3-12-404/36 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 30.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-404 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 21.11.2011. a käskkirja nr 6.-3/2121-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 02.07.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Romeo Kalda apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 30.04.2014 Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 02.07.2012. a otsus üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keeldu (VangS § 30) puudutavas osas. 2. Teha üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keelu (VangS § 30) puudutavas osas uus otsus, millega kaebus osaliselt rahuldada ja Viru Vangla 21.11.2011. a käskkiri nr 6.-3/2121-D osaliselt tühistada. 3. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.07.2012. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.06.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17.10.2011. a käskkirjaga nr 6.-2/1294-T (I kd, tl 7) määras Viru Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal kaebaja tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana ajavahemikus

2 20.10.2011–19.01.2012 tunnitasuga 0,63 eurot/9,90 krooni vastavalt töötatud tundidele. Käskkirja tutvustati kaebajale 20.10.2011 hommikuse loenduse ajal ning kaebaja kirjutas käskkirjale järgmist: „Teatan, et tööst ei keeldu, aga kõrgohtlikus osakonnas tööle asuda ei saa, kuna ohus võib olla minu elu ja tervis. Samuti ei ole läbinud koristaja ameti väljaõpet ega ohutusalast koolitust. Antud käskkirja vaidlustan.“ Kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja halduskohtus ning asja menetlus on pooleli haldusasjas nr 3-11-2892.

2. 20.10.2011 ei allunud kaebaja E7 osakonnas kella 09:45 ajal vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda tööle E7 osakonna koristajana. 20.10.2011 koostas II üksuse vanemvalvur K. Annama ettekande nr 4049 (I kd, tl 21) ning kaebaja esitas toimunu kohta endapoolsed selgitused (I kd, tl 18−19). 28.10.2011 esitas kaebaja vanglale taotluse tõendite kogumiseks, paludes võtta asja kohta selgitused kahelt tunnistajalt (I kd, tl 22). Tunnistajatena nimetatud isikud koostasid õiendid: II üksuse inspektor-kontaktisik R. Prants 02.11.2011 (I kd, tl 23) ja II üksuse valvur J. Grandšu 09.11.2011 (I kd, tl 24). Distsiplinaarmenetluse tulemusena koostas menetleja distsiplinaarmenetluse protokolli (I kd, tl 26−27p), mida tutvustati kaebajale 15.11.2011.

3. 21.11.2011. a käskkirjaga nr 6.-3/2121-D (I kd, tl 35−37) karistas Viru Vangla kaebajat 20.10.2011 vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise ning sellega vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 sätestatud nõude rikkumise eest distsiplinaarkorras 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piiras kartserikaristuse kandmise ajal kaebajale täielikult VangS §-de 22, 30–31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

4. 20.12.2011 esitas kaebaja vaide (I kd, tl 39−49p) Viru Vangla 21.11.2011. a käskkirja nr 6.-3/2121-D kehtetuks tunnistamiseks. 20.01.2012. a vaideotsusega nr 6-12/495-1 (I kd, tl 50−51p) jättis Viru Vangla vaide rahuldamata.

5. 22.02.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 21.11.2011. a käskkirja nr 6.-3/2121-D tühistamiseks. Kaebaja väitis, et ei saanud tööle asuda, kuna tema julgeolek oli ohus, et teda ei kuulatud ära, et distsiplinaarkaristus määrati tähtaega ületades ning et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane, nõuetekohaselt motiveerimata ja ebaproportsionaalne. Samuti väitis kaebaja, et talle ei ole võimaldatud nõuetekohast väljaõpet.

6. Tartu Halduskohtus 24.04.2012 toimunud kohtuistungil (protokoll I kd, tl 168−169) tunnistas vastustaja, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole põhjendatud, miks piirati kaebajale VangS §-st 30 tulenevat õigust ajalehtede lugemiseks. Vastustaja nõustus käskkirja selles osas kehtetuks tunnistamisega, kuid märkis, et see ei tähenda, et terve käskkiri tuleb tühistada, vaid käskkirja saab tühistada osaliselt. Halduskohus andis istungil pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks käskkirjas sisalduva VangS § 30 piirangu osas.

7. 26.04.2012. a käskkirjaga nr 6-3/698-D (I kd, tl 172) tunnistas vastustaja 21.11.2011. a käskkirja nr 6.-3/2121-D osaliselt kehtetuks osas, millega piirati kaebaja suhtes kartserikaristuse kandmise ajaks VangS §-st 30 tulenevat õigust.

8. Tartu Halduskohus jättis 02.07.2012. a otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata. - Kaebajale tööleasumise korralduse andmise ajal kehtis Viru Vangla 17.10.2011. a käskkiri nr 6.2-/1294-T, millega kaebaja oli määratud tööle finants-ja majandusosakonda abitööliseks. Seoses tööle määramise käskkirja vaidlustamisega ei olnud kaebajal õigust talle pakutavast tööst keelduda. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ning kinnipeetav on kohustatud selle täitma, ehkki peab seda mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal

3 kontrollil osutubki õigusvastaseks. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Seega oli kaebajale 20.10.2011 antud korralduse näol tegemist täitmiseks kohustusliku korraldusega. - Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsuse osas selgitab kohus, et tulenevalt HMS § 33 lg-st 3 lõpeb tähtaeg juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. Kuna 20.11.2011 oli puhkepäev, saabus distsiplinaarkaristuse määramise tähtpäev 21.11.2011 ehk esmaspäeval ning vastustaja on distsiplinaarkaristuse määranud õigeaegselt. - Kaebaja poolt viidatud intsidendid, mis tema hinnangul tõendavad E7 osakonnas töötamise korral ohtu tema tervisele (I kd, tl 117−119), ei ole seotud kaebaja määramisega majandustöödele ning Viru Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti ütlustest tulenevalt ohtu kaebaja tervisele ja elule ei olnud (I kd, tl 87, 88). Tulenevalt kaebaja poolt kohtuistungil antud selgitustest asub halduskohus seisukohale, et kaebaja ei ole asunud tööle mitte seoses ohuga tema elule ja tervisele, vaid seoses isiklike põhjustega ja vaidlusega vastustajaga. Kaebaja poolt esitatud selgitused viitavad pigem sellele, et ta ei soovinud tööd teha tugevdatud järelevalvega osakonnas, vaid esitas vestluse käigus vanglateenistuse ametnikule omapoolseid tingimusi tööle asumiseks. Kaebaja ei ole tõendanud, et tööle asumise puhul osakonnas, kus ta elas, oleks olnud oht tema elule ja tervisele oktoobris 2011. Kaebaja puhul ei olnud ja ei ole reaalset ohtu tema elule ja tervisele, kuid ta valis töö asemel pigem kartseris viibimise. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei hakanud tööle põhimõtte pärast ja julgeolekuohud on kaebaja poolt välja mõeldud põhjus (I kd, tl 175). Tuvastatud ei ole VangS § 38 lg 22 märgitud asjaolusid, mis annaksid alust kaebaja töölt kõrvaldamiseks põhjusel, et töö teda ohustab. - Alust vaidlustava käskkirja tühistamiseks ei anna ka kaebaja väide, et ta ei asunud tööle põhjusel, et ta ei ole läbinud koristaja väljaõpet ega ohutusalast koolitust. Halduskohus leiab, et kui kaebaja oleks asunud tööle, oleks ta saanud väljaõppe. Vastustaja oleks näidanud kaebajale, kus asuvad mopp ja koristusvahendid jne. Samuti oli kaebajale varasemalt, kui ta tööle määratud oli, selgitatud, kuidas koristustöid teha. Toimiku materjalide kohaselt on kaebajale koristaja tööohutusnõudeid tutvustatud 02.07.2010 ning talle on väljastatud koristaja ohutusjuhendi käskkirja nr 1.1-./327 koopia (I kd, tl 89). Alusetu on kaebaja väide, et teisele kinnipeetavale oli varasemalt tagatud väljaõppe võimalus koristajatööl. Kaebaja poolt kohtule edastatud tõendist (I kd, tl 148) nähtub, et teisele kinnipeetavale on tutvustatud koristaja ohutusjuhendit, kuid sellest ei nähtu, et talle oleks võimaldatud väljaõpe. Üldteada on, et koristustööde täitmine ei nõua erioskusi ega teadmisi. Tegemist on lihtsama tööga, millega saab hakkama iga teoja töövõimeline inimene. - Vaidlusalune haldusakt on välja antud Viru Vangla teise üksuse peaspetsialist-üksuse juhi A. Anslani poolt, kellel on VangS § 64 lg-st 4 tulenev õigus määrata distsiplinaarkaristusi. Samuti on haldusakt antud kehtiva õiguse alusel, on sellega kooskõlas, on piisavalt motiveeritud, kaalutlusvigadeta ja seega õiguspärane. Kaebaja on distsiplinaarmenetluse raames esitanud endapoolsed selgitused, mistõttu ei ole tõendatud kaebaja väide, et Viru Vangla on tema ärakuulamisõigust rikkunud. Halduskohtu hinnangul ei tähenda käskkirja kehtetuks tunnistamine VangS § 30 piirangu osas seda, et terve käskkiri peaks kehtetu olema. Käskkirja osaline tühistamine ei too kaasa karistusemäära muutmist ning see ei tee käskkirja ülejäänud osas kehtetuks või õigusvastaseks. - Kaebajale määratud karistus on proportsionaalne, kuna kinnipeetavale eelnevalt määratud karistused ei ole olnud mõjuvad ja tulemuslikud ning kinnipeetav on jätkanud õiguskorra rikkumist (I kd, tl 79). Kartserikaristuse määramisel on arvestatud rikkumise raskust ja rikutud normi eesmärki. Arvestades karistuse maksimaalset pikkust, milleks on 45 päeva, on 25 päeva pikkuse kartserikaristuse näol tegemist proportsionaalse ega mitte ülemäära pika karistusega, millega vangla ei sekku liigselt kaebaja põhiõigustesse ja mis aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki.

4 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. 03.08.2012 saabus kohtule kaebaja apellatsioonkaebus (II kd, tl 3−17), Tartu Halduskohtu 02.07.2012. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tervikuna tühistada. - Kaebaja on endiselt seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on määratud tähtaega rikkudes. - Vangla ei ole kaebajat seoses julgeolekuohtudega ära kuulanud ning halduskohus on jätnud kaebaja vastavasisulistele väidetele vastamata. Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud julgeolekuosakonna peaspetsialisti 28.10.2011. a õiendile, mille koostamisel ei ole kaebajat ära kuulatud ning karistusotsuse tegemisel on arvesse võetud peaspetsialisti 17.11.2011. a õiendit, mis pole distsiplinaarmenetluse protokollis fikseeritud ning mille osas ei ole kaebaja saanud enda arvamust avaldada. Vastustaja on pärast distsiplinaarmenetluse protokolli allkirjastamist ja kaebajale tutvustamist kogunud menetluses täiendavaid tõendeid, võttes julgeolekuosakonna töötajalt V. Tootsilt õiendi 17.11.2011. Kaebaja väidab, et kui menetlus on lõpule viidud ning isik on oma vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile esitanud, siis ei ole enam võimalik uusi tõendeid koguda. - Halduskohus on õigusvastaselt jätnud kaebaja kaebuse rahuldamata olukorras, kus vastustaja tunnistas käskkirja andmisel tehtud kaalutlusviga, mis seisnes lisapiiranguna VangS § 30 kohaldamise põhjendamata jätmises. Kuna vastustaja nõustus halduskohtus toimunud istungil käskkirja tühistamisega VangS § 30 piirangu seadmise osas, andis kohus pooltele võimaluse selles osas kompromissi sõlmimiseks. Vastustaja sisuliselt ei arutanud kaebajaga kompromissi sõlmimist, vaid andis käskkirja, millega tühistas vaidlusaluse käskkirja osaliselt, so VangS § 30 lisapiirangu osas. Kaebaja hinnangul tulnuks käskkiri tervikuna tühistada, sest vangla on tunnistanud, et tegemist on kaalutlusvigase käskkirjaga ning käskkirja ei saa tükeldada, tühistades selle osaliselt. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud HKMS § 158 lg-t 3 ega arvestanud sellega, et vangla on võtnud omaks käskkirjas kaalutlusõiguse teostamata jätmise kohaldatud lisapiirangute osas. Kui kohus on tuvastanud kaalutlusvea, tuleb käskkiri tervikuna tühistada, aga mitte asuda haldusorgani asemele ja teostada kaalutlusõigust, mida antud juhul kohus on teinud. Halduskohtu selline teguviis on vastuolus ka Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt toob lisapiirangu põhjendamata jätmine juhul, kui käskkirja andmisel on lisapiirangute põhjendamine kohustuslik, nagu seda VangS §-s 30 sätestatud piirang on, kaasa haldusakti tühistamise. - Halduskohus ei ole arvesse võtnud kaebaja poolt esitatud väiteid ja tõendeid selle kohta, et kõrgohtlikus osakonnas ei asunud vaidlusalusel perioodil mitte ükski kinnipeetav tööle ning keeldusid tööst julgeolekukaalutlustel. Kaebaja on viidanud arvukatele rünnakutele E7 osakonnas ja esitanud kohtule piisavalt julgeolekuohtusid kinnitavaid tõendeid (I kd, tl 8−17, 22, 25, 29−34, 39−49, 93−99, 100−111, 119, 130−139, 140−141, 143−144, 145, 149, 150) ning seisukohti. Halduskohus ei ole aga neid tõendeid ja seisukohti arvesse võtnud ega analüüsinud. Samuti on halduskohus ebaõigesti tõlgendanud kaebaja poolt kohtuistungil antud vastust tema tööle mitteasumise motiivide kohta, järeldades valesti, et kaebaja ei asunud 2011. aastal tööle mitte seoses ohuga tema elule ja tervisele, vaid seoses isiklike põhjustega ja vaidlusega vastustajaga. Kaebajal ei olnud 2011. aastal enese ja vangla üldise julgeoleku huvides võimalust kõrgohtlikus osakonnas E7 tööle asuda, kuna seal pidi ta koos olema isikutega, kellest kõik olid suutelised kaebajat solvama ja mõnitama ning pooled nendest kaebaja suhtes ka füüsilist vägivalda rakendama. Ka vangla ise on öelnud, et 20.10.2011 ei teinud osakonnas E7 mitte keegi koristustööd. Sellel ajal käis osakonda E7 koristamas kinnipeetav majandusosakonnast, kui E7 osakonna kõik kambrid olid korraldustega suletud (apellatsioonkaebuse p 5.4.2). Tulenevalt kaebaja arvukatest põhjendustest seoses julgeolekuohu olemasoluga oli kaebaja hinnangul olemas alus tööst keeldumiseks julgeolekukaalutlustest lähtuvalt (VangS § 38 lg 22 ja analoogia alusel karistusseadustiku (KarS) § 29) ning kaebaja karistamine oli alusetu. - Vangla ei taganud kaebajale enne koristustööle asumist väljaõpet ja ohutusalast koolitust. Kaebaja leiab, et asjas ei ole vaidlust, et Viru Vanglas tagati aastatel 2009−2011 kõikidele kinnipeetavatele enne tööle asumist väljaõpe, mille kohta koostati ka registreerimiskaart.

5 Kaebaja on pidevalt palunud väljaõppe tegemist ja ohutusalase koolituse läbiviimist pesemisvahendite ja puhastuskemikaalides osas, kuid vangla on talle väitnud, et seda pole vaja.

10. Vastustaja palub 02.01.2013. a vastuses apellatsioonkaebusele (II kd, tl 24−25p) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. - Vastustaja leiab, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ning kaebajat võis tema poolt 20.10.2011 toime pandud rikkumise eest karistada. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus töötada ning VangS § 67 p-st 1 tuleneb kinnipeetavale kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kuna kinnipeetav keeldus allumast korraldusele minna tööle, siis rikkus ta VangS § 67 p-st 1 tulenevat nõuet. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki VangS § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest, kaebaja on andnud selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumistega. - Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Viru Vangla 21.11.2011. a käskkirjaga nr 6.-3/2121-D on distsiplinaarkaristus määratud tähtaega rikkudes. Lugedes distsipliinirikkumisest teadasaamise päevale 20.10.2011 järgnevast päevast edasi kuu aega (oktoobris 31 päeva), on karistuse määramise viimaseks päevaks 20.11.2011. Kuna 20.11.2011 oli pühapäev, saabus tulenevalt TsÜS § 136 lg-st 8 distsiplinaarkaristuse määramise tähtpäev puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, so esmaspäeval 21.11.2011. - Kaebajale 20.10.2011 antud korraldus asuda tööle ei olnud ilmselgelt tühine korraldus ning kaebaja oleks pidanud selle täitma. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine on raske vangla julgeolekut ohustav distsipliinirikkumine. Olulise rikkumisega on tegemist ka töökohustuse eiramise näol. Vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Kui isik keeldub töötamast, ei ole vangistuse täideviimise eesmärke praktiliselt võimalik saavutada ning see näitab, et isik ei soovi asuda õiguskuulekale teele ja pooldab endiselt vangla subkultuuri põhimõtteid. Kuna mõlema rikkumise näol on tegemist väga tõsiste rikkumistega, ei saa karistusliigi valikut, kartserit, menetleja poolt pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajat on ka varasemalt distsiplinaarkorras karistatud ja analoogne rikkumine ei ole tal esimene. Vastustaja on seisukohal, et arvestades rikkumise raskust, kaebaja varasemat karistatust ja karistuse määramise eesmärki, ei sekkunud vastustaja kaebajale 25 ööpäeva kartserikaristuse määramisega liigselt tema põhiõigustesse ning määratud karistus on proportsionaalne ja aitab saavutada vangistuse täideviimise eesmärki.

11. 30.04.2014 ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil loobus kaebaja väitest, et käskkiri on välja antud tähtaega rikkudes. Vastustaja möönis, et 21.11.2011. a käskkirjas nr 6.-3/2121-D sisaldunud VangS § 30 piirang oli õigusvastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab halduskohtu otsuse üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keelu (VangS § 30) osas. Nimetatud ulatuses teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja tühistab vastavas osas distsiplinaarkaristuse käskkirja. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega kaebuse põhilises osas rahuldamata jätmise kohta ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

13. 30.04.2014 ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil möönis vastustaja, et 21.11.2011. a käskkirjas nr 6.-3/2121-D sisaldunud VangS § 30 piirang ei olnud õiguspärane. HKMS § 159

6 lg 1 järgi rahuldab kohus kaebuse, kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellega võttis vastustaja piirangu õigusvastasuse õigeks, mistõttu kuulub halduskohtu otsus selles osas tühistamisele ja kaebus vastavas ulatuses rahuldamisele.

14. Vastuseks ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Kaebaja väidab, et kui menetlus on lõpule viidud ning isik on oma vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile esitanud, siis ei ole enam võimalik uusi tõendeid koguda. VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse; kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Ringkonnakohus selgitab, et VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetlus on üks haldusmenetluse eriliike. Haldusmenetluses kehtib haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärasuse põhimõte, samuti §-s 6 sätestatud uurimispõhimõte. HMS § 40 lg-dest 1 ja 2 tulenevalt kohustatud menetlusosalise ära kuulama. Erandid ärakuulamisõigusest on sätestatud HMS § 40 lg-s 3. Ringkonnakohus leiab, et nõuetekohane ärakuulamine eeldab, et menetlusosalisele tutvustatakse kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid. Samuti arvestab ringkonnakohus Riigikohtu halduskolleegiumi poolt öelduga, mille kohaselt on ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine oluline menetlusviga, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (RKHKo 19.12.2006, 3-3-1-80-06, p 20). Samas viitab ringkonnakohus Riigikohtu uuemale praktikale ärakuulamisõiguse kohta distsiplinaarasjades, mille kohaselt Riigikohus küll rõhutab, et ärakuulamisõigus haldusmenetluses on isiku menetluslik õigus, mistõttu võib jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata vaid siis, kui selle andmisel toimunud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna ärakuulamisõigusel on eriline roll isiku õiguste kaitsel, siis mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusõigus ja raskem ärakuulamisviga, siis seda tõenäolisemalt mõjutab viga asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata üksnes juhul, kui on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa tema jaoks soodsama haldusakti andmist (RKHKo 15.05.2013, 3-3-1-76-12, p 14). Riigikohus leiab, et isiku ärakuulamata jätmisel saab distsiplinaarasjades selline olukord esineda praktiliselt vaid siis, kui kaalutlusõigus on juhtumi erandlike asjaolude tõttu kahanenud ühe valikuni (samas). Ringkonnakohus leiab, et erand tuleb kõne alla ka siis, kui menetlusosalisele tutvustamata jäetud tõend ei muuda distsipliinirikkumise asjaolusid VangS § 64 lg 1 mõttes. Käesoleval juhul heideti kaebajale ette töökohustuse eiramist, talle tutvustamata jäetud V. Tootsi 17.11.2011. a õiend (tl I-38) selgitab aga kaebaja poolt vastuväidetena esitatud asjaolusid, mis on parimal juhul tööst keeldumisega üksnes kaudselt seotud. Ringkonnakohus leiab, et ka sellise distsipliinirikkumise asjaoludega üksnes väga kaudset sidet omava asjaolu suhtes kaebaja ärakuulamata jätmine ei võinud samuti mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus on veendunud, et ka isiku nõuetekohase ärakuulamine ei oleks käesoleval juhul toonud kaasa kaebaja jaoks soodsamat otsust.

15. Kaebaja leiab, et kui kohus on tuvastanud kaalutlusvea, tuleb käskkiri tervikuna tühistada. ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ja selgitab, et kaebajale kartserikaristuse ajaks määratud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keeld on distsiplinaarkaristuse käskkirja kui haldusakti kõrvaltingimus. Haldusakti kõrvaltingimuse õiguspärasust saab haldusaktist isoleeritult tuvastada ainult siis, kui kõrvaltingimuse õiguspärasus ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. Ringkonnakohus selgitab, et HMS § 53 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on haldusakti kõrvaltingimus haldusakti põhiregulatsiooniga seotud lisakohustus või lisatingimus haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks. Nende kahe vahe seisneb selles, et HMS § 53 lg 1 p 2 sätestab lisakohustuse, mille täitmisest ei sõltu akti põhiregulatsioonist tulenevate õiguste või kohustuste tekkimine, samal ajal kui HMS § 53 lg 1 p 3 sätestab aga lahutamatu lisatingimuse ilma milleta haldusakt tervikuna kehtida ei saa (vrd A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004, lk 270). Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist kõrvaltingimusega HMS § 53 lg 1 p 2 mõttes. Kaebajale

7 määratud kartserikaristus tugineb toimepandud distsipliinirikkumisel. Distsiplinaarkaristuse käskkirjaga kehtestatud ülejäänud õiguste piirangud on aga kõrvaltingimused, mis on küll haldusakti põhiregulatsiooniga määratud distsiplinaarkaristuse tagajärjed, kuid mis on sellegipoolest iseseisvad ja tuginevad iseseisvatele põhiregulatsioonist lahutatavatele põhjendustele. Kinnipeetavale saaks distsiplinaarkaristuse käskkirjaga kartserikaristuse määrata ka ilma üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise keeluta (vrd Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2013. a otsus asjas nr 3-11-404, p 16; RKHKo 04.03.2014, 3-3-1-89-13).

16. Kaebaja tugineb VangS § 38 lg 22 ja analoogia alusel KarS §-le 29. Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 38 lg 22 annab vanglale kaalutlusõiguse otsustada muuhulgas kinnipeetava tööleasumisega kaasnevate julgeolekuriskide üle. Kinnipeetaval puudub õigus hakata selle üle ise otsustama. KarS § 29 sätestab hädaseisundi. Ringkonnakohus märgib, et oht kaebaja elule ja tervisele ei ole tõendatud, mistõttu lähtub ringkonnakohus sellest, et seda ei eksisteerinud. Ringkonnakohus lisab, et isegi kui oleks oht olnud, ei oleks see tööle asumisel olnud ei vahetu ega ka vahetult eesseisev. Seetõttu puudub vajadus hakata õigusteoreetiliselt arutlema KarS § 29 võimaliku analoogia üle.

17. Kaebaja on veel väitnud, et tal puudus 20.10.2011 tööst keeldumisel vastav väljaõpe ja ohutusalane koolitus. Istungil selgitas kaebaja, et ei ole kemikaalidega kokku puutunud, ei oska neid doseerida ega erinevaid pindu puhastada. Mis puudutab kaebaja väiteid selle kohta, et ta ei ole vanglas saanud tööohutusealast koolitust, siis loeb ringkonnakohus Viru Vangla ametnike V. Rõzovi 02.07.2010. a (tl I-89) ja R. Prantsi 02.11.2011. a õiendiga (tl I-23) tõendatuks, et kaebajale on tööohutusnõudeid tutvustatud. Vastavalt viimatinimetatule ütles kaebaja ise 20.10.2011, et talle on varasemalt tööohutuse juhendeid tutvustatud. Ringkonnakohus peab tööohutusjuhendi varasemat tutvustamist koristajatöö suhteliselt madalat keerukusastet arvestades piisavaks. Peale selle on ringkonnakohus seisukohal, et olmeruumide, so ruumide, mida kinnipeetavad kasutavad, koristustöö ei ole sellise iseloomuga, mis eeldab selle iseloomu tõttu väga põhjalikku väljaõpet ja instruktaaži. VangS § 45 lg 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kui kinnipeetav oskab ja suudab oma kambrit koristada, siis oskab ja suudab ta koristada ka osakonna üldkasutatavaid ruume. Üldteadaolevalt ei ole tavapärane koristamine keeruline töö ning asja materjalidest ei nähtu, et koristamistöödes, kuhu kaebaja suunati, oleks olnud midagi eripärast, mille osas tulnuks kaebajat veel täpsemalt instrueerida. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et koristajatöö tegemine ei eelda tingimata vastavat koolitust. Kui aga kaebaja on selle hiljem läbinud, siis tuleb teda selle eest tunnustada.

18. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et talle määratud 25-ööpäevane kartserikaristus oleks ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus leiab, et see on käesoleva kaasuse asjaolusid arvestades proportsionaalne kaebaja poolt toime pandud teoga. Kaebaja distsiplinaarkaristuste registrist (tl I-79–79p, II-34–35) nähtub, et tal oli Viru Vangla 21.11.2011. a käskkirja nr 6.-3/2121-D väljaandmise hetkel kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, neist kolm kartserikaristust. Ringkonnakohtu arvamust mõjutab ka see, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste nimekirjast nähtuvalt oli teda juba eelnevalt kahel korral karistatud tööle asumisest keeldumises seisneva distsiplinaarsüüteo eest 10-ks ja 15-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Sellest hoolimata jätkas kaebaja distsipliinirikkumiste toimepanemist. Eelnevast tulenevalt ei saa 25-ööpäevast kartserikaristust pidada käesoleval juhul ebaproportsionaalseks. Kui kinnipeetav ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab rikkumiste toimepanemist, on õigustatud ka tema rangemalt karistamine. Kinnipeetav ei saa eeldada, et ta võib järjepidevalt toime panna distsipliinirikkumisi ning saada karistuseks leebemaid distsiplinaarkaristusi. Lisaks sellele on korduv allumatus vanglateenistuse seaduslikule korraldusele vanglas raske distsipliinirikkumine. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt 02.12.2013. a väljavõttest

8 (tl II-34–35) on eelnevast kuuest karistusest neli hiljem tühistatud. Ringkonnakohus leiab siiski, et ka see asjaolu ei muuda määratud distsiplinaarkaristust tagantjärele ebaproportsionaalseks. Vanglateenistus ei saa karistuse määramise hetkel ette näha, milline distsiplinaarkaristus võidakse tühistada, vaid tal peab olema õigus lähtuda karistust määrates kehtivatest distsiplinaarkaristustest. On tõsi, et nii võib vangla ühele kinnipeetavale lühikese aja jooksul mitut distsiplinaarkaristust määrates iga uue puhul varasemaid arvesse võttes määrata lõppastmes rangema distsiplinaarkaristuse kui ilma varasemaid vaidlustatud karistusi arvesse võtmata. Kuid vastasel juhul oleks kinnipeetaval võimalik kõiki distsiplinaarkaristusi vaidlustades saada jällegi kergemaid karistusi, kui tema teguviis vääriks, eeldades et esitatud kaebused jäävad rahuldamata. Arvestades halduskohtumenetluse kestust, ei ole välistatud, et mistahes distsiplinaarkaristus jõuab selle vaidlustamise korral enne kohtuotsuse jõustumist ära kustuda (VangS § 65 lg 5). Samuti on kinnipeetaval omalt poolt võimalus distsiplinaarsüütegude toimepanemisest hoiduda. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et vangla on Eesti Vabariigis õigusriiklik institutsioon, toimib seaduslikult ega kuritarvita oma volitusi kinnipeetavate distsiplineerimisel. Vastupidine vajab igal üksikjuhul tõendamist. Kõiki poolt ja vastu argumente kaaludes leiab ringkonnakohus kokkuvõttes, et vangla toimis kaebajale distsiplinaarkaristust määrates õigesti. Raske distsipliinirikkumise eest on kartserikaristuse määramine õigustatud ning ühegi teise VangS § 63 lg-st 1 tuleneva distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei olnuks õiguspärane.

19. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et lisaks käesolevale menetlusele on kaebaja vaidlustanud tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristuse ka haldusasjades nr 3-11-404, 3-11-1801, 3-12-778, 3-12-1271 ja 3-12-1572. Haldusasjades nr 3-11-404 ja 3-11-1801 on seejuures kohtuotsus käesoleva otsuse valmimise ajaks jõustunud, kaebaja kaebus jäänud põhiosas rahuldamata ja distsiplinaarkaristus tööst keeldumise eest jõusse.

Maili Lokk Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/