3-12-52/36 · 3-12-52/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-52 Haldusasi Ragn-Sells

AS

kaebus

Riigihangete Vaidlustuskomisjoni (VAKO) 29.12.2011. a otsuse peale osas, millega kaebaja vaidlustus jäeti rahuldamata, samuti Sillamäe Linnavalitsuse kohustamiseks viia hankedokumentide p 3.5 vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 10.02.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ragn-Sells AS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 21.05.2014 Menetlusosalised Kaebaja Ragn-Sells AS (reg. kood 10306958) Lepingulised esindajad: vandeadvokaat Vesse Võhma ja vandeadvokaat Elo Tamm Vastustaja Sillamäe Linnavalitsus Volitatud esindaja: Deniss Iškin RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 10.02.2012. a otsus. 2. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tühistada Riigihangete Vaidlustuskomisjoni 29.12.2011. a otsus nr 244-11/- osas, milles vaidlustus jäi rahuldamata, ja kohustada viima Sillamäe Linnavalitsust 01.12.2011 alustatud riigihanke „Kontsessiooni andmine korraldatud jäätmeveoks Sillamäe linnas” hankedokumentide p 3.5 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega. 3. Tagastada esialgse õiguskaitse taotlus HKMS § 121 lg 1 analoogia alusel. 4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 10 292,20 eurot menetluskulu, jättes ülejäänud menetluskulu poolte endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.t kuni 30.06.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Sillamäe Linnavalitsus alustas 01.12.2011 riigihanke „Kontsessiooni andmine korraldatud jäätmeveoks Sillamäe linnas” (edaspidi Hange) ning väljastas kaebajale 02.12.2011 e-kirjaga hankedokumendid (edaspidi HD). Vastavat HD p-le 3.2 on veetavad jäätmed paber ja kartong (v.a trükikodade pabertootmisjäätmed ja salastatud dokumendid), segaolmejäätmed, suurjäätmed ning ehitus- ja lammutuspraht, mis ei ole kodumajapidamistes tekkinud. HD pga 3.5 kehtestas Sillamäe Linnavalitsus kohustuse viia kogutavad jäätmed kindlatesse prügilatesse: „3.5. Veopiirkonnas kogutavad segaolmejäätmed viiakse Sillamäe prügilasse (MBT-terminal), mis asub Sillamäe linnast 5 km kaugusel Ida-Virumaal, Vaivara vallas, Vaivara külas. Tööstuslikke jäätmeid ja ehitusjäätmeid vedada Uikala prügilasse, mis asub 25 kilomeetrit Sillamäest.” 2. 07.12.2011 esitas kaebaja VAKO-le vaidlustuse, milles taotles HD p-de 3.5, 9.1, 4.1.1 ja HD Lisa 5 p 3.2.2 vastavusse viimist õigusaktidega ettenähtud nõuetele. Vaidlustuses esitas kaebaja ka taotluse hankemenetluse peatamiseks. VAKO peatas 09.12.2011. a otsusega hankemenetluse. 12.12.2011. a kirjaga nr 9-4.1/43 esitatud vastuses vaidlustusele esitas hankija muuhulgas taotluse tunnistada VAKO 09.12.2011. a otsus hankemenetluse peatamiseks kehtetuks. 3. VAKO rahuldas 29.12.2011. a otsusega nr 244-11/- kaebaja vaidlustuse riigihangete seaduse (RHS) § 126 lg 1 p 5 alusel osaliselt ja kohustas Hankijat viima õigusaktidega kooskõlla HD punktid 9.1 ja 4.1.1 ning HD lisa 5 punkti 3.2.2. 4. 06.01.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles VAKO 29.12.2011. a otsuse tühistamist osas, millega vaidlustust ei rahuldatud, samuti vastustaja kohustamist viia HD p 3.5 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega. Ühtlasi taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras keelata vastustajal kõik toimingud seoses Hankega kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. Kaebaja taotles menetluskulude väljamõistmist. 5. Tartu Halduskohus kohaldas 09.01.2012. a määrusega esialgset õiguskaitset kuni 30päevaseks tähtajaks ning keelas Sillamäe Linnavalitsusel kõik toimingud riigihankes „Kontsessiooni andmine korraldatud jäätmeveoks Sillamäe linnas“ kuni 08.02.2012. Kuna menetlusosalised määrust ei vaidlustanud, rakendus esialgne õiguskaitse kuni § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani. 6. Vastustaja leidis oma vastuses kaebusele, et ei ole alust kaebuse rahuldamiseks ja palub kaebuse rahuldamata jätmisel tühistada Tartu Halduskohtu 09.01.2012. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse, millega keelati Vastustajal kõik toimingud riigihankes „Kontsessiooni andmine korraldatud jäätmeveoks Sillamäe linnas“. Vastustaja palus jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. 7. Tartu Halduskohus jättis 10.02.2012. a otsusega kaebuse rahuldamata ja tühistas esialgse õiguskaitse määruse. Halduskohus leidis, et seadusandja mõte on anda kohalikule omavalitsusele õigus suunata korraldatud jäätmeveoga kogutavad jäätmed jäätmekäitluskohta, s.o olemasolevatesse prügilatesse, mis vastavad Euroopa Nõukogu direktiivile 1999/31/EÜ prügilate kohta. Seadusandja mõte ei ole tulenevalt JäätS § 66 lg-st 1 kehtestada põhjendatud nõudeid jäätmekäitluskohtadele ning mitte määrata hankedokumentides jäätmekäitluskohta. 2

Seadusandja on JäätS § 67 lg 3 p-s 4 sätestanud ühemõtteliselt, et hankijal on kohustus määrata korraldatud jäätmeveo hankedokumentides jäätmekäitluskoht ning kohus leiab, et seda nõuet ei saa tõlgendada kohustusena kehtestada tingimused, millele peab jäätmekäitluskoht vastama. Seega jäätmeseaduse kehtiv regulatsioon kohustab kohalikke omavalitsusi jäätmevedaja valimiseks läbi viima teenuste kontsessiooni riigihankeseaduses sätestatud korras ning konkursi korraldamisel ei tule enam lähtuda konkurentsiseadusest s.h eri- või ainuõiguse andmisest. Hankedokumentides pole seadusandja kohaliku omavalitsuse poolt määratavate tingimuste osas muudatusi teinud. Seega vaidlustatud hankedokumentide ps 3.5 nimetatud Sillamäe prügila ja Uikala prügila näol on tegemist jäätmekäitluskohaga JäätS § 67 lg 3 p 4 mõttes. Sillamäe Linnavalitsus on täitnud JäätS § 66 lg-st 1 ja § 67 lg 3 p-st 4 tuleneva kohustuse jäätmekäitluskoha määramiseks, millest tulenevalt on eelnimetatud tingimuse kehtestamine kooskõlas jäätmeseadusega ja puudub ka kaebaja poolt väidetav vastuolu RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega. Euroopa Kohus on pidanud õigeks käsitleda jäätmeid mitte tavalise kaubana, mida võib vabalt ja kontrollimatult vedada sinna kuhu vedaja soovib, vaid erilise kaubana. Sellest tulenevalt on õigustatud ka piirangute ja erandite kehtestamine jäätmete veole ja samas ka ettevõtlusvabadusele. Halduskohus nõustub VAKO 29.12.2011. a otsuse (lk 8-10) p-s 14 öelduga, milles on võrreldud jäätmeseaduse erinevate regulatsioonide eesmärke, mis on nähtavad eelnõu seletuskirjadest 105 SE I 01.05.2004 jõustunud jäätmeseadusele ja seletuskirjast 700 SE III 01.01.2011 jõustunud jäätmeseadusele ja mille alusel on Sillamäe Linnavalitsus täitnud JäätS § 66 lg-st 1 ja § 67 lg 3 p-st 4 tuleneva kohustuse jäätmekäitluskoha määramiseks. Kõike ülaltoodut kokku võttes on halduskohus seisukohal, et HD p.3.5 on õiguspärane ja kaebuse rahuldamiseks alust ei ole. APELLATSIOONKAEBUS JA EELOTSUSE KÜSIMINE 8. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 10.02.2012. a otsusele tervikuna. Kaebaja taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kohustada vastustajat viima HD p 3.5 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega. Kaebaja esitas samuti uue esialgse õiguskaitse taotluse ning taotleb menetluskulude väljamõistmist. 9. Vastustaja taotleb oma vastuses apellatsioonkaebusele selle rahuldamata jätmist. 10. 23.04.2012 esitas kaebaja taotluse eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult. 11. 24.04.2012 esitas vastustaja ringkonnakohtule kinnituse, milles teatas, et Sillamäe Linnavalitsus ei ole jätkanud ning ei jätka Hanke menetlust kuni Euroopa Kohtu poolt eelotsuse saamiseni ning Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas. 12. Ringkonnakohus küsis 05.06.2012. a määrusega Euroopa Kohtult eelotsust ELTL art 106 lgte 1 ja 2 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 19.11.2008. a direktiivi 2008/98/EÜ art 16 lg 3 tõlgendamise kohta seoses JäätS § 67 kohaldamisega. 13. Euroopa Kohus tegi 12.12.2013. a otsuse kohtuasjas nr C-292/12, milles andis eelotsuse küsimustele järgmised vastused: „1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta sätteid koostoimes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 3

2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid, artikliga 16 tuleb tõlgendada nii, et: – nende sätete kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksusel lubatud panna ettevõtjale, kelle ülesandeks on tehtud selle omavalitsusüksuse territooriumil jäätmete kogumine, kohustus vedada eramajapidamistest ja vajadusel teistelt jäätmetekitajatelt kogutud segaolmejäätmed lähimasse sobivasse jäätmekäitluskohta, mis asub kõnealuse kohaliku omavalitsuse üksusega samas liikmesriigis, – nende sätete kohaselt ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel lubatud panna ettevõtjale, kelle ülesandeks on tehtud selle omavalitsusüksuse territooriumil jäätmete kogumine, kohustust vedada omavalitsusüksuse territooriumil tekkinud tööstuslikud jäätmed ja ehitusjäätmed lähimasse sobivasse jäätmekäitluskohta, mis asub selle omavalitsusüksusega samas liikmesriigis, kui need jäätmed kuuluvad taaskasutamisele ja kui nende jäätmete tekitaja ise on kohustatud viima need kas kõnealusesse ettevõttesse või otse sellesse jäätmekäitluskohta. 2. ELTL artiklid 49 ja 56 ei ole kohaldatavad sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, mille kõik asjaolud piirduvad üheainsa liikmesriigiga.“ Euroopa Kohus ei pidanud eelotsuse küsimust ELTL art 106 koostoimes art-ga 102 vastuvõetavaks, kuna puudusid andmed, et Uikala prügilat käitaval ettevõtjal oleks turul eriline seisund, samuti andmed, mis viiksid järelduseni, et põhikohtuasjas kõne all olevad kohustused, mis on seotud teatava kategooria jäätmetega, mis on kogutud asjaomase liikmesriigi skaalal väiksena käsitatava kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumilt, annaksid turgu valitseva seisundi siseturu olulises osas ettevõtjatele, kes käitavad neid prügilaid, ega järelduseni, et nende õiguste teostamine viiks tingimata võimaliku turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni või et nende õiguste tõttu tekib olukord, kus neid õigusi kasutavad ettevõtjad on sunnitud toime panema niisuguse kuritarvituse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 14. Ringkonnakohus uuendas 10.01.2014. a määrusega menetluse, küsis pooltelt täiendavaid seisukohti, helistas 21.03.2014 mõlemale poole esindajale ning korraldas 21.05.2014 kohtuistungi. 15. Kaebaja on jätkuvalt kõigil apellatsioonkaebuses ja kaebuses esitatud seisukohtadel. 1) Kaebaja on seisukohal, et HD p-s 3.5 sätestatud kohustus viia jäätmed Sillamäe prügilasse ja Uikala prügilasse on vastuolus RHS §-s 3 sisalduva konkurentsi efektiivse ärakasutamise ning keskkonnasäästlike lahenduste eelistamise printsiipidega (RHS § 3 p-d 4–6). 2) Kaebaja leiab, et kohustus viia jäätmed Sillamäe prügilasse ja Uikala prügilasse kahjustab ebaproportsionaalselt ettevõtlusvabadust, kuna pakkujatel ei ole võimalik anda segaolmejäätmeid ja tööstuslikke ning ehitusjäätmeid üle pakkujate poolt vabalt valitud nõuetele vastavatele jäätmekäitlejatele. 3) Kaebaja leiab, et HD p 3.5 annab konkreetsetele Sillamäe ning Uikala prügilaid opereerivatele ettevõtetele ainuõiguse Sillamäelt kogutud jäätmete käitlemiseks viieks aastaks. Sellise ainuõiguse andmiseks ei ole vastavat volitusnormi jäätmeseaduses ning ainuõiguse andmine oleks vastuolus konkurentsiseadusega. 4) Kaebaja on seisukohal, et JäätS § 67 lg 3 p 4 ei anna kohalikule omavalitsusele pädevust ega kohustust määrata kindlaks üks kindel jäätmekäitluskoht. Kaebaja viitab seejuures JäätS § 66 lg-le 1, § 81 lg 2 p-le 7 ja § 98 p-le 2. Kuna jäätmeseaduse kõiki sätteid koos lugedes 4

saab kaebaja arvates tõlgendada JäätS § 67 lg 3 p 4 ka selliselt, et kohaliku omavalitsuse üksus peab hankedokumentides määrama jäätmekäitluskohad, mis vastavad keskkonnanõuetele ning mis sobivad jäätmekäitluseks, siis põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele tuginevalt tuleb seda ka vastavalt tõlgendada. 5) Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et HD p 3.5 kahjustab vaba konkurentsi ja on vastuolus nii konkurentsiseaduse kui ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102. Kaebaja viitab Euroopa Kohtu lahenditele C-462/99 ja C-209/98. 6) Euroopa Kohus jättis käsitlemata asjaolu, et ainuõiguste andmine tingib kitsaste geograafiliste piiridega kaubaturgude tekke ning sellisel turul ainuõiguse saanud ettevõtja muutub turgu valitsevaks. Sellise võimaluse näib Euroopa Kohus olevat kõrvale jätnud seetõttu, et sellistel kitsastel turgudel turgu valitseva seisundi loomine ei tekita kohtu arvates turgu valitsevat seisundit siseturu olulises osas (st sisuliselt, et selline väike lokaalne ainuõigus ei mõjuta piisavalt konkurentsi EL-i tasandil). Samas on oluline märkida, et lokaalsete ainuõiguste andmine tingib ainuõiguste võrgustiku tekkimise, mis omakorda hakkab mõjutama konkurentsi ka EL-i tasandil. 7) Sillamäe linna jäätmehoolduseeskirjast tuleneb, et ehitusjäätmete tekitaja on kohustatud ise korraldama ehitusjäätmete taaskasutamise. Tööstuslikke jäätmeid ei ole defineeritud Sillamäe jäätmehoolduseeskirjas. Kaebaja leiab, et tööstuslike jäätmete all on silmas peetud samuti selliseid jäätmeid, millele ei kohaldu korraldatud jäätmevedu ning sellele laienevad samad põhimõtted kui ehitusjäätmetele. Seega ei saa ka Euroopa Kohtu eelotsuse valguses vastustaja panna jäätmevedajale kohustust vedada Sillamäe territooriumil tekkinud tööstuslikud jäätmed ja ehitusjäätmed Uikala prügilasse. 8) Euroopa Kohus ei märkinud, et kohalik omavalitsus võib segaolmejäätmed suunata absoluutselt lähimasse jäätmekäitluskohta, vaid lähimasse sobivasse jäätmekäitluskohta. Direktiivi 2008/98/EÜ art-s 16 sätestatud läheduse põhimõte ei ole eraldiseisev printsiip, vaid teenib samas artiklis sätestatud iseseisvuse põhimõtet ning peaks aitama viimast ellu viia. Iseseisvuse põhimõtte kohaselt peab iga liikmesriik tagama jäätmete kõrvaldamiseks ning eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete puhul nende taaskasutamiseks sobivate rajatiste võrgustiku selliselt, et Euroopa Liit tervikuna ning ka iga liikmesriik individuaalselt saaks oma jäätmetega ise hakkama. Seejuures tuleks järgida ka läheduse põhimõtet, mille kohaselt eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete puhul taaskasutamine peaks toimuma ühes lähimatest sobivatest rajatistest. Kaebaja viitab direktiivi 2008/98/EÜ preambula ple 42, mis rõhutab majandushoovade olulisust jäätmetekke vältimise ja jäätmekäitluse eesmärkide saavutamisel. 9) Jäätmeseaduse eelnõu 76 SE seletuskirjast tuleneb, et läheduse põhimõte Eestis on käsitletav „käitlemisena Eestis“. Eelotsuses on märgitud, et kohalik omavalitsus võib suunata jäätmed lähimasse sobivasse jäätmekäitluskohta. Direktiivi 2008/98/EÜ sissejuhatavas märkuses 6 on sedastatud, et jäätmehierarhia on Euroopa jäätmepoliitika ja -seadusandluse nurgakivi. Jäätmehierarhia põhimõte sisaldub direktiivi 2008/98/EÜ art-s 4 ning ka JäätS §s 221. Jäätmehierarhia põhimõte tähendab, et juhul, kui jäätmete töötlemiseks on olemas hierarhias kõrgemal asetsev alternatiiv, tuleks kohalikul omavalitsusel igal juhul eelistada sellist alternatiivi sõltumata läheduse põhimõttest. 10) Kaebaja väidab, et Ecocleaner Sillamäe OÜ ei valitud 2007. a välja kohase hankemenetluse teel, kuna vastavas hankemenetluses oli ainukeseks pakkujaks Ecocleaner 5

Sillamäe OÜ. Euroopa Kohus on eelotsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest asjaoludest, et jäätmekäitluskoht valiti välja kohase hankemenetluse teel. 11) Vahepealsel perioodil on Sillamäe prügila suletud ning Sillamäe prügilas ei ole keskkonnalubade infosüsteemi kohaselt ühelgi isikul jäätmeluba jäätmete kõrvaldamiseks ega taaskasutamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa Sillamäe linna territooriumilt kogutud jäätmeid üle anda Sillamäe prügilas, kuna vastaval kohal puuduvad jäätmete kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks nõuetekohased load. 12) Kaebaja väidab, et tegelik põhjus, miks Sillamäe Linn prügi Sillamäe prügilasse tahtis vedada lasta, on Sillamäe Linna ja Ecocleaner Sillamäe OÜ vahelises lepingus ettenähtud tasu, mida Sillamäe Linn prügila operaatorilt sai. 16. Vastustaja kordab esimeses kohtuastmes esitatud argumente. Ta leiab, et konkursi korraldamisel tuleb lähtuda riigihangete seadusest, mitte konkurentsiseadusest. Samuti leiab vastustaja, et vaidlustatud hankedokumendid ei riku kaebaja subjektiivset õigust korraldatud jäätmeveo osas. Korraldatud jäätmeveo teenuse osutajal ei ole subjektiivset õigust korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete kõrvaldamisteenusele või taaskasutamisteenusele. Pakkuja subjektiivne õigus korraldatud jäätmeveo teenuse kontsessiooni puhul piirneb majandusliku huviga sõlmida hankeleping olmejäätmete kogumise ja veo osas. Vastustaja leiab, et kui ta otsustab korraldada konkursi jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks, siis tuleb tal konkreetse konkursi täpsed nõuded määrata hankedokumentides, milleks on ka jäätmekäitluskoht (JäätS § 67 lg 3 p 4). Vastustaja leiab, et JäätS § 66 süstemaatiline tõlgendamine kinnitab seda, et jäätmekäitluskoha kindlaksmääramise kohustus lasub vastustajal. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2009. a otsuse nr 3314409 ple 17. HD p-s 3.5 nimetatud Sillamäe prügila ja Uikala prügila näol on tegemist jäätmekäitluskohaga JäätS § 67 lg 3 p 4 mõttes, ehk Sillamäe Linnavalitsus on täitnud JäätS § 66 lg-st 1 ja § 67 lg 3 p-st 4 tuleneva kohustuse jäätmekäitluskoha määramiseks, millest tulenevalt on eelnimetatud tingimuse kehtestamine kooskõlas jäätmeseadusega ja puudub ka kaebaja poolt väidetav vastuolu RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega. Vastustaja viitab Euroopa Kohtu 17.03.1993. a otsusele kohtuasjas nr C-155/91 ja 09.07.1992. a otsusele kohtuasjas nr C-2/90, milles kohus on pidanud õigeks käsitleda jäätmeid mitte tavalise kaubana, mida võib vabalt ja kontrollimatult vedada sinna kuhu vedaja soovib, vaid erilise kaubana. Sellest tulenevalt on õigustatud ka piirangute ja erandite kehtestamine jäätmete veole ja ettevõtlusvabadusele. Vastustaja osutab sellele, et 15.06.2009 sõlmis Sillamäe Linnavalitsus Ecocleaner Sillamäe OÜga halduslepingu nr 9-4.2/2 muutmise kokkuleppe, millega kaotati ära iga prügitonni pealt võetav tasu. Jäi vaid igakuiselt makstav 10 000 krooni (tl I-101), mis kujutas endast vastustaja väitel prügila sulgemise ja järelhoolduse kulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tühistada osaliselt VAKO otsus ja kohustada vastustajat viima HD p 3.5 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega. Esitatud esialgse õiguskaitse taotlus tuleb tagastada. 18. Kõigepealt tuleb välja selgitada, kas JäätS § 67 lg 3 p 4 võimaldab kaalutlust (I). Seejärel analüüsib ringkonnakohus eraldi HD p 3.5 õiguspärasust segaolmejäätmete (II) ning tööstus- ja ehitusjäätmete osas (III). Seejärel lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja võtab 6

seisukoha esialgse õiguskaitse taotluse kohta (IV) ning esitab lõpuks menetluskulude jaotuse (V). 7

I 19. Antud asjas vaidlevad pooled selle üle, kas Hankijal on õigus määrata hanketingimustes konkreetne jäätmekäitluskoht. Kaebaja on seisukohal, et JäätS § 67 lg 3 p 4 ei anna kohalikule omavalitusele kohustust ega pädevust määrata üks kindel jäätmekäitluskoht nimeliselt, vastustaja aga leiab, et see õigus peaks vähemalt olmejäätmete puhul olema. Seetõttu sõltub kaasuse lahendus JäätS § 67 lg 3 p 4 tõlgendusest. Järgmiseks analüüsibki ringkonnakohus, kas JäätS § 67 lg 3 p 4 võimaldab kohalikule omavalitsusele kaalutlust või sisaldab koguni kohustust määrata üks kindel jäätmekäitluskoht. 20. Tallinna Ringkonnakohus on 28.04.2014. a otsuse haldusasjas nr 3-12-1883 ps 15 asunud seisukohale, et kohalikel omavalitsustel on jäätmekäitluskava kehtestamisel ja rajatiste tegevuse asukohtade – järelikult ka jäätmekäitluskohtade – kindlaksmääramisel lai diskretsioon. Ringkonnakohus märgib, et kui see nii oleks, siis peaks kohalik omavalitsus võtma arvesse riigihankes osalejate ettevõtlusvabadust ning sellisel juhul ei pruugi kaebaja ettevõtlusvabaduse piirang olla juhtumitel nagu käesolevad hankedokumendid õigustatud. Ringkonnakohus leiab aga, et tulenevalt jäätmeseaduse normide koosmõjust on kohalikult omavalitsusel JäätS § 66 lg 1 ja § 67 lg 3 p 4 alusel suunatud kaalutlusõigus määrata kindlaks üks kindel jäätmekäitluskoht. Suunatud kaalutlusõigus tähendab seda, et reeglina on haldusorganil õigus tegutseda ühel kindlal viisil, ilma et ta peaks seda eraldi põhjendama, kuid teatud erandlike asjaolude avaldumisel on tal kohustus reeglist kõrvale kalduda (vrd H. Maurer. Haldusõigus. Üldosa. Tallinn 2004, lk 86; H. Stelkens, H. J. Bonk, M. Sachs. Verwaltungsverfahrensgesetz. Kommentar. 7. Aufl. München 2008, § 39 änr 69 jj, § 40 änr 28 jj). Kuigi sellesse instituuti on kirjanduses suhtutud kriitiliselt, on see praktikas vajalik ja põhjendatud juhtumitel, kus seadus määrab kas sõnaselgelt või normide koosmõjust tulenevalt üheselt kindlaks haldusorgani kaalutlusotsuse põhimõttelise suuna. Samas tuleb sellega kaasnevate madalamate põhjendamisnõuete ja nendega omakorda kaasneva õiguskaitse raskendamise tõttu suhtuda instituuti ettevaatlikkusega. Põhjendatud saab see olla ainult seal, kus alternatiivne mõistlik tõlgendus puudub ning vaid suunatud kaalutlusõiguse instituut võimaldab tagada piisava õiguskindluse ja õigusselguse. Suunatud kaalutlusõiguse esinemine peab olema eelnevast tulenevalt hästi läbikaalutud. Lähtudes suunatud kaalutlusõigusest on kohalikul omavalitsusel käesoleval juhul reeglina õigus määrata kindlaks üks jäätmekäitluskoht, kui jäätmehierarhia või mõnest muust olulisest põhimõttest ei tulene midagi muud. See, et käesoleval juhul on tegu suunatud kaalutlusõigusega, järeldub kõigepealt JäätS § 67 lg 3 p 4 sõnastusest, kus on juttu üksnes ühest jäätmekäitluskohast. Samuti tuleneb see JäätS §st 32, mis näeb ette, et jäätmed kõrvaldatakse ja segaolmejäätmed taaskasutatakse nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus. See norm sätestab lähimuse põhimõtte. See, et tegemist ei pea siiski ilmtingimata olema ühe jäätmekäitluskohaga, tuleneb seevastu JäätS § 66 lg-st 1, mille kohaselt on korraldatud jäätmevedu olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja poolt. JäätS § 66 lg 1 näeb sõnaselgelt ette, et määratud jäätmekäitluskohti võib olla ka rohkem kui üks. Samuti on kaebaja viidanud JäätS § 81 lg 2 ple 7 ja § 98 p-le 2, kus on samuti mainitud mitme jäätmekäitluskoha määramise võimalust ja mida saab ka ringkonnakohtu arvates kasutada toetavate argumentidena. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul tuleb lähtuda suunatud kaalutlusõigusest, kuna alternatiivne mõistlik tõlgendus puudub. Eraldi võetult viivad jäätmeseaduse erinevad sätted vastukäivate tulemusteni ning vaid suunatud kaalutlusõiguse instituut võimaldab tagada piisava õiguskindluse ja õigusselguse. 8

21. Vastustaja arvates kinnitab Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2009. a otsuse nr 3314409 p 17, et JäätS § 66 kohaselt lasub jäätmekäitluskoha kindlaksmääramise kohustus vastustajal. Ringkonnakohus märgib, et viidatud kohas on Riigikohus lahendanud küsimust, kas JäätS § 66 süstemaatilise tõlgendamine kinnitab seda, et jäätmeveo teenustasu suuruse kindlaksmääramise kohustus lasub kohaliku omavalitsuse üksusel. Riigikohus leidis, et JäätS § 66 lg 5 adressaadiks on kohaliku omavalitsuse üksus, mitte konkursil osaleja. Sellest, et jäätmeveo teenustasu suuruse kindlaksmääramise kohustus lasub kohaliku omavalitsuse üksusel, ei saa järeldada, et tal lasub eranditult ka jäätmekäitluskoha kindlaksmääramise kohustus. 22. Ringkonnakohus leiab, et kohaliku omavalitsuse otsuse tegemisel, kas määrata kindlaks üks või mitu jäätmekäitluskohta, tuleb lähtuda lisaks lähimuse põhimõttele eelkõige jäätmehierarhia põhimõttest, mis on sätestatud JäätS §-s 221. JäätS § 221 lg 1 näeb ette, et jäätmetekke vältimise ja jäätmehooldusmeetmete väljatöötamisel ning rakendamisel juhindutakse prioriteetide järjestuses järgmisest jäätmehierarhiast: 1) jäätmetekke vältimine; 2) korduskasutuseks ettevalmistamine; 3) ringlussevõtt; 4) muu taaskasutamine nagu energiakasutus; 5) kõrvaldamine. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib jäätmehierarhiast kõrvale kalduda, kui see tagab parima keskkonnaalase üldtulemuse asja kogu olelusringi arvestades. JäätS § 15 lg 1 kohaselt on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, mille peamine tulemus on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks sellel otstarbel kasutatud, või jäätmete ettevalmistamine nende eelnimetatud otstarbel ja viisil kasutamiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. JäätS § 17 lg 1 järgi on jäätmete kõrvaldamine nende ladestamine prügilasse, põletamine ilma energiakasutuseta või muu samaväärne toiming, mis ei ole taaskasutamine, kaasa arvatud jäätmete ettevalmistamine kõrvaldamiseks, isegi kui toimingul on osaliselt teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol. Ringkonnakohus viitab täiendavalt RHS § 3 p-le 6, mille järgi peab hankija riigihanke korraldamisel võimaluse korral eelistama keskkonnasäästlikke lahendusi. Sellest tulenevalt ei saa kohalik omavalitsus määrata kindlaks ainult ühte jäätmekäitluskohta, kui selles on võimalik üksnes jäätmete kõrvaldamine. 23. Järgnevas analüüsis tuleb seega HD p 3.5 mõlema lause puhul eraldi kontrollida, kas konkreetsel juhul on põhjendatud kõrvalekalle reeglist. II 24. Esmalt käsitleb ringkonnakohus HD p 3.5 esimese lause õiguspärasust: „Veopiirkonnas kogutavad segaolmejäätmed viiakse Sillamäe prügilasse (MBT-terminal), mis asub Sillamäe linnast 5 km kaugusel Ida-Virumaal, Vaivara vallas, Vaivara külas.“ HD p 3.5 kohaselt tuli segaolmejäätmed niisiis suunata Sillamäe prügilasse, mida opereeris kuni 2013. aastani Ecocleaner Sillamäe OÜ. 25. Euroopa Kohus rõhutas eelotsuse p-s 61 lähimuse põhimõtte olulisust. Ringkonnakohus märgib, et kohustus viia kogutavad segaolmejäätmed Sillamäe prügilasse, mis asub Sillamäe linnast 5 km kaugusel Vaivara külas, on kooskõlas lähimuse põhimõttega. Järgnevalt tuleb lähtuvalt ülal kindlaks tehtud JäätS § 67 lg 3 p 4 tõlgendusest kontrollida, kas jäätmehierarhia põhimõte tingib segaolmejäätmete puhul erandi lähimuse põhimõttest. Selleks tuleb kõigepealt tuvastada, kas Ecocleaner Sillamäe OÜ tegeles Sillamäe prügilas jäätmete kõrvaldamisega või mõne hierarhias kõrgemal oleva prioriteediga. 26. Ecocleaneri kodulehel on kirjeldatud ettevõtte tegevust Sillamäe prügila opereerimisel järgmiselt: „2008.-st kuni 2013. aastani opereerisime Eesti esimest MBT-terminali Sillamäe 9

prügila territooriumil. Katsetasime erinevaid tehnoloogiaid ja meetodeid. Eksperimentaalse tootmistegevuse käigus töödeldi mehaaniliselt ja bioloogiliselt üle 45 000 tonni jäätmeid, mis oleks alternatiivina ladestatud. Biomehaanilise töötlemise käigus toodeti ca 2500 tonni jäätmekütust, mis realiseeriti AS Kunda Nordic Tsemendi tehases. Valdav osa ümbertöödeldud jäätmetest oli ette nähtud kasutamiseks Sillamäe prügila sulgemistöödel prügikehandi kattematerjalina, et takistada prügilasse varem ladestatud gaaside emissioone“ (http://ecocleaner.ee/ecocleaner/). Apellatsioonimenetluses poolte nõusolekul asja materjalide juurde võetud 23.04.2013. a kirjas nr 6-2/693 on Ecocleaneri tegevust Sillamäe prügilas kirjeldatud järgmiselt: „5. oktoobril 2007. a sõlmis Sillamäe linn halduslepingu Ecocleaner Sillamäe OÜ-ga. Lepingu eesmärgiks oli Sillamäe prügilas olmejäätmete töötlemise ja taaskasutamise teostamise kohustuse üleandmiseks eraõiguslikule juriidilisele isikule. Lepingu kohaselt andis Sillamäe linn Ecocleaner OÜ-le õiguse kasutada prügila maa-ala jäätmete töötlemiseks eesmärgiga valmistada need ette taaskasutamiseks. Ecocleaner Sillamäe OÜ tegevus seisnes jäätmete töötlemises DOME meetodiga, s.t eelsorteerimata olme- ja tavajäätmed kompostitati DOME kaminaereerimise meetodil eesmärgiga toota jäätmekütust ja metaboolseid baktereid sisaldavat rekultivatsioonimaterjali. Tegevus oli kooskõlas jäätmeseaduses toodud jäätmehierarhiaga ja riigi jäätmekavaga ning omas positiivset keskkonnamõju.“ Eelnevast tulenevalt ei olnud Sillamäe prügila puhul tegu jäätmete kõrvaldamisega, vaid vähemalt olulises osas jäätmete taaskasutamisega. Seega on kaebaja vääralt lähtunud eeldusest, et Sillamäe prügilas toimus jäätmete kõrvaldamine. Kuna Sillamäe prügilas ei toimunud jäätmete kõrvaldamine, vaid taaskasutamine, siis puudub võimalus teha suunatud kaalutlusest erand jäätmehierarhia põhimõttest lähtuvalt. 27. Kaebaja on lisaks tuginenud konkurentsiõigusele, väites, et kuna Euroopa Kohus ei andnud Euroopa Liidu konkurentsinormide kohta tõlgendust, tuleb ELTL artikleid 106 ja 102 pidada jätkuvalt kohalduvateks. Kuna viidatud sätted on Euroopa Liidu õiguse kohustuslikud normid, siis võib Euroopa Liidu konkurentsiõigus põhimõtteliselt põhjendada samuti erandi JäätS § 67 lg 3 p-st 4. Seetõttu tuleb kaebaja väiteid kontrollida. Kaebaja märgib, et ainuõiguste andmine tingib kitsaste geograafiliste piiridega kaubaturgude tekke ning sellisel turul ainuõiguse saanud ettevõtja muutub turgu valitsevaks. Lokaalsete ainuõiguste andmine tingib aga ainuõiguste võrgustiku tekkimise, mis omakorda hakkab mõjutama konkurentsi ka EL-i tasandil. Kaebaja leiab lisaks, et HD p 3.5 on vastuolus ka konkurentsiseadusega. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega. Euroopa Kohus on varasemas otsuses asunud seisukohale, et eventuaalse turguvalitseva seisundi tuvastamiseks tuleb kindlaks määrata relevantne turg ning olulise tähtsusega osa ühisturust, kus vastav ettevõte oma turuseisundit konkurentsi takistades kuritarvitada võib (EKo 23.05.2000, C-209/98, p 57). Euroopa Kohus on eelotsuse ps 42 viidanud sellele, et miski ei võimalda järeldada, et Sillamäe prügilat käitanud ettevõtjal oleks turul olnud eriline seisund. Ka ringkonnakohtule ei ole sellised asjaolud teada. Sillamäe prügilat 2008–2013 opereerinud Ecocleaner Sillamäe OÜ on äriregistri andmetel tänaseks likvideerimisel. Tegemist oli osaühinguga, mille osakapital oli 2 556 eurot ning müügitulu oli 2011. a ja 2012. a majandusaasta aruannete järgi vastavalt 576 732 ja 477 885 eurot. Võrdluseks on kaebaja aktsiaselts aktsiakapitaliga 888 960 eurot, kelle müügitulu oli 2011. a ja 2012. a majandusaasta aruannete järgi vastavalt 18 879 330 ja 19 599 054 eurot. Kuigi müügitulu ei näita otseselt turuosa, on see siiski indikaator, mis viitab majanduslikule jõule. Krediidiinfo faktiraportis on müügitulu selgitatud: „Müügitulu on vaadeldaval aruandeperioodil toodete, kaupade ja teenuste müügist saadud tulu. Müügitulu iseloomustab ettevõtte suurust ja on üks tegur, mida kasutatakse ettevõttele maksimaalse krediidilimiidi

leidmisel“

(Raportite

tõlgendused:

Faktiraport,

lk

9, http://www.krediidiinfo.ee/files/faktiraport_tolgendus.pdf). Juba nende andmete võrdlusest on võimalik järeldada, et Ecocleaner Sillamäe OÜ puhul ei saanud olla tegemist turul kuidagi erilist seisundit omanud ettevõttega. Samuti puuduvad andmed, mis viiksid järelduseni, et 10

põhikohtuasjas kõne all olevad kohustused, mis on seotud teatava kategooria jäätmetega, mis on kogutud asjaomase liikmesriigi skaalal väiksena käsitatava kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumilt, annaksid turgu valitseva seisundi siseturu olulises osas ettevõtjale, kes käitab neid prügilaid, ega järelduseni, et nende õiguste teostamine viiks tingimata võimaliku turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni või et nende õiguste tõttu tekib olukord, kus neid õigusi kasutav ettevõtja on sunnitud toime panema niisuguse kuritarvituse. Käesoleval juhul puuduvad ringkonnakohtul andmed Ecocleaner Sillamäe OÜ võimalike kuritarvituste kohta. Seega ei põhjenda ELTL artiklid 106 ja 102 käesoleval juhul erandit suunatud kaalutlusest. 28. Kaebaja on ringkonnakohtu istungil osutanud sellele, et kuna konkurentsiseadus ei sisalda ELTL artikliga 106 ja 102 võrreldavaid sätteid, tuleb konkurentsiseadust tõlgendada läbi ettevõtlusvabaduse riive, mistõttu on eesmärk tagada õiglane turukonkurents. Ringkonnakohus märgib, et ettevõtlusvabadus (PS § 31) on lihtsa piiriklausliga põhiõigus, mis on käesoleval juhul piiratud eelkõige JäätS § 67 lg 3 p-ga 4 ning riigihangete seadusega. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seiskohti selle piirangu ebaproportsionaalsuse osas. Ettevõtlusvabadus on vabas turumajanduslikus ühiskonnas olulise kaaluga põhiõigus, kuid käesoleval juhul kaaluvad keskkonnahuvid ning avalik huvi korraldatud jäätmeveo vastu sellest tulenevad positsioonid üles. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust kahelda seadusandja poolt langetatud valikute põhiseaduspärasuses. 29. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka konkurentsiseadusest ei saa käesoleval juhul tuleneda teistsugust järeldust, kuna konkurentsiseadus ei kohaldu riigihanke korraldamisel. Riigikohus on rõhutanud, et teenuste kontsessiooni andmisel lähtub hankija üksnes riigihangete seaduse 1. peatükis sätestatud nõuetest, eelkõige RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest (RKHKo 12.10.2011, 3-3-1-31-11, p 15). 30. Kuigi konkurentsiseadus ei ole riigihanke läbiviimisel kohaldatav, on siiski kohaldatavad riigihanke korraldamise üldpõhimõtted, mis sisaldavad samuti viidet konkurentsi efektiivse ärakasutamise vajalikkusele ning konkurentsi kahjustamise keelule. Kaebaja on tuginenud RHS § 3 p-dele 4–6, millest käesoleval juhul tulevad kõne alla p-d 4 ja 5. Viidatud normide järgi on hankija riigihanke korraldamisel kohustatud järgima järgmisi põhimõtteid: (4) hankija peab tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures avalik- õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu; (5) hankija peab vältima konkurentsi kahjustavat huvide konflikti. Ringkonnakohus leiab, et RHS § 3 p-i 4 on vastustaja segaolmejäätmetele üht jäätmekäitluskohta määrates järginud. Segaolmejäätmete veo konkursil ühe jäätmekäitluskoha määramisel konkureerivad veoettevõtjad jäätmeveo kontsessioonile võrdsetel alustel. 31. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas vastustaja on järginud RHS § 3 p 5 nõudeid. Sillamäe Linn sõlmis Ecocleaner Sillamäe OÜ-ga 2007. aastal läbiviidud riigihanke tulemusel 05.10.2007 lepingu nr 94.2/2 nimega „haldusleping Sillamäe prügilas olmejäätmete töötlemise ja taaskasutamise teostamise kohustuse üleandmiseks eraõiguslikule juriidilisele isikule“ (tl I-81–85). Leping sõlmiti kümneks aastaks perioodiks 01.11.2007–01.11.2017. Tulenevalt halduslepingu punktidest 4.2.3, 4.4 ja 6.1.16 sai vastustaja jäätmekäitluskoha kasutusse andmise eest Ecocleaner Sillamäe OÜ-lt tasu, mis jagunes igakuiselt tasutavaks fikseeritud tasuks ning tasuks, mis sõltus prügilas vastuvõetud prügi hulgast. 15.06.2009 sõlmis Sillamäe Linnavalitsus Ecocleaner Sillamäe OÜga halduslepingu nr 94.2/2 muutmise kokkuleppe, millega muudeti muuhulgas halduslepingu punkte 4.4.1 ja 6.1.16 ning kaotati ära iga vastuvõetud prügitonni pealt võetav tasu. Jäi vaid igakuiselt makstav 10 000 krooni (tl I101). Halduslepingu p 4.4 pealkiri oli „Tasu Prügila kasutamise eest“ ning muudetud 11

p 4.4.1 kõlas: „Alates 01.07.2009 operaator kohustub maksma Linnale tasu prügila kasutamise eest kümme tuhat (10 000) krooni kalendrikuus.“ Olgugi et 2007. aastal toimunud riigihanget ei ole vaidlustatud, tuleb selle tingimusi võtta arvesse ka käesoleva riigihanke hankedokumentide õiguspärasuse hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et Sillamäe prügila käitajalt prügila kasutamise eest võetud tasu tõttu oli käesoleval juhul tegu huvide konfliktiga RHS § 3 p 5 mõttes. Määrav on see, mis eesmärgil tasu võeti. Vastustaja on väitnud, et võetud tasu kujutas endast prügila sulgemise ja järelhoolduse kulu. Ringkonnakohus osutab aga sellele, et halduslepingu p-s 6.1.16 oli enne selle äramuutmist sõnaselgelt öeldud, et tasu võetakse sulgemiskulude katmiseks. Halduslepingu p 4.4 nägi aga nii enne kui pärast muudatust ette tasu prügila kasutamise eest. JäätS § 341 lg 1 kohaselt peab tasu, mida prügila käitaja võtab mis tahes jäätmete prügilasse ladestamise eest, katma prügila rajamise, kasutamise ja sulgemise kulud ning niivõrd, kui see on võimalik, JäätS § 91 ps 5 nimetatud rahalise tagatise või kindlustuse kulud ja prügila järelhoolduse hinnangulised kulud perioodiks, mille pikkus on vähemalt 30 aastat. See norm loetleb ammendavalt kulud, millega prügila käitaja peab arvestama ning selle kohaselt peab kohaliku omavalitsuse poolt võetava tasu eesmärk olema hõlmatud ühega loetletud eesmärkidest. Ringkonnakohus peab mõeldavaks näiteks järelhoolduse hinnanguliste kulude ja eeldusel, et kokkuleppe kohaselt jäävad prügila sulgemiskulud kohaliku omavalitsuse kanda, ka prügile sulgemise tulevaste kulude katmise eesmärgil raha kogumist. Kuid JäätS § 341 lg 1 ei näe ette võimalust, et prügila käitaja poolt võetava tasu arvelt võib katta ka tasu jäätmekäitluskoha kasutusse saamise eest. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada muuhulgas jäätmehooldust. Tegemist on kohustusliku ülesandega, mida kohalik omavalitsus peab seaduse alusel täitma kas ise oma kulul või andes kontsessiooni ettevõtjale, kes kohaliku omavalitsuse eest jäätmehooldust korraldab. Normi, mille alusel oleks kohalik omavalitsus õigustatud küsima ettevõtjalt, kes kohaliku omavalitsuse eest jäätmehooldust korraldab, kohaliku omavalitsuse enda ülesande täitmise eest tasu, ei ole. Järelikult on käesoleval juhul tegemist huvide konfliktiga, mistõttu ei olnud konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades õiguspärane määrata ainsaks jäätmekäitluskohaks Sillamäe prügilat. 32. Eeltoodust tulenevalt tunnistab ringkonnakohus HD p 3.5 esimese lause õigusvastaseks. III 33. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus HD p 3.5 teise lause õiguspärasust: „Tööstuslikke jäätmeid ja ehitusjäätmeid vedada Uikala prügilasse, mis asub 25 kilomeetrit Sillamäest.“ Seejuures tuleb eraldi vaadelda ehitusjäätmeid ja tööstuslikke jäätmeid ning teha kindlaks, kas Sillamäel oli õigus määrata nende jaoks hankedokumentides kindlaks üks jäätmekäitluskoht. 34. Euroopa Kohus leidis eelotsuses, et määruse 1013/2006 ning direktiivi 2008/98/EÜ kohaselt ei ole kohalikul omavalitsuse üksusel lubatud panna jäätmevedajale, kelle ülesandeks on vastava kohaliku omavalitsuse territooriumil jäätmete kogumine, kohustus vedada omavalitsusüksuse territooriumil tekkinud tööstuslikud jäätmed ja ehitusjäätmed lähimasse sobivasse jäätmekäitluskohta, kui jäätmete tekitaja on ise kohustatud viima need kõnealusesse ettevõttesse või otse sellesse jäätmekäitluskohta. Euroopa Kohus on otsuse p-s 67 öelnud, et jäätmete samas liikmesriigis asuvasse jäätmekäitluskohta viimise kohustus, mille kohaliku omavalitsuse üksus on pannud ettevõtjale, kelle ülesandeks on tehtud selle omavalitsusüksuse territooriumil tööstuslike jäätmete ja ehitusjäätmete kogumine, on võrdväärne üldkohaldatava meetmega, mida ei saa pidada määrusega nr 1013/2006 lubatavaks osas, milles see puudutab taaskasutatavaid jäätmeid, kui nende jäätmete tekitaja ise on kohustatud viima need kõnealusesse ettevõttesse või jäätmekäitluskohta. Määravaks on niisiis, kas HD p 3.5 teine 12

lause käib taaskasutatavate jäätmete kohta, mille tekitajal lasub kohustus viia need jäätmekäitluskohta. 35. Kaebaja viitab HD p 3.5 teise lause juures ehitusjäätmete osas Sillamäe linna jäätmehoolduseeskirjale, mis on kinnitatud Sillamäe Linnavolikogu 28.02.2006. a määrusega nr 13-m ning mille § 57 ja § 58 sätestavad ehitusjäätmete valdaja kohustused, sh oma jäätmete taaskasutamise korraldamise kohustuse. Jäätmehoolduseeskirja § 19 lg 1 p 10 ning § 26 kohaselt ei ole ehitusjäätmed korraldatud jäätmeveo raames kogutavate segaolmejäätmete osa. Ringkonnakohus leiab, et jäätmehoolduseeskirja eelnimetatud punkte aluseks võttes on Euroopa Kohtu poolt viidatud nõue ehitusjäätmete osas täidetud. Jäätmehoolduseeskiri sätestab JäätS § 71 lg 2 p 7 järgi korraldatud jäätmeveoga hõlmamata ehitus- ja lammutusprahi käitlemise nõuded, mida Sillamäe on eeskirja §-des 57 ja 58 teinud. Seega on HD § 3.5 teine lause ehitusjäätmete osas vastuolus Sillamäe jäätmehoolduseeskirjaga ning määrusega nr 1013/2006, mistõttu ei tohtinud Sillamäe antud juhul määrata kindlaks ka jäätmekäitluskohta. 36. Seevastu ei määratle Sillamäe jäätmehoolduseeskiri tööstuslikke jäätmeid. Tööstuslikke jäätmeid ei nimeta ka HD p 3.2, mille kohaselt on veetavad jäätmed paber ja kartong (v.a trükikodade pabertootmisjäätmed ja salastatud dokumendid), segaolmejäätmed, suurjäätmed ning ehitus- ja lammutuspraht, mis ei ole kodumajapidamistes tekkinud. Vastustaja esindaja selgitas ringkonnakohtus toimunud istungil, et tööstuslike jäätmete all on silmas peetud sadama, tehase ja teiste ettevõtete jäätmeid. Ringkonnakohus märgib, et sellist jäätmeliiki ei tunne jäätmeseadus, samuti ei leidu sellist jaotist jäätmete nimistus (RT I 2004, 23, 155). Jäätmete nimistu järgi on olemas näiteks piimatööstusjäätmed (02 05), pagari- ja kondiitritööstusjäätmed (02 06), naha- ja karusnahatööstusjäätmed (04 01) ning tekstiilitööstusjäätmed (04 02). Samas kuuluvad olmejäätmetega samalaadsed tööstusjäätmed nimistu järgi hoopis olmejäätmete hulka (20). Riigikohus on märkinud, et seda, millist liiki ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, otsustab hankija põhimõtteliselt omal vabal äranägemisel, eeldusel, et hankija poolt kehtestatavad kriteeriumid on asjakohased ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega (RKHKo 16.11.2011, 3-3-1-65-11, p 26). RHS § 32 lg 1, millele Riigikohus selles kontekstis viitab, sätestab nõuded tehnilisele kirjeldusele. RHS § 32 lg 1 p 2 kohaselt on tehniline kirjeldus hankija poolt hankelepingu eseme kirjeldamiseks vastavas valdkonnas tegutsevatele isikutele arusaadavat terminoloogiat ja täpsuse astet kasutades kehtestatud asjade või teenuste hankelepingu esemeks olevate asjade või teenuste omaduste ja oluliste tunnuste loetelu. RHS § 33 lg 1 sätestab täpsemad nõuded tehnilise kirjelduse koostamisele, rõhutades kohustust kasutada seejuures esmajärjekorras standardeid. Ringkonnakohus leiab, et vastavad standardid on jäätmete nimistu näol olemas. RHS § 33 lg 1 kehtivus laieneb JäätS § 67 lg-s 3 ja RHS § 31 lg 2 p-s 2 sisalduvate viidete kaudu vahetult jäätmeveo kontsessioonile. Vastustaja on aga standarditest mööda minnes märkinud veetavateks jäätmeteks tööstuslikud jäätmed, jättes täpsustamata konkreetsed tööstusettevõtted või siis jäätmete jaotised. Kaebaja ei ole tööstuslike jäätmete küsimust küll otseselt vaidlustanud, vaid leidnud, et tööstuslike jäätmete all on silmas peetud selliseid jäätmeid, millele ei kohaldu korraldatud jäätmevedu ning sellele laienevad samad põhimõtted kui ehitusjäätmetele. Ringkonnakohus leiab siiski, et kuna vastustaja istungil antud selgitus tööstuslike jäätmete tähenduse kohta ja kaebaja tõlgendus lahknevad, ei ole tegemist arusaadava tingimusega. Kuna riigihanke ühe olulise tingimuse kirjeldus, nimelt selle kirjeldus, mida vedada tuleb, ei ole selge, siis on HD 13

p 3.5 teine lause tööstuslike jäätmete osas vastuolus JäätS § 67 lg-ga 3 koosmõjus RHS § 31 lg 2 pga 2 ja § 33 lg-ga 1. 37. Eelnevast tulenevalt ei ole HD p 3.5 teine lause tervikuna õiguspärane – ehitusjäätmete osas, kuna vastuolu tõttu Sillamäe jäätmehoolduseeskirjaga ning määrusega nr 1013/2006 ei tohtinud määrata kindlaks jäätmekäitluskohta, ning tööstuslike jäätmete osas, kuna selline tehniline kirjeldus on vastuolus JäätS § 67 lg-ga 3 koosmõjus RHS § 31 lg 2 pga 2 ja § 33 lgga 1. IV 38. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tühistada VAKO 29.12.2011. a otsus nr 244-11/- osas, milles vaidlustus jäi rahuldamata, ja kohustada viima Sillamäe Linnavalitsust HD p 3.5 vastavusse õigusaktidega ettenähtud nõuetega. 39. Kaebaja esitatud esialgse õiguskaitse taotluse kohta selgitab ringkonnakohus, et vastustaja kinnitas 24.04.2012. a kirjas nr 9-4.1/38, et ei jätka riigihankemenetlust kuni Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Sellega langes ära alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning esialgse õiguskaitse taotlus tuleb tagastada. V 40. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 103 lg 2 järgi loetakse kohtuväliste kulude hulka ka Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Halduskohtus jäid kulud kaebaja kanda. Apellatsiooniastmes nõuab kaebaja vastustajalt kokku esimese astme menetluskulusid summas 2 356,93 eurot ja apellatsioonmenetluse kulusid summas 14 570,55 eurot, millele lisanduvad istungil osalemise kulud 834,61 eurot. Vastustaja vaidlustab kulude vajalikkuse ja põhjendatuse. 41. Ringkonnakohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et kulud on vajalikud ja põhjendatud muuhulgas vaid siis, kui kuludokumendid vastavad advokatuuriseaduse (AdvS) nõuetele (Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2013. a otsus haldusasjas nr 3-10-2392). Seetõttu analüüsib ringkonnakohus esitatud menetluskulude hüvitamise taotluste vastavust ka AdvS §de 60–63 nõuetele. AdvS § 61 lg 1 kohaselt määratakse tasu ajatasuna (tunnitasu), kindlas suuruses (koondtasu) või osana kliendi kasust, mida ta saab õigusteenuse osutamise tõttu (osatasu). AdvS § 62 lg 1 kohaselt hüvitab klient vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo pidaja on õigusteenust osutades kandnud. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et advokaat on kohustatud klienti kõigist kuludest teavitama. AdvS § 63 näeb ette, et advokaat on kohustatud kliendile andma advokaaditasu ja õigusteenuskulude kohta arve, milles on eraldi märgitud tasu ja kulude suurus. 42. Ringkonnakohus osutab kõigepealt sellele, et kõigil kaebaja esitatud arvetel on teenuse hindele enne käibemaksu lisamist lisatud büroo üldkulud arvestatuna protsendina teenuse hinnast. Ringkonnakohus viitab oma varasemale 04.03.2013. a määrusele haldusasjas nr 3111287, mis on jõustunud ja kus ringkonnakohus on selgitanud, miks protsendina tunnitasust arvestatud bürookulu ei ole kooskõlas advokatuuriseadusega. Ringkonnakohus ei näe põhjust oma varasemast seisukohast kõrvalekaldumiseks ja jääb enda juurde, et 14

protsendina tunnitasule lisatav bürookulu ei ole kooskõlas advokatuuriseadusega. Ringkonnakohus juhib eelnevaga seoses kaebaja tähelepanu AdvS §-le 64, mille sätestab, et kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta selle vaidlustada advokatuuri aukohtus. 43. Kaebaja taotleb mõlemas kohtuastmes tasutud riigilõivu (651,89+651,89=) 1303,78 euro väljamõistmist. Vastustaja on 28.05.2014. a seisukohas menetluskulude kohta teatanud, et ei nõustu esialgse õiguskaitse eest tasutud riigilõivuga. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse ja apellatsioonkaebuse riigilõiv on RLS § 571 lg 5 koosmõjus § 242 lg 1 p-ga 1 järgi käesolevas asjas 639,11 eurot. Esialgse õiguskaitse taotluse riigilõiv oli kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamise ajal 2012. aastal RLS § 57 lg 21 järgi 12,78 eurot. Ringkonnakohus tagastas esialgse õiguskaitse taotluse aluse äralangemise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et sellist olukorda, kus esialgse õiguskaitse taotluse peale näitab vastustaja head tahet ja peatab haldusmenetluse kuni asjas kohtuotsuse jõustumiseni, kuid seejärel kaotab kohtumenetluse, halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on käesoleval juhul taotluse tagastamine HKMS § 121 lg 1 analoogia alusel, sest põhjendatud ei ole esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud riigilõivu jätmine ei kaebaja ega vastustaja kanda. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja saab taotleda ringkonnakohtus esitatud esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud riigilõivu tagasi HKMS § 104 lg 5 p 2 ja lg 8 alusel. Eelnevast tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista välja 1291 eurot menetluskulu tasutud riigilõivude eest. 44. Halduskohtus esitas kaebaja 20.01.2012. a arve nr 1200007 9,8 tunni eest hinnaga 130 eurot tund, kokku 1274 eurot, millele lisandub käibemaks (tl I-95–96). Vastustaja vaidleb sellele vastu, leides, et põhjendatud ja vajalikud on lepingulise esindaja menetluskulud üksnes kolme tunni ulatuses. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et vaidluse perspektiivikuse analüüs ja vastustaja vastuse analüüs on kirjed, mis ei kuulu vastustajalt väljamõistmisele. Ringkonnakohus leiab, vaidluse perspektiivikuse analüüs ei kuulu kohtumenetluse kulude hulka, kuna sel hetkel ei ole kaebaja veel otsustanud, kas ta kaebuse esitab. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et vastustaja vastuse analüüsi eest ei saa vastustajalt kulusid välja mõista, kuna kohus ei palunud kaebajal seda analüüsida. Kaebuse koostamise eest peab kaebaja põhjendatuks 9 tundi, vastustaja viitab aga eelnenud VAKO menetlusele ning peab vajalikuks ja põhjendatus 3 tundi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades hankedokumentide mahukust ning tõstatud probleemide keerukust tuleb põhjendatud ja vajalikuks pidada 8 tundi, mis vastab ühele tööpäevale. Seega kuulub esimese astme kuludena hüvitamisele (8*130=) 1040 eurot, millele lisandub käibemaks 208 eurot, kokku seega 1248 eurot. 45. Ringkonnakohtu menetluses on kaebaja esitanud oma lepingulise esindaja 07.03.2012. a arve nr 1203120, 05.04.2012. a arve nr 1204041, 07.05.2012. a arve nr 1205113, 06.07.2012. a arve nr 1207126, 07.09.2012. a arve nr 1209119, 05.10.2012. a arve nr 1210059, 07.02.2013. a arve nr 1302170, 21.05.2013. a arve nr 1305174, 15.10.2013. a arve nr 1310114, 07.11.2013. a arve nr 1311089, 06.01.2014. a arve nr 1400029, 07.02.2014. a arve nr 1402048, 06.03.2014. a arve nr 1403047, 07.04.2014. a arve nr 1404104 ning 22.05.2014. a arve nr 1405191, kusjuures kõigi arvete summa kokku on 15 405,16 eurot. Vastustaja leiab oma 28.05.2014. a seisukohas nr 62/1656, et apellant on ringkonnakohtus esitanud kaks sisulist menetlusdokumenti – apellatsioonkaebuse ja eelotsusetaotluse, mille eest on märkinud ajakuluks 13,10 tundi. Seda peab vastustaja põhjendatuks. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt nimetatud arveid ükshaaval. 46. 07.03.2012. a arves nr 1203120 arvestab kaebaja 1 tunni kohtuotsusega tutvumise, edasisaatmise ja vaidluse perspektiivi eest ning 0,75 tungi halduskohtu otsuse vaidlustamise 15

perspektiivikuse eest. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on tegevustega, mida ei saa vastustajalt sisse nõuda. Lisaks on perspektiivikuse eest esitatud arve topelt. 47. 05.04.2012. a arves nr 1204041 arvestab kaebaja 0,30 tundi vastustaja vastuse analüüsi eest, 0,50 tundi esialgse õiguskaitse taotlemise võimaluste analüüsi eest, 4 tundi apellatsioonkaebuse koostamise eest ning 2 tundi apellatsioonkaebuse täienduste eest. Ringkonnakohus märgib, et 0,30 tundi vastustaja vastuse analüüsi eest ei kuulu hüvitamisele, kuna pole selge, kas vastus on kohtumenetlusega seotud. Esialgse õiguskaitse taotlemise võimaluste analüüsi osas viitab ringkonnakohus eelmises punktis kaebuse perspektiivikuse kohta öeldule. Ka see ei kuulu hüvitamisele, kuna kaebaja pole otsustanud, kas ta esitab selle taotluse või mitte. Hüvitamisele kuulub seega 6 tundi, mis teeb (6*130+20%=) 936 eurot. 48. 07.05.2012. a arves nr 1205113 arvestab kaebaja 0,20 tundi telefonikõnede eest seoses apellatsioonkaebusega, 1,30 tundi eelotsuse küsimise strateegia kujundamise ja informatsiooni eest, 4 tundi eelotsuse küsimisega seotud õigusliku analüüsi ja telefonikõne eest, 7,10 ja veelkord 0,60 tundi eelotsusetaotluse koostamise ning Euroopa Kohtu praktika analüüsi eest, 0,20 tundi taotluse esitamise eest ringkonnakohtusse, 0,10 tundi Sillamäe Linnavalitsuse seisukoha analüüsi eest ning 0,10 tundi e-kirja eest seoses Sillamäe Linnavaltisuse kinnitusega. Ringkonnakohus märgib, et hüvitatavad on 7,70 tundi eelotsusetaotluse koostamise ja vastava analüüsi eest. Ülejäänud tegevused ei ole kas otseselt seostatavad käesoleva menetlusega (telefonikõned), ei ole hüvitatavad (strateegia kujundamine ja informatsioon), on hõlmatud eelotsusetaotluse küsimisega (analüüsid ja taotluse esitamine kohtule) või ei ole arusaadavad (e-kiri seoses Sillamäe Linnavalitsuse kinnitusega). Viimase puhul ei ole selge, kes kellele e-kirja saatis ja kuidas seondub see käesoleva kohtuasjaga. Hüvitamisele kuulub seega (7,7*130+20%=) 1201,20 eurot. 49. 06.07.2012. a arves nr 1207126 arvestab kaebaja 0,50 tundi telefonikõnede ja materjali analüüsi eest seoses apellatsioonmenetlusega, 0,40 tundi ringkonnakohtu eelotsusetaotlusega tutvumise ning 0,75 tundi sama määrusega põhjalikuma tutvumise eest. Ringkonnakohus leiab, et esitatud kulud ei ole põhjendatud ja vajalikud, kuna tegemist on üksnes tutvumise, mitte aga uue dokumendi koostamisega. Lisaks arvestab kaebaja 3,81 eurot äriregistri päringute eest AS Uikala prügila, OÜ Ecocleaner Sillamäe ning OÜ Ecocleaner üld- ja isikuandmete kohta. Vastustaja leiab, et avaldusest ei selgu, millega seoses tekkis vajadus esitada äriregistrile tasulised päringud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga äriregistri päringute osas. Kuna kaebaja tugineb HKMS § 102 p-le 2, märkides, et tegu on dokumentaalse tõendi saamise kuludega, siis oleks tulnud need tõendid ka kohtule esitada, selgitades, mida nendega tõendada soovitakse. Kuna seda tehtud ei ole, siis ei kuulu need hüvitamisele. 50. 07.09.2012. a arves nr 1209119 arvestab kaebaja 0,50 tundi Euroopa Kohtu juhendi jt teiste materjalide analüüsi eest. Ringkonnakohus leiab, et tegemist pole vajalike ja põhjendatud kuludega, kuna tegemist on üksnes tutvumisega. 51. 05.10.2012. a arves nr 1210059 arvestab kaebaja kokku 0,60 tundi suhtluse eest erinevate isikutega seoses Euroopa Komisjoni võimalike positsioonidega Euroopa Komisjoni nõustamisega. Ringkonnakohus leiab, et nende kulude hüvitamise osas tuleks pöörduda Euroopa Komisjoni poole. 52. 07.02.2013. a arves nr 1302170 arvestab kaebaja 5 tundi Euroopa Kohtu poolt saadetud kirjalike märkustega tutvumise eest, 2,50 tundi ülevaate eest eelotsusemenetluses kirjalikest märkustest ja menetluslikest aspektidest, 0,40 tundi e-kirja eest Euroopa Kohtu teate puhul 16

kohtuistungi taotlemise kohta, 1 tunni kliendiga nõupidamise eest, 1 tunni telefonikonverentsi eest eelotsusemenetluses taotluse esitamiseks ning 4 tundi taotluse koostamise eest Euroopa Kohtule kohtuistungi korraldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et 5 tundi Euroopa Kohtu poolt saadetud kirjalike märkustega tutvumise eest on Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulu. See on ka põhjendatud ja vajalik, kuna tegemist on mahuka materjaliga. Nõupidamisi, e-kirju ja ülevaateid ei pea ringkonnakohus ülalnimetatud põhjustel põhjendatuks ja vajalikuks. Taotluse osas kohtuistungi korraldamiseks osutab ringkonnakohus Euroopa Kohtu poolt vastu võetud ja 2013. aastal kehtinud dokumendile „Praktilised juhised hagide ja apellatsioonide kohta“. Nimetatud dokumendi p 48 sisaldas järgmist: „Kui ükski pooltest ei ole taotlenud oma ärakuulamist suulises menetluses, võib Euroopa Kohus otsustada kohtuistungi ära jätta (kodukorra artiklid 44a ja 120). Praktikas korraldatakse kohtuistung harva ilma sellekohase taotluseta. Taotluses tuleb märkida põhjused, miks pool soovib, et teda ära kuulataks. Põhjendus peab lähtuma konkreetsest hinnangust kohtuistungi kasulikkusest selle poole jaoks ja viitama nendele toimiku või argumentatsiooni osadele, mida see pool peab vajalikuks kohtuistungil üksikasjalikumalt täpsustada või ümber lükata. Üldine põhjendus, mis viitab kohtuasja või otsustatavate küsimuste tähtsusele, ei ole piisav.“ Ringkonnakohus leiab, et seda punkti arvestades on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ka taotluse koostamise eest Euroopa Kohtule arvestatud 4 tundi. Kokku on seega vajalik ja põhjendatud kulu (9*130+20%=) 1404 eurot. 53. 21.05.2013. a arves nr 1305174 arvestab kaebaja 0,25 tundi e-kirja eest, 0,75 tundi kohtukutsele vastuse koostamise ja selle Euroopa Kohtusse saatmise eest, kokku 20,30 tundi kohtuteeside koostamise eest Euroopa Kohtusse saatmiseks, 2 tundi telefonikõne ja kohtukõne viimistlemise eest, 0,90 tundi kohtukõne ettevalmistuse eest ning 4,50 tundi kohtuistungi ja ettevalmistuse eest. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja vajalikuks 16 tundi kohtuteeside koostamise, istungi ettevalmistuse ja istungi eest. Ülejäänud osas peab ringkonnakohus kulusid ülemäärasteks. Lisaks on kaebaja taotlenud 810 eurot lähetuskulude eest Taanis. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Kohus asub teadaolevalt Luksemburgis. Samuti leiab ringkonnakohus, et lähetuskulusid saab tavapäraselt hüvitada vaid siis, kui esitatakse ka lähetust tõendavad kuludokumendid (lennupilet, pardakaardid, hotelliarve). Seetõttu tuleb lähetuskulude hüvitamise taotlus jätta rahuldamata. Kokku on seega vajalik ja põhjendatud kulu (16*130+20%=) 2496 eurot. 54. 15.10.2013. a arves nr 1310114 ja 07.11.2013. a arves nr 1311089 arvestab kaebaja kokku 0,45 tundi e-kirjade eest. Eelpool nimetatud põhjustel ei pea ringkonnakohus neid kulusid põhjendatuteks ja vajalikeks. 55. 06.01.2014. a arves nr 1400029 arvestab kaebaja 1,30 tundi Euroopa Kohtu otsusega tutvumise ja analüüsi eest, 2,25 tundi eelotsuse analüüsi ja kokkuvõtte koostamise ning 0,30 tundi e-kirja eest. Eelpool nimetatud põhjustel ei pea ringkonnakohus neid kulusid põhjendatuteks ja vajalikeks. 56. 07.02.2014. a arves nr 1402048 arvestab kaebaja 0,60 tundi e-kirja eest. Eelpool nimetatud põhjustel ei pea ringkonnakohus seda kulu põhjendatuks ja vajalikuks. 57. 06.03.2014. a arves nr 1403047 arvestab kaebaja 2 tundi kohtu varasemate materjalidega tutvumise ning seisukoha kujundamise eest eelotsuse ning varasemate kohtudokumentide valguses ning kokku 6 tundi seisukohtade koostamise eest. Ringkonnakohus leiab, et arvestades materjali mahukust on 6 tundi seisukoha koostamise eest vajalik ja põhjendatud. Ülejäänud kulu ei ole eelpool nimetatud põhjustel põhjendatud ega vajalik. Hüvitamisele kuulub seega (6*130+20%=) 936 eurot. 17

58. 07.04.2014. a arvele nr 1404104 ei ole kaebaja lisanud selgitust, mille eest arve on esitatud. Ringkonnakohus jätab selles osas taotluse rahuldamata. 59. 22.05.2014. a arves nr 1405191 arvestab kaebaja kohtuistungiks ettevalmistamise eest 3 tundi ja kohtuistungi eest 2 tundi. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatuks kaebaja poolt taotletud 5 tundi. Lisaks taotleb kaebaja transpordikulu 26,01 eurot, kuid on jätnud kohtule esitamata seda kulu tõendava kuludokumendi. Seetõttu jääb taotlus selles osas rahuldamata. Kokku kuulub seega hüvitamisele (5*130+20%=) 780 eurot. 60. Vastustaja leiab, et kulude hüvitamise otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta ka eelotsuse sisu. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulu tuleb siiski hüvitada menetluse tulemust arvesse võttes. Euroopa Kohtu otsus andis eelkõige juhise tööstuslike ja ehitusjäätmete osas. Kokkuvõttes jäi vastustaja aga alla kogu kaebuse ulatuses. 61. Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele niisiis 1291 eurot tasutud riigilõivude

eest,

1248

eurot

halduskohtu

menetluskulu

ning (936+1201,20+1404+2496+936+780=) 7753,20 eurot apellatsioonimenetluse kulu, kokku 10 292,20 eurot. Maili Lokk Agu Timmi Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 18