3-13-1103/97 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(8)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Roos Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1103 Haldusasi R.N. kaebus Riigimetsa Majandamise Keskuse 08.05.2013 vastuse nr 3-1.1/383 tühistamiseks ning Riigimetsa Majandamise Keskuse kohustamiseks teha Vardi 124 kinnistu osas uus otsus Menetlusosalised Kaebaja – R.N. Vastustaja – Riigimetsa Majandamise Keskus, volitatud esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta R.N. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 2. juulil 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.N. esitas 27.02.2008 Rapla maavanemale avalduse oma kinnistu (Kadaka, katastrinumber 31701:005:0011) naabruses olevate metsamaade ostmiseks. Rapla maavanema 09.06.2008 kirjaga nr 6-5/422-1 vastati, et maa on plaanis jätta riigi omandisse.

2. R.N. ja Rapla maavanema volitatud isik Eesti Vabariigi nimel sõlmisid 01.02.2011 maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu, millega anti riigi omanduses olev maa Kohila vallas Põikma külas pindalaga 10,9 ha ajutiseks kasutamiseks R.N.le (osa praegusest Vardi metskond 124 kinnistust). Lepingu p 4.1 kohaselt kehtis leping maareformi käigus maaomaniku kindlaksmääramiseni või kuni kaks aastat lepingu sõlmimisest.

3. Keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirjaga nr 112 jäeti riigi omandisse Raplamaal Kohila vallas Põikma külas asuv Vardi metskond 124 kinnistu (katastritunnus 31701:005:0065, pindala 343 500 m2).

4. R.N. esitas 08.01.2013 keskkonnaministrile avalduse maa erastamise menetluse uuendamiseks. R.N. esitas 30.01.2013 Rapla maavanemale avalduse maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu pikendamiseks. Kuna kinnistu võõrandamise võimaluste osas kuulus R.N. avaldus Riigimetsa Majandamiskeskuse (edaspidi RMK) pädevusse, edastas Rapla maavanem avalduse RMK-le.

2(8)

5. RMK on 08.05.2013 kirjas (kaebaja algses kaebuses 10.05.2013) nr 3-1.1/383 vastanud riigi omandis oleva maa kasutamiseks andmise ja võõrandamise avaldusele. RMK selgitas, et vajab seni R.N. kasutuses olnud kinnistuid RMK põhimäärusest tuleneva ülesande täitmiseks ehk metsa kasvatamiseks ja majandamiseks. Sellest tulenevalt tegi RMK otsuse, et avalduses puudutatud kinnisasjad Vardi metskond 124 (katastritunnus 31701:005:0065), Mõisajätku (katastritunnus 31701:005:0054) ja Härmatise kinnistu (katastritunnus 31701:005:0065) ei kuulu võõrandamisele.

6. R.N. esitas 23.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-13-1103) taotlusega tühistada RMK keeldumine R.N.le maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu pikendamisest ja teha RMK-le ettepanek anda Vardi metskond 124 riigi omandis olevast maaüksusest 10,9 ha R.N. ajutisse kasutusse. Alternatiivse nõudena palus kaebaja teha vastustajale analoogia alusel võlaõigusseaduse (VÕS) § 357 lg-ga 3 ettepanek sõlmida kaebajaga maa ajutise kasutamise leping 6 aastaks.

Tallinna Halduskohus jättis 15.07.2013 määrusega kaebuse käiguta, kuna kaebuses esinesid puudused. Kohus palus kaebajal selgitada, kas kaebuse esitamise eesmärgiks on kohustada vastustajat sõlmima maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingut või kohustada vastustajat sõlmima riigivara kasutamiseks andmise lepingut. Kohus selgitas kaebajale kummagi nõude eduväljavaateid.

R.N. esitas 01.08.2013 Tallinna Halduskohtule haldusasjas nr 3-13-1103 esitatud kaebuse täienduse ja 29.09.2013 kaebuse täpsustuse, milles palus: 1) tühistada keskkonnaministri 30.01.2012 käskkiri, millega jäeti kinnistu lähiaadressiga Vardi metskond 124 (katastritunnus 31701:005:0065) riigi omandisse, ja kohustada vastustajat kaebajale võõrandama maa ajutise kasutamise lepingu objektiks olnud Kohila vallas Põikma külas asuv maaüksus pindalaga 10.9 ha kaebaja poolt Rapla maavanemale 13.01.2009 esitatud avalduse alusel; 2) tühistada keskkonnaministri 30.01.2012 käskkiri, millega jäeti kinnistu lähiaadressiga Vardi metskond 124 (katastritunnus 31701:005:0065) riigi omandisse, ja kohustada maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingut pikendama; 3) alternatiivselt tühistada RMK 08.05.2013 vastus nr 3-1.1/383 ja kohustada vastustajat tegema Vardi metskond 124 kinnistu osas uus otsus. Kaebaja palus ennistada keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirja osalise tühistamise nõude tähtaeg.

Tallinna Halduskohus jättis 22.11.2013 määrusega rahuldamata R.N. taotluse ennistada kaebetähtaeg keskkonnaministri 30.01.2013 käskkirja osaliseks tühistamiseks ja lõpetas selle nõude osas haldusasja menetluse. Ühtlasi jättis kohus läbi vaatamata nõuded kohustada R.N.le erastama maad ja kohustada maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingut pikendama. Kohtu menetlusse jäid vaid nõuded RMK 08.05.2013 vastuse nr 3-1.1/383 tühistamiseks, millega keelduti riigivara võõrandamast ja kasutusse andmast, ning riigivara kasutusse andmise osas uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.

Kaebaja vaidlustas Tallinna Halduskohtu määruse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis 17.02.2014 määrusega R.N. määruskaebuse rahuldamata ja määruse muutmata. Riigikohus ei võtnud R.N. määruskaebust 09.04.2014 määrusega nr 7-1-3-114-14 menetlusse.

7. R.N. esitas 07.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-13-1240) nõuetega tühistada RMK 08.05.2013 vastus, teha ettepanek maa erastamise menetluse uuendamiseks ja erastamisavalduse rahuldamiseks või alternatiivselt võõrandada kaebaja 13.01.2009 avalduse aluse 10,9 ha Vardi metskond 124 kinnistust.

Tallinna Halduskohtu 16.07.2013 määrusega jättis kohus kaebuse käiguta nõuete täpsustamiseks. 01.08.2013 vastuses selgitas kaebaja, et soovib RMK 08.05.2013 vastuse tühistamist ning kohusta-

3(8) da vastustajat uue otsuse tegemiseks Vardi metskond 124 kinnistu võõrandamise küsimuses. Tallinna Halduskohus võttis seejärel 16.09.2013 kaebuse menetlusse.

8. Tallinna Halduskohus liitis 11.04.2014 määrusega haldusasjad nr 3-13-1240 ja 3-13-1103 ühte menetlusse, selliselt, et liidetud asjade numbriks jäi 3-13-1103. Ühises liidetud asjas menetleb kohus seega nõudeid, milles kaebaja palub RMK 08.05.2013 vastuse nr 3-1.1/383 tühistamist ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Vardi metskond 124 kinnistu kaebajale võõrandamise või kasutamiseks andmise küsimuses.

9. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt:

1. RMK 08.05.2013 vastus nr 3-1.1/383 on õigusvastane ja põhjendamatu. RMK-l puudus vajadus maa riigi omandisse jätmiseks. Kaebajale on Tölpametsa maaüksuse omandamine vältimatult vajalik majandustegevuse jätkamiseks. Kehtiv õigus ei näinud ega näe ette Euroopa Liidus hävimisohus oleva puiskarjamaa ja looniidu jätmist riigi omandisse metsa kasvatamise eesmärgil. Raplamaa Keskkonnateenistus kiitis 2008. a heaks Rabivere maastikukaitsealal Kadaka endise looniidu taastamise ning kaebajal soovitati loopealse taastamiseks ja hooldamiseks karjatada seal lambaid. Pärandkoosluste Kaitse Ühing soovitas kaebajal soetada optimaalse arvu lambaid, et tagada poollooduslike koosluste ja loodusliku rohumaa ilme. Seoses sellega taotles kaebaja 27.02.2008 Rapla maavanemalt Kadaka maaüksusega piirnevate Mõisajätku ja Ussikuninga vabade maaüksuste täiendavat erastamist, kuid kaebaja taotlust ei rahuldatud.

2. Kuna keskkonnaminister ei kandnud Tölpametsa maaüksust piiratud tsiviilkäibega vara nimekirja ega riigivararegistrisse enne 2009. aastat, puudus Rapla maavanemal õiguslik alus maaüksuse vabalt võõrandamisest keeldumiseks. Erastamisseaduse § 2 lg 3 kohaselt ei olnud erastamise objektiks vaid vara, mis oli kantud Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud riigi omandisse jääva vara nimekirja. Kuna Kadaka kinnistu naabruses paiknevaid maaüksusi ei tagastatud ega kantud riigile jääva vara nimekirja, kuulusid need võõrandamisele (ehk erastamisele) maareformi seaduse ja riigivaraseaduse (edaspidi RVS) alusel. Haldusorganile antud kaalutlusõigust kasutades hindas Rapla maavanem temale teadaolevaid asjaolusid ebaõigesti ning jättis põhjendamatult arvestamata, et Keskkonnaministeeriumi puudus 2009. aastal seaduslik alus vaba metsamaa ning selle koosseisus oleva ning püsirohumaana kasutatava põllumajandusmaa riigi omandisse taotlemiseks. Ka jättis Rapla maavanem arvestamata, et ministeerium ei olnud riigivaraseaduse alusel kandnud isiku avalduse objektiks olnud vaba metsamaad riigile jääva vara nimekirja. Kehtiv riigivaraseadus ei anna ka täna keskkonnaministrile alust 01.02.2011 maa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu objektiks oleva maa taotlemiseks riigi omandisse. Kaebaja esitas Rapla maavanemale 30.01.2013 avalduse, et ta saaks RMK-ga rendilepingu sõlmimiseni jätkata põllumajandusliku maa kasutamist ajutise lepingu alusel. Rapla maavanem ei teavitanud 25.02.2013 kirjas R.N.t keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirjast, kuigi R.N. oli varasema kirjavahetuse käigus näidanud üles jätkuvat huvi maa ostmise vastu.

3. Kaebaja vajab täiendava maamassiivi kasutamise võimalust põllumajanduskultuuride (väärtusliku ja kvaliteetse lambaheina) kasvatamise eesmärgil. Kuna Vardi metskond 124 kinnisasi on kaebaja kinnisasja vahetus läheduses soovib kaebaja seda ala omandada, kuid loobub täielikult Mõisajätku ja Härmatise maaüksuste omandamise soovist. Väited, et Vardi metskond 124 kinnistu näol on tegemist täies ulatuses tootliku metsamaaga, mida RMK vajab metsa kasvatamiseks ja majandamiseks, on põhjendamatud. Elupaigatüüpide 2001 ja 2009. a inventuurid kinnitavad, et tegemist ei ole tootliku metsamaaga.

4. RMK-l puudub seaduslik alus takistada R.N.le varem tema kasutuses olnud maa edasise kasutamise jätkamist või võõrandamist. Kaebajaga peetud ametkondlikust kirjavahetusest nähtub, et Tölpametsa maaüksuse jätmiseks riigile tulundusmaana vajadus ja konkreetne seaduslik alus Rapla maavanemale avalduse esitamise hetkel puudus. Seetõttu leiab kaebaja, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt oli ja on kaebajal õigus eeldada, et riik annab kaebajale võimaluse kõnealusest maaüksusest osa omandamiseks kestva ja jätkusuutliku kasutamise eesmärgil.

4(8)

5. Kaebaja soovib Mõisajätku kinnisasja maa-alal jätkata nii looniidu hooldamise kui ka jätkusuutlikku lambakasvatusega. Vastustaja on põhjendamatult viidanud, et Mõisajätku kinnisasi ei sobi lammaste karjatamiseks ja heina varumiseks. Härmatise kinnisasja 1 ha suuruse puisniidu ala kohta on RMK väitnud paljasõnaliselt, et sellel alal on karjatamine keelatud ning lubatud on ainult niitmine.

10. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

1. Puuduvad alused, miks tuleks kaebajale võimaldada vaidlusaluste kinnistute kasutamist. Riigivaraseadusest ei tulene isikule subjektiivset nõudeõigust talle riigivara võõrandamiseks või konkreetse vara kasutada andmiseks. Sellist kohustust ei ole riigile ka ühegi muu normiga pandud. Riigivara valitsejal on lai kaalutlusõigus küsimuses, kas riigivara võõrandada, anda seda kasutusse või mitte. Vastustaja 08.05.2013 vastust nr 3-1.1/383 koostades lähtunud õiguspäraselt talle seadusega antud volitustest kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel.

2. Vardi metskond 124 kinnistu on sobilik metsa kasvatamiseks ja majandamiseks. Suurem osa nimetatud kinnisasjast on tootlik metsamaa ning vastustaja kui riigitulundusasutus vajab seda maad enda põhiülesande täitmiseks, mis on metsa kasvatamine ja majandamine. Vardi metskond

124 kinnisasi ei asu kaitsealal ning sellel ei esine keskkonnaregistri andmetel poollooduslikke kooslusi. Looduskaitseja Natura 2000 kaardirakendus ei näita nimetatud alal looduskaitselisi kitsendusi. Seega ei oleks kinnistu andmine poollooduslike koosluste hooldamiseks või põllumajanduskultuuride kasvatamiseks otstarbekas.

3. Mõisajätku kinnisasjal, mis asub Rabivere maastikukaitseala piiranguvööndis, ei esine Keskkonnaregistri andmetel poollooduslikke kooslusi. Nimetatud kinnistu on kaetud metsaga, mistõttu ei sobi see lammaste karjatamiseks ega heina varumiseks. Ka Härmatise kinnisasi asub Rabivere maastikukaitseala piiranguvööndis. Härmatise kinnistu on enamuses osas kaetud metsaga, välja arvatud ligikaudu 1 ha suurune puisniidu ala, kus ei tohi karjatada, vaid lubatud on üksnes niitmine. Seega oleks põhjendamatu Mõisajätku ja Härmatise kinnisasja võõrandamine või kasutusse andmine R.N.le, kuna need kinnistud ei sobi kaebaja eesmärkide täitmiseks.

4. Kaebaja seisukoht nagu puuduks vastustajal alus takistada teda maa edasise kasutamise jätkamisel, on ekslik. Alates 29.03.2012 kuulub 10,9 ha suurune maa riigi omandisse. Lähtudes RVS §- st 29 võib riigivara võõrandada siis, kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Kõik nimetatud alad on vajalikud selleks, et teostada Vabariigi Valitsuse kehtestatud „Riigimetsa Majandamise Keskuse põhimäärus“ §-s 9 loetletud tegevusi, milleks on muu hulgas metsa korraldamine, kasutamine, kasvatamine ja kaitse. Seetõttu ei saa kuidagi õigustada nende kinnisasjade võõrandamist kaebajale. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et Rapla maavanemal puudus õiguslik alus maaüksuse võõrandamisest keeldumiseks. Rapla maavanema keeldumine ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Ka Rapla maavanemal oli maaüksuse võõrandamise küsimuses kaalutlusruum, mille käigus tuli leida konkreetsele maaüksusele parim sobilik otstarve, arvestades sealjuures ka poolte huvisid. Kaebaja soovitud viisil võõrandamist ei näinud ette ükski õigusakt, mistõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et soovitud maaüksused talle võõrandatakse. MTÜ Õiglane Õigus hinnang keskkonnaministri käskkirjale ning maa riigi omandisse taotlemise menetlusele ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.

5. Kuna R.N.l ei ole mitte mingisugust õiguslikku alust vaidlusaluste kinnistute kasutamiseks ega selle nõudmiseks, siis ei esine RMK vastuse osas proportsionaalsuse hindamise vajadust. Ka kaalub avalik huvi üle kaebaja erahuvi. Sellele vaatamata on RMK pakkunud kaebajale alternatiivse võimaluse otsida lammaste karjatamiseks ja talvesööda varumiseks mõni teine selleks sobiv maa-ala. Isegi, kui vastustaja oleks teinud kaalutlusvigu, ei saavutaks kaebaja taotletud eesmärki ka vastuse tühistamise ja taotluse uuesti läbivaatamisega, sest kaebaja taotlust ei saaks ka siis pidada põhjendatuks. RMK 08.05.2013 vastus nr 3-1.1/383 on õiguspärane, kooskõlas menetlusosaliste kaasamise ning ärakuulamise nõudega, vastab vorminõuetele ning on piisavalt põhjendatud, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.

5(8)

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Vastavalt Tallinna Halduskohtu 22.11.2013, 16.09.2013 ja 11.04.2014 määrusele on käesolevas asjas menetlemisel üksnes R.N. nõuded tühistada Riigimetsa Majandamise Keskuse 08.05.2013 vastus nr 3-1.1/383 ning kohustada Riigimetsa Majandamise Keskust tegema Vardi metskond 124 kinnistu osas uue otsuse. Teisi nõudeid ei ole kaebaja esitanud või on nende osas menetlus Tallinna Halduskohtu 22.11.2013 määrusega lõpetatud või nõuded jäetud läbi vaatamata.

HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. Muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kohtule ei nähtu käesolevast asjast, et kaebajale tuleneks riigivaraseadusest või muust seadusest õigus kaitsta käesolevas asjas teiste isikute õigusi või avalikku huvi. Kaebaja eesmärk – saada maa enda kasutada või omandisse – on tihedalt seotud kaebaja enda õiguste kaitsega.

12. Maa, mille kasutamiseks andmist või võõrandamist kaebaja taotleb (endine Tölpametsa maaüksus suurusega 10,9 ha), on alates maa riigi omandisse andmisest Vardi metskond 124 koosseisus (kd I tl 34, vrdl kd I tl 38, 40 ja 41). Vaidlust ei ole selle üle, et keskkonnaministri 30.01.2012 käskkirjaga jäeti vaidlusalune kinnistu lähiaadressiga Vardi metskond 124 (katastritunnus 31701:005:0065) riigi omandisse. Menetlus selle käskkirja tühistamise nõudes on jõustunud kohtumäärusega lõpetatud ja seetõttu ei käsitle kaebaja väiteid, kas esines aluseid kinnistu riigi omandisse andmiseks. Vardi metskond 124 kinnistu osas on riigivara valitsejaks RMK ehk vastustaja.

13. RVS § 8 lg 1 kohaselt on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Sama paragrahvi neljas lõige sätestab, et tehes riigivaraga mis tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest või tehingutest saada.

RVS § 10 lg 1 kohaselt valitsetakse riigivara riigivõimu teostamiseks; muul riigivara valitseja poolt määratud avalikul eesmärgil; tulu saamiseks; reservina säilitamiseks. Seega on riigivara valitseja kohustuseks eelkõige suurendada riigivara väärtust või sellest saadavat kasu. Riigivaraseadusest ei tulene kohustust suurendada riigivara arvelt eraisikute vara.

14. Kaebaja on taotlenud nii vara kasutusse andmist kui ka selle endale võõrandamist. Kuna vaidlusalune maa on riigi omandis, on vara kasutusele andmine või võõrandamine võimalik üksnes RVS-s sätestatud alustel ja korras.

RVS § 14 lg 1 sätestab, et riigivara antakse kasutamiseks teisele isikule eelkõige, kui: vara ei ole ajutiselt vaja kasutada riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil; riigivara kasutamiseks andmise eesmärk on tulu saamine; vallasasja kasutamiseks andmine on vajalik avaliku teenuse osutamiseks. RVS § 15 lg 1 kohaselt ei anta riigivara kasutamiseks teisele isikule, kui vara on vajalik riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil või kui kasutamiseks andmine raskendaks oluliselt muu riigivara otstarbekohast kasutamist või muudaks selle võimatuks.

RVS § 29 sätestab, et riigivara võib võõrandada, kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil; vara on vajalik sama seaduse § 33 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud isikutele avalike ülesannete täitmiseks või punktides 5–7 nimetatud juhtudel. RVS § 33 lg 1 näeb ette riigivara tasuta või alla hariliku väärtuse võõrandamise juhud: 1) vara on vajalik kohaliku omavalitsuse üksusele tema seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks või ettevõtluskeskkonna arendamiseks;

6(8) 2) vara on vajalik avalik-õiguslikule juriidilisele isikule, riigi poolt asutatud või asutatavale mittetulundusühingule või sihtasutusele tema seaduses või põhikirjas sätestatud ülesannete täitmiseks; 3) vara on vajalik mittetulundusühingule või sihtasutusele tema põhikirjas sätestatud pääste-, haridus-, teadus-, kultuuri-, keelevõi noortetööga seotud ülesande või tervishoiuvõi sotsiaalteenuse osutamise ülesande täitmiseks; 4) kinnisasi on vajalik välisriigile diplomaatilise, konsulaarvõi kaubandusesinduse tarbeks; 5) vallasasi on vajalik rahvusvahelises koostöös osalemiseks või arengukoostööprojekti elluviimiseks; 6) vallasasi on vajalik humanitaarabi osutamiseks; 7) seadus näeb selle otseselt ette.

Käesolevas asjas on ilmselge, et kaebaja taotlus ei vasta ühelegi RVS § 33 lg-s 1 loetletud juhule.

15. Eeltoodust tuleneb, et riigivara võib anda kasutamiseks või selle võõrandada üksnes juhtudel, kui vara ei ole riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil ajutiselt (kasutamiseks andmisel) või püsivalt (võõrandamisel) vaja. Samuti tuleb silmas pidada, et nii kasutada andmise kui võõrandamise eesmärgiks peab olema ka riigi kasu suurendamine. Riigivaraseaduse sätted ei reguleeri, et riigivara riigi omandis hoidmise vajaduse kõrval tuleb kaaluda ka riigivara kasutamiseks andmist või võõrandamist taotleva isiku huve. Riigivara kasutamiseks andmisest või võõrandamisest keeldumiseks piisab sellest, et riigil on jätkuvalt vara enda kasutuses või omandis vaja ning riigi vajadust ei kaaluta taotleja huvidega. Riigil puudub seadusest või muust õigusaktist tulenev kohustus käesoleval juhul enda vara müüa või rentida. Seetõttu ei oma mingit tähtsust tegevused, milleks kaebaja võiks maad vajada või soovida.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 24.10.2011 otsuses nr 3-11-217, et riigivara valitsejal on RVS-st tulenevalt lai kaalutlusõigus küsimuses, kas riigivara võõrandada. Otsuses nr 3-11-1445 selgitas ringkonnakohus, et RVS-st ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda, et riik talle RVS § 29 lg 1 alusel konkreetse vara võõrandaks ning sellist kohustust pole ühegi normiga ka riigile pandud.

16. Kuna riigi huve taotleja huvidega ei kaaluta, on haldusakt, millega jäetakse taotlus kinnistu kasutusse andmiseks või võõrandamiseks rahuldamata, õiguspärane siis, kui selles on välja toodud, et vara on riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil riigi omandis ja kasutamiseks vajalik. Kuna kaebaja on vastuses 16.07.2013 määrusele haldusasjas nr 3-13-1240 (vt p 14) selgitanud, et soovib üksnes Tölpametsa maaüksuse võõrandamist (kd II tl 45-46), mis on osa Vardi metskond

124 kinnisasjast, ei käsitle kohus Mõisajätku ja Härmatise kinnisasja võõrandamisega seonduvat. Ka on kaebaja taotlenud 30.01.2013 kirjaga (kd I tl 11) üksnes senise lepingu pikendamist ehk üksnes Tölpametsa maaüksuse kasutamise jätkamist, mida on vastustaja oma 08.05.2013 vastuses lahendanud. Kaebajal ei ole võimalik vaidlustada RMK vastust Mõisajätku ja Härmatise kinnistu osas, kuna need andmed on esitatud vastusena Maa-ameti vastusele.

RMK 08.05.2013 vastuses nr 3-1.1/383 (kd I tl 12-13) on põhjendatud, et RMK, mille ülesandeks on riigimetsa majandamine, kasutab metsamaad metsa majandamiseks. Sama vastuse kohaselt on Vardi metskond 124 kinnistust enamik tootlik metsamaa, v.a ligikaudu 1,58 ha suurune maatükk, mille võiks rohumaana välja rentida. Vastuses on ka põhjendatud, et kuna keskkonnaregistri ja Maa-ameti avaliku kaardirakenduse kohaselt ei ole kinnistul poollooduslikke kooslusi või looduskaitselisi kitsendusi, puudub alus anda kinnisasi kasutusse poolloodusliku koosluse hooldamise eesmärgil.

Kohus on kontrollinud keskkonnaregistri (http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main#) ja Maaameti kaardirakenduse (http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis) andmeid, et neil ei ole kaitstavaid objekte, mille puudumisele vastustaja on viidanud. Ka isegi juhul, kui sellised objektid riigi omandis oleval kinnistul asuksid, ei tingiks see vältimatult kinnistu kasutusse andmist või võõrandamist.

7(8) Riigivara valitseja võib jätta nimetatud kinnistud ka enda kasutusse ja omandisse ning tagada ise looduskaitseliste objektide kaitse.

Vastustaja poolt 27.05.2014 kohtule esitatud Keskkonnaagentuuri 26.05.2014 vastusest (kd II tl 167-168) nähtub, et Vardi metskond 124 kinnistul on III kategooria kaitsealuse liigi kasvukoht, kuid võrreldes selle kasvukoha asukohta kaebaja taotletava maatüki asukohaga (kd I tl 40), tuleneb sellest, et looduskaitselisi piiranguid ei ole kinnistu osal, mille endale võõrandamist või kasutusse andmist kaebaja taotleb.

17. Kuna vastustaja metsaseaduse § 48 lõikest 2 tulenevaks ülesandeks on riigimetsa korraldamine ja majandamine ning ka riigimetsa avaliku funktsiooni täitmise tagamine, siis tootliku metsamaa jätmine riigi omandisse on piisav põhjendus kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks. Seega on küsimus selles, kas tegemist on tootliku metsamaaga.

Kaebaja esitas 14.05.2014 kirjalikus menetluses Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 09.05.2014 seisukoha Vardi metskond 124 kinnistul asuvate poollooduslike rohumaade kohta (kd II tl 142 jj). Vastustaja esitas vaidlusaluse kinnistu takseerkirjeldused (kd II tl 169 jj) kohtule 27.05.2014.

Kohus määras 29.04.2014 määrusega pooltele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide, taotluste ja tõendite esitamiseks kuni 09.05.2014 ning teise poole esitatule vastuväidete esitamiseks kuni 23.05.2014 (kd II tl 124). Vastavalt kaebaja taotlusele pikendas kohus menetlusdokumentide, tõendite ja taotluste esitamise tähtaega kuni 14.05.2014, jättes teised menetlustähtajad muutmata. Vastav teavitus on pooltele kätte toimetatud (kd II tl 133 ja 136). Kaebaja esitas omapoolse tõendi ja seisukoha tähtaegselt, kuid vastustaja kogutud tõend (takseerkirjeldused) on 27.05.2014 ehk pärast kohtu määratud tähtaja möödumist.

HKMS § 51 lg 4 kohaselt menetleb kohus hilinenud avaldust üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohtu hinnangul hilinemiseks mõjuv põhjus puudub, kuna kaebaja seisukoht on esitatud tähtaegselt (14.05.2014) ning vastustaja ei ole põhjendanud, miks tal ei õnnestunud täiendavaid tõendeid esitada juba 23.05.2014. Keskkonnaagentuuri kirjal oleva kuupäeva kohaselt (kd II tl 167) on vastustaja küsimuse esitanud alles 23.05.2014 ning väljatrükid metsaregistri avalikust osast on tehtud samuti alles pärast vastuse esitamise tähtaega 26.05.2014 (kd II tl 169 jj).

Kohus leiab, et antud juhul ei põhjusta tõendite arvestamine menetluse viibimist. Kohus on Keskkonnaagentuuri vastusest tulenevat juba käsitlenud (otsuse punkt 16) ning sisuliselt sama kinnitavad ka avalikud registrid.

18. Vardi metskonna 124 kinnistu andmed on kättesaadavad avalikust Metsaregistrist – http://register.metsad.ee/avalik/?kataster=31701:005:0065. Registrist nähtub kinnistu kohta, et kinnistul olevad eraldised on takseeritud 01.01.2012 ja takseerikirjelduse otsus on tehtud 26.02.2013. Ühegi metsamaa eraldiselt ei nähtu, et eraldisse kuuluks ka kaitsealust ala.

Samad takseerimisandmed on esitatud ka kohtule. Arvestades takseerimise aega, on ilmselge, et nimetatud andmetest lähtus ka vastustaja vaidlustatud haldusakti koostamisel. Kohus ei saa nimetatud andmeid kõrvale jätta, kui see tooks kaasa ilmselgelt vale otsuse tegemise. Asja vastustajale uuesti otsustamiseks saatmine ei ole otstarbekas, kuna antud andmetest nähtub üheselt vastustaja vastuse õigsus, et tegemist on tootliku metsamaaga.

Takseerandmetest nähtub üheselt, et eraldiste kõlviku liigiks on alates takseerimisest tootlik metsamaa (kd II tl 169 jj), v.a eraldis nr 8, mis on pinnaveeala (kd II tl 172 pöördel) ning eraldised nr 13 ja 16, mis on looduslik rohumaa. Loodusliku rohumaa olemasolu osaliselt kinnistul on märgitud ka

8(8) vastuses, kuid see ei too kaasa kaebaja taotluse rahuldamise, kuna kaebaja taotles oluliselt suuremat ala võõrandamist või kasutusele andmist.

Osade eraldiste andmetest (vt nr 1, 4, 11 ja 20) nähtub, et kuigi kõlviku liigiks on tootlik metsamaa, on arengutasemeks märgitud lage ala. Arvestades vastustaja eesmärki – metsa majandamine – on sellele iseloomulik ka see, et tootlik metsamaa on erinevas arengujärgus ning ka lagedat ala soovitakse tulevikus tootliku metsamaana kasutada. Asjaolu, et lagedat ala võiks kasutada ka muul viisil, kui tootliku metsamaana, ei anna eraisikule õigust nõuda kinnistu endale võõrandamist või kasutusele andmist või sellise võimaluse kaalumistki. Kohus ei kontrolli seda, kas vastustaja valik käsitleda Vardi metskond124 kinnistut tootliku metsamaana on otstarbekas.

19. Teisalt on ka kaebaja esitatud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 09.05.2014 seisukoht Vardi metskond 124 kinnistul asuvate poollooduslike rohumaade kohta (kd II tl 142 jj) kooskõlas takseerandmetega. Inventuuriakt on koostatud 30.06.2009. Peaaegu iga elupaigatüübi kohta on kirjeldatud, et kasvamas on noori mände, kuuski ja leppasid, mistõttu on niidud metsastumas. Arvestades vaidlustatud haldusakti andmiseni möödunud aega (ca neli aastat) on 2009. aastal koostatud inventuur ja 2012. aasta takseerandmed omavahel kooskõlas, kuna pikema aja jooksul ongi niidud metsastunud ja vastustaja soovib neid majandada tootliku metsamaana.

20. Kohus kordab veelkord, et käesolevas asjas ei ole vaidluse all erinevate haldusorganite toimingud enne RMK 08.05.2013 vastust nr 3-1.1/383, sh kas maa kaitse alla võtmata jätmine või riigi omandisse jätmine on õiguspärane. Vaidluse all on üksnes see, kas vastustaja on õiguspäraselt keeldunud kaebajale Vardi metskond 124 kinnistust osa võõrandamast või kasutusele andmast. Kuna vastustaja tugines vastuses sellele, et vajab maad metsa majandamiseks, on Vardi metskond 124 kinnistu muul avalikul eesmärgil riigi omandis ja kasutamiseks vajalik. Vastustaja seisukoha õigsus on leidnud kohtumenetluses kinnitamist ning ka vaidlusaluse vastuse tühistamise korral tuleks anda samasugune haldusakt. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vastustajalt riigi omandisse jäetud vara endale võõrandamist või kasutamiseks andmist, ei pidanud vastustaja kaaluma omavahel kaebaja huve ja riigi vajadust metsamaa enda omandis ja kasutuses hoidmisel.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kohus märgib, et riigivara valitseja peaks reeglina oma põhiülesannete andmisega seotud haldusakte suutma oma ametnike vahendusel kohtus kaitsta ja välise õigusabi kulude teiselt poolelt väljamõistmine ei ole sellistel juhtudel reeglina põhjendatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Roos