3-14-361/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht

27. mai 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-361

Haldusasi: MTÜ International Educational Association of Estonia ning OÜ

International Teaching Services kaebus, milles taotletakse Tallinna Haridusameti 20.

detsembri 2013 kirjas nr 1.-24/1706-2 sisalduva otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 5. märtsi

2014 korralduse nr 339-k (vaideotsus) tühistamist ning Tallinna linna kohustamist tasuma

kaebajatele eraüldhariduskooli tegevuskulude katteks 35 624 eurot koos riigivastutuse

seaduse § 23 punktis 1 sätestatud intressidega.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: MTÜ International Educational

Association of Estonia

Kaebaja: OÜ International Teaching Services

Kaebajate esindaja: v.adv Martin Triipan

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Nele Kilk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada MTÜ International Educational Association of Estonia ja OÜ

International Teaching Services kaebus osaliselt ning

tühistada Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr 1-24/1706-2

väljendatud otsus ning Tallinna Linnavalitsuse 5. märtsi 2014 korraldus

nr 339-k (vaideotsus) ning

kohustada Tallinna linna 21 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates tasuma MTÜ-le International Educational

Association of Estonia 18 834 (kaheksateist tuhat kaheksasada

kolmkümmend neli) eurot ja

kohustada Tallinna linna 21 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest arvates tasuma OÜ-le International Teaching Services

16 790 (kuusteist tuhat seitsesada üheksakümmend) eurot.

2. Jätta kaebus rahuldamata intressi tasumiseks kohustamise nõude osas.

3. Mõista Tallinna linnalt MTÜ International Educational Association of

Estonia kasuks välja menetluskulu 1500 (üks tuhat viissada) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse

peale

on

menetlusosalistel

õigus

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

26. juunil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. MTÜ International Educational Association of Estonia on eraüldhariduskooli

International School of Estonia pidaja. Kuni 1. juulini 2013 oli selle eraüldhariduskooli

pidajaks OÜ International Teaching Services. 2013. aastal õppis selles eraüldhariduskoolis

teiste hulgas õpilasi, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht oli Tallinnas. Kooli pidajad on

esitanud Tallinna linnale igakuiselt arved (tl. 15-22), et Tallinna linn osaleks erakooli

tegevuskulude katmises vastavalt erakooliseaduse (ErakS) § 222 lõikele 1. Käesoleva

vaidluse seisukohast oluliste perioodide kohta esitatud arvete sisu kajastub alltoodud

tabelites:

OÜ International Teaching Services arved:

MTÜ International Educational Association of

Estonia arved:

periood

õpilaste

arv1

hind per cap.

(€)

summa

(€)

jaan.13

2701

veebr.13

2701

märts.13

2847

apr.13

2847

mai.13

2847

juuni.13

2847

KOKKU:

16 790 €

periood

õpilaste

arv

hind per cap.

(€)

summa

(€)

juuli.13

2555

aug.13

2555

sept.13

3431

okt.13

3431

nov.13

3431

dets.13

3431

KOKKU:

18 834 €

Tallinna linn ei ole eelnimetatud arveid tasunud. Vastuseks MTÜ Inetrnational

Educational Association of Estonia 29. novembri 2013 pöördumisele (tl. 25) keeldus

Tallinna Haridusamet 20. detsembri 2013 kirjas nr 1-24/1706-2 (tl. 27) võlgnevuse

tasumisest. Tallinna Linnavalitsus jättis 5. märtsi 2014 korraldusega nr 339-k rahuldamata

MTÜ Inetrnational Educational Association of Estonia ja OÜ International Teaching

Services vaide.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. MTÜ Inetrnational Educational Association of Estonia ja OÜ International Teaching

Services esitasid 28. märtsil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad

Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas nr 3.-60/1706-2 sisalduva otsuse ning

Tallinna Linnavalitsuse 5 märtsi 2014 korralduse nr 339-k (vaideotsus) tühistamist ning

Tallinna linna kohustamist tasuma 21 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

1 International School of Estonia’s õppivate Tallinna õpilaste arv

International School of Estonia 2013. aasta tegevuskulude katteks MTÜ-le International

Educational Association of Estonia 18 834 eurot ning OÜ-le International Teaching

Services 16 790 eurot koos neilt summadelt kaebuse esitamise ajaks arvestatud vastavalt

401,99 euro ja 910,89 euro suuruse intressi ning kaebuse esitamisest kuni Tallinna linnale

esitatud arvete täieliku tasumiseni riigivastutuse seaduse (RvastS) § 23 punktis 1 sätestatud

määras arvestatava intressiga.

3. Kaebajad on seisukohal, et Tallinna linnal on ErakS § 222 lõikest 1 tulenev kohustus

osaleda International School of Estonia tegevuskulude katmises ning tasuda kaebajate

poolt esitatud sellekohased arved. Kaebajad viitavad selles osas ka varasemale

kohtupraktikale, täpsemalt haldusasjades nr 3-11-2703, 3-12-12 ja 3-12-2241 tehtud

kohtuotsustele. Kaebajad leiavad, et ErakS § 222 lõikes 1 sätestatud kohustus ei ole

tingimuslik ega sõltu sellest, kas riik on kohalikule omavalitsusele selleks vahendid

eraldanud või mitte. Samuti leiavad kaebajad, et sõltumata sellest, kas vastav kohustus on

oma olemuselt riiklik või omavalitsuslik, on vastustajal igal juhul seadusest tulenev

kohustus vastavad kaebajate arved tasuda.

4. Kaebajad rõhutavad, et on esitanud Tallinna linnale kõik ErakS § 222 lõikes 1 sätestatud

kohustuse täitmiseks vajalikud andmed ning nõuavad Tallinna linnalt tegevuskulude

katmist vastavalt Vabariigi Valitsuse 14. veebruari 2013 määruse nr 28 „Õppekoha

tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ §-s 1 sätestatud piirmääras.

5. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, nagu oleks ErakS § 222 põhiseadusega

vastuolus. Kaebajate hinnangul ei saa selle normi põhiseadusvastasus kuidagi tuleneda

sellest, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohutus tagada tasuta hariduse

andmine. Samuti on kaebajad seisukohal, et eraüldhariduskoolide tegevuskulude

kandmises osalemise regulatsioon ei kuulu PS § 113 kaitsealasse ega saa seetõttu olla

sellega vastuolus. Kaebajad selgitavad, et ErakS § 222 sätestatud kohustuse näol ei ole

tegemist maksu, muu avalik-õigusliku kohustuse, riikliku koormise, lõivu, trahvi ega

sundkindlustuse maksega.

6. Kaebajad taotlevad vastustajalt RvastS § 23 punktis 1 sätestatud 6%-lise määraga

intressi välja mõistmist, leides, et käesoleval juhul on Tallinna linna käsutuses õigusliku

aluseta raha, mis tegelikult kuulub välja maksmiseks eraüldhariduskoolide tegevuskulude

katteks. Siinkohal viitavad kaebajad ka Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-81-13 ning

leiab, et kuivõrd põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) kui ErakS-is puuduvad

erinormid puhuks, kui kohalik omavalitsus jätab tegevuskulude eest esitatud arved

tasumata, tuleb kõne alla võlaõigusseaduse või riigivastutuse seaduse vastavate intressi ja

viivist reguleerivate sätete kohaldamine. Kaebajad selgitavad, et viivitusintressi eesmärgiks

on abstraktselt hüvitada selline kahju tekkimine võlausaldajal, kui ta ei saanud teatud aja

kasutada rahasummat, mis oleks tema käsutuses olnud nõuetekohase täitmise korral.

Kaebajad leiavad, et neil on põhjendatud ootus eeldada, et vastustaja täidab õigeaegselt

temale seadusest tulenevat raha maksmise kohustuse, ent kui vastustaja seda ei tee, siis on

ta rikkunud rahalise nõude tasumise kohustust, millega viivitamise korral on kaebajatel

õigus nõuda viivitusintressi. Kaebajad viitavad Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-66-05,

kus leiti, et viivitusintressi võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata

tegelikust kahjust. Kaebajad on seisukohal, et intressi nõude välistamine ei ole õiglane

ainuüksi sellel põhjusel, et PGS ega ErakS ei sisalda viivitusintressi nõude puhuks

erinormi, kui kohalik omavalitsus ei täida eraüldhariduskoolide rahastamise kohustust.

Kaebajad leiavad, et kui viivist/intressi vaidlusaluse õigussuhte puhul mitte aktsepteerida,

tekib olukord, kus erakoolid peaksid esitama linna vastu kahju hüvitamise nõudeid, mis

kahtlemata koormaks kohtuid ja menetlusosalisi enam kui intressinõude lahendamine ja

rahuldamine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Tallinna linn peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja on seisukohal, et eraõiguslikule juriidilisele isikule kuuluva kooli tegevuse

toetamine ei ole olemuselt omavalitsuslik ülesanne, vaid riiklik kohustus, millega seotud

kulud tuleb PS § 154 lõikest 2 tulenevalt katta riigieelarvest. Vastustaja selgitab, et on

täitnud talle põhiseadusest tuleneva õppeasutuste ülalpidamise ja tasuta hariduse andmise

kohustuse selle kaudu, et on taganud õpilastele munitsipaalkoolis õppimise võimaluse.

Vastustaja toob välja, et kohalikul omavalitsusel puudub igasugune pädevus otsustada ja

korraldada erakoolide asutamist ja nende tegevust oma haldusterritooriumil, mistõttu ei

saa omavalitsuslikuks ülesandeks olla ka selliste erakoolide tegevuse rahastamine.

Vastustaja hinnangul võiks kohalikul omavalitsusel selline kohustus olla juhul, kui ta ei

täidaks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikes 2 ning PGS § 1

lõikes 2, § 7 lõigetes 1, 2 ja 5, §-s 71 ja §-s 10 sätestatud tasuta üldhariduse andmise

kohustust ning lapsevanem peaks olema sunnitud panema lapse koolikohustuse täitmiseks

ja hariduse omandamiseks erakooli. Vastustaja selgitab, et Tallinna linn on taganud

õppimisvõimalused kõikidele Tallinna koolikohustuslikele õpilastele.

8. Vastustaja on veendunud, et kohaliku omavalitsuse ülesanne ei ole tagada hariduse

kättesaadavus lähtudes lapsevanemate majanduslikust seisundist ning kohalik omavalitsus

ei ole kohustatud moodustama ja pidama erakoole erinevate majanduslike võimalustega

vanematele, ehk nende nn klassiseisust lähtuvalt, vaid üksnes koole, mis on kvaliteetsed ja

kättesaadavad kõigile ning võrdsetel alustel. Seetõttu leiab vastustaja, et erakoolide

rahastamine ei täida kohaliku omavalitsuse territooriumil elavatele koolikohustuslikele

õpilastele kohustusliku tasuta hariduse kättesaadavuse tagamise eesmärki, ent kui riik on

otsustanud, et soovib eraüldhariduskoole toetada, siis on tegu vabatahtlikult võetud

kohustusega, mis on oma olemuselt riiklik.

9. Vastustaja on seisukohal, et ErakS § 222 on vastuolus PS §-st 37 tuleneva kohaliku

omavalitsuse kohustusega pakkuda tasuta õpet. Samuti on ErakS § 222, PGS § 83 lg 7 ja

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013 määrus nr 165 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär

ühe kuu kohta 2014. aastal“ vastustaja hinnangul vastuolus PS § 3 lõikega 1 ning §-ga 113,

kuna sel sätestatakse avalik-õiguslik kohustus, ent seadusega ei ole erakoolidele makstavat

tegevuskulude suurust kehtestatud.

10. Vastustaja peab põhjendamatuks intressi nõuet, kuna vaidlusalust avalik-õiguslikku

suhet reguleerivad normid ei näe ette sellise viivise tasumise kohustust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Tutvunud poolte seisukohtade ja nende kinnituseks esitatud tõenditega kogumis ning

vastastikuses seoses, leian, et MTÜ International Educational Association of Estonia ja

OÜ International Teaching Services kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt

ning kohustada Tallinna linna osalema kaebajate käitatava erakooli tegevuskulude

katmises, tasudes kaebuses nõutud summa. Põhjendamatu on kaebus aga intressi

tasumiseks kohustamise nõude osas.

12. Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks on kolm eeldust, mis

peavad üheaegselt täidetud olema. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus

esitatud on, olema seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev

kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku

võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja taotlusele, seda toimingut veel sooritanud ning

kolmandaks ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus

toimingule olla ära langenud. Sellistena on kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused

sõnastanud Riigikohus haldusasjades 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja 3-3-1-5-09 tehtud

lahendites.

13. ErakS § 222 lõikes 1 sätestatakse, et vald või linn osaleb eraüldhariduskooli

tegevuskulude katmises proportsionaalselt selles koolis õppivate õpilaste arvuga, kelle

rahvastikuregistri järgne elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil. Sama

paragrahvi 3. lõike kohaselt lähtutakse tegevuskulude katmisel põhikooli- ja

gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) §-s 83 sätestatud munitsipaalkooli tegevuskulude

katmises osalemise tingimustest ja korrast. ErakS §-st 222 ning PGS § 83 lõikest 6 tuleneb,

et tegevuskulude katmisel lähtutakse kooli, kus õpilane õpib, õppekoha tegevuskulu

maksumusest, mis saadakse kooli eelarves määratud tegevuskulude summa jagamisel kooli

õpilaste arvuga selle kuu 10. kuupäeva seisuga. Arved tegevuskulude katmises osalemise

eest

esitatakse

igakuiselt

1/12 õppekoha

tegevuskulu

maksumuse

osas.

Kui

1/12 õppekoha tegevuskulu maksumus on suurem kui viidatud paragrahvi lõike 7 alusel

kehtestatud õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta, lähtutakse tegevuskulude

katmisel õppekoha tegevuskulude piirmäärast ühe kuu kohta, välja arvatud õpilaste puhul,

kes õpivad PGS § 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud haridusliku erivajadusega õpilaste

klassides.

14. Antud juhul pole poolte vahel vaidlust selle üle, et International School of Estonia on

eraüldhariduskool. Vaidlust pole ka selle üle, et seal õppis igal kuul kaebajate poolt

vastustajale esitatud arvetel nimetatud arv õpilasi, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht on

Tallinna linn. Eelviidatud arvete kohaselt on taotletud tegevuskulude maksumuseks ühe

õpilase kohta 73 eurot kuus. PGS § 83 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 14.

veebruari 2013 määruse nr 28 „Õppekoha tegevuskulu piirmäär ühe kuu kohta 2013. aastal“ § 1

kohaselt oli 2013. aastal ühe õppekoha tegevuskulu piirmääraks 73 eurot ühe kuu kohta.

Niisiis ei ületa kaebajate nõuded PGS § 83 lõikes 7 nimetatud piirmäära. Neil asjaoludel

tuleb asuda seisukohale, et Tallinna linnal ErakS §-s 222 lõike 1 kohaselt kohustus osaleda

International School of Estonia tegevuskulude katmises.

15. Täidetud on ka kohustamiskaebuse rahuldamise teine eeldus. Vastustaja ei vaidle vastu

veel sellele, et kaebajad on talle esitanud igakuiselt arveid eraüldhariduskooli

tegevuskulude katmiseks proportsionaalselt koolis õppivate õpilaste arvuiga, kelle

elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Tallinna linn. Maksetähtaega sisaldavate arvete

esitamine kujutab endast taotlust tasuda arvel näidatud rahasumma mingiks konkreetseks

ajaks. Sellised arved on kaebajad vastustajale esitanud ning seega taotlenud erakooli

tegevuskulude katmises osalemist. Lisaks nähtub toimikust, et MTÜ International

Educational Association of Estonia on vastustajale arvete tasumise kohustust meelde

tuletanud 29. novembri 2013 kirjas (tl. 25), millele Tallinna Haridusameti poolt saadetud

vastust (tl. 27) tuleb käsitada sõnaselge keeldumisena arvete tasumisest. Seepeale esitatud

vaide on Tallinna Linnavalitsus oma korraldusega samuti rahuldamata jätnud.

16. Põhjendamatu on vastustaja seisukoht, nagu võiks ErakS §-s 222 sätestatud kohustuse

mittetäitmist õigustada sellega, et riik ei ole Tallinna linnale eraldanud PGS-ist ja ErakS-ist

tulenevate,

väidetavalt

riikliku

iseloomuga

kohustuste

täitmiseks

vajalikke

eelarvevahendeid. See, kas erakooli tegevuskulude kandmises osalemine on loomuldasa

riikliku või kohaliku omavalitsuse iseloomuga ülesanne, ei ole käesoleval juhul üldse

oluline. Seaduses on kulude kandmises osalemise kohustus pandud sõnaselgelt linnale või

vallale. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul kui riik

linnale selleks raha eraldab. Kohaliku omavalitsuse kohustus seadust täita ning sellele

kohustusele korrespodeeruva õiguse kandjaks oleva isiku õigus nõuda kohalikult

omavalitsuselt kohustuse täitmist ei sõltu riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelistest

suhetest. Oma õiguste kaitseks on kohalikul omavalitsusel võimalik esitada

vastavasisulised nõuded riigi vastu, vastustaja seletusest nähtuvalt on Tallinna linn seda

antud juhul ka teinud. Isegi juhul kui leiab tuvastamist, et riigil on kohustus Tallinna

linnale eraldada täiendavaid vahendeid, ei tähenda see, et Tallinna linn saaks õigustada

enda kohustuste täitmata jätmist või täitmisega viivitamist kaebajate ees. Juhul kui Tallinna

linna nõue riigi vastu peaks aga lõpuks rahuldamata jääma, ei lõpeta see samuti ErakS §-st

222 tulenevat kohustust kaebajate ees. Asjaolu, et kohustatud poolel pole rahalise

kohustuse täitmiseks vajalikke vahendeid, ei muuda kohustust olematuks ega lõpeta seda.

Eraüldhariduskooli pidaja ErakS §-le 222 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku

omavalitsuse üksuse vastu osaleda seaduses sätestatud ulatuses taotleja poolt peetava

eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse

rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest

toetatakse. Tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa

ErakS §-st 222 tuleneva kohustuse eraüldhariduskooli pidaja ees täitmata jätmist õigustada

viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes.

17. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et vaidlusalust kohustust puudutavad normid

on

vastuolus

põhiseadusega.

PS

§-st

tulenev

kohaliku

omavalitsuse

enesekorraldusõigus ei välista seadusega kohalikule omavalitsusele ülesannete panemist

ega anna kohalikule omavalitsusele ühelgi juhul õigust keelduda seadusega pandud

kohustuse täitmisest isikute ees. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas 3-12-1007

tehtud lahendis, et PS § 154 kaitseb kohaliku omavalitsuse üksust riigi eest ning seadusega

kohaliku omavalitsuse finantsilist sõltumatust ülemääraselt piiravate kohustuste panemise

korral ei ole kohane mitte vastava kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamine, vaid

rahaliste

vahendite

eraldamata

jätmise

õigusvastaseks

tunnistamine.

Kohaliku

omavalitsuse põhiseaduslik garantii ei tähenda, et omavalitsusüksusele seadusega

kohustuse panemine oleks põhiseadusevastane ning õigustatud isik ei saaks kohaliku

omavalitsuse üksuselt nõuda kohustuse täitmist. See seisukoht on asjakohane ka

käesoleval juhul. Ka asjaolust, et kohalikul omavalitsusel on PS §-st 37 tulenevalt kohustus

pidada ülal piisav hulk õppeasutusi ning tagada tasuta koolihariduse andmine ei tulene

kuidagi õigust keelduda eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises osalemisest ega muuda

vastavat seadusega pandud kohustus olematuks või põhiseadusega vastuolus olevaks.

Samuti leiab kaebaja ekslikult, nagu oleks vaidlusaluse kohustuse näol tegemist PS § 113

kohaldamisalasse

kuuluva

avalik-õigusliku

rahalise

kohustusega.

PS

§

kohaldamisalasse kuuluvad põhimõtteliselt rahalised kohustused avaliku võimu kandja ees.

ErakS § 222 lõikes 2 näol on tegemist avaliku võimu kohustusega eraisiku (erakooli pidaja

ees) ning juba seetõttu ei saa see PS § 113 kohaldamisalasse kuuluda.

18. Põhjendamatu on aga kaebajate nõue mõista vastustajalt välja intress ErakS § 222

sätestatud kohustuse täitmisega viivitamise eest. Vaidlusalust avalik-õiguslikku suhet

reguleerivad normid ei näe vastustajale ette sellise intressi tasumise kohustust. Kaebuses

intressinõude nõude õigusliku alusena viidatud RvastS § 22 ja 23 reguleerivad suhteid, mis

tulenevad avaliku võimu alusetust rikastumisest isiku arvelt. Alusetu rikastumine on

RvastS § 22 lõikes 1 defineeritud olukorrana, kus isik on avalikule võimule aluseta üle

andnud asja või raha. Sarnaselt defineeritakse alusetu rikastumine ka VÕS §-s 1027.

Alusetu rikastumise normide kohaldamine eeldab niisiis seda, et isik on avalikule võimule

andnud üle asja või raha ning nõuab selle tagastamist. Käesoleval juhul ei ole sellise

olukorraga tegemist. Kaebajad ei nõua Tallinna linnalt mitte linnale aluseta üle antud raha

tagastamist, vaid linna kohustamist seadusest tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks.

Sellises olukorras ei ole täidetud alusetu rikastumise teokoosseis ning seega ei saa RvastS §

22 ega 23 kohaldamisele tulla ning niisiis ei saa kaebaja RvastS § 23 p1 alusel nõuda ka

intressi välja mõistmist. Samuti ei saa sellist intressi tasumise kohustust tuletada Riigikohtu

otsusest kohtuasjas 3-3-1-81-13, milles käsitletud juhtumi puhul oli, erinevalt käesolevast

tegemist alusetu rikastumisega. Selles otsuses selgitas Riigikohus küll ka alusetu

rikastumise tähendust, leides, et alusetu rikastumisena tuleb käsitada ka alusetut

tasaarvestust, ent käesoleval juhul ei ole tegemist Riigikohtu viidatud otsuses käsitletuga

võrreldava tasaarvestusega või muul moel analoogse situatsiooniga. Mis puudutab seda, et

valdkonda reguleerivates eriseadustes ei ole kaebajatele meelepärast intressi tasumise

kohustust sätestatud, siis see pole antud juhul tähtis pelgalt seetõttu, et sellist kohustust ei

tulene ka avalik-õiguslikke suhteid reguleerivatest üldseadustest, konkreetselt riigivastutuse

seadusest. Eraõiguslikke suhteid reguleerivate normide kohaldamine oleks võimalik, kui

riigivastutuse seadus või mõni konkreetset avalik-õiguslikku suhet reguleeriv seadus sellise

võimaluse ette näeks. Nii näiteks on viidatakse RvastS § 7 lõikes 4 sõnaselgelt võimalusele

kohaldada avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisel eraõiguse kahju hüvitamise

sätteid. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all vastustaja poolt kaebajale kahju tekitamine,

kaebajad ei ole kohtule esitanud hüvitamiskaebust, vaid kohustamiskaebuse. Riigivastutuse

seaduse § 6, mis reguleerib avaliku võimu kandja vastu haldusakti andmise või sooritamise

nõude esitamist, ei viita võimalusele nõuda viivise või intressi tasumist. Intressi tasumise

kohustus peaks tulenema aga just riigivastutuse seadusest või konkreetset avalik-õiguslikku

suhet reguleerivast eriseadusest. Nii näiteks on selline intress ette nähtud avaliku

teenistuse seaduse § 43 lõikes 4 ja ravikindlustusseaduse § 53 lõikes 6. Küll aga ei näe

intressi maksmise kohustust ette ErakS ega PGS, mis antud juhul vaidluse all olevat

õigussuhet reguleerivad, neis ei viidata ka VÕS-is sätestatud viivise tasumise kohustusele,

samuti anna sellise nõude esitamiseks alust RvastS § 23, kuna see norm puudutab alusetut

rikastumist, millega antud juhul tegemist ei ole.

19. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna linn õigusvastaselt keeldunud kaebajate esitatud

arvete tasumisest. Sellesisuline Tallinna Haridusameti 20. detsembri 2013 kirjas

väljendatud otsus tuleb tühistada, nagu ka selle kohta tehtud vaideotsus ning kohustada

linna kaebajate esitatud arvetel näidatud summade tasumiseks. Nõustun ka kaebajate

taotlusega kohustada linna vastava summa tasumiseks 21 päeva jooksul. Pikema tähtaja

andmine pole millegagi põhjendatud, arvestades, et seadus viivitusintressi tasumise

kohustust ette ei näe, kohustus kaebaja arved tasuda ei saanud linnale aga kuidagi tulla

üllatusena ning oli igati ette nähtav.

20. HkMS §-st 108 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks

otsus tehti ning kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskuud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Üks kaebajaist on taotlenud menetluskulude

väljamõistmist vastustajalt. Menetluskuluks on 15 euro suurune riigilõiv ning 2400 euro

suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebusega koos esitatud

maksekorraldusega, õigusabikulu kohta on esitatud arved koos spetsifikatsioonidega ja

nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab

kohus välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Arvestades vaidluse faktilist ja

õiguslikku keerukust, samuti seda, et sedalaadi vaidluste osas on juba väljakujunenud

kohtupraktika ning arvestades tõendamist vajanud asjaolude hulka ja iseloomu ning

vastaspoole esitatud menetlusdokumentide mahtu, samuti kaebuse rahuldamist vaid

põhinõude osas, tuleb kaebaja kasuks välja mõista 1500 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik