1-13-2735/331 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

30. mai 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-2735

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 16. aprilli 2014

kohtuotsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Süüdistatavad Aleksandr Konev, Iurii Nikolaev ja

Sergei Titov, määruskaebused

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Maakohtu 16. aprilli 2014 otsus väljamõistetud menetluskulude osas muutmata ja

süüdistatavate Aleksandr Konevi, Iurii Nikolaevi ja Sergei Titovi kaebused rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised

kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 16.04.2014 otsusega tunnistati Aleksandr Konev süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja

2 järgi ning karistuseks mõisteti 4 aastat ja 4 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati Iurii

Nikolaev süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat

vangistust. Samuti tunnistati süüdi Sergei Titov KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning lõplikuks

karistuseks mõisteti 5 aastat ja 6 kuud vangistust.

2. Maakohus mõistis A. Konevilt välja menetluskuluna sundraha 887,50 eurot riigituludesse. KrMS § 180 lg 3 ja KarS §

66 lg 3 alusel võimaldas kohus süüdistataval tasuda märgitud kulu kokku 887,50 eurot ositi aasta jooksul, tasudes alates

maist 2014. a igakuiselt vähemalt 73,96 eurot kuni kriminaalmenetluse kulude täieliku tasumiseni. Ka S. Titovilt mõistis

maakohus menetluskuluna välja sundraha 887,50 eurot riigituludesse, võimaldades tal tasuda see menetluskulu ositi

aasta jooksul alates maist 2014. a igakuiselt vähemalt 73,96 eurot kuni täieliku tasumiseni. I. Nikolaevilt mõisteti välja

menetluskulud summas 154,05 eurot riigituludesse. Kohus võimaldas tasuda see kulu ositi aasta jooksul alates maist

2014 igakuiselt vähemalt 12,84 eurot kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

3. Esimese kohtuastme otsuse peale esitas kaebuse süüdistatav A. Konev, taotledes menetluskulude

tasumise kuupäeva algustähtaja edasilükkamist kuni tema vangistuse kandmisest vabanemise

kuupäevale. Süüdistatav märgib, et tal ei ole raha, et ühe aasta jooksul iga kuu maksta vähemalt

73,96 eurot. Vanglas ei saa ta tervislikel põhjustel töötada, ta on töövõimetu ning ainsaks

ametlikuks sissetulekuks on pension. Kui ta kulusid ei maksa, siis hakkavad need kasvama.

3.1 Kaebuse esitas ka süüdistatav I. Nikolaev, kes taotleb samuti menetluskulude tasumise

kuupäeva algustähtaja edasilükkamist kuni tema vangistuse kandmisest vabanemise kuupäevale.

Kuna tal lähedasi ei ole, siis ei maksa keegi tema eest neid kulusid. Lisaks on ta 70% töövõimetu.

3.2 Kaebuse esitas ka süüdistatav S. Titov, kes palub kohut vabastada teda sundraha maksmisest.

Viru Maakohtu 07.11.2013 otsusega mõistis kohus temalt juba sundraha välja (800 eurot), samuti ka

teised menetluskulud. Vaidlustatud kohtuotsusega (16.04.2014) on maakohus aga uuesti mõistnud

välja sundraha (887,50 eurot). Need kriminaalasjad olid kohtumenetluses samal ajal ning neid ei

ühendatud. S. Titov leiab, et temalt Viru Maakohtu 16.04.2014 otsusega sundraha väljamõistmine ei

ole õige, kuna seda on juba tehtud Viru Maakohtu 07.11.2013 otsusega, kusjuures nii kaitsja kui ka

prokurör palusid maakohut käesolevas kohtuasjas jätta sundraha välja mõistmata.

4. 27.05.2014 saabus Tartu Ringkonnakohtusse A. Konevi apellatsiooni lisa. Süüdistatav vaidlustab

kaebuse lisaga Viru Maakohtu 16.04.2014 otsuse osas, milles kohus konfiskeeris A. Konevilt

riigituludesse Viru Maakohtu 06.03.2013 määrusega arestitud 50 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Enne kaebuse sisulist lahendamist märgib ringkonnakohus, et käesolev kriminaalasi on

lahendatud kokkuleppemenetluses, mistõttu kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustamine on

KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt piiratud. Nimetatud sättest koos KrMS § 318 lg-ga 4 tuleneb, et

kokkuleppemenetluses tehtud otsuse peale ei saa apellatsiooni esitada, välja arvatud juhul, kui

tegemist on KrMS 9. peatüki 2. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja

võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette

ei näe. Süüdistatavad A. Konev, I. Nikolaev ja S. Titov ei ole kaebustes osundanud ühelegi KrMS §

318 lg-s 4 loetletud asjaolule. Samuti ei ole ringkonnakohus kriminaalasja materjalidega tutvudes

tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kokkuleppemenetluses tehtud otsuse vaidlustamiseks.

Seetõttu kuuluvad süüdistatavate kaebused KrMS § 189 lg 3 alusel lahendamisele määruskaebe-,

mitte apellatsioonimenetluses.

6. Puutuvalt A. Konevi apellatsiooni lisasse, milles süüdistatav vaidlustab Viru Maakohtu

16.04.2014 otsuse konfiskeerimise otsustust (Viru Maakohtu 06.03.2013 määrusega arestitud 50

euro osas), leiab ringkonnakohus, et see tuleb jätta sisulise tähelepanuta. Nimelt, kõnealune lisa on

kuupäevastatud 25.05.2014 (Viru Vanglast on see välja läinud 26.05.2014). Viru Maakohtu

16.04.2014 venekeelse kohtuotsuse väljatrüki sai süüdistatav kätte 05.05.2014 (vt kd VI, tl 120).

Lugedes, et apellatsioonitähtaeg hakkas kulgema viimatinimetatud kuupäevast, ei ole apellatsiooni

lisa esitatud tähtaegselt. Isegi kui A. Konev oleks kaebuse lisa esitanud apellatsioonitähtaja jooksul,

ei saanuks ta käimasoleva menetluse eripärast (vt käesoleva lahendi p-i 5) tingituna

konfiskeerimisotsustust enam kaevata. Lisada tuleb ka järgmist: olgugi et Tartu Ringkonnakohus

andis 19.05.2014 kirjalikku menetlusse võtmise määrusega süüdistatavale õiguse esitada kuni

28.05.2014 kirjalikke seisukohti, saab selle määruse järgselt esitada seisukohti üksnes esitatud

kaebuste piires (ehk konkreetselt vaidlustatud menetluskulude osas). Teisisõnu, kirjalikku

menetlusse võtmise määrus ei anna võimalust uueks vaidluse esemeks. Nendel põhjustel jätab

ringkonnakohus A. Konevi apellatsioonkaebuse lisasse edasiselt süüvimata.

7. Kohtu poole on I. Nikolaev ning A. Konev pöördunud taotlustega lükata menetluskulude

tasumine edasi kuni nende vangistuse kandmisest vabanemiseni. Sellekohast võimalust aga KrMS §

180 lg 3 ette ei näe ega kätke seda ka menetluskulude kandmise ositi määramine. Ehk siis, juba

ainiti taotluste sisu tõttu puudub kohtul alus kaebuste rahuldamiseks. Selliste taotluste

aktsepteerimine oleks muuhulgas problemaatiline põhjusel, et süüdistatava huvidest lähtuv

menetluskulude tasumise peatamine kahjustaks ülemääraselt sissenõudja huvisid.

7.1 Järgnevalt peatub ringkonnakohus siiski ka küsimusel, kas esineks alust muuta maakohtu

otsustust I. Nikolaevilt ning A. Konevilt väljamõistetud menetluskulude osas. Sellele tuleb vastata

eitavalt. Reeglina mõistab kohus kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja ühe korraga

tasutava maksena. Olukorras, kus kriminaalmenetluse kulud ületavad nähtavalt süüdistatava

maksevõimet, võib kohus KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel jätta menetluskulud osaliselt riigi

kanda ning kolmanda lause alusel määrata menetluskulude kandmise ositi.

7.2 Esimese astme kohus on KrMS § 180 lg-le 3 tuginedes jätnud A. Konevilt väljamõistetud

menetluskulud osaliselt riigi kanda ning ülejäänud osas, s.o sundraha määranud tasumisele ositi ühe

aasta jooksul. Ringkonnakohtul puuduvad etteheited sellele kaalutlusotsustusele, leides, et

A. Konevi maksevõimet on maakohus piisavalt arvestanud ning selle ümberotsustamiseks kaebuses

toodud motiividel (töövõimetus, pension ainsa sissetulekuallikana) puuduks alus.

7.3 I. Nikolaevilt väljamõistetud menetluskulud on maakohus jätnud suures osas riigi kanda (sh

kaitsjatasu 739,20 eurot ja sundraha), ülejäänud osa (154,05 eurot) on kohus määranud tasumisele

ositi aasta jooksul. Ka siin leiab ringkonnakohus, et esimene kohtuaste on piisavalt I. Nikolaevi

maksevõimet arvestanud ning kaebuses osundatud asjaolud (lähedaste puudumine, töövõimetus) ei

mõjuta maakohtu otsustust.

8. Ka S. Titovi kaebus ei kuulu rahuldamisele. Süüdistatav väidab, et temalt Viru Maakohtu

16.04.2014 otsusega sundraha väljamõistmine ei ole õige, kuna seda on juba tehtud Viru Maakohtu

07.11.2013 otsusega, tuues välja, et mõlemad kriminaalasjad olid kohtumenetluses samal ajal ning

neid ei ühendatud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ehkki süüdistatava suhtes oli Viru Maakohtus

samaaegselt kaks erinevat kriminaalasja (kahes kohtumenetluses), ei pidanudki neid ühendama.

Nimelt päädis neist esimene üldmenetluses Viru Maakohtu 07.11.2013 otsusega, teine aga

kokkuleppemenetluses tehtud otsusega (Viru Maakohtu 16.04.2014 kohtuotsus). Kuigi nii prokurör

kui ka kaitsja taotlesid sundraha riigi kanda jätmist, ei ole kohus sellesisuliste taotlustega seotud.

Iga süüdimõistva kohtuotsusega mõistetakse süüdistatavalt välja sundraha (KrMS § 179). Pealegi

väärib tähelepanu, et maakohus on KrMS § 180 lg 3 juhindudes jätnud menetluskulud osaliselt, s.o

summas 1464,05 eurot riigi kanda ning sundraha määranud tasumisele ositi ühe aasta jooksul. Nii

on kohus piisavalt arvestanud S. Titovi majandusliku olukorra ja võimalustega.

9. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu

Ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning esitatud kaebused rahuldamata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau