3-14-50732/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

3. juuni 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-50732

Haldusasi

Jaak Reinomägi kaebus Viru Vangla toimingute ja

kodukorra p 11.1.1 õigusvastasuse tuvastamiseks ning

vanglale ettekirjutuste tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jaak Reinomägi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Jaak Reinomägi

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.05.2014 esitas vahistatu J. Reinomägi Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks ja vanglale kohustava ettekirjutuse tegemiseks.

Vaidlustatavateks toiminguteks olid kaebuse kohaselt toimingud, mis seisnesid kaebaja 14.02.2014

Tallinnasse haigla vastuvõtule mittekonvoeerimises, ravimite mitteandmises, arstile registreerimise

aegadest mitteteavitamises ja arsti vastuvõttudele mittetoimetamises, Ida-Viru Keskhaiglasse

toimetamisel haigusloo mittekaasaandmises, vastustes ebaõigete väidete esitamises, tomofoni

mittevastuvõtmises ja selle väljalülitamises, tomofoni ja raadio kasutamise mittevõimaldamises

ajavahemikul 13.02.2014 kuni 04.04.2014 ning teise osakonda ümberpaigutamata ja teise

kontaktisiku alluvusse üleviimata jätmises. Kaebaja palus kohtult samuti, et kohus teeks vanglale

ettekirjutuse üksuse juhi K. Luuri ametikohalt taandamiseks ja tema üleviimiseks teise osakonda.

Veel palus kaebaja kohtul tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla kodukorra punkt 11.1.1, kuna see

ei reguleeri aegu, millal kinnipeetavad oma õigusi realiseerida saavad ning teha vanglale ettekirjutus

kontaktisiku poole pöördumise aegu reguleeriva haldusakti andmiseks.

Koos kaebusega esitas J. Reinomägi ka taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest põhjusel, et ta sai

kuni vahistamiseni ainult töötu abiraha ja töövõimetuspensioni, omab ligikaudu 3000 euro ulatuses

võlgnevusi, kinnisvara ja hoiused tal puuduvad ning lähedaste toetusi vajab ta esmatarbevahendite

ostmiseks.

2. Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määrusega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata ja teda ei

vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Kaebajat kohustati tasuma riigilõivu summas

15 eurot, juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1.

Määruse põhjenduste kohaselt oli kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte järgi tema menetlusabi

taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (04.01.2014-04.05.2014) sissetulek 150,24 eurot, millest

vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 ei kuulu mahaarvamisele ühtegi summat, sest kaebaja ei ole sel

perioodil teinud kulutusi elektriseadme kasutamiseks, samuti ei ole tema arvelt maha võetud

summasid, mis kuuluvad hoiustamisele vabanemisfondis või kinnipidamisele rahaliste nõuete

täitmiseks (VangS § 44). HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe

kuu sissetulek on seega 75,12 eurot (150,24/4x2), mis on igati piisav 15 euro suuruse riigilõivu

tasumiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED.

3. J. Reinomägi esitas 25.05.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.05.2014. a määruse

tühistamiseks ning palus end täielikult riigilõivu tasumisest vabastada.

Määruskaebuse kohaselt piirab riigilõivu tasumise nõue kaebaja kaebeõigust, mis tuleneb PS §-st

15. Lisaks sellele on halduskohus vaidlusaluse määruse tegemisel kaebaja arvates jätnud teostamata

uurimisprintsiibi ja arvestamata Riigikohtu varasematest lahenditest tulenevad seisukohad selle

kohta, et riigilõivu tasumise küsimuses tuleb sissetulekust maha arvestada ka kauplustes tehtud

ostudele kulunud summad, mis tagavad kinni peetava isiku õigusi. Samuti oleks halduskohus

pidanud arvestama Riigikohtu seisukohaga, et kinni peetaval isikul, kellel puudub kindel sissetulek,

peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma alles selline rahasumma, et ta saaks osta hügieenitarbeid,

telefonikaarte, kirjatarbeid jms.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

5. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebajal tuleb tasuda riigilõivu 15 eurot, kuna

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks on

75,12 eurot, mis on oluliselt suurem summa, kui 15 eurot ja võimaldab kaebajal seega 15 euro

suurust riigilõivu tasuda.

Halduskohus on põhjendatult viidanud ka alates 01.01.2012 kehtivale HKMS §-le 112 lg 1 p-le 1,

mille kohaselt menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest

tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ja mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile. Seega ei oma kinni peetavale isikule menetlusabi andmisel enam tähtsust see, kuidas

kaebaja ise oma maksuvõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures ise

arvestatavaks peab.

6. Mis puudutab määruskaebuses tehtud viiteid varasemale Riigikohtu praktikale kinni peetavate

isikute riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuses, siis kõik need viited on tehtud sellistele

Riigikohtu lahenditele, mis selgitasid riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise küsimust eelmise

HKMS-i redaktsiooni kehtivuse ajal, so ajal, kui kehtis HKMS § 91, mis sätestas, et isiku taotlusel

võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui

kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

Alates 01.01.2012 kehtiv HKMS-i regulatsioon riigilõivu tasumisest vabastamise kohta erineb

oluliselt varasemast regulatsioonist ja nagu juba viidatud, ei võimalda HKMS § 112 lg 1 p 1 isikule

menetlusabi anda juhul, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel

ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate

ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ja mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

Seetõttu on vastavalt sellele muutunud ka kohtupraktika.

Isikukonto väljavõttest nähtuval kinni peetava isiku vabaks kasutamiseks oleva raha jäägil kaebuse

ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel ei ole enam määravat tähendust,

samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejale peab pärast

riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste

tegemiseks (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrus haldusasjas

nr 3-7-1-3-61-12 ja Tartu Ringkonnakohtu 05.03.2012. a määrus haldusasjas nr 3-11-1214). Samuti

ei näe HKMS § 112 lg 1 p-l 1 põhinev kohtupraktika enam ette võimalust ja vajadust asuda kinni

peetava isiku riigilõivu tasumisest vabastamise küsimuse otsustamisel hindama seda, mida ta

vangla kaupluses kulutusi tehes sealt ostis.

Nagu juba eelnevat märgitud, arvestatakse menetlusabi andmisel kõigepealt kaebaja taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetulekuga ja selle baasil arvutatud isiku kahekordse

keskmise ühe kuu sissetulekuga, millest on kinni peetava isiku puhul maha arvatud kulutused

elektriseadmete kasutamisele ja summad, mis kuuluvad hoiustamisele vabanemisfondis või

kinnipidamisele rahaliste nõuete täitmiseks. Kui sellisel viisil arvutatud isiku kahekordne keskmine

ühe kuu sissetulek on suurem, kui tasumisele kuuluv riigilõivusumma, siis kaebajat riigilõivu

tasumisest ei vabastata.

7. Halduskohus on õigesti kaebaja nelja kuu sissetulekuna arvestanud 150,24 eurot vaatamata

sellele, et tegemist ei olnud stabiilse sissetulekuga. Nimelt on Riigikohtu halduskolleegiumi

12.03.2012. a määruses asjas nr 3-7-1-3-61-12 selgitatud, et kinni peetava isiku maksejõulisuse

hindamisel tuleb sissetulekuna arvestada kõiki laekumisi tema vanglasisesele isikuarvele, sh nii

regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne

kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh

menetluskulu). Seega ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamisel oluline, kas kinnipeetava sissetulek

on stabiilne või mitte, so ei tehta vahet sellel, kas menetlusabi taotlejale on raha laekunud töötasu

näol, eraisikute ülekannetena või muul viisil.

9. Ringkonnakohus ei pea asjakohaseks ka J. Reinomägi väidet, et 15 euro suuruse riigilõivu

nõudmine piirab ebamõistlikult tema PS §-st 15 tulenevat kaebeõigust. PS §-st 15 tulenev õigus

pöörduda kohtusse ei ole absoluutne ning seda on varasemalt möönnud ka Riigikohus, selgitades, et

seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades

sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt. näiteks Riigikohtu 09.05.2006. a lahend asjas

nr 3-4-1-4-06). Riigikohtu üldkogu 17.03.2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 märgiti, et ka

menetlusökonoomia on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku õigusväärtus.

Järelikult võib kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamist õigustada

menetlusökonoomia põhimõttega, sest riigilõivu tasumise kohustuse kehtestamine võimaldab

vähemalt mingilgi määral ära hoida põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist kohtutes,

mis muidu võiks kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele enam pakkuda tõhusat

õiguskaitset mõistliku aja jooksul, kuna põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste piiramatu

esitamise võimalus pikendab ilmselgelt kohtumenetlusi ja suurendab põhjendamatult töö hulka.

Käesoleval juhul nõutakse kaebajalt 15 euro suuruse riigilõivu tasumist, milline summa on väiksem,

kui tema HKMS § 112 lg 1 p-i 1 alusel arvutatud kahekordne keskmine kuusissetulek.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka 15 euro suuruse riigilõivu tasumise nõudmine haldusasjas

kaebuse esitamisel olla õigusvastane ja vastuolus PS §-ga 15, sest Riigikohus on oma 17.07.2009. a

lahendis nr 3-4-1-6-09 asunud seisukohale, et PS-ga ei ole vastuolus isegi haldusasjas

määruskaebuse esitamiselt 200 krooni (12,78 eurot) riigilõivu nõudmine, kuna tegemist ei ole nii

suure summaga, et selle tasumise kohustus võiks ilmselgelt ebaproportsionaalselt piirata isiku

õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse.

Kui isikule menetlusabi andmise piiranguid ei esine (HKMS § 112) ja esineb alus isikule

menetlusabi andmiseks (HKMS § 111), siis võimaldatakse menetlusabi, sh riigilõivu tasumise

kohustusest osalist või tervikuna vabastamist ka kinni peetavatele isikutele.

10. Eelnevast tulenevalt jääb J. Reinomägi määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

19.05.2014. a määrus muutmata.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/