3-14-50255/24 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 26.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50255 Haldusasi Guntars Kaziksi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 688 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Guntars Kaziksi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Guntars Kaziks Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON 1. Jätta Guntars Kaziksi taotlus riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. 2. Jätta Guntars Kaziksi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 04.03.2014 saabus Tallinna Halduskohtusse G. Kaziksi kaebus (tl 1-2p) Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 688 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat Rahumäe arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes 40 päeva ajavahemikus 18.11.2009-28.12.2009. Kaebaja väitel rikuti arestimajas viibimise ajal tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 ja põhiseaduse (PS) § 18 sätetest tulenevaid inimõigusi, kuna kambris oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m². Kaebaja märkis, et PPA 13.02.2014. a vastusega nr 2.3-2/20635-2 (tl 3) jäeti tema poolt 26.01.2014 PPA-le esitatud hüvitamiskaebus läbi vaatamata tuginevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-le 3. Kaebaja väitel, nagu selgub PPA 13.02.2014 vastusest, pidi ta oma õiguste rikkumisest teada saama koheselt, s.o 18.11.2009. RVastS § 17 lg 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4 annavad õiguse esitada kaebust

10 aasta jooksul alates päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks (tl 4-5p). 2. Tallinna Halduskohus edastas 04.03.2014 määrusega (tl 10) G. Kaziksi kaebuse kohtualluvuse korras Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohtusse saabus haldusasja toimik 31.03.2014 (tl 13). 3. Tartu Halduskohtu 04.04.2014. a määrusega (tl 20-21) vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võeti kaebus menetlusse ning anti kaebajale võimalus kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 4. 09.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Kaziksi taotlus (tl 27-27p) kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebaja märkis, et tal puudub juriidiline haridus ning vanglas viibides on keeruline kohtu poole pöörduda. Kaebaja väitel sai ta nõuetele mittevastavatest kinnipidamistingimustest teada 15.11.2013 ajalehes „Postimees“ avaldatud artiklist. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendeid uurides sai ta teada, et tema inimõigusi on Rahumäe arestimajas rikutud ning seejärel pöördus ta kohtu poolt. Kaebaja märkis, et nii HKMS § 46 lg 4 kui ka RVastS § 17 lg 3 annavad hüvitamiskaebuse esitamiseks 10 aastat ning ta on kaebuse esitanud nimetatud kaebetähtaja jooksul. Kaebaja väitel uskus ta, et tema õiguste rikkumise korral hakkavad aegumistähtajad kulgema karistusaja lõppedes. Kaebaja palus ennistamistaotlus rahuldada ja tema hüvitamiskaebus PPA suhtes menetlusse võtta. 5. PPA esitas 16.04.2014 seisukoha (tl 34-35) kaebetähtaja ennistamise taotlusele, paludes jätta taotlus rahuldamata. PPA märkis, et kaebus on esitatud üks aasta ja 2 kuud seaduses sätestatud tähtaega ületades. PPA hinnangul puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, kuna kaebaja ei ole esitanud objektiivseid, kaebajast sõltumatuid kauakestvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebuse õigeaegset esitamist, ning hooletust kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks. Kolmeaastane tähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks peaks jätma ka õiguslikes küsimustes kogenematule isikule piisava aja halduskohtusse pöördumise tähtaja ja vaidluse algatamise korra väljaselgitamiseks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja professionaalset abi kasutanud ega ka kohtult tasuta õigusabi taotlenud. PPA hinnangul ei saa kaebaja poolt kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses toodud asjaolusid pidada mõjuvateks põhjusteks HKMS § 71 lg 1 mõttes ning taotlusest ei nähtu, et oleksid esinenud objektiivsed või mõjuvad subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. 6. Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrusega (tl 39-40) jäeti rahuldamata G. Kaziksi taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ja lõpetati menetlus asjas. Määruse põhjendused: a) Asjaolu, et arestimaja kinnipidamistingimused väidetavalt kahjustasid kaebaja tervist ja alandasid tema inimväärikust ning et väidetava kahju tekitajaks oli Põhja Prefektuur (alates 01.01.2012 Politsei- ja Piirivalveamet), mille struktuuriüksuseks oli Rahumäe arestimaja, pidi kaebajale teada olema hiljemalt siis, kui lõppes kaebaja hoidmine õigusvastastes tingimustes. Seetõttu pidi kaebajale olema teada väidetav kahju tekitamine ja selle põhjustaja hiljemalt 28.12.2009 ning kahjunõude esitamise tähtaeg lõppes 28.12.2012. Kaebaja on esitanud hüvitamistaotluse PPA-le 26.01.2014 ning kaebuse halduskohtule 02.04.2014. Seega on kaebus esitatud enam kui aastase hilinemisega. b) Kaebetähtaegade ennistamise aluseks võivad olla nii objektiivset kui subjektiivset laadi asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (Riigikohtu 16.01.2009. a määrus nr 3-3- 1-75-08). Kaebaja on kaebetähtaja ennistamise alusena välja toonud, et ta ei olnud varem oma 2 2

õigustest teadlik. Kohtupraktika kohaselt võib küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu 01.01.2002. a määruse nr 3-3-1-57-02 p 19). Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu 16.01.2009. a määruse nr 3-3-1-75-08 p 17; 21.06.2013. a määruse nr 3-3-1-30-13 p 12). c) Kaebaja puhul ei ole tegemist õiguslikes küsimustes kogenematu isikuga. Kaebaja on kohtuinfosüsteemi andmetel alates 2011. aastast esitanud Tartu ja Tallinna Halduskohtutele 11 kaebust ning Tartu Ringkonnakohtule kaks määruskaebust ja ühe apellatsioonkaebuse. Kaebaja pidi tulenevalt oma kogemustest olema teadlik, et kohtule kaebuse esitamisel on seaduses ette nähtud kaebetähtajad. Käesoleval juhul ei ole kaebaja professionaalset abi kasutanud ega kohtult tasuta õigusabi määramist taotlenud. Seega ei ole kaebaja olnud ise piisavalt hoolas edasikaebetähtaja välja selgitamisel. Tulenevalt õiguskindluse põhimõttest peab tähtaja ületamisel olema hilinemise põhjus seda kaalukam, mida enam on tähtaega ületatud. Käeoleval juhul on kaebaja ületanud kaebetähtaega enam kui aasta aega. Tähtaja ennistamise taotlusest ei nähtu, et esineks sedavõrd kaalukas ja mõjuv põhjus, mis tingiks tähtaja ennistamise käesolevas asjas. Asja materjalidest ei nähtu, et esineksid objektiivsed või subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Kuna puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks, siis puudub vajadus kaaluda vastanduvaid õigushüvesid (Riigikohtu 21.06.2013. a määruse nr 3-3-1-30-13 p 12) ning kaebuse esitamise ennistamise taotlus jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. 24.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Kaziksi määruskaebus (tl 44-44p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus ja võtta tema kaebus menetlusse. Määruskaebuse esitaja arvates sätestavad RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 hüvitamiskaebuse esitamiseks 10-aastase tähtaja kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Sündmus, millega rikuti tema õigusi ja tekitati mittemateriaalset kahju, sai alguse 18.11.2009. Tal on õigus hüvitamiskaebust esitada kuni 18.11.2019. Sellega on tõendatud, et ta ei ole esitanud hüvitamiskaebust kaebetähtaega rikkudes. Halduskohus on võtnud õigusvastase seisukoha kaebetähtaja suhtes. Määruskaebuse esitaja palub ringkonnakohtul, juhul kui RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 ei taga talle õigust esitada hüvitamiskaebust 10 aasta jooksul, tunnistada nimetatud sätted õigustühiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 9. HKMS § 124 lg 1 sätestab kohtu kohustuse kontrollida eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendada kaebetähtaja ennistamise taotlus pärast teistelt menetlusosalistelt sellele kirjaliku vastuse saamist. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel, lähtuvalt RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4, on oluline välja selgitada, milles seisneb väidetavalt hüvitamisele kuuluv kahju ning millal kaebaja kahjust ja selle tekitajast teada sai. Riigikohus on leidnud, et isiku kinnipidamine inimväärikust alandavates 3 3

arestimaja tingimustes on jätkuv haldustoiming. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati (Riigikohtu 06.03.2014. a otsuse nr 3-3-1-93-13 p 14). Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka RVastS § 17 lg 3 ja kehtiva HKMS § 46 lg 4 koosmõjus tõlgendamisel. 10. Tulenevalt RVastS § 17 lgst 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 tuleb kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kaebaja on kaebetähtaja kulgema hakkamist mõistnud ekslikult. Kahjunõude esitamise kolmeaastane tähtaeg hakkas kaebaja puhul kulgema alates 29.12.2009 ning kahjunõude esitamise tähtaeg lõppes 28.12.2012. Vaidlust ei ole selle üle, et hüvitamiskaebuse on kaebaja esitanud kohtule 03.03.2014 (nähtuvalt ümbrikul olevast postitemplist (tl lk 9), halduskohus on määruse ps 6 ekslikult märkinud kuupäevana 02.04.2014), s.o rohkem kui aasta möödumisel ajast, mil talle pidi olema teada nii temale tekitatud väidetav kahju kui ka selle tekitaja. Seega oli kaebuse esitamise ajaks kolmeaastane hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumise tähtaeg möödunud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. 11. Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 01.10.2002 määruse nr 33-1-57-02 p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (16.10.2002 otsuse nr 33141- 02 p 11). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda. 12. Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast mittekinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Vanglakambris olnud isikliku ruumi osas väidetavast õigusvastasusest teadasaamine ajaleheartikli või EIK lahendite pinnalt ei ole kahjunõudega kohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Samuti ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine tagantjärgi tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Oma õiguste kaitsel tuleb isikul olla hoolas ning leida endale vajadusel kohtumenetluses esindaja. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebuse tähtaja ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Halduskohus on õigesti märkinud, et arvestades kaebaja kogemusi kohtusse pöördumisel läbi mitmete kohtuvaidluste, on põhjendatud eeldada, et kaebaja pidi olema teadlik kohtule kaebuse esitamisel seaduses ettenähtud kaebetähtaegadest. Kaebaja ei ole nimetanud subjektiivseid põhjuseid tähtaja ületamisel ning kohtu hinnangul käesolevas asjas selliseid põhjuseid ka ei esine. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õiguspäraselt asunud seisukohale, et ei esine mõjuvat põhjust HKMS § 71 lg 1 mõttes ning kaebetähtaja ennistamise taotlus on põhjendatult jäetud rahuldamata ja asjas menetlus lõpetatud. 13. Määruskaebuses on esitatud taotlus tuvastada RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 õigustühisus. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi võttes lähtepunktiks nende esitaja tegeliku tahte. HKMS § 158 lg-st 4 jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi 4 4

põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Eeltoodust juhinduvalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja taotlust tuleb tõlgendada taotlusena jätta määruskaebuse lahendamisel kohaldamata RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 viimaste vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega. 14. Riigikohus on leidnud, et kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus põhiseadusega (11.11.2004. a otsuse nr 3-3-1-66-04 p 11), vaid kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (06.09.2007. a määruse nr 3-3-1-40-07 p 11). Tuginevalt Riigikohtu praktikale on ringkonnakohus veendumusel, et puudub alus asuda seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud 3-aastane tähtaeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks oleks vastuolus põhiseadusega. Nimetatud tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaanul oleks võimalik pöörduda soovi korral kahju hüvitamise nõudega kohtu poole. 15. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.04.2014. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 5