1-13-11359/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-13-11359

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2014. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-11359 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg

19. mai 2014. a Kriminaalasi N.G süüdistuses KarS § 121 ja KarS § 199 lg 2 p 9 - §

25 lg 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 19. veebruari 2014. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova Prokurör Liia Piirisalu Süüdistatav N.G

isikukood 37204076012, elukoht Tallinn Vana-Lõuna 15-2, varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras korduvalt karistatud Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Suvorova

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 19. veebruari 2014. a kohtuotsus N.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi, KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise ja KrMS § 238 lg 2 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega

1) Mõista N.G süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.

2) KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada N.G-le KarS § 25 lg 1,2 - § 199 lg 2 p 9 järgi mõistetud vangistust 30 (kolmekümneks) päevaks ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks

20 päeva.

3) KarS § 68 lg 1 alusel lugeda Aivar N.G-le mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud 5 (viis) päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 15 (viisteist) päeva.

2(5) Muus osas, sealhulgas Aivar N.G-le mõistetud karistuse KarS § 74 lg 1 alusel kohaldamata jätmise osas, jätta kohtuotsus muutmata.

N.G kaitsjale välja makstud määratud kaitsja tasu summas 96 (üheksakümmend kuus) eurot jätta riigi kanda.

Edasikaebe kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 19. veebruari 2014. a kohtuotsusega lühimenetluses tunnistati N.G süüdi ja karistati KarS § 121 järgi vangistusega 3 kuuks ja KarS § 25 lg 1,2 - § 199 lg 2 p 9 järgi vangistusega 30 päevaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja karistuseks mõisteti vangistus 3 kuuks. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti vangistus 2 kuuks, mis jäeti KarS § 74 lg 1 kohaselt täitmisele pööramata tingimusel, et N.G ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s ette nähtud kontrollnõudeid ning kohustusi. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 5 päeva.

2. N.G oli antud süüdistuses KarS § 121 järgi kohtu alla selles, et ta 9. augustil 2013. a kella

15.30 paiku XXXXXXX ründas tööülesandeid täitnud ja akna kaudu korterisse sisenenud päästeametnikku V P ut, võttes tal rinnust kinni ja tõugates tagasi akna poole, tekitades talle füüsilist valu ja ohu tema elule ning tervisele.

Maakohus leidis 19. veebruari 2014. a kohtuotsuses, et N.G seadis ohtu V P u elu, sest tahtis teda aknast alla lükata, millega realiseeris KarS § 121 koosseisu.

KarS § 25 lg 1,2 - § 199 lg 2 p 9 järgi tunnistati N.G süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna püüdis 15. aprillil 2013. a XXXXXXX asuvast Säästumarketi kauplusest varastada tüki sea seljakarbonaadi 4.63 euro väärtuses, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, sest kaupluse töötaja pidas ta kinni.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist N.G süüditunnistamises KarS § 121 järgi ja selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Varguse katse episoodis kaitsja kohtuotsust ei vaidlusta.

Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid tõendamaks N.G süüd kuriteo toimepanemises. Kohus on ebaõigesti hinnanud kogutud tõendeid ja ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust.

N.G puudus tahtlus kasutada vägivalda päästeametniku suhtes. Tema ütluste kohaselt oli ta sügavalt maganud ajal kui kuulis teises toas mingit kolinat ja näinud, et akna kaudu oli tuppa tunginud võõras isik. N.G arvamuse kohaselt võis olla tegemist rünnakuga või vargaga, kes tuli asju võtma. Riietele isiku seljas ta selles äkilises ja ootamatus olukorras tähelepanu ei pööranud.

Nähes võõrast isikut enda korteris püüdis ta kaitsta enda valdust ja ennast. Isegi kui oli tegemist

3(5) tõukamisega ja füüsilise valu tekitamisega, ei moodusta see KarS § 121 subjektiivset koosseisu, sest puudub tahtlus.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid N.G õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 121 järgi.

Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, sest kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited väärivad tähelepanu.

5.1 Kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Seega ei eelda , KarS § 121 kuriteokoosseis obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-48-04 ).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 24. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-50-13 märkinud, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut.

Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. Samas tuleb see, et kannatanu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral, see peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on eelpoolviidatud lahendis märkinud ka seda, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

KarS § 121 annab kehalise väärkohtlemise koosseisude loetelu ammendavalt. Seega muud teod, mis ei kujuta endast tervise kahjustamist, löömist, peksmist ega muud valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist, ei ole käesolevas sättes kriminaliseeritud.

5.2 Käesolevas kriminaalasjas oli N.G antud kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et ta võttis päästeametnikul V P ul rinnust kinni ja tõukas teda tagasi akna poole, millega põhjustas V P ule füüsilist valu ning ohu tema elule ja tervisele.

Kuna KarS § 121 koosseisude loetelu on ammendav, siis oli kohtukolleegiumi hinnangul põhjendamatu N.G-le selle kuriteokoosseisu järgi esitada süüdistust V P u elu ja tervise ohtu

4(5)

seadmises. Seega oli võimalik N.G süüdistada selle kuriteokoosseisu järgi vaid V P ule füüsilise valu põhjustamises.

Kohtueelsel uurimisel on kannatanu V P andnud ütlusi, mille kohaselt ta tundis füüsilist valu ja kartis oma elu pärast. Mis selle valu konkreetselt põhjustas ja millises kehaosas V P valu tundis, seda ülekuulamisprotokollist ei nähtu (tl 3-4).

19. veebruaril 2014. a toimunud maakohtu istungil kannatanu V P füüsilise valu tundmisest ei räägi. Tema ütlustest nähtub vaid see, et N.G pressis teda rinnust akna poole tagasi (tl 77). Kohtuistungil ei palutud tal selgitada, miks ta kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi andis.

Maakohtu otsusega tunnistati N.G süüdi KarS § 121 järgi selles, et ta seadis ohtu V P u elu, sest tahtis teda aknast alla lükata. Kohus leidis, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega, sest N.G pidi riietuse järgi aru saama, et tegemist oli tema huvides korterisse tulnud päästetöötajaga, keda ta tahtis aknast alla tõugata.

Seega maakohus N.G V P ule füüsilise valu põhjustamises süüdi ei tunnistatud ning selles osas ei ole kannatanu ega prokurör kohtuotsust vaidlustanud. Seega on maakohus N.G KarS § 121 järgi süüdi tunnistanud tegevuses, mida see kuriteokoosseis ei võimalda ning N.G tuleb juba ainuüksi sellel põhjusel süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks mõista.

Lisaks sellele nõustub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et isegi kui V P füüsilist valu tundis, siis puudub N.G käitumises KarS § 121 subjektiivne koosseis, sest ta ei rünnanud V P ut tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Kohtukolleegium peab N.G ütlusi eluliselt usutavaks.

Ärgates müra peale ja leides teisest toast akna kaudu sisenenud tunkedes meesterahva, oleks iga inimene pidanud teda ebaseaduslikuks sissetungijaks ja hakanud oma kodu kaitsma. Kui N.G oleks ära tundnud päästeametniku, kes tuli tema elu päästma, ei oleks tal olnud mingit põhjust teda rünnata. Järelikult ei saanud N.G aru, ete tegemist on teda päästma tulnud isikuga.

Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse N.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi ja mõistab ta selles süüdistuses õigeks. Seoses sellega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmise ning KrMS § 238 lg 2 alusel ärakandmisele kuuluva karistuse osas.

Muus osas, sealhulgas Aivar N.G-le mõistetud karistuse KarS § 74 lg 1 alusel kohaldamata jätmise osas, jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata.

6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras N.G kaitsjale välja maksta 96 eurot

Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni kaitsja. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, millega tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

5(5)

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 19. veebruari 2014. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Sten Lind