3-14-359/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht

27. mai 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-359

Haldusasi: AS Audentes kaebus, milles taotletakse Tallinna Haridusameti 27. veebruari

2014 kirjas nr 3.-60/364-2 sisalduva otsuse tühistamist ning Tallinna linna kohustamist

tasuma kaebajale eraüldhariduskooli tegevuskulude katteks 256 766 eurot koos

riigivastutuse seaduse § 23 punktis 1 sätestatud intressidega.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: AS Audentes

Esindaja: v.adv Martin Triipan

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Nele Kilk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS-i Audentes kaebus osaliselt ning

tühistada Tallinna Haridusameti 27. veebruari 2014 kirjas nr

3.-60/364-2 väljendatud otsus ja

kohustada Tallinna linna 21 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates tasuma AS-ile Audentes 256 766 (kakssada

viiskümmend kuus tuhat seitsesada kuuskümmend kuus) eurot.

2. Jätta kaebus rahuldamata intressi tasumiseks kohustamise nõude osas.

3. Mõista Tallinna linnalt AS-i Audentes kasuks välja menetluskulu 1500 (üks

tuhat viissada) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on menetlusosalistel õigus esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

26. juunil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. AS

Audentes

on

eraüldhariduskoolide

Audentese

Erakool

ja

Audentese

Spordigümnaasium pidaja. Neis eraüldhariduskoolides õpib teiste hulgas õpilasi, kelle

rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas. AS Audentes esitas Tallinna linnale

igakuiselt arved (tl. 21-44), et Tallinna linn osaleks erakooli tegevuskulude katmises

vastavalt erakooliseaduse (ErakS) § 222 lõikele 1. Käesoleva vaidluse seisukohast on

olulised 2013. aasta aprilli ja 2014. aasta märtsikuu vaheliste perioodide eest esitatud arved,

mille sisu kajastub alltoodud tabelis:

periood

õp. arv

EKs1

õp. arv

SGs2

õp. arv

kokku

hind per cap.

(€)

summa (€)

apr.13

19272

mai.13

22849

juuni.13

22703

juuli.13

19710

aug.13

20659

sept.13

22265

okt.13

22703

nov.13

22849

dets.13

22995

jaan.14

25730

veebr.14

25896

märts.14

25647

KOKKU:

273278

Eelnimetatud arvetest on Tallinna linn AS-ile Audentes tasunud osaliselt vaid 2013. aasta

aprillikuu eest esitatud arve. Nimetatud arve on tasumata 2760 euro ulatuses, ülejäänud

arved on täielikult tasumata. Tasumata arvete kogusumma on 256 766 eurot. Vastuseks

AS-i Audentes 17. veebruari 2013 pöördumisele (tl. 50) keeldus Tallinna Haridusamet

27. veebruari 2014 kirjas nr 3.-60/364-2 (tl. 53) võlgnevuse tasumisest.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. AS Audentes esitas 28. märtsil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

Tallinna Haridusameti 27. veebruari 2014 kirjas nr 3.-60/364-2 sisalduva otsuse

tühistamist ning Tallinna linna kohustamist tasuma 21 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates Audentese Erakooli ja Audentese Spordigümnaasiumi 2013. aasta

aprilli ja 2014. aasta märtsikuu vaheliste perioodide tegevuskulude katteks 256 766 eurot

koos sellelt kaebuse esitamise ajaks arvestatud 6593,67 euro suuruse intressi ning kaebuse

esitamisest kuni arvete täieliku tasumiseni riigivastutuse seaduse (RvastS) § 23 punktis 1

sätestatud määras arvestatava intressiga.

3. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna linnal on ErakS § 222 lõikest 1 tulenev kohustus

osaleda kaebaja käitatavate eraüldhariduskoolide tegevuskulude katmises ning tasuda

kaebaja poolt esitatud sellekohased arved. Kaebaja viitab selles osas ka varasemale

kohtupraktikale, täpsemalt haldusasjades nr 3-11-2703, 3-12-12 ja 3-12-2241 tehtud

kohtuotsustele. Kaebaja leiab, et ErakS § 222 lõikes 1 sätestatud kohustus ei ole

tingimuslik ega sõltu sellest, kas riik on kohalikule omavalitsusele selleks vahendid

eraldanud või mitte. Samuti leiab kaebaja, et sõltumata sellest, kas vastav kohustus on oma

1 Audentese Erakoolis õppivate Tallinna õpilaste arv

2 Audentese Spordigümnaasiumis õppivate Tallinna õpilaste arv

olemuselt riiklik või omavalitsuslik, on vastustajal igal juhul seadusest tulenev kohustus

vastavad kaebaja arved tasuda.

4. Kaebaja rõhutab, et on esitanud Tallinna linnale kõik ErakS § 222 lõikes 1 sätestatud

kohustuse täitmiseks vajalikud andmed ning kaebaja nõuab Tallinna linnalt tegevuskulude

katmist vastavalt Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2013 määruse nr 28 „Õppekoha

tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ §-s 1 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri

2013 määruse „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2014. aastal“ §-s 1 sätestatud

piirmäärades.

5. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, nagu oleks ErakS § 222 põhiseadusega (PS)

vastuolus. Kaebaja hinnangul ei saa selle normi põhiseadusvastasus kuidagi tuleneda

sellest, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohutus tagada tasuta hariduse

andmine. Samuti on kaebaja seisukohal, et eraüldhariduskoolide tegevuskulude kandmises

osalemise regulatsioon ei kuulu PS § 113 kaitsealasse ega saa seetõttu olla sellega

vastuolus. Kaebaja selgitab, et ErakS § 222 sätestatud kohustuse näol ei ole tegemist

maksu, muu avalik-õigusliku kohustuse, riikliku koormise, lõivu, trahvi ega

sundkindlustuse maksega.

6. Kaebaja taotleb vastustajalt RvastS § 23 punktis 1 sätestatud 6%-lise määraga intressi

välja mõistmist, leides, et käesoleval juhul on Tallinna linna käsutuses õigusliku aluseta

raha, mis tegelikult kuulub välja maksmiseks eraüldhariduskoolide tegevuskulude katteks.

Siinkohal viitab kaebaja ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-81-13 ning leiab, et

kuivõrd põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) kui ErakS-is puuduvad erinormid

puhuks, kui kohalik omavalitsus jätab tegevuskulude eest esitatud arved tasumata, tuleb

kõne alla võlaõigusseaduse või riigivastutuse seaduse vastavate intressi ja viivist

reguleerivate sätete kohaldamine. Kaebaja selgitab, et viivitusintressi eesmärgiks on

abstraktselt hüvitada selline kahju tekkimine võlausaldajal, kui ta ei saanud teatud aja

kasutada rahasummat, mis oleks tema käsutuses olnud nõuetekohase täitmise korral.

Kaebaja leiab, et tal on põhjendatud ootus eeldada, et vastustaja täidab õigeaegselt temale

seadusest tulenevat raha maksmise kohustuse, ent kui vastustaja seda ei tee, siis on ta

rikkunud rahalise nõude tasumise kohustust, millega viivitamise korral on kaebajal õigus

nõuda viivitusintressi. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-66-05, kus leiti,

et viivitusintressi võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust

kahjust. Kaebaja on seisukohal, et intressi nõude välistamine ei ole õiglane ainuüksi sellel

põhjusel, et PGS ega ErakS ei sisalda viivitusintressi nõude puhuks erinormi, kui kohalik

omavalitsus ei täida eraüldhariduskoolide rahastamise kohustust. Vastustaja leiab, et kui

viivist/intressi vaidlusaluse õigussuhte puhul mitte aktsepteerida, tekib olukord, kus

erakoolid peaksid esitama linna vastu kahju hüvitamise nõudeid, mis kahtlemata koormaks

kohtuid ja menetlusosalisi enam kui intressinõude lahendamine ja rahuldamine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Tallinna linn peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja on seisukohal, et eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluva kooli tegevuse

toetamine ei ole olemuselt omavalitsuslik ülesanne, vaid riiklik kohustus, millega seotud

kulud tuleb PS § 154 lõikest 2 tulenevalt katta riigieelarvest. Vastustaja selgitab, et on

täitnud talle põhiseadusest tuleneva õppeasutuste ülalpidamise ja tasuta hariduse andmise

kohustuse selle kaudu, et on taganud õpilastele munitsipaalkoolis õppimise võimaluse.

Vastustaja toob välja, et kohalikul omavalitsusel puudub igasugune pädevus otsustada ja

korraldada erakoolide asutamist ja nende tegevust oma haldusterritooriumil, mistõttu ei

saa omavalitsuslikuks ülesandeks olla ka selliste erakoolide tegevuse rahastamine.

Vastustaja hinnangul võiks kohalikul omavalitsusel selline kohustus olla juhul, kui ta ei

täidaks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikes 2 ning PGS § 1

lõikes 2, § 7 lõigetes 1, 2 ja 5, §-s 71 ja §-s 10 sätestatud tasuta üldhariduse andmise

kohustust ning lapsevanem peaks olema sunnitud panema lapse koolikohustuse täitmiseks

ja hariduse omandamiseks erakooli. Vastustaja selgitab, et Tallinna linn on taganud

õppimisvõimalused kõikidele Tallinna koolikohustuslikele õpilastele.

8. Vastustaja on veendunud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne ei ole tagada hariduse

kättesaadavus lähtudes lapsevanemate majanduslikust seisundist ning kohalik omavalitsus

ei ole kohustatud moodustama ja pidama erakoole erinevate majanduslike võimalustega

vanematele, ehk nende nn klassiseisust lähtuvalt, vaid üksnes koole, mis on kvaliteetsed ja

kättesaadavad kõigile ning võrdsetel alustel. Seetõttu leiab vastustaja, et erakoolide

rahastamine ei täida kohaliku omavalitsuse territooriumil elavatele koolikohustuslikele

õpilastele kohustusliku tasuta hariduse kättesaadavuse tagamise eesmärki, ent kui riik on

otsustanud, et soovib eraüldhariduskoole toetada, siis on tegu vabatahtlikult võetud

kohustusega, mis on oma olemuselt riiklik.

9. Vastustaja on seisukohal, et ErakS § 222 on vastuolus PS §-st 37 tuleneva kohaliku

omavalitsuse kohustusega pakkuda tasuta õpet. Samuti on ErakS § 222, PGS § 83 lg 7 ja

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe

kuu kohta 2014. aastal“ vastustaja hinnangul vastuolus PS § 3 lõikega 1 ning §-ga 113, kuna

sel sätestatakse avalik-õiguslik kohustus, ent seadusega ei ole erakoolidele makstavat

tegevuskulude suurust kehtestatud.

10. Vastustaja peab põhjendamatuks intressi nõuet, kuna vaidlusalust avalik-õiguslikku

suhet reguleerivad normid ei näe ette sellise viivise tasumise kohustust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Tutvunud poolte seisukohtade ja nende kinnituseks esitatud tõenditega kogumis ning

vastastikuses seoses, leian, et AS-i Audentes kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada

osaliselt ning kohustada Tallinna linna osalema kaebaja käitatavate erakoolide

tegevuskulude katmises, tasudes kaebuses nõutud summa. Põhjendamatu on kaebus aga

intressi tasumiseks kohustamise nõude osas.

12. Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks on kolm eeldust, mis

peavad üheaegselt täidetud olema. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus

esitatud on, olema seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev

kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku

võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut veel sooritanud ning

kolmandaks ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus

toimingule olla ära langenud. Sellistena on kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused

sõnastanud Riigikohus haldusasjades 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja 3-3-1-5-09 tehtud

lahendites.

13. ErakS § 222 lõikes 1 sätestatakse, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli

tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle

rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Sama

paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse tegevuskulude katmisel põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude

katmises osalemise tingimustest ja korrast. ErakS §-st 222 ning PGS § 83 lõikest 6 tuleneb,

et tegevuskulude katmisel lähtutakse kooli, kus õpilane õpib, õppekoha tegevuskulu

maksumusest, mis saadakse kooli eelarves määratud tegevuskulude summa jagamisel kooli

õpilaste arvuga selle kuu 10. kuupäeva seisuga. Arved tegevuskulude katmises osalemise

eest

esitatakse

igakuiselt

1/12 õppekoha

tegevuskulu

maksumuse

osas.

Kui

1/12 õppekoha tegevuskulu maksumus on suurem kui viidatud paragrahvi lõike 7 alusel

kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta, lähtutakse tegevuskulude

katmisel õppekoha tegevuskulude piirmäärast ühe kuu kohta, välja arvatud õpilaste puhul,

kes õpivad PGS § 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilaste

klassides.

14. Antud juhul pole poolte vahel vaidlust selle üle, et Audentese Erakool ja Audentese

Spordigümnaasium on eraüldhariduskoolid. Vaidlust pole ka selle üle, et neis

eraüldhariduskoolides õppis igal kuul kaebaja poolt vastustajale esitatud arvetel nimetatud

arv õpilasi, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on Tallinna linn. Eelviidatud arvete

kohaselt on taotletud tegevuskulude maksumuseks ühe õpilase kohta 2013. aastal 73 eurot

kuus ning 2014. aastal 83 eurot kuus. PGS § 83 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

14. veebruari 2013 määruse nr 28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“

§ 1 kohaselt oli 2013. aastal ühe õppekoha tegevuskulu piirmääraks 73 eurot ühe kuu

kohta. 2014. aastaks on sama määrana kehtestatud 83 eurot kuus Vabariigi Valitsuse 28.

novembri 2013 määrusega nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2014. aastal.“

Niisiis ei ületa kaebaja nõue PGS § 83 lõikes 7 nimetatud piirmäärasid. Neil asjaoludel

tuleb asuda seisukohale, et Tallinna linnal ErakS §-s 222 lõike 1 kohaselt kohustus osaleda

Audentese Erakooli ja Audentese Spordigümnaasiumi tegevuskulude katmises.

15. Täidetud on ka kohustamiskaebuse rahuldamise teine eeldus. Vastustaja ei vaidle vastu

veel sellele, et kaebaja on talle esitanud igakuiselt arveid eraüldhariduskooli tegevuskulude

katmiseks proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste arvuiga, kelle elukohaks on

rahvastikuregistri andmetel Tallinna linn. Maksetähtaega sisaldavate arvete esitamine

kujutab endast taotlust tasuda arvel näidatud rahasumma mingiks konkreetseks ajaks.

Sellised arved on kaebaja vastustajale esitanud ning seega taotlenud erakooli

tegevuskulude katmises osalemist. Lisaks nähtub toimikust, et kaebaja on vastustajale

arvete tasumise kohustust meelde tuletanud 17. veebruari 2013 kirjas (tl. 50), millele

Tallinna Haridusameti poolt saadetud vastust (tl. 53) tuleb käsitada sõnaselge

keeldumisena arvete tasumisest.

16. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, nagu võiks ErakS §-s 222 sätestatud kohustuse

mittetäitmist õigustada sellega, et riik ei ole Tallinna linnale eraldanud PGS-ist ja ErakS-ist

tulenevate,

väidetavalt

riikliku

iseloomuga

kohustuste

täitmiseks

vajalikke

eelarvevahendeid. See, kas erakooli tegevuskulude kandmises osalemine on loomuldasa

riikliku või kohaliku omavalitsuse iseloomuga ülesanne, ei ole käesoleval juhul üldse

oluline. Seaduses on kulude kandmises osalemise kohustus pandud sõnaselgelt linnale või

vallale. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul kui riik

linnale selleks raha eraldab. Kohaliku omavalitsuse kohustus seadust täita ning sellele

kohustusele korrespodeeruva õiguse kandjaks oleva isiku õigus nõuda kohalikult

omavalitsuselt kohustuse täitmist ei sõltu riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelistest

suhetest. Oma õiguste kaitseks on kohalikul omavalitsusel võimalik esitada

vastavasisulised nõuded riigi vastu, vastustaja seletusest nähtuvalt on Tallinna linn seda

antud juhul ka teinud. Isegi juhul kui leiab tuvastamist, et riigil on kohustus Tallinna

linnale eraldada täiendavaid vahendeid, ei tähenda see, et Tallinna linn saaks õigustada

enda kohustuste täitmata jätmist või täitmisega viivitamist kaebaja ees. Juhul kui Tallinna

linna nõue riigi vastu peaks aga lõpuks rahuldamata jääma, ei lõpeta see samuti ErakS §-st

222 tulenevat kohustust kaebaja ees. Asjaolu, et kohustatud poolel pole rahalise kohustuse

täitmiseks vajalikke vahendeid, ei muuda kohustust olematuks ega lõpeta seda.

Eraüldhariduskooli pidaja ErakS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku

omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava

eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse

rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest

toetatakse. Tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa

ErakS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada

viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes.

17. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et vaidlusalust kohustust puudutavad normid

on

vastuolus

põhiseadusega.

PS

§-st

tulenev

kohaliku

omavalitsuse

enesekorraldusõigus ei välista seadusega kohalikule omavalitsusele ülesannete panemist

ega anna kohalikule omavalitsusele ühelgi juhul õigust keelduda seadusega pandud

kohustuse täitmisest isikute ees. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas 3-12-1007

tehtud lahendis, et PS § 154 kaitseb kohaliku omavalitsuse üksust riigi eest ning seadusega

kohaliku omavalitsuse finantsilist sõltumatust ülemääraselt piiravate kohustuste panemise

korral ei ole kohane mitte vastava kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamine, vaid

rahaliste

vahendite

eraldamata

jätmise

õigusvastaseks

tunnistamine.

Kohaliku

omavalitsuse põhiseaduslik garantii ei tähenda, et omavalitsusüksusele seadusega

kohustuse panemine oleks põhiseadusevastane ning õigustatud isik ei saaks kohaliku

omavalitsuse üksuselt nõuda kohustuse täitmist. See seisukoht on asjakohane ka

käesoleval juhul. Ka asjaolust, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohustus

pidada ülal piisav hulk õppeasutusi ning tagada tasuta koolihariduse andmine ei tulene

kuidagi õigust keelduda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemisest ega muuda

vastavat seadusega pandud kohustus olematuks või põhiseadusega vastuolus olevaks.

Samuti leiab kaebaja ekslikult, nagu oleks vaidlusaluse kohustuse näol tegemist PS § 113

kohaldamisalasse

kuuluva

avalik-õigusliku

rahalise

kohustusega.

PS

§

kohaldamisalasse kuuluvad põhimõtteliselt rahalised kohustused avaliku võimu kandja ees.

ErakS § 222 lõikes 2 näol on tegemist avaliku võimu kohustusega eraisiku (erakooli pidaja

ees) ning juba seetõttu ei saa see PS § 113 kohaldamisalasse kuuluda.

18. Põhjendamatu on aga kaebaja nõue mõista vastustajalt välja intress ErakS § 222

sätestatud kohustuse täitmisega viivitamise eest. Vaidlusalust avalik-õiguslikku suhet

reguleerivad normid ei näe vastustajale ette sellise intressi tasumise kohustust. Kaebuses

intressinõude nõude õigusliku alusena viidatud RvastS § 22 ja 23 reguleerivad suhteid, mis

tulenevad avaliku võimu alusetust rikastumisest isiku arvelt. Alusetu rikastumine on

RvastS § 22 lõikes 1 defineeritud olukorrana, kus isik on avalikule võimule aluseta üle

andnud asja või raha. Sarnaselt defineeritakse alusetu rikastumine ka VÕS §-s 1027.

Alusetu rikastumise normide kohaldamine eeldab niisiis seda, et isik on avalikule võimule

andnud üle asja või raha ning nõuab selle tagastamist. Käesoleval juhul ei ole sellise

olukorraga tegemist. Kaebaja ei nõua Tallinna linnalt mitte linnale aluseta üle antud raha

tagastamist, vaid linna kohustamist seadusest tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks.

Sellises olukorras ei ole täidetud alusetu rikastumise teokoosseis ning seega ei saa RvastS §

22 ega 23 kohaldamisele tulla ning niisiis ei saa kaebaja RvastS § 23 p1 alusel nõuda ka

intressi välja mõistmist. Samuti ei saa sellist intressi tasumise kohustust tuletada Riigikohtu

otsusest kohtuasjas 3-3-1-81-13, milles käsitletud juhtumi puhul oli, erinevalt käesolevast

tegemist alusetu rikastumisega. Selles otsuses selgitas Riigikohus küll ka alusetu

rikastumise tähendust, leides, et alusetu rikastumisena tuleb käsitada ka alusetut

tasaarvestust, ent käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu viidatud otsuses käsitletuga

võrreldava tasaarvestusega või muul moel analoogse situatsiooniga. Mis puudutab seda, et

valdkonda reguleerivates eriseadustes ei ole kaebajale meelepärast intressi tasumise

kohustust sätestatud, siis see pole antud juhul tähtis pelgalt seetõttu, et sellist kohustust ei

tulene ka avalik-õiguslikke suhteid reguleerivatest üldseadustest, konkreetselt riigivastutuse

seadusest. Eraõiguslikke suhteid reguleerivate normide kohaldamine oleks võimalik, kui

riigivastutuse seadus või mõni konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleeriv seadus sellise

võimaluse ette näeks. Nii näiteks on viidatakse RvastS § 7 lõikes 4 sõnaselgelt võimalusele

kohaldada avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel eraõiguse kahju hüvitamise

sätteid. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine,

kaebaja ei ole kohtule esitanud hüvitamiskaebust, vaid kohustamiskaebuse. Riigivastutuse

seaduse § 6, mis reguleerib avaliku võimu kandja vastu haldusakti andmise või sooritamise

nõude esitamist, ei viita võimalusele nõuda viivise või intressi tasumist. Intressi tasumise

kohustus peaks tulenema aga just riigivastutuse seadusest või konkreetset avalik-õiguslikku

suhet reguleerivast eriseadusest. Nii näiteks on selline intress ette nähtud avaliku

teenistuse seaduse § 43 lõikes 4 ja ravikindlustusseaduse § 53 lõikes 6. Küll aga ei näe

intressi maksmise kohustust ette ErakS ega PGS, mis antud juhul vaidluse all olevat

õigussuhet reguleerivad, neis ei viidata ka VÕS-is sätestatud viivise tasumise kohustusele,

samuti anna sellise nõude esitamiseks alust RvastS § 23, kuna see norm puudutab alusetut

rikastumist, millega antud juhul tegemist ei ole.

19. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna linn õigusvastaselt keeldunud kaebaja esitatud arvete

tasumisest. Sellesisuline Tallinna Haridusameti 27. veebruari 2014 kirjas väljendatud otsus

tuleb tühistada ning kohustada linna kaebaja esitatud arvetel näidatud summade

tasumiseks. Nõustun ka kaebaja taotlusega kohustada linna vastava summa tasumiseks 21

päeva jooksul. Pikema tähtaja andmine pole millegagi põhjendatud, arvestades, et seadus

viivitusintressi tasumise kohustust ette ei näe, kohustus kaebaja arved tasuda ei saanud

linnale aga kuidagi tulla üllatusena ning oli igati ette nähtav.

20. HkMS §-st 108 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti ning kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskuud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist vastustajalt. Menetluskuluks on 15 euro suurune riigilõiv ning 2400 euro

suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebusega koos esitatud

maksekorraldusega, õigusabikulu kohta on esitatud arved koos spetsifikatsioonidega ja

nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab

kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Arvestades vaidluse faktilist ja

õiguslikku keerukust, samuti seda, et sedalaadi vaidluste osas on juba väljakujunenud

kohtupraktika ning arvestades tõendamist vajanud asjaolude hulka ja iseloomu ning

vastaspoole esitatud menetlusdokumentide mahtu, samuti kaebuse rahuldamist vaid

põhinõude osas, tuleb kaebaja kasuks välja mõista 1500 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik