3-14-226/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-226

Otsuse kuupäev

26.05.2014

Kohtunik

Tamara Hristoforova

Kohtuasi

Valeri Jatsõšõni kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes summas 2000 eurot

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Valeri Jatsõšõn

Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 25.06.2014. Apellatsioonkaebus võidakse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 20.03.2012 käskkirjaga nr 6-2/485 karistati Tartu Vangla kinnipeetav Valeri Jatsõšõnit

distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks. 26.03.2012 paigutati ta

kartserisse, kuid 28.03.2012 peatati vaidemenetluse käigus käskkirja täitmine. 04.04.2012

vaideotsusega jäeti V. Jatsõšõni vaie rahuldamata, kuid teda uuesti kartserisse enam ei

paigutatud. 22.10.2013 jõustus kohtuotsus haldusasjas nr 3-12-842, millega tühistati Tartu

Vangla 20.03.2012 käskkiri nr 6-2/485.

2. 20.12.2013 esitas V. Jatsõšõn Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis

hüvitist 100 eurot seoses viie ööpäevase õigusvastase kartseris viibimisega. Samuti tõi ta

välja, et kartserikamber oli must ja määrdunud ning seal haises rooja ja uriini järele. Tartu

Vangla rahuldas oma 19.02.2014 otsusega nr 1-13/273-2 V. Jatsõšõni kahju hüvitamise

taotluse osaliselt ning hüvitas tekkinud kahju summas 12,78 eurot. Otsuse kohaselt viibis V.

Jatsõšõn tegelikult õigusvastaselt kartseris vaid kaks ööpäeva ning kohtupraktika kohaselt

makstakse õigusvastase kartseris viibimise eest hüvitist 6,39 eurot ööpäevas. Kuna V. Jatsõšõn

esitas väiteid kartserikambri tingimuste kohta esmakordselt ligikaudu kaks aastat pärast

kartseris viibimist ning puuduvad igasugused tõendid selle kohta, jättis Tartu Vangla kahju

hüvitamise taotluse selles osas rahuldamata.

3. 04.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse V. Jatsõšõni kaebus, milles ta nõudis hüvitist 20

eurot õigusvastase kartseris viibimise eest ning 50 eurot seoses halbade kartseritingimustega.

V. Jatsõšõn möönis, et viibis kartseris tegelikult vaid kaks päeva, kuid nõudis jätkuvalt

hüvitist seoses kinnipidamistingimustega kartseris, väites, et kinnipeetav on alati nõrgemas

seisundis ning tal puuduvad võimalused oma seisukohtade tõendamiseks.

4. Tartu Halduskohus jättis oma 06.03.2014 määrusega V. Jatsõšõni kaebuse käiguta ning

andis 15-päevase tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal paluti esitada tõendeid

oma väidete kohta või viidata nende asukohale. Samuti paluti kaebajal selgitada, miks ta

arvab, et õigusvastase kartseris viibimise eest tuleks maksta hüvitist 20 eurot ehk rohkem kui

kohtupraktikaga kooskõlas olev 12,78 eurot.

5. 20.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse V. Jatsõšõni avaldus, milles ta märkis, et nõutud

dokumendid tuleks välja nõuda vastustajalt. Samuti märkis ta, et tõendamiskohustus kuulub

vastustajale. V. Jatsõšõn teatas, et soovib muuta nõutud hüvitise suurust ning ta nõuab

hüvitiseks 2000 eurot.

6. Tartu Halduskohus esitas 25.03.2014 Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada V.

Jatsõšõni 20.12.2013 kahju hüvitamise taotluse ning Tartu Vangla 19.02.2014 otsuse selle

kohta. 26.03.2014 e-kirjaga edastas Tartu Vangla nõutud dokumendid.

7. 28.03.2014 määrusega võttis Tartu Halduskohus V. Jatsõšõni kaebuse menetlusse.

8. 08.04.2014 esitas Tartu Vangla kohtule kirjaliku vastuse kaebusele.

9. Tartu Halduskohtu 10.04.2014 määrusega otsustati asi vaadata läbi kirjalikus menetluses.

Kaebuse põhjendused

10. Kaebuse kohaselt jääb V. Jatsõšõn oma Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses

esitatud seisukohtade juurde. Samas möönab ta, et viibis tõepoolest kartseris kaks ööpäeva. V.

Jatsõšõni hinnangul kuulub tõendamiskohustus kinnipidamistingimuste osas vanglale ning

vangla on kohustatud tõendama, et ta ei viibinud kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud

tingimustes. Kaebaja hinnangul on tema hoidmisega haisvas ja määrdunud kambris kahe

ööpäeva vältel rikutud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3 ja Euroopa

Liidu põhiõiguste harta artiklit 4. V. Jatsõšõn märkis, et õigusvastase kartseris viibimise eest

oleks kohane hüvitis 20 eurot ning ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise eest 50

eurot.

Oma 20.03.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduses

rõhutab V. Jatsõšõn veelkord, et tõendamiskohustus kuulub käesolevas asjas vastustajale.

Ühtlasi suurendas ta oma nõuet 2000 euroni.

Vastustaja seisukoht

11. Tartu Vangla märgib oma vastuses kaebusele, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi

arvestatavat põhjust, miks tuleb talle õigusvastaselt kartseris viibitud aja eest hüvitada suurem

summa kui see, mis on kohtupraktikast välja kujunenud. Kahju hüvitamise eesmärk on isikule

tekkinud kahju hüvitamine, mitte kahju tekitanud isiku karistamine. Kuna kaebaja ei ole oma

nõuet põhjendanud, tuleb lugeda nõue põhjendamatuks ja jätta see rahuldamata.

Vastustaja rõhutab, et halduskohtumenetluse seadustiku § 59 lg 1 sätestab, et menetlusosaline

peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti,

samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele

tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks

neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Tartu Vangla selgitab, et

isegi, kui nõustuda kaebajaga, et ta on nõrgem pool, ei tähenda see seda, et ta ei peagi enda

väidete tõendamiseks mitte midagi tegema ja võib paljasõnaliselt väita, et tema väärikust

alandav kohtlemine on aset leidnud. Vastustajal ei ole kohustust esitada tõendeid kaebaja

väidete tõendamiseks ning kohus saab kohustada vastustajat esitama kaebaja nimetatud

tõendid, mida kaebaja ise esitada ei saa, aga mis tõendavad kaebaja väiteid.

Tartu Vangla märgib ka, et Tartu Vanglas koristatakse kartserikamber pärast igakordset

kinnipeetava kartserist vabanemist ning kunagi ei paigutata uut kartserikaristust kandma

asuvat kinnipeetavat koristamata kambrisse. Seega ei ole kaebaja väited usutavad ning nende

usutavust kahandab veelgi asjaolu, et esmakordselt viitas kaebaja kartseris tema väärikust

alandavatele tingimustele umbes poolteist aastat hiljem.

Kohtu põhjendused

12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis kartseris 26.03.2012 kuni

28.03.2012 seadusevastaselt ja see on tuvastatud Tartu Halduskohtu 25.09.2012

kohtuotsusega haldusasjas 3-12-842. Riigikohus on oma otsuses nr 3-3-1-93-09 pidanud

õigusvastast kartserisse paigutamist vabaduse võtmiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes ja

väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kohaseks hüvitiseks õigusvastase kartseris

viibimise eest 6,39 eurot ööpäevas. Kaebajale on hüvitatud vastustaja poolt kahe ööpäeva eest

12,78 eurot.

13. Kaebaja taotles esialgu kahju hüvitamiseks erinevaid summasid ja viimane summa on

2000 eurot kahju hüvitamist motiivil, et ta viibis „äärmiselt mustas ja määrdunud kartseris“ ja

sellega alandati tema väärikust. Kaebaja leidis, et kambri tingimuste nõuetelevastavuse osas

on tõendamiskoormus vanglal ning tal puuduvad võimalused oma seisukohtade tõendamiseks.

Sellest ilmneb, et kaebaja nõuab mittevaralise kahju väljamõistmist seoses tema väärikuse

alandamisega seoses halbade kartseritingimustega. Samuti ei ole kaebaja nõus õigusvastase

kartseris viibimise eest Tartu Vangla poolt talle määratud hüvitisega.

14. Käesolevas asjas ei nõustu kohus kaebaja ülalnimetatud väidetega alljärgnevatel

põhjustel. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid,

mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite

esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus

tõendid asuvad või võivad asuda.

Nimetatud normist tuleneb, et kaebaja on kohustatud enda väiteid tõendama ja kui ta tõendeid

(mis peavad olema olemas) esitada ei saa, peab ta põhjendama, miks tema neid olemasolevaid

tõendeid esitada ei saa ja nimetama isiku, kes tema väiteid tõendavad tõendid esitada saab ja

koha, kus tõendid asuvad.

Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi võimalikku tõendit, mis tema väiteid võiks kinnitada ja seega

tema väited on paljasõnalised ning tuleb lugeda tõendamatuks. Kohus on seisukohal, et

kaebaja kui nõrgem pool menetlusprotsessis ei ole vabastatud kohustusest tõendada oma

väiteid ja vastustaja ei ole kohustatud omal algatusel otsima ning esitama tõendeid kaebaja

väidete tõendamiseks.

15. Vastustaja teatas kohtule, et kartserikambreid koristab selleks tööle määratud

majandusabitöölisest kinnipeetav ning kartserikamber koristatakse alati peale igakordset

kinnipeetava kartserist vabanemist ning kunagi ei paigutata uut kinnipeetavat isikut

kartserikaristust kandma koristamata kambrisse ( tl 28 pöördel). Seega ei ole kaebaja väited,

et teda paigutati koristamata kambrisse, usutavad. Vastustaja teatas kohtule, et Tartu Vangla

dokumendiregistri andmete kohaselt ei ole kaebaja enda kartseris viibimise ajal (26.03 – 28.

03.2012) vastustajale esitanud ühtegi pöördumist, milles ta oleks kurtnud kambris

antisanitaarse olukorra kohta. Kaebaja ei ole seda avaldanud ka hiljem. Esmakordselt viitas

kaebaja kartseris tema väärikust alandavatele tingimustele poolteist aastat hiljem, 23.12.2013,

oma kahju hüvitamise taotluses. Oma kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduses kirjutas ta,

et esitas suulise pretensioone ametnikule, kelle nime ta ei mäleta (tl 10 pöördel).

Kohus leiab, et kaebajal oli võimalus 2012. aastal kehtinud Tartu Vangla kodukorra p 19.1.1

kohaselt pöörduda probleemiga suuliselt inspektor-kontaktisiku poole ning samuti teavitada

vanglat probleemist märgukirjaga. Kaebaja ei ole kasutanud elementaarset võimalust

probleemi lahendamiseks ja ligikaudu 18 kuu pärast esitas ta esmakordselt pretensiooni.

Nimetatud asjaolu vähendab veelgi kaebaja väidete usaldusväärsust. Kaebaja käitumine

viitab tahtmisele saada rahalist hüvitist – esialgu 100 eurot (lk 16 pöördel), siis 70 eurot (lk 3

pöördel) ja hiljem 2000 eurot (tl 11 pöördel). Kaebaja ei ole suutnud esitada vastustajale ja

kohtule veenvaid tõendid oma väite kinnitamiseks ega isegi viidata, kust vastustaja või kohus

peaks neid tõendeid ise hankima.

16. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kohus tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja õigusi

seoses kinnipidamistingimustega. Kaebajale ei ole vangla poolt põhjustatud ühtegi RVastS § 9

lg 1 loetletud tagajärge. Seega puuduvad käesoleva asjas kõik mittevaralise kahju hüvitamise

eeldused ning kohus jätab kaebuse selles osas rahuldamata. Samuti ei pea kohus põhjendatuks

V. Jatsõšõni nõuet seoses õigusvastase kartseris viibimisega. Tartu Vangla on hüvitanud talle

2-ööpäevase õigusvastase kartseris viibimise eest 12,78 eurot. Väljakujunenud kohtupraktikas

(vt nt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-84-10) on peetud niisugust hüvitise määra õigusvastase

kartserisse paigutamise eest kohaseks ning kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul alust

sellest praktikast eemalduda. Seega jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

17. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole

esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1

kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud

jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tamara Hristoforova

kohtunik