3-14-284/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtukooseis Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

29. mai 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-284 Haldusasi Raino Oti (Ott) kaebus Viru Vangla 4. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/325-D kehtetuks tunnistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja – Raino Ott; Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta Raino Oti kaebus rahuldamata.

2. Jätta Raino Oti menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt

30. juunil 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 4. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 6-3/325-D karistati kinnipeetav Raino Otti (R. Ott) vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse eiramise eest 10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati osaliselt vangistusseaduse (VangS) §-st 30 tulenevaid õigusi.

4. märtsil 2014 esitas R. Ott Viru Vanglale vaide distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja peale, mis jäeti 7. märtsi 2014. a vaideotsusega nr 6-12/54-2 rahuldamata.

2. 12. märtsil 2014. a saabus Tartu Halduskohtusse R. Oti kaebus, milles R. Ott vaidlustas Viru Vangla 7. märtsi 2014. a vaideotsust nr 6-12/54-2. Ühtlasi taotles R. Ott riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus jättis 25. märtsi 2014. a määrusega R. Oti kaebuse käiguta ning andis tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kohus selgitas, et vaideotsuse kehtetuks tunnistamise nõudega kaebaja enda eesmärki ei saavuta, kuna vaideotsus eraldiseisvalt ei riku kaebaja õigusi. Kaebajal on võimalus nõuda 4. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/325-D tühistamist. Koos distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamisega võib kaebaja soovi korral nõuda ka vaideotsuse tühistamist. R. Otil tuli kohtule teatada, millise nõudega ta kohtu poole pöördub.

4. 1. aprillil 2014. a saabus Tartu Halduskohtusse R. Oti puuduste kõrvaldamise avaldus, millega ta palus vaideotsuse kehtetuks tunnistamise asemel Viru Vangla 4. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/325- D kehtetuks tunnistamist.

5. Tartu Halduskohus võttis 2. aprilli 2014. a määrusega R. Oti kaebuse menetlusse. Sama määrusega rahuldas kohus R. Oti menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamise eest. Menetlusosalistel tuli kohtule teatada seisukoht asja arutamise võimalikkuse kohta kirjalikus menetluses.

6. 11. aprillil 2014. a saabus kohtusse R. Oti taotlus, milles ta märgib, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetlus. Viru Vangla teatas 17. aprilli 2014. a vastuses kaebusele, et peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kaebuse põhjendused ja taotlus

7. R. Ott leiab kaebuses, et Viru Vangla direktori 4. märtsi 2014. a käskkiri nr 6-3/325-D on alusetu, määratud karistus on range ja põhjendamatu ning seetõttu tuleb käskkiri tühistada. Kaebaja selgitab, et 14. veebruaril 2014. a sisenes V üksuse 4. sektori kambrisse nr 7257 ametnik ning nõudis kaebajalt nime ütlemist. Ametnik keeldus ennast tutvustamast ja ametiastet avaldamast ning seepeale keeldus ka kaebaja enda nime ütlemisest. Kaebaja on seisukohal, et vanglaametnik peab olema ennekõike viisakas ja andma enda käitumisega eeskuju ka kinnipeetavatele. Kui ametnik käitub üleolevalt ja ülbelt, ei innusta see ka kinnipeetavat teisiti käituma, sest reeglid peavad kõigile kehtima. Kuna ametnik ennast ei tutvustanud, leiab kaebaja, et ka temal see kohustus puudus. Kaebaja on seisukohal, et tal puuduvad ka vajalikud teadmised, mille alusel saaks ta ise tuvastada ametniku ametiastet pagunite järgi. Vastustaja seisukohad

8. Viru Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata ning kaebaja poolt kantud kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja põhjendused on järgmised: 1) VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele; 2) Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 6.4 kohaselt on kinnipeetav loendust tegeva vanglateenistuse ametniku korraldusel kohustatud ütlema oma eesja perekonnanime. Vastavalt Vangiregistri infosüsteemi päeviku kandele on R. Ott tutvunud 7. veebruaril 2013 Viru Vangla kodukorraga, kuid keeldunud andmast allkirja haldusaktiga tutvumise kohta.

R. Ott viibib Viru Vanglas juba pikemat aega ja talle on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte. Loendusi viiakse vanglas läbi igapäevaselt ja seda vähemalt 2 korda päevas, s.o hommikul ja õhtul. Kaebaja pidi olema teadlik loenduse korraldusest, samuti sellest, et loenduse viivad läbi vanglaametnikud. Loendust teostanud vanemvalvur S. Normak on juba mõnda aega töötanud Viru Vanglas, s.h osakonnas kus kaebaja paikneb, mistõttu oli kaebaja teadlik, kellega tegemist on. Lisaks selgitab vastustaja, et vanglateenistuse ametnikud kannavad teenistuses olles vormiriietust, millele on kinnitatud nimesilt, mistõttu ei ole neil vajalik end kinnipeetavatele esitleda. Eeltoodut arvestades, on ilmselge, et kaebaja lihtsalt ei soovinud täita vanglaametniku korraldust;

3) vastustaja on seisukohal, et tähtsust ei oma, kas kaebaja suudab määratleda vanglaametniku auastet, sest VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavat alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele;

4) kaebaja ei ole rahul, et peab loenduse ajal vanglaametniku korraldusel oma nime ütlema, aga vanglaametnik seda tegema ei pea. Vastustaja rõhutab, et ühel juhul on tegemist isikuga, kelle isoleerimist tavaühiskonnast on riik pidanud vajalikuks teiste ühiskonnaliikmete kaitseks, tulenevalt isiku poolt toime pandud ühiskonda ja/või selle liikmeid kahjustavatest tegudest. Teisel juhul on tegemist ametnikuga, kes teostab avalikku võimu. Neid isikuid ega nende staatusi ei ole võimalik omavahel võrrelda ega võrdsustada;

5) kaebajat karistati vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmise eest. Vangiregistri infosüsteemist nähtuvalt on kaebajat korduvalt samalaadsete rikkumiste eest karistatud, kuid isik ei ole jätkuvalt teinud enda jaoks järeldusi ning jätkab allumatut käitumist. Distsipliinirikkumise toimepannud kinnipeetava karistamise eesmärk on kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine läbi mõjusa karistuse ning õiguskorra kaitse üldiselt. Kinnipeetava karistamine omab preventiivset mõju kinnipeetava edasise käitumise suunamisel vangistuse jooksul.

Kergemate distsipliinirikkumiste puhul on vanglal võimalik kaaluda ka kinnipeetava hoiatamist ning nö katseajaga tingimisi karistamist. Kuna konkreetsel juhul oli tegemist allumatusega vanglateenistuse ametniku korraldusele, mis iseenesest on julgeolekut ohustav tegu, asus vangla seisukohale, et kinnipeetava karistamine toimepandud rikkumise eest on sobiv abinõu kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Vastustaja märgib, et ehkki kaebaja on süstemaatiline distsipliinirikkuja, ei määratud talle maksimaalset distsiplinaarkaristuse määra, vaid isikut karistati karterisse paigutamisega kümneks ööpäevaks.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Käesolevas asjas on Viru Vanglas kinni peetav isik R. Ott esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla 4. märtsi 2014. a käskkirja nr 6-3/325-D kehtetuks tunnistamist. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajat karistatud VangS § 67 p 1 rikkumise, s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Kohtumenetluse poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et kaebaja jättis vanglateenistuse ametniku korralduse, õhtuse loenduse ajal öelda oma perekonnanimi, täitmata. Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas kaebajale määratud karistus oli põhjendatud ja proportsionaalne.

10. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra p 6.4 kohaselt on kinnipeetav loendust tegeva vanglateenistuse ametniku korraldusel kohustatud ütlema oma eesja perekonnanime ning ametnik kontrollib kinnipeetava vastavust loenduskaardile. Vajaduse korral küsib vanglateenistuse ametnik lisaandmeid. Toimiku materjalidest nähtub, et R. Ott rikkus vangistusseadusest tulenevat kohustust alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele.

11. Riigikohus on korduvalt selgitanud (1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja

14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Tulenevalt Viru Vangla kodukorra p-st 6.4 on kinnipeetav kohustatud nime küsimisele vastama. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita. Ülaltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei vastanud kaebajale perekonnanime ütlemiseks antud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu.

12. Seega on kaebaja vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumisega rikkunud VangS § 67 p-s 1 ja Viru Vangla kodukorra p-s 6.4 sätestatud nõudeid. Kaebaja põhjendus, et ta jättis nime ütlemata põhjusel, et vanglateenistuse ametnik ei öelnud talle nime, ei õigusta vangistusseaduse ja Viru Vangla kodukorra sätete rikkumist ning ei saa olla aluseks vaidlustatud käskkirja tühistamisele. Karistuse proportsionaalsus

13. Kohtu arvates peab määratav karistus olema proportsionaalne ning kartserikaristuse valik peab olema põhjendatud ja tulenema rikkumise asjaoludest, kinnipeetava varasemast käitumisest ja muudest tähtsust omavatest asjaoludest. Vaieldamatult on kartserikaristus rangeim karistuse liik, mille puhul kinnipeetava õigusi oluliselt piiratakse.

14. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebaja kannab vanglakaristust juba pikemat aega. Kaebajale on tutvustatud vangistust reguleerivaid õigusakte (tl 35 pöördel). Seega on kaebajale vaieldamatult teada kohustus alluda vanglaametniku korraldustele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja pidi olema teadlik loenduse korraldusest ja samuti sellest, et loenduse viib läbi vanglaametnik. Kohus leiab, et vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud varasemate kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu analoogsete rikkumiste eest vastutust raskendava asjaoluna (distsiplinaarkaristuse määramise hetkel oli R. Otil 33 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist 19. korral karistati kaebajat vanglateenistuse ametnike korralduste eiramise eest (tl 17)) ning esile toonud, et vanglateenistuse ametniku korralduse eiramine näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist kehtivasse õiguskorda ja annab halba eeskuju teistele kinnipeetavatele. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki.

15. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju.

16. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Kaebajale on eelnevalt analoogsete rikkumiste eest määratud peamiselt 5-päevaseid kartserikaristusi (tl-d 48- 50) ja kaevatava käskkirjaga määrati 10-ööpäevane kartserikaristus. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne, kuivõrd korduv rikkumine osutab selgelt, et varasem karistus ei olnud kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamiseks piisav.

17. Kohus leiab, et Viru Vangla 4. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 6-3/325-D ei ole rikutud haldusorgani siseega välispädevust. Käskkiri on antud kehtiva VangS § 63 lg 1 p-i 4, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Sellele ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud kaebaja varasema karistatuse, teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ning rikkumise raskusega. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on vaidlustatav käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane.

18. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumist menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistus on kohane ja proportsionaalne. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Viru Vangla 4. märtsi 2013 käskkiri nr 6-3/325-D on õiguspärane ja ükski kaebaja poolt välja toodud asjaolu ei anna alust käskkirja tühistamiseks.

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 2. aprilli 2014. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik