3-13-2321/21 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2014; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-13-2321 Haldusasi O.K. kaebus Politseija Piirivalveameti 02.09.2013 otsuse nr 15.3- 3/528-1 tühistamise ja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse uue läbivaatamise kohustamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – O.K., esindaja adv. Marko Paabumets; Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Anastassia Malõševa RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 29.05.2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O.K. on sündinud xx xx xxxx Venemaal ning on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kodakondsusja migratsioonimeti 12.09.2006 otsusega oli O.K.le antud tähtajaline elamisluba töötamiseks OÜ Nexcorp Group juhtorgani liikmena alates 12.09.2006 kuni 11.09.2008 ja seda pikendati kehtivusega kuni 12.09.2013. O.K. esitas 16.04.2013 Politseija Piirivalveametile tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse töötamiseks OÜ Nexcorp Group juhtorgani liikmena (Vt vaidlustatud haldusakti asjaolud, tl 8).

2. Politseija Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna 02.09.2013 otsusega nr 15.3- 3/528-1 keelduti O.K.le tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse § 123 punkti 3 ja § 1891 punkti 5 alusel (vaidlustatud haldusakt, tl 8-12).

3. O.K. esitas eelnimetatud otsuse peale vaide, mis jäeti Politseija Piirivalveameti 22.10.2013 vaideotsusega (tl 13-16) rahuldamata. Vaideotsuse sai kaebuse esitaja kätte 25.10.2013.

4. O.K. esitas 04.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Politseija Piirivalveameti 02.09.2013 otsusega nr 15.3-3/528-1 ning 22.10.2013 vaideotsusega nr 15.3-8/44-1. Kaebaja märkis, et soovib asja arutamist kohtuistungil (tl 3-7).

5. Tallinna Halduskohtu 03.12.2013 määrusega jäeti kaebus seoses nõuete täpsustamise vajadusega käiguta. O.K. vastas määrusele 09.12.2013 ja pidas tegeliku eesmärgi saavutamiseks piisavaks Politseija Piirivalveameti kodakondsusja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo 02.09.2013 otsuse nr 15.3-3/528-1 tühistamist ning tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse uue läbivaatamise kohustamist (tl 23).

6. Tallinna Halduskohtu 21.02.2014 määrusega võeti O.K. kaebus menetlusse (tl 27-28) ja 27.03.2014 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 137-138).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

7. O.K. taotleb Politseija Piirivalveameti 02.09.2013 otsuse nr 15.3-3/528-1 tühistamist ning haldusorgani kohustamist tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse uueks läbivaatamiseks.

8. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud haldusakti põhjenadmise kohustust HMS § 56 lg 2 tähenduses, kuivõrd 02.09.2013 otsuses puudub faktilistele asjaoludele tuginev asjakohane põhistus, mis annaks aluse VMS § 1891 punkti 5 kohaselt elamisloa pikendamisest keeldumiseks.

9. VMS § 176 ei sätesta tähtajalise elamisloa eesmärgiks välismaalasele püsivat elamist Eestis. Eelnimetatud normi eesmärgiks on õigus viibida ja töötada Eestis, mida kaebaja on ka teinud, mistõttu on elamisloa pikendamisest keeldutud ilma õigusliku aluseta. Vastustaja vaideotsuses toodud viide võimalusele külastada riiki viisa alusel ei ole kooskõlas kaebaja tegevusega. Kaebajal on Eestis investeeringud ning äriühing on registreeritud Eestis. Kaebaja plaanib püsivalt Eestisse elama asuda, selleks on ta soetanud endale ka korteri. Elamisloa pikendamisest keeldumine on olnud ootamatu ja ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse printsiibiga, kuivõrd elamisluba on juba kord sisuliselt samadel asjaoludel pikendatud.

10. Elamisloa andmisest keeldumine seoses asjaoluga, et isik ei ole püsivalt viibinud Eestis, on vastuolus ka PS §-dega 34 ja 35, mis sätestavad igaühe õiguse vabalt liikuda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Politseija Piirivalveamet on seisukohal, et haldusorgan on tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluses arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. Politseija Piirivalveamet on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et kaebajale elamisloa pikendamisest keeldumine VMS § 123 p 3 ja § 189¹ p 5 alusel on põhjendatud. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda.

12. Tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetlemise käigus esitatud täiendavate selgituste ja dokumentide põhjal on haldusorgan jõudnud järeldusele, et kaebaja elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. Haldusorgan on teostanud kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel vajalikke kontrolle ja teinud päringuid, mille tulemusena on tuvastanud, et OÜ Nexcorp Group on küll reaalselt tegutsev äriühing, kuid selle tegevus ei nõua ilmtingimata kaebaja Eestis viibimist. 16.05.2013 toimunud küsitluse käigus on kaebaja ise kinnitanud, et viibib Eestis 2-4 päeva kuus. 20.05.2013 esitatud selgituses on ta märkinud, et käib Eestis 1-2 korda kuus ja viibib siis Eestis umbes 2 päeva. O.K. selgituste kohaselt toimub ettevõtte tegevus peamiselt Peterburi sadamas ja viibides väljaspool Eestit juhib ta ettevõtte tegevust elektrooniliste kanalite kaudu. Seega ei ole kaebajal vaja Eestis viibimiseks elamisluba, kuna ettevõtte töö toimub erinevate sidevahendite kaudu ning igapäevast kontoritööd ettevõttes ei toimu.

13. Samuti ei ole kaebajal Eestis selliseid isiklikke sidemeid või pidevat isiklikku kohalolu vajavaid suhteid, mis tingiksid tähtajalise elamisloa pikendamise. Kaebaja on ise kinnitanud, et lähitulevikus ei kavatsegi Eestisse püsivalt elama asuda, kuna tal on alaealine tütar, kes elab ja õpib algkoolis Venemaal. Eestisse püsivalt elama asuda plaanib ta alles siis, kui tema tütar lõpetab kooli. Arvestades, et kaebaja ei ole käesoleva ajani püsivalt Eestisse elama asunud, ei ole tema tegevus vastavuses töötamiseks antava elamisloa eesmärgiga. Eestis kinnisvara olemasolu ei anna elamisloa omamiseks alust. Töötamiseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgiks on Eesti viibimine ja töötamine, kuid kaebaja ei viibi püsivalt Eestis ega kasuta talle antud elamisluba eesmärgipäraselt.

14. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga selles, et elamisloa pikendamisest keeldumine on olnud kaebajale ootamatu ja üllatav. Kaebajale väljastati esmakordselt tähtajaline elamisluba töötamiseks 12.09.2006 kehtivusega kuni 11.09.2008 ning pikendati kuni 12.09.2013 (otsus elamisloa pikendamise kohta oli vastustaja poolt tehtud 21.07.2008). Ajavahemikul 18.10.2006 kuni 11.09.2008 oli kaebaja registreerinud enda Eestist eemalviibimise seoses töötamisega. Vastustaja on arvestanud eelnimetatud asjaoluga kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamisel 2008. aastal ning otsustanud pikendada kaebaja tähtajalist elamisluba olenemata asjaolust, et juba siis ei elanud kaebaja püsivalt Eestis. Kuna kaebaja ei ela püsivalt Eestis ega ole oma eemalviibimist uuesti registreerinud, siis ei ole õige kaebaja väide, et elamisluba oli pikendatud samadel asjaoludel.

15. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust tähtajalise elamisloa pikendamisele, kuna elamisloa näol ei ole tegemist välismaalase absoluutse õigusega, vaid tegemist on subjektiivse õigusega, mida saab seaduse alusel ja sellega kooskõlas piirata, kus selleks peaks vajadus tekkima. Haldusorgan ei ole kohustatud pikendama isiku elamisluba olukorras, kus isik tegelikkuses ei vasta enam tähtajalise elamisloa omamise tingimustele või tema elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Elamisloa pikendamisest keeldumine ei saa riivata kaebaja põhiõigusi, sest kaebaja elab ja töötab Venemaal, kus elavad ka tema lähedased. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politseija Piirivalveameti 02.09.2013 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsust, millega keelduti kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa pikendamisest ning avaldaja taotleb selle tühistamist. Täiendavalt on esitatud veel ka vastav kohustamisnõue, mis on suunatud taotluse uuele läbivaatamisele. Kohustamisnõude rahuldamine omakorda sõltub sellest kas tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsus on õiguspärane või mitte, sest vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks osutumise ning kaebuse rahuldamata jätmise korral ei saaks aktsepteerida ka sellega seonduvat kohustamisnõuet ning kaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

17. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise alusena välismaalaste seaduse paragrahvidele

123 p 3 ja 1891 p 5. Välismaalaste seaduse § 123 p-i 3 kohaslelt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Tähtajalise elamisloa pikendamise keeldumiste alustena kohaldatakse lähtuvalt välismaalaste seaduse paragrahvist 131 üldjuhul (sama) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kuid võimalikud on ka täiendavad alused. Antud juhul on vastustaja juhindunud veel ka välismaalaste seaduse § 1891 p-st 5, mis sätestab, et tähtajalise elamisloa, mis antakse eraõigusliku juriidilise isiku juhtimisvõi järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil töötamiseks, andmisest või pikendamisest võib keelduda või elamisloa kehtetuks tunnistada kui välismaalase või eraõigusliku juriidilise isiku senine tegevus ei ole vastavuses töötamiseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgiga.

18. Nähtuvalt haldusaja materjalist ja vaidlustatud haldusaktist on vastustaja keeldunud tähtajalise elamisloa pikendamisest peamiselt seetõttu, et töötamiseks antud elamisloa kehtivuse ajal avaldaja püsivalt Eestis ei viibinud, mistõttu ei olnud (varasem) elamisloa andmine või pikendamine põhjendatud. Seetõttu on ka osundatud välismaalaste seaduse seaduse § 123 punktile 3, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui tähtajalise elamisloa taotlus ei olnud põhjendatud. Seonduvalt asjaoluga, et kaebaja riigis püsivalt ei viibinud, viitab vastustaja veel välismaalaste seaduse paragrahvile 6, mille kohaselt loetakse välismaalaste seaduse tähenduses püsivaks elamiseks viibimist riigis vähemalt 183 päeva aastas.

Selles, et kaebaja riigis püsivalt ei viibinud, sisulist vaidlust ka ei ole. Vastustaja on osundanud kaebaja selgitustele, millest ilmneb, et Eestit külastati keskeltläbi 1-2 korda kuus ning riigis viibiti ainult mõned päevad. Seda ei ole kaebaja püüdnud ümber lükata, küll aga on avaldaja seisukohal, et VMS paragarahvi 176 sõnastuses ei eeldagi tähtajalise elamisloa andmine välismaalase püsivat Eestis elamist. Eelnimetatud väitega ei saa nõustuda. Välismaalaste seaduse paragrahvis 176 on toodud välja töötamiseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgid ja kuigi eelnimetatud paragrahv ei sätesta otsesõnu, et isik peaks töötamise ajal püsivalt riigis viibima, ei sätestata ka vastupidist.

Samas järeldub töötamiseks antava elamisloa regulatsiooni olemusest, et isik peaks viibima riigis (suhteliselt) püsivalt. Nii näiteks peab välismaalaste seaduse § 185 esimese lõike kohaselt olema töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas kirjas töötamise koht ja töökoht, mis tähendab sisuliselt seda, et pikemaajalist eemalviibimist ei saa eeldada. Kaudselt tuleneb see ka välismaalaste seaduse paragrahvi 135 teise lõike kuuendast punktist, mille kohaselt tunnistatakse tähtajaline elamisluba kehtetuks kui välismaalane viibib väljaspool Eestit rohkem kui 183 päeva aasta jooksul ja ta ei ole registreerinud oma Eestist eemalviibimist.

Mis puutub Eestist eemalviibimise registreerimisse, siis väidab vastustaja, et O.K. ei ole seda kuni 12.09.2013 kehtinud elamisloa raames teinud. Avaldaja ei ole püüdnud Politseija Piirivalveameti eelnimetatud väidet ümber lükata, mis tähendab seda, et ka selle asjaolu paikapidavuses iseenesest vaidlust olla ei saa. Samas oli kaebaja registreerinud Eestist eemalviibimise elamisloa varasema kehtimise ajal, ajavahemikul 18.10.2006 kuni 11.09.2008 ning vastustaja oli selle asjaoluga arvestanud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamisel 2008. aastal.

19. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust tähtajalise elamisloa pikendamise suhtes sõltumata tähtajalise elamisloa andmise aluste edasisest esinemisest, sest elamisloa näol ei ole tegemist välismaalase absoluutse õigusega, vaid õigusega, mida saab seaduse alusel ja sellega kooskõlas piirata, kui selleks peaks vajadus tekkima. Haldusorgan ei ole kohustatud pikendama isiku elamisluba olukorras, kus isik tegelikkuses ei vasta enam tähtajalise elamisloa saamise tingimustele või tema elamisloa saamise taotlus ei ole põhjendatud. Selles mõttes on vastustaja viidanud asjakohaselt ka välismaalaste seaduse § 1891 punktile 5, mille kohaselt võib eraõigusliku juriidilise isiku juhtimisvõi järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil töötamiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda kui välismaalase senine tegevus ei ole vastavuses töötamiseks antava tähtajalise elamisloa eesmärgiga. Vastustaja leidis, et igakuised mõnepäevased külastused ei saa näidata sisulist vastavust töötamiseks antud tähtajalise elamisloa olemuse ja eesmärgiga. Seejuures on vastustaja tuginenud veel ka selgitusle selle kohta, et seoses tütre õpingutega ei ole kaebajal esialgu kavatsust Eestisse püsivalt elama asuda. Mis puutub aga soetatud või soetatavasse varasse ning edasistesse plaanidesse, siis võimaldab välismaalaste seadus taotleda elamisluba mitmetel erinevatel alustel. Samas ei ole kohtul käesoleva vaidluse kontekstis alust vaidlustatud haldusakti tühistada, sest vastutsajal on selles osas ulatuslik kaalutlusruum ning ilmselgeid kaalutlusvigu antud juhul ei nähtu, mis tähendab ühtlasi seda, et halusakt ei ole vastuolus haldusmenetluse seaduse §-ga 54. Täidetud on ka haldusmenetluse seaduse paragarahvis 54 sätestatud haldusakti üldised õiguspärasuse eeldused. Lähtuvalt eeltoodust tuleb jätta kaebus rahuldamata. Arvestades asjaolu, et põhivaidlusena vaadeldav haldusakti tühistamise nõue jääb rahuldamata, ei ole alust rahuldada ka vastupidisel eeldusel põhinevat taotluse uue läbivaatamise kohustamise nõuet ning kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-s 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt oli vaja kirjaliku menetluse puhul esitada menetluskulude väljamõistmiseks kohtu poolt määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seetõttu jäävad protsessiosaliste (võimalikud) menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Enno Loonurm Kohtunik