DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-4786/691-11-4786/69 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

2014-05-28

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 28. mai 2014, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-4786 Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 6. mai 2014 määrus süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõiste...

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht 28. mai 2014, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number 1-11-4786

Kohtukoosseis Paavo Randma, Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 6. mai 2014 määrus

süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu M.V, määruskaebus RESOLUTSIOON

Tartu Maakohtu 6. mai 2014 määrus jätta muutmata.

Süüdimõistetu M.V määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

süüdi ja teda karistati KarS § 121 Tartu Maakohtu 22.12.2011 otsusega tunnistati M.V järgi 6 kuu pikkuse vangistusega ning KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi, kohaldades KarS § 25 lg 6, § 45

lg 2 ja § 60 lg 1, 2, 3 sätteid, 5 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 5 aastat 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti M.V

eelvangistuse aeg karistusaja hulka ja tema kandmata karistuseks jäi 3 aastat 1 kuu 6 päeva vangistust. Karistusaeg algas 11.01.2012 ja lõppeb 17.02.2015.

tingimisi enne tähtaega Tartu Maakohus 06.05.2014 määrusega jättis M.V vangistusest vabastamata. Maakohus pidas otsustuse tegemisel tähtsaks järgmisi asjaolusid.

2.1

on kriminaalkorras karistatud neljal korral ja käesolev Esmalt märkis kohus, et M.V

on tema esimene reaalne vangistus. Positiivsena nägi kohus, et kinnipeetaval on olemas elu- ja töökoht ning ta on vanglas osalenud tööhõives ning läbinud programmi EQUIP. Vangla hinnangul ei ole programm aga erilist tulemust andnud. Risk uute vägivallategude toimepanemiseks on jätkuvalt suur, kuna ka eelnev vägivalla kasutamine on olnud korduv. Lisaks nähtub Viru Vangla koostatud iseloomustusest, et karistuse kandmise ajal on M.V distsiplinaarkorras karistatud 8 korral.

Eelnev näitab kohtu hinnangul, et M.V ei ole teadvustanud, kui oluline on seaduskuulekas käitumine ning milliseid tagajärgi kehtestatud reeglite rikkumine endaga kaasa toob. Isik, kes ei allu

ka range järelvalvega asutuses kehtestatud korrale, ei suuda ilmselt täita vabaduses käitumiskontrolliga kaasnevaid reegleid. Ka varasemalt on M.V olnud karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud ja samuti on teda allutatud elektroonilise valve alla vahistamise asemel. Sellele vaatamata käitus ta edasi õigusvastaselt. Samuti rikkus ta käitumiskontrolli nõudeid ning elektroonilise valve ajal lahkus mitmeks päevaks enda elukohast. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et M.V-le mõistetud karistus ei ole veel oma eesmärke täitnud ja tema vabastamine tingimisi enne tähtaega ei ole põhjendatud. Kinnipeetava käitumisest vangistuses saab järeldada, et ta ei ole vajalikke järeldusi teinud ega oma hoiakut õiguskorda muutnud.

vaidlustas maakohtu määruse, taotledes selle tühistamist ja enda tingimisi enne

M.V

tähtaega vangistusest vabastamist. Alternatiivsena palub ta, et kui kohus peab tema vabastamist võimalikuks elektroonilise valve alla, siis kohaldada tema suhtes elektroonilist valvet.

3.1

märgib, et kannab reaalset vangistust esimest korda ja teadvustab selle tähendust M.V alles nüüd. Ta tajub kuriteo tõsidust ja raskust ning kahetseb seda. Ta ei saa tehtut olematuks muuta, kuid on oma ellusuhtumise ja mõttemaailma ümber kujundanud, et enam mitte vanglasse sattuda. Vangistuse ajal on ta hakanud käituma seaduskuulekalt ja ei ole sattunud ka kaasvangide negatiivse mõju alla. Ta on aru saanud, et vangla mõjub temale väga šokeerivalt ning on teinud kõik endast

sõltuva, et elada edaspidi seaduskuulekalt. M.V nimetab positiivsena ka igapäevase suhtlemise oma õdede ja vanematega ning elama asumise vanemate juurde.

3.2

Kinnipeetav ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei oleks ta oma käitumist ja mõtlemist muutnud. Kohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et distsiplinaarkaristused ei olnud seotud vägivalla tarvitamisega ja seega ei saa tema rikkumiste põhjal järeldada tulevikus uute vägivaldsete kuritegude toimepanemist. Ka on kohus jätnud arvestamata tähtsad punktid, s.o ta pöördus omal algatusel abi ja nõu saamiseks kaplani, sotsiaaltöötaja ning psühholoogi vastuvõttudele, mille käigus aset leidnud vestlused osutusid tema jaoks väga kasulikuks.

3.3

märgib veel, et läbiviidud uuringute kohaselt on vanglast ennetähtaegselt M.V

vabanenud isikute retsidiivsus 2-5 korda madalam kui nende puhul, kes karistusaja lõpuni ära

kandsid. Lisaks näitab statistika selgesti, et inimese karistusaja lõpuni vanglas hoidmine ning vabastamine ilma igasuguse toe ja järelevalveta tekitab kuritegevust juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et kaevatav kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebus jääb tagajärjetuks. Maakohus on M.V puhul õigesti käsitlenud ja hinnanud KarS §-s 76 lg 3 sätestatud asjaolusid ning määruskaebuses esitatud väited kohtu seisukohti ümber ei lükka. Kuivõrd esimese kohtuastme põhistused on veenvad, ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 nende kordamist vajalikuks ei pea ja märgib esitatud kaebuse sisust lähtuvalt vaid järgmist.

Apellatsioonikohus on sarnaselt esimese kohtuastmega seisukohal, et arvestades M.V

kuriteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid, samuti tema varasemat elukäiku ning talle määratud mitmeid distsiplinaarkaristusi, oleks tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine ennatlik

ja vastuolus karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega. M.V on korduvalt sooritanud vägivallaga seotud kuritegusid ning vanglas teostatud riskihindamisel on tema poolt uue samalaadse kuriteo toimepanemise tõenäosust hinnatud kõrgeks, s.o 61 %-le. Tema kuritegude dünaamika on muutunud raskemaks. Kinnipeetava motivatsiooni muutuda ja edaspidi õiguskuulekalt elada hindab

ringkonnakohus positiivseks, kuid tema rohked vanglakorra rikkumised ja varasemad korduvad 2 2

kuriteod annavad aluse M.V vastavates lubadustes kahtlemiseks. Vanglas on kinnipeetavat

karistatud keelatud asjade hoidmise, suitsetamiseeskirjade rikkumise, tätoveeringu tegemise ja

korralduse eiramise eest. Kuigi tegemist ei ole vägivallaaktidega, nagu rõhutab kinnipeetav ise, näitavad need, et M.V ei ole suutnud kehtestatud korrale alluda ka vangla range järelevalve

tingimustes. See omakorda vähendab ennetähtaegselt vabastamisel kohaldatava katseaja eduka läbimise ja käitumiskontrolli ajaks määratavate kontrollnõuete ning kohustuste korrektse täitmise tõenäosust. Samuti on oluline lisada, et ka varasemalt ei ole kinnipeetav suutnud käitumiskontrolli

nõudeid täita, lahkudes elektroonilise valve kohaldamise ajal mitmeks päevaks enda elukohast. Ringkonnakohus leiab, et kuigi M.V lubab elukombeid muuta, on tema eeskujulik käitumine

olnud veel suhteliselt lühiajaline ja tal tuleb jätkuva õiguskuulekusega näidata, et ta on end tõepoolest parandanud. Lisaks leiab apellatsioonikohus, et kuivõrd M.V kannab karistust kehalise väärkohtlemise ja tapmiskatse eest (kannatanule kolmel korral noaga pähe löömine, millega

kaasnes kannatanu 100%-line töövõimetus), siis ei vasta tema praeguseks ärakantud karistus

toimepandud kuriteo raskusele ja tema ennetähtaegne vabastamine oleks vastuolus ka üldise arusaamaga õiglasest karistusest.

Kriminaalkolleegium leiab, et kinnipeetava vabastamist ei õigusta määruskaebuses esitatud positiivsed momendid ega M.V väited, mille kohaselt on vanglast ennetähtaegselt vabanenud isikute retsidiivsus väiksem kui nende puhul, kes karistusaja lõpuni ära kandsid. Ringkonnakohus märgib, et süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks peab kohtul KarS § 76 lg-s 3 sätestatud asjaolusid hinnates tekkima veendumus nii selles, et kinnipeetav suudab edaspidi õiguskuulekalt käituda kui ka selles, et tema ennetähtaegne vabastamine ei oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega. Käesolevalt esimesel kohtuastmel ega apellatsioonikohtul sellist veendumust ei tekkinud.

Seega ei ole põhjendatud ega leia rahuldamist ka M.V alternatiivne taotlus, s.o tema vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega.

tuleb jätta vangistusest Tulenevalt eelmärgitust leiab ringkonnakohus, et M.V tingimisi enne tähtaega vabastamata. Sellest lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Paavo Randma Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 3 3