid selline viivitus ei too kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, sest eelnimetatud menetluslik rikkumine ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist (HMS § 58). Kui isikul tekkis Terviseameti viivituse tõttu kahju, on tal õigus pöörduda vastavasisulise kahju hüvitamise nõudega halduskohtu poole. Terviseamet ei ole kohaldanud puudulikult uurimispõhimõtet ega rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Seda asjaolu kinnitab fakt, et kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud tõendeid, mida ta haldusmenetluses ei esitanud.

Esitatud ei ole ka selliseid argumente, mida haldusmenetluses ei esitatud ning mis võiksid seetõttu tingida diskretsiooniõiguse ebaõige kohaldamise Terviseameti poolt. Kaebuse esitaja on saanud esitada oma seisukohad Terviseametile lisaks esialgsele taotlusele ja sellega koos esitatud tõenditele (tl 59-69) Terviseametile 07.06.2013 adresseeritud kirjas (tl 21- 22). Poolte vahel on sisuline vaidlus küsimuses, kas Terviseamet on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud Korra § 4 lg 2 p-i 3 ning kas see säte on põhiseadusega kooskõlas. Selle vaidluse lahendamise kontekstis ei oma uurimispõhimõtte ja ärakuulamispõhimõtte perfektne järgimine haldusorgani poolt olulist tähendust.

11. Kaebaja on seisukohal, et Terviseamet on otsuse langetamisel kohaldanud vääralt kaalutlusõigust, kuivõrd taotleja huvid on jäänud kaalumata. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. TTKS § 30 lg 1 kohaselt kohaldatakse TTKS §-s 29 (Euroopa Liidu liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis ja Šveitsis omandatud kvalifikatsiooniga isik) nimetamata välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isiku registreerimise suhtes TTKS § 28 lõikeid 1–2 ja 5–6. TTKS § 30 lg 2 sätestab, et Terviseamet võrdleb sellise registreerimist taotleva isiku kvalifikatsiooni Eestis nõutavaga, kontrollib kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud andmete õigsust ning teeb registreerimisotsuse kolme kuu jooksul TTKS § 28 lg-s 1 nimetatud dokumentide esitamisest arvates. Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise korra kehtestab sotsiaalminister. Korra § 4 lg 2 kohaselt loetakse eriarsti kvalifikatsioon vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada eriarstina kui ta: 1) on läbinud arstiõppe, mis vastab Korra § 4 lg 1 p-le 1; 2) on läbinud eriarstiõppe, mis vastab Tartu Ülikooli seaduse § 7 lg-te 2 ja 5 alusel kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele ja 3) on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eriarstina. Vastavalt TTKS § 30 lg-le 4 ei registreerita isikut tervishoiutöötajana, kui ta on esitanud teadvalt valeandmeid või kui isiku kvalifikatsioon ei vasta Eestis sellel erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile. Eelnevast nähtuvalt piirdub Terviseameti diskretsioon kontrolliga, kas isik on menetluses esitanud teadvalt valeandmeid ning kas tema kvalifikatsioon vastab Eestis sellel erialal töötamiseks nõutavale kvalifikatsioonile. Kaevatud otsusest nähtuvalt ongi Terviseamet vastavate andmete kontrolli läbi viinud. Kohtule jääb arusaamatuks, milliseid kaebaja huve oleks Terviseamet kaebaja arvates pidanud lisaks kaaluma. Kaebaja ainuke huvi konkreetses menetluses saab olla tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kandmine, millise huvi kaalumine toimubki Tervishoiuameti poolt läbi talle pandud kontrollikohustuse täitmise.

12. Terviseameti 04.09.2013 otsus on materiaalselt õiguspärane – Terviseamet on Korra § 4 lg 2 p-i 3 õigesti tõlgendanud ja kohaldanud. Korra § 4 lg 2 p 3 sõnastuse kohaselt loetakse eriarsti kvalifikatsioon vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsiooniga ja isik võib Eesti Vabariigis töötada eriarstina kui ta on registreerimistaotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eriarstina. Viimatiöeldu tähendab, et isikul peab olema viimase viie aasta jooksul järjestikune tööstaaž 3 aastat eriarstina, omades töötamise ajal eriarsti kvalifikatsiooni Eesti seadusandluse tähenduses.

Kui isikul on töötamise ajal eriarsti kvalifikatsioon Eesti seadusandluse tähenduses alles omandamisel, ei saa isik samaaegselt töötada eriarstina Korra § 4 lg 2 p 3 mõttes. Riigikogu võttis 19.06.2008 vastu VKTS-i, millega võeti Eesti õigusruumi üle Direktiiv (vt ka seletuskiri sotsiaalministri määruse “Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord” eelnõu juurde, kättesaadav http://eelnoud.valitsus.ee lehelt). Direktiivi preambula p 12 kohaselt käsitleb direktiiv teistes liikmesriikides omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamist liikmesriikide poolt.

Direktiivi art 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse Direktiivi kõigi liikmesriigi kodanike suhtes. Seega on Direktiiv reeglina kohaldatav üksnes Euroopa Liidu kodanike ja Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud kutsekvalifikatsioonide suhtes. Kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kelle kutsekvalifikatsioon on omandatud Vene Föderatsioonis. Direktiivi preambula p 10 kohaselt ei loo Direktiiv takistusi liikmesriikide võimalusele tunnustada oma korra kohaselt kolmandate riikide kodanike poolt väljaspool Euroopa Liidu territooriumi omandatud kutsekvalifikatsioone.

Igasuguse tunnustamise puhul peab igal juhul järgima teatud kutsealale kehtestatud koolituse miinimumnõudeid. Direktiivi art 3 lg 3 sätestab, et kolmanda riigi väljastatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente käsitletakse kvalifikatsiooni tõendava dokumendina juhul, kui selle omanikul on selle liikmesriigi territooriumil, kes tunnustab seda kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti art 2 lg 2 alusel, selle liikmesriigi poolt tõendatud kolmeaastane töökogemus asjaomasel kutsealal. Eelnevast nähtuvalt on Terviseamet tõlgendanud Korra § 4 lg 2 p-i 3 kooskõlas Direktiivi art 3 lg-ga 3 – töökogemuse arvessevõtmisel saab arvestada üksnes seda töökogemust, mil isikul oli tunnustava riigi (konkreetsel juhul Eesti Vabariigi) seadusandluse kohaselt olemas vastava eriala kvalifikatsioon.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kui tõlgendada Korra § 4 lg 2 p-i 3 nii, nagu seda on teinud Terviseamet, puudub kaebuse esitajal 3- aastane töökogemus eriarstina taotluse esitamisele eelnenud 5 aasta jooksul ning kaebaja taotlus tuleb TTKS § 30 lg 4 alusel jätta rahuldamata. Kaebaja viited erinevatele Euroopa Kohtu lahenditele on käesoleva vaidluse kontekstis asjakohatud, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole Euroopa Liidu kodanik. Seetõttu ei ole tema suhtes kohaldatavad ka Euroopa Liidu isikute ja teenuste vaba liikumise ja asutamisõiguse põhimõtted ega ka Euroopa Kohtu poolt antud tõlgendused nende õiguste ja vabaduste kohaldamisel.

Kaebajal puuduvad Euroopa Liidu kodaniku õigused, mis tulenevad Euroopa Liidu Toimimise Lepingust.

13. Kaebaja on seisukohal, et Korra § 4 lg 2 p 3 on vastuolus põhiseadusega, kuna rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. Sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv (põhiseaduse § 15 lg 1 lause 2). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on oma 03.07.2008 määruses asjas nr 3-4-1-9-

08 p-des 15-16 selgitanud sätte asjassepuutuvust järgmiselt: „Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral.“ Et Terviseamet on kaebaja taotluse jätnud rahuldamata, tuginedes just Korra § 4 lg 2 p-le 3, on viidatud norm vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Kui kohus tunnistaks Korra § 4 lg 2 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätaks selle kohaldamata, siis tuleks kohtul kaevatud Terviseameti otsus tühistada. Nii tuleb kohtul kontrollida Korra § 4 lg 2 p 3 põhiseaduspärasust.

Korra § 4 lg 2 p 3 on kooskõlas põhiseadusega. On tõsi, et isikuid, kes on omandanud eriarsti kutse väljaspool Eesti Vabariiki, Euroopa Liidu liikmesriiki, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriiki või Šveitsi, koheldakse Korra § 4 lg 2 p-ga 3 erinevalt isikutest, kes on sellise kutse omandanud Eesti Vabariigis. Et kaebuse esitaja ei ole haridust omandanud ei Euroopa Liidu liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis ega Šveitsis, puudub kohtul vajadus analüüsida nimetatud riikides omandatud ja kolmandas riigis omandatud hariduse ja kutsekvalifikatsiooni tunnustamise erisusi Eesti Vabariigi seadusandluse kohaselt. Nii tuleb kohtul võtta seisukoht, kas eriarstide erinev kohtlemine tervishoiutöötajate riiklikusse registrisse kandmisel tulenevalt sellest, kas vastav eriharidus on omandatud Eestis või välisriigis Korra § 2 p 2 tähenduses, on põhjendatud. Kohtu hinnangul on eelnevalt kirjeldatud isikute erinev kohtlemine õigustatud, kuna selleks on mõistlik põhjus – rahvatervise kaitse ja ohutuse tagamine, tarbijakaitse ja tarbijate usalduse ning teenuse kvaliteedi tagamine Eesti Vabariigis. Eesti Vabariigil puudub igasugune kontroll selle üle, kuidas ja millistel tingimustel harib välisriik eriarste ning omistab neile arstikutseid. Selline kontroll on Eesti Vabariigil üksnes siseriikliku haridustaseme ja omistatava eriarsti kutse kvalifikatsiooni üle. Nii on Eesti riik seadnud välisriigi eriarsti kvalifikatsiooni tunnustamisele tööstaaži lisatingimuse, lähtudes ülekaalukast avalikust huvist ning kohtu hinnangul on see põhjendatud ja proportsionaalne seatud eesmärgi (tagada rahvatervise kaitse ja ohutus, tarbijakaitse ja tarbijate usaldus ning teenuse kvaliteet) suhtes.

14. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaevatud Terviseameti 04.09.2013 otsus on õiguspärane. Kaebus jääb rahuldamata. Menetlusosaliste ülejäänud argumentide kohta ei pea kohus vajalikuks seisukohta kujundada, kuivõrd need ei saa asja lahendamisel omada olulist tähendust. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik