3-12-778/35 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

27.05.2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-778

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 05.01.2012. a

käskkirja nr 6.-3/18-D tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27.12.2012. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

07.05.2014

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Ago Rillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 27.12.2012. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Romeo Kalda apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 26.06.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 17.10.2011. a käskkirjaga nr 6-2/1294-T määrati Viru Vangla kinnipeetav

Romeo Kalda tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, E7 osakonna

üldkasutatavate ruumide koristajana alates 20.10.2011 kuni 19.01.2012. Antud käskkirjaga

tutvus R. Kalda 20.10.2011.

2. Viru Vangla 05.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/18-D karistati kinnipeetav R. Kaldat

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 nõuete rikkumise eest 30 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega ning kartseri karistuse kandmise ajal piirati kinnipeetavale täielikult

VangS §-de 22, 31, 32, 41 ja 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide

paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt ei allunud R. Kalda 05.12.2011 Viru Vangla E7

osakonnas kella 09.52 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele hakata

koristama E7 osakonda.

3. 07.02.2012 esitas R. Kalda vaide Viru Vangla 05.01.2012. a käskkirja nr 6.-3/18-D

kehtetuks tunnistamiseks. Viru Vangla direktori 09.03.2012. a vaideotsusega nr 6-12/57-1 jäeti

vaie rahuldamata. Vaideotsuse sai R. Kalda kätte 13.03.2012.

4. R. Kalda esitas 11.04.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 05.01.2012. a

käskkirja nr 6.-3/18-D tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on vaidlustatud käskkiri nõuetekohaselt motiveerimata, ebaõigesti on

kohaldatud materiaalõigust, kontrollitud ei ole kaebaja poolt väljatoodud faktilisi asjaolusid,

eiratud on kaebaja esitatud tõendeid. Kaebajat ei ole ära kuulatud julgeolekuosakonna poolt,

menetlus on viidud läbi kaebaja õigusi eirates ja enne käskkirja andmist ei ole kaebajale antud

piisavalt aega materjalidega tutvumiseks ja protokolli analüüsimiseks ning nende pinnalt

vastuväidete esitamiseks, seega ei ole kaebaja saanud tõhusalt kaitsta oma õigusi.

Kaebaja sai distsiplinaarmenetluse materjalidega tutvuda 04.01.2012 ning oli kohustatud

esitama oma vastuväited juba järgmiseks päevaks. Kaebajat koheldi ebavõrdselt, sest teistele

kinnipeetavatele antakse vastuväidete esitamiseks kolm kuni viis päeva aega.

Karistus määrati tähtaega ületades, sest rikkumisest teadasaamise päevaks oli 05.12.2011. a

ning viimaseks karistuse määramise päevaks oli seega 04.01.2012. a. Samuti karistati

R. Kaldat ühe ja sama asja eest kaks korda. Kaebajat karistati eelnevalt 25-ööpäevaks

kartserisse paigutamisega valvuri poolt tööle asumise korraldusele mitteallumise eest ning

käesolev distsiplinaarkaristus on määratud kaebajale samuti sama käskkirja alusel tööle

asumise korralduse mittetäitmise eest.

Kuna kaebaja on märkinud, et ei saa tööle asuda, sest tema elu ja tervis on ohus ning ta ei ole

saanud väljaõpet, siis ei ole proportsionaalne anda mõne aja möödudes uus samasisuline

korraldus, teades, et kaebaja ei hakka seda täitma ja ei asu tööle.

Distsiplinaarmenetlus on algatatud peaspetsialist poolt, kellel puudus selleks volitus. Vastavalt

Viru Vangla kodukorra (VVKK) p-le 25.1 otsustab distsiplinaarmenetluse algatamise vangla

direktor. Vangla direktor ei saa edasi volitada antud küsimust, kuigi seda on 21.03.2011. a

käskkirja nr 1.1-1/56 p-ga 6.6 tehtud.

Distsiplinaarmenetluse ajal rikuti menetlusnorme. Asjas oli menetlejaks määratud inspektor-

kontaktisik A.-L. Kakku. T. Tiivas asus asja menetlejaks omal algatusel ja selleks volitust

omamata ning tema poolt distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise ja allkirjastamisega on

rikutud VangS § 64 lg-t 3 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 97 lg-id 2 ja 3.

Kaebaja palus pärast tööle asumise korralduse saamist kutsuda tööhõivespetsialist ja

julgeolekutöötaja ning soovis väljaõpet, kuid tema väiteid ei ole menetluse ajal kontrollitud,

mistõttu on rikutud uurimisprintsiipi ja vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane.

Videosalvestise kontrollimisel oleks saanud kinnitust kaebaja väited, et sisuliselt ei olnudki

võimalik koristama asuda, kuna tööle asumise korraldus anti vahetult enne osakonna avamist.

Vanemvalvuri korraldus asuda kartserikaristuse kandmise ajal tööle vastas ilmselgelt tühise

haldusakti tunnustele, sest VangS § 65 1 lg-st 3 tuleneb imperatiivne keeld liikumiseks

väljaspool kartserit.

Viru Vangla praktika kohaselt tehakse kinnipeetavatele väljaõpet ning töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-st 13 tulenevalt on tööandja kohustatud korraldama

töötajale enne tööleasumist vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja

väljaõppe.

30 ööpäeva kartseris paiknemist on ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus ja karistuse

määramisel on lubamatult tuginetud varasematele karistustele, mis kaebaja on vaidlustanud.

Varasemad tööst keeldumised ei saa olla käesolevas asjas karistuse karmistamise aluseks.

HALDUSKOHTU LAHEND

5. Tartu Halduskohtu 27.12.2012. a otsusega jäeti R. Kalda kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse kohaselt on vanemvalvur A. Teetloki ettekandest näha, et pärast korralduse

saamist asuda koristama, väljus R. Kalda kambrist ning suundus koristustarvete ruumi, kus

väitis, et ei saa tööle hakata kuna tema julgeolek on ohus ning soovis, et tema juurde

kutsutaks julgeolekutöötaja ja väljaõpet korraldav töötaja. Kaebaja keeldus talle antud

korraldusest hakata tööle ning ta saadeti tagasi kambrisse (I kd, tl 40).

Tuvastatud on, et kaebaja kandis tööle asumise korralduse saamise ajal kartserikaristust ja

viibis kartseris 23.11.2011 – 18.12.2011. Vanglale on antud kaalutlusõigus otsustamaks selle

üle, kas kinnipeetav kartserikaristuse kandmise ajal töökohustusest vabastada või kohustada

teda töötama. VangS § 37 lg 1, § 651 lg 4 ja Justiitsministri 07.02.2007. a määruse nr 9

„Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ (Kord) § 5 lg 3

p 3 koosmõjust tuleneb, et distsiplinaarkaristust kandev kartserisse paigutatud kinnipeetav on

kohustatud töötama, välja arvatud juhul, kui kaalutlusotsusest tulenevalt on vajalik

kinnipeetava töölt eemaldamine. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et kartseris viibimise

ajal talle antud korraldus asuda tööle on sellel põhjusel seadusevastane.

Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui

kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust (otsus nr 3-3-1-41-11, p 26). Meelevaldne on

tõlgendada viidatud otsust selliselt, et see annab kinnipeetavale õiguse nõuda enda hoidmist

kartserikambris. Vangla poolt oli kaebaja määratud tööle haldusaktiga ning tegemist ei olnud

kaebajale soodustuse andmisega, vaid kaebaja kohustamisega töötama.

Ühestki õigusaktist ei tulene nõuet, et kinnipeetav peab koristama siis, kui osakond on

suletud. See, et reeglina osakonda koristatakse ajal, mil see on suletud, ei välista osakonna

koristamist siis, kui see on avatud. Seega, kui kaebaja oleks korralduse koheselt täitnud, oleks

koristamine olnud reaalselt ja ajaliselt võimalik. Vangistusseadus ei sätestata töökohustuse

täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja märkimine kohustuslik.

Riigikohtu 14.11.2012. a otsuse nr 3-3-1-44-12 p-s 19 on märgitud, et ainuüksi töötamine

öörahu ajal ei ole õigusvastane, kui kinnipeetavale on tagatud piisavalt uneaega. Seega ei oma

tähtsust, kas osakond oli kinni või lahti, kui kaebajal oli reaalne võimalus tööd teha.

Tõendamist ei leidnud kaebaja väide, et ta ei asunud tööd tegema põhjusel, et tal oli

tugevdatud järelevalvega osakonnas oht langeda rünnaku ohvriks. Tuvastamist leidis, et enne

kaebaja tööle määramist oli vastav käskkiri kooskõlastatud julgeolekuosakonna ametnikuga.

Tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja elule ja tervisele oleks esinenud oht või, et kaebaja

julgeolek oleks seoses töötamisega ohus.

Vastustaja tõendas kohtule, et kaebajale tutvustati ohutusjuhendit 02.07.2010. a allkirja vastu,

kui ta määrati 29.06.2010. a käskkirjaga nr 6-2/642-T tööle. 02.07.2010. a õiendist nähtub, et

kaebajale selgitati koristaja töö ohutusnõudeid ja kaebaja on allkirjaga kinnitanud uue

ohutusjuhendiga tutvumist. Ohutusjuhendi tutvustamine toimub üldjuhul pärast tööle

vormistamist, kui kinnipeetavad asuvad faktiliselt tööle. Paljud kinnipeetavad keelduvad tööle

asumisest ning eelneva väljaõppe andmine on ressursi põhjendamatu kulutamine. Kaebajale

seletati, et kui ta asub tööle, siis korraldatakse vajalik väljaõpe, kuid kaebaja keeldus

05.12.2011 tööle asumisest ja ta viidi tagasi kambrisse.

Üldteada on, et koristustööde tegemine ei nõua erioskusi ega teadmisi. Vastustaja oleks

näidanud kaebajale, kuidas kasutada moppi ja tolmulappi ning muid koristusvahendeid.

R. Kaldale oli varasemalt selgitatud, kuidas koristustöid teha, kui teda varem korduvalt tööle

määrati.

Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud ja kaebaja suhtes on järgitud haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 40 lg-t 1. Toimiku materjalidest on näha, et kaebajale tutvustati

distsiplinaarmenetluse protokolli 04.01.2012. Kaebaja lisas kaebuse juurde vastuväited, mis ta

edastas vanglale 05.01.2012 kell 10.00. 05.01.2012. a käskkirja koopia sai ta kätte 05.01.2012

kell 14.00 allkirja vastu. Seega oli vastustajal võimalik vastuväidetega tutvuda nelja tunni

vältel enne käskkirja väljaandmist.

Distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik teeb ettepaneku distsiplinaarkaristuse

määramiseks, kuid karistuse määramine kuulub VangS § 64 lg-te 1 ja 4 alusel üksuse juhi

pädevusse. Tuvastamist leidis, et kaebaja distsiplinaarmenetluse läbiviija suhtes puudusid

HMS § 10 lg-s 1 nimetatud asjaolud ehk kinnitust ei ole leidnud, et T. Tiivas ei oleks

menetlemisel olnud objektiivne, igakülgne ja täielik ning seega puudus tema taandamiseks

alus ja vajadus. Distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus mitte konkreetne

ametiisik. T. Tiivasel oli pädevus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ja distsiplinaarmenetlus

viidi läbi õiguspäraselt. Vanglal on õigust asendada menetleja ajutiste töökorralduslike

muudatuste tõttu ja selleks ei ole nõutav kirjalik korraldus.

08.12.2011 teatas T. Tiivas kaebajale, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus.

Kaebaja kinnitas 12.12.2011 sellekohase teatisega tutvumist allkirjaga ja taotles

menetlusmaterjalidest koopiaid. 27.12.2011 esitas kaebaja kirjaliku taotluse, mille võttis vastu

T. Tiivas (I kd, tl 43). 04.01.2012 tutvus kaebaja protokolliga, mille oli koostanud T. Tiivas

ja kinnitas, et on selle kätte saanud 04.01.2012 kell 10.00. Seega on tõendatud, et kaebaja

teadis, et distsiplinaarmenetlust viis läbi T. Tiivas. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse kestel

taotlenud vanglaametnike taandamist.

Samuti ei ole õige kaebaja seisukoht, et teda karistati korduvalt ühe ja sama teo eest.

Kohtupraktikas ei loeta pärast distsiplinaarkaristuse määramist jätkuvat rikkumist samaks

süüteoks ning selle eest võib määrata uue distsiplinaarkaristuse. Vaatamata sellele, et eirati

korraldusi, mis anti ühe ja sama käskkirja alusel, on tegemist erinevate korralduste eiramisega

ja seega ka iseseisvate rikkumistega.

Vaidlusalune haldusakt on välja antud teise üksuse peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes A.

Anslani poolt, kellel on VangS § 64 lg-st 4 tulenev õigus määrata distsiplinaarkaristusi.

Haldusakt on välja antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Määratud karistus on

proportsionaalne, kuna kinnipeetavale eelnevalt määratud karistused ei ole mõjunud ja ei ole

olnud tulemuslikud ning kinnipeetav on jätkuvalt rikkunud õiguskorda. Vaidlustatud käskkiri

on piisavalt motiveeritud, kartserikaristuse määramisel on arvestatud rikkumise raskust ja

rikutud normi eesmärki, karistuse määr on proportsionaalne arvestades karistuse

maksimaalset pikkust. Kaebaja on sooritanud korduvalt analoogse rikkumise, tegemist on

väga tõsise rikkumisega ja seega on valitud karistuse liik igati õigustatud ja aitab saavutada

vangistuse täideviimise eesmärki. Käskkiri on kaalutlusvigadeta ja õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud

summas 12,18 eurot, mis kanda Laura Kalda arvele.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud ega vastanud halduskohus kaebaja esitatud

põhjendustele, faktilistele asjaoludele ja õiguslikele väidetele täielikult ja ühekülgselt. Sellega

jättis halduskohus nõuetekohaselt täitmata HKMS § 2 lg 4 ja § 165 lg 1 p 4. Kaebaja jääb oma

esitatud väidete juurde ja palub neid arvestada kui apellatsioonkaebuse põhjendusi (loetelu

apellatsioonkaebuse p-s 1.1).

Kohtuotsuse põhjendav osa on sisuliselt rajatud ainult vastustaja poolt esitatud väidetele, mis

on vastuolus asjas olevate faktiliste asjaoludega, nii kaebaja esitatud tõenditega kui ka

õigusaktidest tulenevate õigustega.

Kaebajal tekkis õiguspärane ootus ja usaldus, et tema poolt välja toodud probleemid seoses

tööle asumisega olid asjakohased ning valvur läks neid lahendama. Kaebaja jäi ootama, et teda

teavitatakse, mis seisukoht esitatud probleemide osas võeti. Seega jääb arusaamatuks, kuidas

rikkus kaebaja allumiskohustust kui teda ei informeeritud valvuri poolt, et ta pani eelneva

käitumisega toime distsipliinirikkumise. Valvur oleks pidanud rikkumise toimepanemisest

kohe kaebajat teavitama. Halduskohus jättis tähelepanuta, et vanglale oli varasemalt teada, et

kaebaja palus tagada väljaõppe 20.10.2011. a töölemääramise käskkirjaga tutvustamisel. Viru

Vangla direktori 04.12.2009. a käskkiri nr 1.1-1/327 „Koristaja ohutusjuhend

(kinnipeetavatele)“ on kohustuslik täitmiseks ka valvuritele. Ohutusjuhendi p-st 1 tuleneb, et

esmajuhendamine toimub pärast tööle vormistamist. Ohutusjuhendi p-st 4.6 tuleneb, et

koristaja peab tegema ainult seda tööd, mis talle on ülesandeks tehtud ja mille ohutuid

töövõtteid ta tunneb. Kahtluse korral tuleb pöörduda töölõigu juhataja või valvuri poole

selgituse saamiseks. Kaebaja pöörduski valvuri poole seoses väljaõppe tagamisega ning sai

selgituseks, et vanemvalvur läheb ja teavitab asjakohaseid ametnikke ning seniks mingu

kaebaja tagasi kambrisse ja edaspidisest kaebajat teavitatakse.

Kaebajale väljastati 02.07.2010 koopia ohutusjuhendist, kuid mitte keegi ei ole kaebajale

taganud esmajuhendamist ning väljaõpet. Kaebaja palus esmajuhendamist, mitte

ohutusjuhendiga tutvumist, kuna kaebaja ei ole varem koristustöid teinud. Seega on

halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebaja vaidlustas ohutusjuhendi tutvustamata jätmist.

Kaebaja vaidlustas väljaõppe tagamata jätmise, seega on ohutusjuhendiga seotud halduskohtu

järeldused ekslikud ja arusaamatud. Kambri koristamisega ei ole samastatav üldkasutatavate

ruumide koristamine. Kambris on kaebaja tõmmanud väikse märja lapiga põranda üle, mis ei

ole mõeldav 100 m2 üldkasutatavate ruumide ja erinevate pindade koristamisel. Kaebaja esitas

olulise tõendi – E7 koristaja tööjuhend, kinnitatud 12.09.2012. Selliselt on Viru vangla

taganud esmajuhendamise ja väljaõppe teistele kaebajaga samas osakonnas viibivatele

kinnipeetavatele.

Halduskohus rikkus HKMS § 158 lg-id 2 ja 3, kuna arvestas lubamatult 04.04.2012 kaebaja

taotlust ja tegi selle alusel arusaamatuid ja ebaõigeid järeldusi.

Halduskohus tegi ebaõige järelduse, leides, et kui kaebaja oleks korralduse koheselt täitnud,

oleks koristamine olnud reaalselt ja ajaliselt võimalik. Halduskohus jättis selle väitega

seonduvad tõendid hindamata ja kaebaja väited kontrollimata, sest kaebaja on 05.12.2011

seletuskirjas märkinud, et kui teda toodi tagasi kambrisse, oli osakond E7 juba avatud.

Kaebaja palus menetlejal korralduse andmise ja kambrite avamise kellaaegu kontrollida

videosalvestuse alusel, kuid seda ei tehtud.

Halduskohtu otsuses toodud A. Teetloki seletus, et kaebaja oleks saanud päevaruumis

laudadelt tolmu ära pühkida, on vastuolus faktiliste asjaoludega. A. Teetlok andis korralduse

kogu osakond E7 ära koristada, milleks kulub umbes üks tund, mitte ainult laudadelt tolmu

pühkida. Kaebaja oleks jõudnud ja osanud ehk päevaruumis laudadelt tolmu ära pühkida, kuid

17.10.2011. a käskkirjaga ei määratud kaebajat tööle koristajana osaliste tööülesannetega, vaid

kõigi pindade puhastamiseks. A. Teetloki 05.12.2011 seletusest tuleneb samuti, et ta andis

korralduse hakata koristama E7 osakonda.

Seoses julgeolekuohuga on halduskohus tuginenud ainult vastustaja väidetele ega ole uurinud

ning analüüsinud toimikus asuvaid tõendeid ja kaebaja põhistusi.

Halduskohus jättis hindamata õigusliku väite, et distsiplinaarmenetluse on algatanud üksuse

juht pädevust ületades, kuigi selle otsustab vangla direktor ainuisikuliselt VVKK p 25.1 alusel.

Väär on halduskohtu ja vastustaja käsitlus, et kartserikaristuse ajal võib vangla lubada

kinnipeetava tööle väljaspool kartserikambrit. Kartserikaristust kandvalt kinnipeetavalt on

seadusega imperatiivselt liikumisvabadus võetud ja VangS § 651 lg 3 ei näe ette vanglale selles

küsimuses diskretsiooniõigust. Kartseri režiimi päevakava ei näe ette töötamist.

Halduskohtu väide töötamise võimalikkuse kohta osakonna lahtioleku ajal ei ole õige ning on

vastuolus vaidlustatud käskkirjas leituga. Käskkirjas leiti, et kinnipeetavale ei anta korraldust

hakata tööle ajal, mil osakond on avatud ning samuti ei eeldata nagu kinnipeetav koristaks

osakonda selle avatud oleku ajal.

Kaebaja õigus saada väljaõpet tuleneb Viru Vangla direktori 04.12.2009. a käskkirjast

nr 1.1-1/327 „Koristaja ohutusjuhend (kinnipeetavatele)“, TTOS § 13 lg 1 p-st 13,

sotsiaalministri 14.12.2000. a määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja

täiendõppe kord“ § 1 lg 1 p-st 5, § 5 lg-st 1, § 6 lg-st 1-4, § 8 lg-st 1 ja 2. Halduskohus jättis

tähelepanuta, et vaidlustatud käskkirjas ei ole antud asjaolusid arvestatud ega kaalutud,

mistõttu ei vasta käskkiri HMS § 4 lg-le 2, §-le 54 ja 56.

Kaebaja ei ole vaidlustanud, et vastustaja ei oleks jõudnud tutvuda kaebaja vastuväidetega,

vaid seda, et talle ei tagatud piisavalt aega menetlusprotokolliga ja kogutud tõenditega

tutvumiseks. 24 tundi vastuväidete esitamiseks ei ole piisav ning sellega rikuti kaebaja õigust

heale haldusele ja tõhusale õiguskaitsele.

Halduskohus asus ebaõigesti seisukohale, et inspektor-kontaktisik T. Tiivasel oli volitus viia

läbi asjas distsiplinaarmenetlus ning koostada protokoll. Üksuse juht määras menetlejaks

A.-L. Kakku ning T. Tiivast ei volitatud ei menetlust läbi viima ega A.-L. Kakkut asendama.

Inspektor-kontaktisikud ei saa ilma üksusejuhi volituseta distsiplinaarmenetlusi läbi viia ega

ka omavahel menetlusi vahetada.

Asjas on rikutud „ne bis in idem“ põhimõtet, kuna karistatud on korduvalt ühe ja sama teo

eest. Korraldused anti ühe ja sama käskkirja alusel erinevatel päevadel ning kaebajat karistati

tööst keeldumise eest 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning juba siis oli vanglale teada

põhjused, miks kaebaja ei saanud tööle asuda (väljaõppe puudumine ja julgeoleku oht) ning

vahepeal neid probleeme ei kõrvaldatud, vaid anti uuesti samasisuline korraldus.

7. Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Vastuse kohaselt piirab VangS § 37 lg 1 kooskõlas põhiseaduse (PS) § 29 lg-ga 2 kinnipeetava

õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele

ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema

sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka EIÕK välistab

sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes art 4 lg 3 p-s a ette, et konventsiooni mõistes

sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni

art-le 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral.

Vangistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele ja õiguskuuleka elu

vältimatuks osaks on tööoskused ja tööharjumuse omandamine või säilitamine. Kuigi R. Kalda

on eluaegne kinnipeetav, ei ole siiski välistatud, et ta kunagi vanglast vabaneb. Samuti

makstakse töötamise eest kinnipeetavale töötasu, mis omakorda tähendab seda, et kinnipeetaval

on võimalik hüvitada riigile oma kuritegude sooritamisega tekitatud kahju ja parandada oluliselt

vabaduses edaspidist majanduslikku toimetulekut. Maksmata hagid ja tööharjumuse puudumine

võivad edaspidi mõjutada kinnipeetavaid omandama sissetulekuid ebaseaduslikul teel.

Vanglas töötamise ajal koguneb kinnipeetava vabanemisfondi regulaarselt raha, mis omakorda

tähendab, et kinnipeetaval on vabanedes olemas esialgsete kulude katteks vahendid, mis samuti

vähendab uute kuritegude sooritamise riski. Seega on vanglas töötamine kinnipeetava jaoks

olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et R. Kalda apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 27.12.2012. a otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses

toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

9. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla

sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja oli

tööle määratud 17.10.2011. a käskkirjaga nr 6-2/1294-T ja vanglaametnikul oli õigus anda

talle 05.12.2011 kella 09.52 ajal korraldus asuda tööle. Vanemvalvur A. Teetlok on ettekandes

nr 4656 kinnitanud, et sel kuupäeval andis ta kaebajale korralduse asuda tööle, kuid kaebaja

väitis, et ta ei saa tööle asuda, kuna julgeolek on ohus ning soovis, et temale kutsutaks välja

julgeoleku töötaja ja väljaõpet korraldav töötaja. Kuna kinnipeetav keeldus täitmast korraldust

tööle asumiseks, siis saadeti ta tagasi kambrisse (I kd tl 40). Kinnipeetava poolt korralduse

täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS

§ n63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.

Tulenevalt sellest, et vanglaametniku korraldus põhines kehtival haldusaktil (tööle määramise

käskkirjal), ei olnud ilmselt tegemist tühise haldusaktiga ja kaebaja oleks pidanud korralduse

täitma. Kaebajal ei saanud tekkida millegi alusel õiguspärast ootust, et tema korralduse

täitmata jätmisele ei või järgneda distsiplinaarkaristust. Samuti ei saanud valvur teda teavitada

ka sellest, et korralduse täitmata jätmisega pani kaebaja toime distsipliinirikkumise, kuna

valvuri pädevuses ei ole otsustada selle üle, kas korralduse mittetäimise puhul algatatakse

distsiplinaarmenetlus või mitte.

10. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega ka selles, et kohus leidis, et kaebaja oleks selle

lühikese aja jooksul saanud ära täita koristaja tööülesanded. Valvur A. Teetlok andis kaebajale

korralduse asuda täitma koristaja tööülesandeid. Kuna kaebaja keeldus korraldust täitmast,

siis ei pidanud valvur ka selgitama, milles tema tööülesanded täpsemalt seisnevad. Kuidagi ei

saa nõustuda kaebaja paljasõnalise väitega, et temale anti korraldus koristada kogu E7

osakond. Halduskohtus üle kuulatud A. Teetlok on kinnitanud, et kaebaja oleks jõudnud

laudadelt tolmu ära pühkida ka selle ajaga, mis oli tema käsutuses kuni osakonna avamiseni.

Samuti on tunnistaja selgitanud, et kui kinnipeetav ei suuda osakonna avamise ajaks kella

10.00 koristustöid lõpetada, siis oleks osakonna avamise aega edasi lükatud, et koristustööd

jõuaks ära lõpetada. Seega on alusetu kaebaja väide, et tal oli õigus korralduse täitmisest

keelduda ka alusel, et ta ei oleks korralduse andmise ja osakonna avamise vahelise lühikese

ajavahemiku jooksul jõudnud talle antud korraldust täita. Samuti nähtub ka kaebaja poolt

ringkonnakohtus esitatud koristamiegraafikust, et kaebaja ei ole kogu aeg koristanud pikema

ajavahemiku jooksul, kuna näiteks 05.11.2012 on ta koristanud ainult 10 minutit.

11. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajat oli tutvustatud koristaja ohutusjuhendiga.

Kaebaja on viidanud sellele, et talle ei ole tagatud esmajuhendamist ja väljaõpet ja seega ei

olnuid tal võimalik talle antud koristamistööde korraldust täita. Ringkonnakohus taolise

kaebaja seisukohaga ei nõustu. Tegemist ei olnud esimese käskkirjaga, mille alusel kaebaja

tööle määrati. Viru Vangla finants- ja majandusosakonna (FMO) peaspetsialist V. Rõžov on

kinnitanud, et tema tutvustas 02.07.2010 kaebajat tööohutusnõuetega ning väljastas ka

koristaja ohutusjuhendi. Kaebajale selgitati ka seda, et spetsiaalseid koristamisriideid ei

väljastata ning kinnipeetavatele väljastatakse nende soovil kaitsevahendid (I kd tl 148). Ka

10.03.2011 on kaebaja puutunud kokku FMO töötajaga, kellele tal ei olnud küsimusi seoses

koristaja töö spetsiifikaga (I kd tl 152 pöördel). Seega ei olnud esmajuhendamise ja väljaõppe

puudumine põhjuseks, miks kaebaja ei saanud talle määratud tööülesandeid täita.

Ringkonnakohus märgib, et kaebajal on niikuinii kohustus koristada oma kambrit. Asjaolu, et

osakonna koristamisel on võrreldes kambriga tegemist tunduvalt suurema pinnaga kuigi

tegemist on samalaadse tööga, ei saa olla aluseks koristamisele asumise korralduse

mittetäitmiseks.

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kartseris viibivat isikut ei või vangla lubada

tööle väljaspool kartserikambrit. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglale on

antud kaalutlusõigus otsustamaks selle üle, kas kinnipeetav vabastada kartserikambri karistuse

kandmise ajal töötamisest või mitte. Ühestki õigusaktist ei tulene vastustajale keeldu

rakendada kartseris viibivat isikut majandustöödele eriti veel ajal, millal tal puudub

kokkupuute võimalus teiste kinnipeetavatega, kuna nende kambrid on sel ajal suletud.

13. Kaebaja on leidnud, et distsiplinaarmenetluse on algatanud üksuse juht oma pädevust

ületades. Viru Vangla kodukorra p 25.1 kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise õigus

vangla direktoril. Viru Vangla direktori 21.03.2011. a käskkirjaga nr 1.1-1/56 p-s 6.6 on

direktor volitanud Viru Vangla peaspetsialist-üksuse juhte läbi vaatama vangla teenistujate

koostatud ettekandeid kinni peetavate isikute poolt toime pandud õigusrikkumiste kohta ning

otsustama distsiplinaarmenetluse algatamist või mittealgatamist. Seega oli A. Anslanil õigus

otsustada distsiplinaarmenetluse algatamise küsimus.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et inspektor-kontaktisikul T. Tiivasel puudus

õigus läbi viia asjas distsiplinaarmenetlust ja koostada protokolli. VangS §-st 64 ei tulene

vastustajale kohustust teavitati kinnipeetavat sellest, kes on menetlejaks määratud. Tõepoolest

nähtub asja materjalidest, et menetlejaks määrati A.-L. Kakku. Kuna A.-L. Kakku viibis

19.12.2011-03.01.2012 puhkusel, siis täitis tema tööülesandeid T. Tiivas. Sellest, et T. Tiivas

viib läbi tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlust, oli teadlik ka kaebaja. Seega oli

T. Tiivase poolt menetluse läbiviimine ja protokolli koostamine õiguspärane. Samuti ei nähtu

seadusest ja muudest õigusaktidest kohustust menetleja vahetumisel koostada selle kohta

eraldi haldusakti.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuna kaebajal ei olnud piisavalt aega

distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumiseks, siis on rikutud tema õigust heale haldusele ja

tõhusale õiguskaitsele. Nagu nähtub asja materjalidest, sai kaebaja distsiplinaarmenetluse

protokolli kätte 04.01.2012 kell 10.00 (I kd tl 76 pöördel). Kaebaja on vastuväited ja

märkused distsiplinaarmenetluse protokollile 9-l lehel esitanud 05.01.2012 kell 10.00 (I kd

tl 89). Seega ei ole võimalik väita, et kaebajal ei olnud piisavalt aega distsiplinaarmenetluse

protokolliga tutvumiseks, kui ta sai esitada niivõrd mahukad märkused ja vastuväited. Ükski

õigusakt ei näe ette seda, kui palju peab isikul olema aega distsiplinaarmenetluse protokolliga

tutvumiseks. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul oli kaebajale antud piisavalt aega

distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumiseks ja seega ei ole rikutud kaebaja õigust heale

haldusele. Arvestades tema märkusi distsiplinaarmenetluse protokollile, ei ole rikutud ka tema

õigust tõhusale õiguskaitsele.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et teda on korduvalt karistatud ühe ja sama teo

toimepanemise eest. Asjaolu, et korraldused anti ühe käskkirja alusel, ei anna veel alust

rääkida korduvast karistamisest. Kaebajat karistati erinevatel päevadel korralduse, asuda

tööle, mittetäitmise eest. Ringkonnakohus leiab, et vastustajal oli õigus karistada kaebajat iga

tööle asumise korralduse mittetäitmise eest. Asjaolu, et vastustaja oli teadlik sellest, millistel

põhjustel kaebaja ei täida tööle asumise korraldust, ei võta vastustajalt õigust anda kaebajale

uuesti korraldust tööle asumiseks. Kaebaja arusaam, et ta ei ole kohustatud töötama, kuna

esinevad sellest keeldumise alused, ei anna veel alust väita, et seetõttu on tema karistamine

ebaseaduslik.

16. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad tema poolt kantud menetluskulud

HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

Tiina Pappel

Agu Timmi