3-13-2473/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Madis Ernits ja Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 03.06.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2473 Haldusasi Aleksei Maksimovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksei Maksimovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksei Maksimov Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Aleksei Maksimovi 21.04.2014 esitatud määruskaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määrus Aleksei Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebuse tagastamise osas (resolutsiooni p 1). 2. Anda Aleksei Maksimovile menetlusabi ning vabastada ta riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a määruse peale 25.02.2014 määruskaebuse esitamisel. 3. Jätta muutmata Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määrus riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (resolutsiooni p 2). 4. Jätta rahuldamata Aleksei Maksimovi 21.04.2014 esitatud riigi õigusabi taotlus. 5. Jätta rahuldamata Aleksei Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebus ja jätta muutmata Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a määrus Aleksei Maksimovi kaebuse tagastamise kohta (resolutsiooni p 1).

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse p-de 2 kuni 5 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määrus ei ole p-i 1 osas edasi kaevatav (HKMS § 206 lg 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20.12.2013 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi kaebus (tl 2-2p) Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 200 000 eurot. Kaebuse kohaselt tekitas vangla nelja toiminguga kaebajale mittevaralist kahju, sundides teda neljal korral (28.07.2013, 16.11.2013, kaks kuupäeva märkimata) täielikult lahti riietuma ilma meditsiinitöötaja juuresolekuta. Kaebaja leidis, et vangla tegevus solvas tema au ja väärikust ning alandas elementaarseid

2 õigusi. Kaebaja taotles iga õigusvastase tegevusega tekitatud kahju eest 50 000 eurot. Kaebaja palus anda talle õigusabi riigi arvel, kuna tal ei ole vahendeid ja puudub sissetulek.

2. Tartu Vangla teatas 06.01.2014 vastuses (tl 8) kohtunõudele, et A. Maksimov on esitanud vanglale taotluse (tl 9-10p) hüvitada temale 28.07.2013 täieliku lahtiriietumisega toimunud läbiotsimise käigus tekitatud kahju summas 50 000 eurot, milline taotlus jäeti vangla 17.12.2013. a otsusega nr 1-13/186-3 (tl 11-11p) rahuldamata. Vangla selgitas, et A. Maksimov esitas 18.10.2013 eestikeelse taotluse ja 06.11.2013 samasisulise venekeelse taotluse, milliseid menetleti ühes menetluses. Vangla märkis, et A. Maksimov on esitanud vanglale 22.11.2013 taotluse hüvitada talle 16.11.2013 lahtiriietumisega teostatud läbiotsimisega tekitatud kahju summas 200 000 eurot ja selle nõude menetlus ei ole veel lõppenud ning rohkemate kordade eest ei ole A. Maksimov vanglalt hüvitist taotlenud.

3. Tartu Halduskohus jättis 07.01.2014. a määrusega (tl 12-13) käiguta A. Maksimovi kaebuse 28.07.2013 Tartu Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (resolutsiooni p 1) ning andis puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 2). Ülejäänud nõuete osas tagastas kohus A. Maksimovi kaebuse (resolutsiooni p 3). Kohus märkis, et kaebuse materjalidest ja Tartu Vangla vastusest nähtuvalt on kaebajal läbitud vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus ainult nõude osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist seoses 28.07.2013 toimunud õigusvastase täieliku lahtiriietumisega. 16.11.2013 toimingu osas ei ole käesolevaks hetkeks kohtueelne menetlus kahju hüvitamise nõude osas veel lõppenud. Seega on kohtu hinnangul kaebaja pöördunud kohtusse ennatlikult. Kohus leidis, et kaebajal on kolme kahju hüvitamise nõude osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, mille osas kuulub kaebus tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus märkis, et juhinduvalt riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg-st 2 kuulub 50 000 euro suuruse nõude esitamisel tasumisele riigilõiv 750 eurot. A. Maksimov ei ole lisanud kaebusele tõendit riigilõivu tasumise kohta, seda ei nähtu ka e-riigikassast. Kohus märkis, et kui kaebaja leiab, et tal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks, on tal õigus esitada kohtule taotlus riigilõivust vabastamiseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebusest üheselt arusaadav, kas A. Maksimov soovib saada riigi õigusabi. Kohus selgitas, et A. Maksimovil on võimalik halduskohtu kaudu taotleda riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses.

4. 13.01.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi määruskaebus (tl 19-19p), milles ta märkis, et ei mäleta kahe lahtiriietumise täpseid kuupäevi, kuid need toimusid 2013. a sügisel. Kaebaja leidis, et kuna vangla on 28.07.2013 taotluse rahuldamata jätnud, siis teeb ta seda ilmselt ka teiste juhtumite puhul. Seetõttu palus kaebaja võtta menetlusse kaebus kõigi nelja episoodi osas. 13.01.2014 saabus Tartu Halduskohtusse venekeelne pöördumine (tl 24-26p), milles A. Maksimov märkis, et ta sai kohtu 07.01.2014. a määruse kätte ja teeb kõik puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaja jooksul. Kaebaja väitel saab läbiotsimiste märkimata kuupäevad teada vanglalt, kuna kõik läbiotsimised peavad olema registreeritud, kuid seni võiks menetleda 28.07.2013 toimunud juhtumit lahtiriietamisega, liites sellele 16.11.2013 juhtumi ning pärast seda, kui kuupäevad kahe juhtumi osas on teada, ka need juhtumid juurde liita. Kaebaja märkis, et tal ei ole tööd, vahendeid ega tulu. Kaebaja taotles kohtult riigilõivu tasumisest vabastamist ning ka õigusabi, kuna tal ei ole juriidilisi teadmisi.

5. Tartu Halduskohus jättis 15.01.2014. a määrusega (tl 33-33p) käiguta A. Maksimovi määruskaebuse (resolutsiooni p 1) ja andis puuduse kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 2). Kohus leidis, et kaebaja ei ole märkinud, milline on lahend, mida ta soovib ringkonnakohtus vaidlustada. Samuti ei ole kaebaja määruskaebuses nimetanud, milline oli halduskohtu lahend, mida ta soovib vaidlustada ega ole märkinud

3 ringkonnakohtule esitatavat taotlust ega ole esitanud riigilõivu tasumist kinnitavaid dokumente. Kohus märkis, et juhinduvalt RLS § 57¹ lg-st 6 tuleb kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. A. Maksimov ei ole lisanud kaebusele tõendit riigilõivu tasumise kohta. Kohus selgitas, et kui kaebaja leiab, et tal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks, on tal õigus esitada kohtule taotlus riigilõivust vabastamiseks.

6. Tartu Halduskohus jättis 16.01.2014. a määrusega (tl 34-35) rahuldamata A. Maksimovi menetlusabi taotluse (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2) ja andis riigilõivu tasumiseks 15 päeva määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 3). Kohus märkis, et tuginevalt kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttele on A. Maksimovi kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 5,29 eurot. Samas märkis kohus, et kaebuse nõuet ei saa pidada perspektiivikaks. Kohus viitas Riigikohtu 17.10.2012. a otsusele nr 3-3-1-32-12, milles lahendati käesoleva asjaga sarnast kaebust ja leiti, et Tartu Vangla eluhoone (S-hoone) esimese korruse trepikojas toimunud kaebaja täielik läbiotsimine (nn alastiläbiotsimine), riivas küll kaebaja õigust privaatsusele, kuid privaatsuse rikkumist ei esinenud. Kaebuses on kaebaja seisukohal, et täielik läbiotsimine ei olnud üldse lubatud ning kolme valvuri juuresolekul 28.07.2013 toimunud läbiotsimine rikkus tema inimväärikust. Kaebaja kinnitusel kolmandaid isikuid trepikojas ei viibinud. Seega on kohtu hinnangul kaebaja lähtunud ekslikust seisukohast, et kinnipeetava täielik läbiotsimine on lubatud üksnes isiku vanglasse vastuvõtmisel. Kohus viitas, et VangS § 68 lg-st 1, justiitsministri 05.09.2011. a määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 31 lg-st 1 ja Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-st 4.6 ei tulene keeldu jalutuskäigult naasva kinnipeetava läbiotsimiseks, vaid tegemist on vangla kaalutlusotsusega. Kohtu hinnangul on käeoleval juhul vangla esitanud asjakohased kaalutlused, selgitades, et kinnipeetavate läbiotsimine oli vajalik, kuna jalutuskäikudelt kaasa toodud keelatud esemed on vanglas üldlevinud probleemiks. Eeltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et ei ole alust hinnata kaebaja kavandatavat menetluses osalemist edukaks, mistõttu jättis kohus kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Lisaks osutas kohus, et kui vastustaja oleks läbiotsimisega rikkunud kaebaja isikuõigusi, on kaebaja taotletud hüvitis ilmselgelt ebaproportsionaalne, mistõttu juhul, kui esineksid asjaolud (kolmandate isikute juuresolek vms), mis võiksid tingida kaebaja läbiotsimise õigusvastasuse, oleks põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest üksnes osaliselt. Eeltoodust tulenevalt märkis kohus, et kaebajal tuleb kaebuse menetlusse võtmiseks tasuda riigilõivu 750 eurot ning esitada kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument.

7. 24.01.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi määruskaebuse täiendus (tl 44-48), milles ta märkis, et vaidlustab Tartu Halduskohtu 07.01.2014. a määrust ning palus menetleda kaebust 28.07.2013 episoodi osas ja nimetas kahjunõude summaks 50 000 eurot. A. Maksimov märkis, et tal on võimatu riigilõivu tasuda, kuna tal ei ole tööd ja puudub sissetulek, mistõttu palus end riigilõivu tasumisest vabastada. Lisaks taotles A. Maksimov õigusabi osutamist riigi kulul.

8. Tartu Halduskohus tagastas 12.02.2014. a määrusega (tl 59-59p) A. Maksimovi kaebuse (resolutsiooni p 1) ning ka määruskaebuse Tartu Halduskohtu 07.01.2014. a määruse peale (resolutsiooni p 2). Kohus märkis, et kuna A. Maksimov sai 16.01.2014. a määruse kätte 21.01.2014, siis pidi ta kaebuses esineva puuduse kõrvaldama hiljemalt 05.02.2014, kuid kaebaja ei ole kohtu poolt antud tähtajaks kaebuse puudust kõrvaldanud ega esitanud ka taotlust puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks. 24.01.2014 kohtusse saabunud dokumendist nähtuvalt ei kavatse kaebaja riigilõivu tasuda. Lisaks märkis kohus, et A. Maksimov ei ole esitanud määruskaebust 16.01.2014. a määruse vaidlustamiseks osas, millega jäeti tema menetlusabi taotlus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et riigilõivu

4 tasumata ei ole A. Maksimovi kaebus menetletav, mistõttu kohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kohus märkis, et mõistab 13.01.2014 määruskaebust ning selle 24.01.2014 täpsustusi selliselt, et kaebaja soovib, et kohus menetleks kaebaja Tartu Vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõuet summas 50 000 eurot, mille osas on tal kohtueelne menetlus läbitud. Kohus osundas, et 07.01.2014. a määrus ei ole määruskaebekorras vaidlustatav osas, milles kohus jättis A. Maksimovi kaebuse käiguta. Tegemist on korraldava määrusega, mille vaidlustamiseks ei näe HKMS ette määruskaebuse esitamise võimalust, mistõttu ei ole A. Maksimovi esitatud määruskaebus lubatav. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus A. Maksimovi määruskaebuse menetlemisest ning tagastas määruskaebuse HKMS § 206 lg 2 alusel. Kohus märkis, et kuna A. Maksimovi kaebus ja määruskaebus tagastatakse, siis ei võta kohus seisukohta esitatud riigi õigusabi taotluste kohta.

9. 20.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi avaldus (tl 65-65p), milles ta palus saata kohtul talle tema kõikide pöördumiste koopiad.

10. 25.02.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi määruskaebus (tl 69-70p) halduskohtu 12.02.2014. a määruse peale. Kaebaja märkis, et tal ei ole tööd ega sissetulekut, mistõttu ei saa kohus nõuda temalt 750 euro suuruse riigilõivu tasumist. Kaebaja kordas taotlust vabastada ta riigilõivu tasumisest ja palus võimaldada talle õigusabi.

11. Tartu Halduskohus jättis 05.03.2014. a määrusega (tl 74-75) käiguta A. Maksimovi määruskaebuse (resolutsiooni p 1) ja andis puuduse kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest arvates (resolutsiooni p 2). Kohus asus seisukohale, et A. Maksimovi määruskaebus ei vasta nõuetele ning kohtul ei ole võimalik seda ilma määruskaebuse esitaja poolt antavate täiendavate selgituste ja täpsustusteta menetleda. Kohus viitas, et kaebaja ei ole nimetanud, milline oli halduskohtu lahend, mida ta soovib vaidlustada ning ei ole märkinud ringkonnakohtule esitatavat taotlust ega esitanud riigilõivu tasumist kinnitavaid dokumente. Kohus osutas, et A. Maksimov sai 16.01.2014. a määruse, millega jäeti tema menetlusabi taotlus rahuldamata, kätte 21.01.2014, kuid ta ei ole antud tähtaja jooksul 16.01.2014. a määrust vaidlustanud. Kohus märkis, et RLS § 571 lg 6 kohaselt tasutakse kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mistõttu tuleb A. Maksimovil kohtule esitada riigilõivu tasumist tõendav dokument või juhul, kui A. Maksimov leiab, et tal ei ole maksejõuetusest tingituna võimalik tasuda riigilõivu, on tal õigus taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist. Kohus viitas, et RLS § 58 lg 1 kohaselt kohtuotsuse või -määruse kordusärakirja väljastamise eest, samuti kohtumenetluse muu dokumendi või elektroonilise dokumendi väljatrüki väljastamise eest tasutakse riigilõivu 0,3 eurot iga lehekülje eest. Kohus, silmas pidades, et haldusasja toimikus on kokku 32-l leheküljel kaebaja esitatud pöördumisi, palus A. Maksimovil täpsustada kohtule hiljemalt 14.03.2014, mis eesmärgil ning millistest pöördumistest ta koopiaid taotleb. Kohus märkis, et kui kaebajal ei ole võimalik riigilõivu tasuda, tuleb kohtule esitada taotlus riigilõivust vabastamiseks koopiate tegemisel ning sellele lisada isikukonto väljavõte taotluse esitamisele eelnenud 4 kuu kohta.

12. 10.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi pöördumine (tl 81-88), mis on pealkirjastatud kaebuse täiendusena. Kaebaja märkis, et ta soovib kaitsjat riigi arvel ja riigilõivust vabastamist, kuna ta on jätkuvalt maksejõuetu. Kaebaja palus kohtul saata talle koopiad dokumentidest, millega seoses taotles riigilõivu tasumisest vabastamist.

13. 18.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi puuduste kõrvaldamise kiri (tl 92), millega ta saatis kohtule isikukonto väljavõtte ja palus kõikidest pöördumistest koopiat ning kordas taotlust võimaldada talle riigi kulul õigusabi.

5 14. Tartu Halduskohus tagastas 11.04.2014. a määrusega (tl 97-98) A. Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebuse (resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata A. Maksimovi taotlused riigi kulul õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 2) ja koopiate saamiseks (resolutsiooni p 3). Kohus märkis, et kaebaja sai 05.03.2014. a määruse kätte 06.03.2014 isiklikult allkirja vastu. Seega pidi kaebaja määruskaebuses esinevad puudused kõrvaldama hiljemalt 21.03.2014, kuid kaebaja ei ole kohtu poolt antud tähtajaks kaebuse puudusi kõrvaldanud ega esitanud ka taotlust puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks. Kohus leidis, et ringkonnakohtule esitatava taotluse ja vaidlustatava lahendi täpsustamiseta ei ole A. Maksimovi määruskaebus menetletav. Eeltoodust tulenevalt tagastas kohus A. Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebuse HKMS § 187 lg 4 teise lause alusel. Kohus märkis, et kaebaja taotlust määrata kaitsja riigi kulul mõistab ta selliselt, et kaebaja soovib riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. Kohus selgitas, et riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kohus osutas, et kaebaja on alates septembrist 2013 esitanud Tartu Halduskohtule 46 kaebust ja mitmeid riigi õigusabi taotlusi, Tartu Ringkonnakohtule 12 määruskaebust ja ühe apellatsioonkaebuse ning Riigikohtule vähemalt kolm määruskaebust. Eelnevate kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ning edasikaebeõiguse kasutamisega on kohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise kaitsma oma õigusi. Kohus viitas, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Kohus jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata ka põhjusel, et RÕS § 7 lg 1 p-st 6 lähtudes riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kuivõrd A. Maksimov soovis kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist, siis puudus kohtul seaduslik alus A. Maksimovi riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks ka RÕS § 7 lg 1 p-i 6 kohaselt. Kohus leidis, et kuna esineb RÕS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 6 tulenev kohane alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis puudus vajadus taotleja majandusliku seisundi hindamiseks ja maksejõuetuse kindlakstegemiseks. Arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 110 lg-st 2 ning RÕS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 6 jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Kohus viitas, et 07.01.2014. a määrusega on tagastatud kaebaja 20.12.2013. a kaebus kolme kahju hüvitamise nõude osas, 12.02.2014. a määrusega on tagastatud A. Maksimovi 20.12.2013 esitatud kaebus ja 13.01.2014 esitatud määruskaebus kohtu 07.01.2014. a määruse peale ning 11.04.2014. a määrusega on tagastatud 25.02.2014 esitatud määruskaebus, millest tulenevalt puudub kaebaja pöördumistest koopiate tegemiseks ja väljastamiseks põhjendatud vajadus ning kohus jättis taotluse koopiate saamiseks rahuldamata. Kohus märkis, et kaebajal on võimalik soovi korral haldusasja toimikuga tutvuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. 21.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi määruskaebus (tl 104-105) Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse peale. Määruskaebuse kohaselt taotleb kaebaja nimetatud määruse tühistamist ning kaitsjat riigi õigusabi korras. Kaebaja asus seisukohale, et vaidlustatavas määruses puudub kaebuse täielik nimetus.

16. Tartu Halduskohus jättis 05.05.2014. a määrusega (tl 109-110) käiguta A. Maksimovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse peale (resolutsiooni p 1) ja andis puuduse kõrvaldamiseks 15 päeva määruse kättesaamisest arvates. Määruse kohaselt ei vasta A. Maksimovi määruskaebus nõuetele ning kohtul ei ole võimalik seda ilma määruskaebuse esitaja poolt antavate täiendavate selgituste ja täpsustusteta menetleda. Kohus märkis, et RLS § 571 lg 6 kohaselt tasutakse kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu

6 15 eurot. Seega tuleb A. Maksimovil kohtule esitada riigilõivu tasumist tõendav dokument. Kohus märkis, et juhul, kui A. Maksimov leiab, et tal ei ole maksejõuetusest tingituna võimalik tasuda riigilõivu, on tal õigus taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist.

17. 15.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Maksimovi kiri puuduste kõrvaldamiseks (tl 114), milles ta palus seoses halduskohtu 05.05.2014. a määrusega vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna tal ei ole tööd ega sissetulekut.

18. Tartu Halduskohus vabastas 26.05.2014. a määrusega (tl 121-123) A. Maksimovi riigilõivu tasumise kohustusest Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse peale esitatud määruskaebuselt (resolutsiooni p 1). Ühtlasi võttis halduskohus menetlusse A. Maksimovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse peale (resolutsiooni p 2) ning jättis A. Maksimovi määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kohus märkis, et RLS § 571 lg 6 kohaselt tasutakse kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt ja HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades on A. Maksimovi kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 3,11 eurot ((14,08-9,86)/4x2). Seega tuleb kohtu hinnangul pidada kaebajat maksejõuetuks. Kohus, lähtudes eeltoodust ning arvestades seda, et A. Maksimov on kinnipeetav ja tal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks, vabastas kaebaja täielikult riigilõivu tasumise kohustusest määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määrusele, juhindudes HKMS § 110 lg 1 p-st 1 ja § 111 lg-st 1. Kohus märkis, et A. Maksimovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määrusele tuleb menetlusse võtta, sest määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on esitatud tähtajast kinni pidades (HKMS § 204 lg 2) ning vastab seaduses sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtta. Kohus asus seisukohale, et kuna halduskohtu 11.04.2014. a määrus on seaduslik ja põhjendatud, siis tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et A. Maksimovi 21.04.2014 esitatud määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada, resolutsiooni punkt 2 tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab rahuldamata A. Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebuse ja muutmata Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a määruse A. Maksimovi kaebuse tagastamise kohta.

20. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha A. Maksimovi 21.04.2014 esitatud määruskaebuse osas (I) ning seejärel 25.02.2014 esitatud määruskaebuse osas (II).

I

21. 11.04.2014. a määrusest nähtuvalt tagastas halduskohus 25.02.2014 esitatud määruskaebuse, kuna A. Maksimov ei kõrvaldanud kohtu 05.03.2014. a määrusega antud tähtajaks määruskaebuse puudusi ega esitanud ka taotlust puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks. 05.03.2014. a määrusega jäeti A. Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebus käiguta põhjusel, et määruskaebust ei ole võimalik ilma täiendavate selgituste ja täpsustusteta menetleda ning A. Maksimovil oli tasumata määruskaebuse esitamisel tasumisele kuulub riigilõiv 15 eurot (RLS § 57¹ lg 6).

22. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise

7 kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Seega uurimispõhimõttest tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi võttes lähtepunktiks nende esitaja tegeliku tahte.

23. A. Maksimovi poolt 24.01.2014 esitatud määruskaebuse täiendusest ja 25.02.2014 esitatud määruskaebusest saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et A. Maksimov on loobunud määruskaebuse esitamisest seonduvalt 16.11.2013 ja kahe märkimata kuupäevaga kahjunõuete episoodidega, milliste nõuete osas kohus 07.01.2014. a määrusega kaebuse tagastas. Seega saab ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada A. Maksimovi tahet esitada määruskaebus üksnes selle peale, et tema kaebus tagastati 28.07.2013 episoodi osas. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et 25.02.2014 esitatud määruskaebuses märgitut tõlgendades on võimalik aru saada kaebaja tahtest vaidlustada halduskohtu 12.02.2014. a määrust, soovides selle tühistamist vaid kaebuse tagastamise osas. Halduskohus on 11.04.2014. a määrust tehes jätnud eeltoodu põhjendamatult tähelepanuta. Seega saab tõdeda, et 25.02.2104 esitatud määruskaebuses on esitatud mõistetav taotlus ja on arusaadav, milline on vaidlustatav lahend, mistõttu on A. Maksimovi määruskaebus ringkonnakohtu arvates piisavalt arusaadav.

24. Lisaks oli määruskaebuse tagastamise põhjuseks asjaolu, et A. Maksimovil oli tasumata riigilõiv 15 eurot. Kaebaja on nii 25.02.2014 esitatud määruskaebuses kui ka 10.03.2014 esitatud pöördumises märkinud taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna ta on maksejõuetu. Eeltoodut saab ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada taotlusena menetlusabi saamiseks riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. Halduskohus on põhjendamatult jätnud eelnimetatud osas kaebaja tegeliku tahte tähelepanuta.

25. Menetlusosalisele menetlusabi andmised tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.

26. Halduskohus on õigesti märkinud, et RLS § 57¹ lg 6 kohaselt tuleb kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Haldusasja toimikus olevatest kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtetest (tl 20, 32, 54-54p) nähtuvalt olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (23.10.2013 – 22.02.2014) kokku 49,34 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades olid väljaminekud, mida saab sissetulekutest maha arvata, kokku 39,21 eurot, mis teeb A. Maksimovi kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks ((49,34-39,21)/4×2) 5,07 eurot. Seega ületab menetluskuluna riigilõiv menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mistõttu on A. Maksimov määruskaebuselt riigilõivu tasumiseks maksejõuetu. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Eeltoodust tulenevalt vabastab ringkonnakohus A. Maksimovi HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel 12.02.2014. a määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

8

27. Tartu Halduskohus jättis 11.04.2014. a määrusega rahuldamata A. Maksimovi taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks, juhindudes HKMS § 110 lg-st 2 ja RÕS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 6. Ringkonnakohus selgitab, et RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. Halduskohus on õigesti viidanud kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et kui kohus teeb taotluse põhjal kindlaks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud aluse, ei pea kohus enam hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt RÕS § 6 lg-le 1. Sellisel juhul isiku majanduslik seisund enam asja otsustamist ei mõjuta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et riigi õigusabi andmisest kaebajale tuli keelduda RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel.

28. 21.04.2014 esitatud määruskaebuses palus A. Maksimov kaitsjat riigi õigusabi korras. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eeltoodud taotlust tõlgendada taotlusena riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks halduskohtumenetluses. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtumenetluses ei kehti eeldust, et menetlusosaline peab kohtumenetluses osalema esindaja kaudu. A. Maksimov on käesolevas asjas esitanud menetluskõlbuliku taotluse riigi õigusabi saamiseks ning ka määruskaebuse, seega on suutnud end kohtule igati mõistetavaks teha. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et taotleja ei suudaks edaspidi menetlusdokumente koostada ja menetluses osaleda. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et halduskohtus valitsev uurimisprintsiip ja selgitamiskohustus aitavad kompenseerida kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Kohtul on haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ning sellest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna A. Maksimovi määruskaebus on ringkonnakohtule arusaadav ning riigi õigusabi andmine ei mõjuta määruskaebuse lahendamist, siis on kaebaja võimeline oma õigusi määruskaebuse esitamisel ise kaitsma, mistõttu jääb 21.04.2014 esitatud taotlus rahuldamata.

29. A. Maksimov märgib määruskaebuses, et vaidlustatavas määruses puudub kaebuse täielik nimetus. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu, kuivõrd kaebusest ja ka hilisemalt esitatud dokumentidest nähtuvalt on A. Maksimov esitanud kohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes. Seega on vaidlustatud määruses kohtuasjana nimetatu õigesti kirja pandud.

30. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus A. Maksimovi 21.04.2014 esitatud taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata, rahuldab osaliselt 21.04.2014 esitatud määruskaebuse ja tühistab Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse kaebaja 25.02.2014 esitatud määruskaebuse tagastamise osas (resolutsiooni p 1), kuid jätab muutmata määruse riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (resolutsiooni p 2).

9 II

31. HKMS § 210 lg 3 kohaselt kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule.

32. Kuna ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 11.04.2014. a määruse kaebaja 25.02.2014 esitatud määruskaebuse tagastamise osas ning vabastab A. Maksimovi määruskaebuselt riigilõivu tasumisest, siis tuleb menetlusse võtta kaebaja 25.02.2014 esitatud määruskaebus Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a määruse peale. Ringkonnakohus mõistab A. Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebuses märgitut selliselt, et A. Maksimov vaidlustab halduskohtu 12.02.2014. a määrust üksnes resolutsiooni p-i 1 osas, millega tagastati tema kaebus. Seega on halduskohtu 12.02.2014. a määrus jõustunud resolutsiooni p-i 2 osas, millega tagastati A. Maksimovi määruskaebus halduskohtu 07.01.2014. a määruse peale. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et ei ole mõistlik saata asja tagasi halduskohtusse kaebaja 25.02.2014 esitatud määruskaebuse menetlemiseks, vaid ringkonnakohtul on võimalik ise kontrollida nimetatud määruskaebusega vaidlustatud ulatuses halduskohtu 12.02.2014. a määruse seaduslikkust.

33. 12.02.2014. a määrusest nähtuvalt tagastas halduskohus A. Maksimovi kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebaja ei ole kaebuse menetlusse võtmiseks tasunud riigilõivu 750 eurot. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on halduskohus andnud A. Maksimovile tähtaja riigilõivu tasumiseks kahel korral, s.o 07.01.2014. a ja 16.01.2014. a määrustega. A. Maksimov on mõlemad määrused kätte saanud. Viimasena 16.01.2014. a määruse sai kaebaja kätte 21.01.2014 (tl 43). Halduskohus on õigesti märkinud, et A. Maksimov pidi puuduse kõrvaldama hiljemalt 05.02.2014, kuid ta ei ole kohtu antud tähtajaks puudust kõrvaldanud ega esitanud ka taotlust puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja pikendamiseks. Halduskohus jättis 16.01.2014. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata. Nimetatud määrust ei ole A. Maksimov vaidlustanud, mistõttu on määrus jõustunud. Seega on halduskohus põhjendatult märkinud, et riigilõivu tasumata ei ole A. Maksimovi kaebus menetletav, mistõttu kuulub kaebus HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel tagastamisele.

34. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A. Maksimovi 25.02.2014 esitatud määruskaebuse rahuldamata ja muutmata Tartu Halduskohtu 12.02.2014. a määruse A. Maksimovi kaebuse tagastamise kohta (resolutsiooni p 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel