3-14-38/11 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits ja Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

30. mai 2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-38

Haldusasi

Denis Harri kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

Prefektuuri Pärnu arestimaja nõuetele mittevastavate

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks

summas 6000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Denis Harri määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Denis Harri

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

10.01.2014 edastas Tartu Maakohus Tartu Halduskohtule Denis Harri kaebuse PPA vastu

seoses Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas esinenud inimväärikust alandavate ja tervist

kahjustavate kinnipidamistingimustega. Kaebaja nõudis kinnipidamistingimuste

õigusvastasuse tuvastamist ja PPA-lt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas

6000 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 14.01.2014. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

võimaluse täpsustada ja põhjendada, kui suure osa 6000 eurost moodustab terviserikkega

põhjustatud kahju ja kui suure osa inimväärikuse alandamisega põhjustatud kahju.

3. D. Harri esitas 23.01.2014 avalduse puuduste kõrvaldamiseks, milles täpsustas, et taotleb

kahju hüvitamist 6000 euro ulatuses ainult inimväärikuse alandamise eest.

4. Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a määrusega vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel osaliselt ning kohustati teda tasuma riigilõivu summas 15 eurot, juhindudes

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1 ja § 111 lg-st 1. Kaebus jäeti

käiguta ning riigilõivu tasumiseks anti aega kümme päeva alates määruse jõustumisest.

Määruses põhjendati, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema

menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (09.09.2013-08.01.2014) sissetulek

180 eurot, millest vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 kuulub maha arvamisele 134,92 eurot,

so kinnipidamised nõuete fondi 126 eurot ja elektriseadme kasutamise kulu 8,92 eurot.

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on

22,54 eurot, s.o (180-134,92)/4x2. Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse

halduskohtule kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse

esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara

väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle

750 euro. Kahjunõudelt summas 6000 eurot tuleks kaebajal tasuda riigilõivu 180 eurot. Kui

kaebaja kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks on 22,54 eurot, siis menetluskulud

(riigilõiv 180 eurot) küll ületavad selle summa, ent kohtu hinnangul ei ole D. Harri täielik

vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja käesolevas kohtuasjas vaidlustatud arestimaja tingimustes

20.05.2011-02.09.2011 ja 16.09.2011-02.12.2011, ent kahjunõude kohtule esitas kaebaja alles

09.01.2014. Kaebajal oli seega piisavalt aega oma väidetavatest õiguste rikkumisest

teadasaamisest säästa raha riigilõivu tasumiseks. Kaebaja pidi arvestama, et oma õiguste

kaitseks võib tal olla vajalik pöörduda kohtusse. Arvestades eelnevalt väljatoodud asjaolusid

ning kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut leidis kohus, et kaebuse esitamisel

tuleb D. Harril tasuda riigilõivu summas 15 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. D. Harri esitas 11.02.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 30.01.2014. a määruse

tühistamiseks ning palus end täielikult riigilõivu tasumisest vabastada.

Määruskaebuse kohaselt rikub halduskohus kaebuse menetlusse võtmisest keeldumisega

kaebaja kaebeõigust. Kaebaja on töötu, kellel puudub realiseeritav vara ning riigilõivust

vabastamise taotluse esitamise hetkel oli tal vaba raha 0 eurot. Kaebajal puudub faktiliselt

võimalus riigilõivu tasuda. Halduskohus oleks pidanud arvestama, et vaidlustatud määruses

aluseks võetud perioodi sissetulek 180 eurot ei olnud stabiilne sissetulek, vaid laekus osadena

2013. a septembris ja oktoobris. Edasi jätkus kaebajal raha minimaalselt ning seda vaid elektri

eest tasumiseks (umbes 10 eurot kuus). Kuna kaebuse esitamisele eelnenud kahe ja poole kuu

jooksul kaebajale raha ei laekunud, siis tuleb teda käsitada maksejõuetuna. Vastuseks

määruses esitatud seisukohale, et kaebajal oli raha säästmiseks piisavalt aega, märgib kaebaja,

et ta ei saanud enda õiguste rikkumisest teada arestimajas viibides, vaid alles Tartu Vanglas,

kus ta leidis õigusaktidega tutvumiseks kohandatud arvutis 2013. a lõpus Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendi (Kasperovicius vs Leedu, 54872/08), kus kirjeldati Leedu

kinnipidamisasutuse tingimusi, mis sarnanesid Pärnu arestimaja tingimustele. Sellest ajast

alates on kaebaja teadlik enda õiguste rikkumisest. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-20-10 p-le 15

viidates leidis kaebaja, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pidanud ta ette

nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu

tarbeks raha säästma.

6. Tartu Halduskohus tegi 12.02.2014 määruse, millega parandas Tartu Halduskohtu 14.01.2014.

a ja 30.01.2014. a määrustes ebatäpsused, asendades muuhulgas määrustes märgitud Pärnu

arestimajas viibimise ebaõiged ajavahemikud õigetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

8. D. Harri on esitanud halduskohtule kaebuse, milles palub Politsei- ja Piirivalveameti

Lääne Prefektuuri Pärnu arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega

tekitatud kahju hüvitamist summas 6000 eurot. RLS § 571 lg 2 alusel peaks kaebaja

sellise nõude pealt tasuma riigilõivu summas 180 eurot. Halduskohus on õigesti

tuvastanud, et kaebaja ei ole võimeline tasuma riigilõivu sellises summas, kuna

HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordseks ühe kuu keskmiseks

sissetulekuks on 22,54 eurot.

HKMS § 110 lg 1 p 1 sätestab, et isiku taotlusel võib kohus määrata, et menetlusabi saaja

vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. HKMS § 111 lg 1 alusel on

menetlusabi üheks tingimuseks ka see, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. See,

kas kaebaja vabastatakse riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt, on halduskohtu

kaalutlusotsus. Käesoleval ajal on halduskohus ringkonnakohtu arvates õigesti asunud

seisukohale, et kaebaja täielik riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud ja leidnud,

et kaebaja on võimeline oma sissetulekute alusel tasuma riigilõivu 15 euro suuruses summas.

9. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et halduskohus oleks

kaebaja pidanud vabastama riigilõivu tasumisest täielikult, kuna kaebuse esitamise

seisuga puudusid kaebaja isikukontol selle tasumiseks vajalikud vahendid.

Alates 01.01.2012 kehtiv HKMS-i regulatsioon riigilõivu tasumisest vabastamise kohta erineb

oluliselt varasemast regulatsioonist. Seetõttu on vastavalt selle muutunud ka kohtupraktika.

Isikukonto väljavõttest nähtuval kinnipeetava vabaks kasutamiseks oleva raha jäägil kaebuse

ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel ei ole enam määravat tähendust,

samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab

pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrus haldusasjas

nr 3-7-1-3-61-12, Tartu Ringkonnakohtu 05.03.2012. a määrus haldusasjas nr 3-11-1214).

Nagu juba eelnevat märgitud, arvestatakse menetlusabi andmisel kaebaja taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetulekuga ja selle alusel on kaebajal käesolevas asjas

võimalus tasuda talle määratud riigilõiv.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada

alles 2013. a lõpus, tutvudes EIK lahendiga. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju

hüvitamist seoses sellega, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused olid väidetavalt

tema inimväärikust alandavad ja tervist kahjustavad. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja

Pärnu arestimajas perioodidel 18.01.2011-25.02.2011, 15.04.2011-06.05.2011,

02.06.2011-22.07.2011, 16.12.2011-06.01.2012, 23.03.2012-30.03.2012. Vastustaja

12.12.2013. a vastuses on märgitud, et kaebaja viibis Pärnu arestikambris

ajavahemikul 18.01.2011-25.02.2011. Olenemata sellest, kas kaebaja viibis Pärnu

arestikambris viimati 2011. a veebruaris või 2012. a märtsis, esitas ta Politsei- ja

Piirivalveametile kahju hüvitamise taotluse alles 2013. a novembris ja kaebuse

halduskohtule 2014. a jaanuaris. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav

kaebaja väide, et ta ei saanud aru selle Pärnu arestimaja kambri tingimuste nõuetele

mittevastavusest ja tervist kahjustavatest tingimustest ning sellest tulenevalt oma

õiguste võimalikust rikkumisest ja tekkinud kahjust enne, kui luges EIK lahendit,

milles kirjeldati Leedu kinnipidamisasutuse tingimusi. Kui tegemist on arestimaja

kambri tingimustega, siis peaks kambri tingimuste nõuetele mittevastavusest ja tervist

kahjustavast mõjust ning oma õiguste võimlaikust rikkumisest selles kambris viibiv

isik aru saama juba kambris viibimise ajal või äärmisel juhul siis, kui ta on selliste

tingimustega kambrist vabanenud, aga mitte 8 kuud kuni kaks aastat hiljem sellistes

tingimustes viibimist.

Eeltoodu tõttu pole arvestatav kaebaja väide, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada alles

2013. a detsembris ja seepärast ei pidanudki varem ette nägema, et tal tekib vajadus

kaebusega kohtu poole pöörduda.

Mis puudutab kaebaja viidet Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-20-10, milles

öeldakse, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema

halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluvat raha selleks otstarbeks

säästma, siis selles lahendis toodud seisukoht ei ole alates 01.01.2012 enam kohaldatav

tulenevalt sellest, et HKMS uue redaktsiooni § 112 lg 1 p-st 1 tulenevalt peab kohus

menetlusabi andmise hindamisel võtma aluseks taotleja nelja kuu sissetulekud. Ja nagu juba

eelnevalt märgitud, ei ole isikukonto väljavõttest nähtuval kinnipeetava vabaks kasutamiseks

oleva raha jäägil kaebuse ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel enam

määravat tähendust, samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta

asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui

tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.

11. Halduskohus on õigesti kaebaja nelja kuu sissetulekuna arvestanud 180 eurot vaatamata

sellele, et tegemist ei olnud stabiilse sissetulekuga. Nimelt on Riigikohtu halduskolleegiumi

12.03.2012. a määruses asjas nr 3-7-1-3-61-12 selgitatud, et kinnipeetava maksejõulisuse

hindamisel tuleb sissetulekuna arvestada kõiki laekumisi vanglasisesele isikuarvele, sh nii

regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne

kinnipeetava kontole, samuti kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetavad summad, sh

menetluskulu). Seega ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaldamisel oluline, kas kinnipeetava

sissetulek on stabiilne või mitte, ehk kas menetlusabi taotlejale on raha laekunud maksevõime

arvutamise aluseks võetud perioodi alguses, keskel või lõpus. Lisaks sellele nähtub kaebaja

isikukonto väljavõttest, et talle on erinevatelt isikutelt rahaülekandeid laekunud ka pärast

halduskohtu poolt arvesse võetud neljakuise perioodi lõppu, so pärast 08.01.2014.

12. Eelnevast tulenevalt jääb D. Harri määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

30.01.2014. a määrus muutmata.

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/