3-14-50424/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Madis Ernits ja Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 30.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50424 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus O.C. kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus O.C. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja/isik, kelle kinnipidamist taotletakse O.C. , esindaja Zinaida Jakovenko Taotleja Politseija Piirivalveamet (PPA)

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrus muutmata O.C. määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.04.2014 vabanes Tartu Vanglast seoses karistuse ärakandmisega Venemaa Föderatsiooni kodanik O.C. (sünd XXXXXXXXX . a Venemaal), kes samal päeval PPA ametnike poolt kinni peeti, kuna isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning kehtiv reisidokument.

2. Lähtudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 9 lg 1 p-st 3 ja § 9 lg-st 6 vormistati O.C. kohta 03.04.2014 Eestis ebaseaduslikult viibiva välismaalase arvestuskaart ja talle tehti VSS § 72 lg 2 p 1 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1028117282.

3. Arvestades asjaolu, et O.C. väljasaatmist ei olnud reisidokumendi puudumisel võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, esitas PPA 03.04.2014 Tartu Halduskohtule taotluse vastavalt

2 VSS § 23 lg-le 1 O.C. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Taotluse kohaselt tunnistati O.C. Narva Linnakohtu 10.02.2003. a otsusega kriminaalasjas nr 1-776/02 süüdi kriminaalkoodeksi § 101 p 7 järgi ja karistati vangistusega 13 aastat. Seoses kinnipidamisasutuses viibimisega oli tal seaduslik alus Eestis viibimiseks. 27.03.2013 esitas O.C. elamisloa taotluse ja 26.09.2013. a tegi PPA otsuse, millega keelduti isikule tähtajalise elamisloa andmisest, mida isik ei vaidlustanud. 19.12.2013 esitas O.C. tähtajalise elamisloa taotluse ja 12.02.2014 teavitati isikut, et tema poolt esitatud elamisloa taotlus jäetakse läbi vaatamata. 20.02.2014 esitas O.C. vastuväited taotluse läbivaatamata jätmise kohta, kuid uusi olulisi tõendeid isiku poolt ei esitatud. 21.03.2014 teatati isikule, et tema 19.12.2013 esitatud elamisloa taotlus nr 2023007011 jäetakse läbi vaatamata. Tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid O.C. le tähtajalise elamisloa andmise. Tartu Vanglas tehtud riskihinnangust nähtub, et O.C. ei ole kinnipidamisasutuses viibides läbinud individuaaltöö raames sotsiaalprogrammi, ei ole osalenud psühholoogilisel nõustamisel ning ei ole tunnistanud oma alkoholisõltuvust. PPA on veendumusel, et isik kujutab jätkuvalt endast ohtu avalikule korrale, see tähendab, et avalik huvi ta riigist välja saata kaalub üle ta põhiõigused. PPA ei näe takistusi isiku kohanemisel ning töökoha ja elukoha leidmisel kodakondsusjärgses riigis. Varasemalt on O.C. le väljastatud Venemaa Föderatsiooni rahvuspass kehtivusajaga 10.04.1997 - 10.04.2002. Hiljem ei ole O.C. uut Vene Föderatsiooni dokumenti taotlenud. PPA ei pea proportsionaalseks O.C. viibimist vabaduses. Kuna isikul puudub kehtiv elamisluba või elamisõigus, puudub kehtiv dokument ning on alust arvata, et isik võib kõrvale hoiduda väljasaatmismenetlusest, siis on O.C. kinnipidamiskekusesse paigutamine õigustatud.

4. Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrusega anti luba O.C. kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse alates 03.04.2014 kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohus märkis, et kohtuistungil seletas O.C. , et ta esitas mitu taotlust elamisloa saamiseks, kuid ta sai vastu kirja, kus oli märgitud, et ta peab esitama taotluse juurde lisadokumente. Ta saatis sinna ema poolt tehtud testamendi, millega ema pärandas talle korteri Narva linnas. Emaga suhtleb O.C. kirja teel, sest telefoni teel ei saa ta hääleprobleemide tõttu rääkida. Ema ootas teda ja ta lootis, et täna peale vanglast vabanemist ta läheb ema juurde Narva, kuid teda võeti ootamatult vangla värava juures kinni ja toodi kohtusse. Tema ema I.C. on 76 a vana ja ootab, et poeg hoolitseks ema eest. Praegu hoolitsevad ema eest naabrid ja vallavalitsus, sest vanaduse tõttu on emal raskusi toimetulekuga. Vangla sotsiaalosakond ei ole tegelenud O.C. probleemiga, keegi ei ole talle selgitanud, millised dokumendid ja kuhu ta peab esitama. Ta sai kõik kirjad seoses elamisloa taotlustega kätte, kuid ta ei ole nendest täielikult aru saanud. O.C. soovib minna elama Narva oma ema juurde ja ei ole nõus väljasaatmisega. Kui ta suunatakse kinnipidamisasutusse, siis seal palub ta abi oma asjaajamisteks, sest iseseisvalt ta seda ei suuda ning ei suuda end kaitsta. Tartu Vanglas viibides esitas ta taotluse ID-kaardi saamiseks, kuid vastust ei ole tulnud. Talle pakuti dokumenti tagasipöördumise kohta Venemaale, kuid sellest ta keeldus, sest alates 3 a vanusest elab ta Eestis ja tahab siia jääda. Toimiku materjalidega on kindlaks tehtud, et O.C. viibib Eestis seadusliku aluseta, millega rikub välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-t 1. Seaduslikku alust välismaalasena Eestis viibimiseks O.C. l ei ole. O.C. ei ole Eesti kodanik ja samuti ei ole ta eestlane.

3 O.C. l reisidokumendi puudumise tõttu ei ole teda võimalik 48 tunni jooksul tema kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata, sest dokumentide vormistamine ja reisi korraldamine võtab enam aega. Samuti puuduvad isikul isikut tõendavad dokumendid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. O.C. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrus tühistada. Määruskaebuse kohaselt on O.C. kauaaegne sisserändaja Euroopa Ministrite Komitee 13.09.2000. a soovituse Rec(2000)15 tähenduses, kuna elab Eestis alates 1964. aastast. Ta on siin koolis käinud ja töötanud ega ole asunud elama teise riiki. O.C. viibis Eestis seaduslikult kuni vangistusest vabanemiseni. Vahetult enne vabanemist esitas O.C. elamisloa taotluse, mis jäeti läbi vaatamata kuna ei olnud võimalik esitada lisadokumente. Elamisloa taotluse läbivaatamata jätmist ei saa meelevaldselt tõlgendada kui keeldumist elamisloa andmisest. O.C. eraja perekonnaelu on tihedalt seotud Eestiga. Tema ainus elukoht on olnud Narvas, kus praegu elab ka tema 76 - aastane ema I.C. . Emal on kõrgest vanusest tingitud terviseprobleemid ning ta vajab pidevat hoolt ja abi. O.C. on oma emale ainus lähisugulane, millest tulenevalt on tal kohustus hoolitseda oma abivajava vanema eest. Hinnang alkoholisõltuvuse kohta on ebaõige, kuna ainult meditsiinilist eriharidust omav spetsialist on pädev andma hinnangut ja diagnoosi sõltuvushaiguste kohta. Vanglas töötas O.C. talle pakutud töödel kogu karistuse aja. O.C. ei ohusta avalikku korda ning ei pane toime uusi kuritegusid. Enne vangistust puudus tal kriminaalne minevik. Tal on elukoht Narvas ning elamisloa saamisel on tal võimalik tööle asuda. Direktiiviga 2008/115/EÜ on kehtestatud menetlus, mida kõik liikmesriigid peavad kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise suhtes kohaldama. Direktiivi kohaselt tuleb kasutada võimalikult leebeid sunnimeetmeid. Üksnes põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid võtta isikult kinnipidamise teel vabaduse.

6. PPA vastuses määruskaebusele leitakse, et Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. Vastuse kohaselt on PPA 26.09.2013. a otsusega nr 15.3-3/577-1 keeldunud O.C. le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 7 alusel, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistus ei ole kustunud. Nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui ka kohtumenetluse käigus hinnati O.C. poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris. O.C. on lahutatud 14.12.1983, ei oma sissekirjutust alates 11.02.2006. Ainus perekonnaliige on isikul Narva linnas XXXXXXXXXXXXX elav ema I.C. . PPA andmetel ei ole O.C. l lapsi. Vesteldes I.C. väitis isik, et suhtleb pojaga harva, valdavalt kirja teel. Viimati saatis poeg I.C. kaardi naistepäevaks, telefoni teel suhtlevad väga harva, viimati rääkis pojaga siis, kui poeg oli Jõhvis vanglas. Põhiseaduse (PS) § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Riik on kohustatud tagama ka välismaalasele õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. Välismaalasele elamisloa andmisel või sellest keeldumise otsustamisel tuleb arvestada otsuse mõju tema perekonnaelule. Elamisloa taotluses sisalduvate andmete kohaselt elab Eestis kaebaja ema, kes on sündinud 06.07.1937. Tegemist on eelkõige täiskasvanud lapse varalise kohustusega oma vanema ees ning sellise kohustuse täitmine ei eelda kaebaja isiklikku viibimist Eestis.

4 VSS §10 lg 2 p-de 1-5 alustel ei ole võimalik isikule kohaldada järelvalvemeetmeid, kuna isikul puudub kehtiv dokument ja seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samuti on isikule kui Eestis seadusliku aluseta viibivale välismaalasele eluaseme võimaldamine karistatav VMS § 305 alusel. Tartu Vanglas keeldus O.C. sotsiaaltöötajatega koostööst endale vajalike dokumentide vormistamiseks. Eelpool mainitud fakti alusel on alust arvata, et O.C. hoiaks järelvalvemeetmetest kõrvale ja tema Eesti Vabariigist väljasaatmist ei oleks võimalik teostada. Enne isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse esitamist hindas PPA tõendeid ja kaalus faktilisi asjaolusid ning leidis, et O.C. paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend väljasaatmise tagamiseks. O.C. on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve. Menetluse eesmärgiks oli tagada, et O.C. Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele. Isikut, keda on kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest, loetakse ohuks Eesti riigi julgeolekule. O.C. on karistatud ja süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud raske isikuvastase kuriteo eest. Ta on oma õigusvastase käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu. Seega võib O.C. t pidada avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 03.04.2014. a määrus tuleb jätta muutmata ja O.C. määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 203 lg 2, 201 lg 4). Seoses määruskarbusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks anda oma seisukohta määruskaebuse väidetele kaebajale elamisloa andmisest keeldumise osas, kuna praegusel momendil on vaidlus ainult selles, kas oli õigustatud kaebaja kinnipidamiskeskusesse paigutamine. VSS § 9 lg 6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud välismaalasele tehakse lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamist või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, on kaebaja esitanud korduvalt taotlusi tähtajalise elamisloa andmiseks, kuid sellest on keeldutud või on jäetud kaebaja taotlus läbi vaatamata. Seega esines juba alus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks. VMS § 124 lg 2 p 7 kohaselt ei anta elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta ja tema karistatus ei ole kustunud. Kaebaja on Narva Linnakohtu 11.01.2003. a otsusega mõistetud süüdi KrK § 101 p 7 järgi ja karistatud 13-aastase vabadusekaotusega. Kuigi kaebaja puhul on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu ministrite komitee 13.09.2000 soovituse Rec (2000) 15 mõistes, võib selle kohaselt keelduda elamisloa andmisest, kui isik on süüdi mõistetud raskete kuritegude toimepanemise eest ning ta kujutab tõsist ohtu riigi julgeolekule. Riigikohtu halduskolleegium on 17.03.2003. a otsuses nr 3-3-1-10-03 leidnud, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Välismaalase kriminaalkorras karistamine näitab isiku suhtumist ühiskondlikesse väärtustesse ning seda, kuidas ta suudab ühiskonnas hakkama saada, ning selgitab, et välismaalane ei ole ühiskonnas valitsevast moraalist, avalikust korrast ja üldise heaolu nõuetest kinni pidanud ning seetõttu tuleb tal taluda erinevates seadustes

5 toodud kitsendusi. Seega on kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine vajalik lähtudes riigi julgeolekust ning riigis viibivate isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest.

9. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga selles, et lahkumisettekirjutuse tegemine ja väljasaatmiskeskusesse paigutamine on ebaõige ka seetõttu, et tal on ema, kelle eest ta on kohustatud hoolitsema. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 8 kaitseb välismaalasest kurjategijate õigust perekonnaja eraelule, võib riigil olla õigus välimaalasest kurjategija välja saata sellest olenemata, kas ta saabus riiki täiskasvanuna või väga noorena või on seal sündinud. Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on 21.01.2010. a otsuses kohtuasjas A.W. Khan v. the United Kingdom nr 47486/06 p-s 32 leidnud, et pereelu ei ole vanemate ja täiskasvanud laste vahel, kui nad ei demonstreeri täiendavaid sõltuvuselemente. Kuigi O.C. l elab Eestis ema, siis nagu nähtub viimsega peetud vestlusest, on tema suhted pojaga väga harvad ning suhtlus toimub valdavalt kirja teel. Kaebajal on ka pärast lahkumisettekirjutuse täitmist võimalik oma emaga suhelda samamoodi, s.o kirjal teel. Seega ei ole lahkumisettekirjutuse tegemine sekkumine kaebaja perekonnaelusse.

10. VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal kinnipidamiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kui mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kuna kaebajal puudusid reisidokumendid, siis ei olnud kaebajalt võimalik 48 tunni jooksul kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saata ja oli vajalik tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et tema suhtes oleks pidanud kohaldama leebemaid meetmeid ja mitte paigutamata teda kinnipidamiskeskusesse. Kaebajal kehtiv dokumendi ja seadusliku aluse Eestis viibimiseks puudumisel ei olnud tema suhtes võimaik kohaldada VSS § 10 lg 2 p-des 1-5 ettenähtud järelevalvemeetmeid ja ainukeseks võimaluseks oli tema paigutamine kinnipidamiskkeskusesse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Madis Ernits

Agu Timmi