1-14-1918/23 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

1-14-1918

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. mail 2014 Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Kriminaalasja number 1-14-1918 (12230110696)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Liisi Kisler

Kriminaalasi

P.P süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses

Kohtuistungi aeg 21.04, 25.04 ja 29.04.2014

Prokurör Ülle Jaanhold

Süüdistatav P.P – isikukood XXX;

Eesti kodanik; keskeriharidusega elukoht: XXX; töötab

ehitajana OÜ-s XXX; varem kriminaalkorras

karistamata; tõkend – elukohast lahkumise keeld oli kohaldatud 17.08.2012 tähtajaga 1 aasta

Kaitsja

Aivar Ennok

RESOLUTSIOON 1.Süüdi tunnistada P.P KarS § 121 järgi ja karistuseks mõista 10

(kümme) kuud vangistust.

KarS § 73 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui P.P 3 (kolme)-

aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

Katseaeg KarS § 78 lg 1 alusel hakkab kulgema kohtulahendi kuulutamisest.

2

2. Välja mõista P.P-lt menetluskulud riigieelarve tuludesse:

määratud

kaitsjale makstud tasu 115,20 eurot , kannatanu (ükssada viisteist eurot ja 20 senti)

sõidukulud 148,50 eurot (ükssada nelikümmend kaheksa eurot ja 50 senti), kaitsjale

kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulud 0,45 eurot ja süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha 532,50 eurot

(viissada kolmkümmend kaks eurot ja 50 senti).

Kohus määrab, et menetluskulud on võimalik tasuda vabatahtlikult 3 kuu jooksul

võrdsetes osades (265,55 eurot kuus), arvates kohtuotsuse jõustumisest

,

Rahandusministeeriumi

arvele nr EE891010220034796011 SEB pangas, arvele nr

EE932200221023778606 Swedbank pangas või arvele nr EE403300333416110002 Danske

Bank AS Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777; maksekorraldusele märkida ka kriminaalasja number 1-14-1918 ja süüdimõistetu nimi.

Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

3. Asitõendid –

kaks CD-plaati kõnesalvestustega 05.08.2012 politsei juhtimiskeskusesse ja

häirekeskusesse, mis on võetud asja materjalide juurde (lk 27 ja 30) – jätta kriminaalasja materjalide juurde pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult 7

päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning apellatsioon esitada 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

Otsus tervikuna koostatakse vaid apellatsiooniteate esitamist ning on kättesaadav kohtu kantseleis 15-ndal päeval pärast apellatsiooniteate esitamist.

SÜÜDISTUS P.P süüdistatakse selles, et ta 28.07.2012 kella 00.00 ajal Tallinnas Kullerkupu 20 lähistel lõi XXXühe korra rusikaga näo piirkonda, põhjustades kannatanule sellega füüsilist

valu ja tervisekahjustusi: hematoomi vasaku silma nurgas ning ninaluude nihketa murru.

Seejärel liikus XXX Lille 23 ja 25 asuvate majade lähistele, kus P.P talle uuesti kallale tungis, võttis kannatanu kõripiirkonna käega haardesse ja kägistas ning lõi kannatanut vähemalt viiel korral jalaga kõhu piirkonda, põhjustades kannatanule sellega füüsilist valu ja marrastused kaelal.

Samuti tema 05.08.2012 kella 20.40 paiku Tallinnas XXX asuva maja trepikojas tungis

kallale XXXja XXX. P.P lõi XXXühe korra rusikaga näo piirkonda, mille tulemusena kannatanu kukkus ja tundis füüsilist valu. Samuti võttis ta rinnust kinni XXXja lükkas ta trepist alla, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: marrastuse vasakule puusale ja haava otsmikule.

Teise inimese tervise kahjustamisega, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemisega pani P.P toime järgi kvalifitseerita kuriteo. KarS § 121

3

Poolte seisukohad Prokurör leidis, et P.P süü 28.07.12 XXX löömises ja kägistamises, talle füüsilise valu ja tervisekahjustuste tekitamises, samuti 05.08.2012 XXX löömises ning XXX trepist

alla lükkamises, talle füüsilise valu ja tervisekahjustuste tekitamises on täies mahus tõendamist leidnud ning õigesti on süüdistatava käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Karistuseks toimepandud tegude eest taotles prokurör 1 aasta ja 6 kuud vangistust tingimisi 3- aastase katseajaga, kohaldades KarS § 73 sätteid.

Süüdistatav on vägivalda tarvitanud kahe kannatanu suhtes, lisaks füüsilisele valule on ta põhjustanud neile ka tervisekahjustusi. Oma käitumist ei ole ta kahetsenud ega süüdlaste ees vabandanud. Vaatamata asjaolule, et süüdistatava ja tema õepere vahel on pingelised suhted, õepoeg XXX on tarvitanud alkoholi, lõhkunud tema autosid, ei anna see täiskasvanud isikule

mingit õigustust alaealise või tema sõprade füüsiliseks ründamiseks. Tema süü suurust suurendabki just asjaolu, et vägivalda tarvitas P.P kahe alaealise suhtes. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi P.P ei ole varem karistatud, ei pidanud prokurör võimalikuks karistada teda

kergemaliigilise karistusega, s.o rahalise karistusega, sest see ei ole piisav vahend, et ära

hoida võimalikke vägivallategusid tulevikus. P.P elab kannatanuga ühes majas,

tema suhtumine kannatanusse on vaenulik ja pole välistatud ka edasised võimalikud vägivallateod. Vangistuse mõistmine tingimisi, kohaldades KarS § 73 sätteid, on mõjusamaks

vahendiks kui rahaline karistus, sest sunnib süüdistatavat katseajal oma käitumist rohkem kontrollima ja ennast vaos hoidma.

Kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist mõlemas süüdistuse episoodis. Kaitsja arvates ei

ole tõendatud, et 28.07.2012 lõi süüdistatav oma õepoega jalaga kõhtu, et ta kannatanu

kõripiirkonnast haardesse võttis ja teda kägistas. Rusikaga lõi ta kannatanut näo piirkonda vaid enesekaitseks, kuna kannatanu oli eelnevalt sisse võtnud poksija-hoiaku.

05.08.2012 oli kaitsja arvates XXX nii purjus, te tema sõbrad pidid teda lohistama, ta ei võtnud jalgu alla. Tekkinud sõnavahetus läks trepikojas üle rüselemiseks, kus P.P haarati käes ja kaelast ning sellest puntrast lahtirabelemiseks võis ta teha järsu liigutuse, mille tagajärjel väikesekasvuline XXX trepist alla kukkus ja võis viga saada. Kaitsja arvates oli mõlemas episoodis tegemist hädakaitsega, kus 05.08.12 tõrjus süüdistatav vahetut rünnet ja 28.07.12 eelseisvat õigusvastast rünnet, tegemist oli hädakaitsega KarS § 28 tähenduses ning P.P teod ei olnud õigusvastased, sest ta ei ületanud hädakitse piire.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et P.P süü kannatanute füüsilises väärkohtlemises nii 28.07.2012 kui 05.08.2012, neile füüsilise valu ja

tervisekahjustuste tekitamises on tõendamist leidnud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi.

1.Vaidlust ei ole selles, et XXX majas alumisel korrusel elab süüdistatava P.P pere

ja üleval korrusel tema õde oma kahe pojaga (neist noorem XXX). Omavahelised suhted perede vahel on keerulised ja pingelised, omavahel isegi ei teretata.

P.P leiab, et õde ei ole osanud oma lapsi kasvata, tema noorem poeg XXXon

süstemaatiline õiguserikkuja ja alkoholitarvitaja, kes on talle palju probleeme põhjustanud, reostanud koridori, majaümbrust, lõhkunud tema autosid. Alealise joomist ja õiguserikkumisi olevat ema ainult õigustanud.

4

P.P on korduvalt politsei välja kutsunud ja politseisse avaldusi kirjutanud XXXkäitumise peale. Ta on vaidlustanud prokuröri määruse menetluse lõpetamise kohta XXXosas ja soovinud tema kriminaalvastutusele võtmist. Tema kaebuse rahuldamat jätmise

määruse on kaitsja esitanud ka kohtule kui olulise tõendi (tl 10-13) ning kuna selles on

loetletud alaealise poolt toime pandud väärtegusid, on sellele määrusele nii kaitsja kui süüdistatav korduvalt viidanud ja iseloomustanud kannatanut vaid negatiivsest küljest. Samas

on nad jätnud tähelepanuta määruses tehtud viite XXXpositiivsele iseloomustusele koolist (meeldivalt käituv õpilane, õpetajate suhtes aupaklik ja viiskas).

Prokurör on kohtule esitanud väljavõtte karistusregistrist (tl 61), mille kohaselt ei ole käesoleval ajal XXXkehtivaid karistuse kuritegude ega väärtegude eest.

Ülaltoodud asjaolud on taustaks süüdistuses kirjeldatud sündmustele. Järgnevalt analüüsib kohus aga P.P-le esitatud süüdistust episoodide kaupa.

2. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu XXXütlustes (lk 41pöördel - 44), mille kohaselt läks

ta 28.juuli öösel 2012 oma kodu poole. Kui ta Kullerkupu tänaval kuulis selja tagant sõimamist või karjumist, pöördus ta ringi ja nägi oma onu P.P, kes ütles talle midagi („nüüd sa saad“ või „saad asja eest“) ja lõi teda rusikaga näkku. Onu oli purjus. Löök oli nii tugev, et XXX kukkus. Tõusis, hakkas liikuma Lille tn poole ja helistas oma tuttavale XXX ja kutsus ta välja, endale appi. P.P järgnes talle Lille tn-le, kus XXX neile vahele tuli,

kuid onu lükkas XXX kõrvale ja jätkas rünnakut. Onu haaras käega teda kõripiirkonnast haardesse, kägistas, lõi teda jalaga 5 korda kõhtu. Lõpuks jooksid hoovist inimesed välja ja lükkasid onu eemale. Samal ööl helistas ta oma emale ja vanaemale. Ema, kes oli tööl

Soomes, palus tal minna vanaema juurde Mustamäele ööbima ning seda ta tegi. Järgmisel päeval läks ta kiirabisse, kus tuli mitu tundi oodata, fikseeriti tema vigastused ning röntgenis tehti kindlaks ninaluumurd.

Kannatanu sellised ütlused löömise ja kägistamise, talle valu ja tervisekahjustuste tekitamise

osas on kooskõlas teiste tõenditega. Isiku läbivaatuse protokollis (lk 14-16) on fikseeritud

vigastused XXX näos, kaela paremal küljel ning vasakul käsivarrel. Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardi kohaselt (lk 17) esines XXXhematoom ja kriimustused silma ümbruses, kaelal ning nihketa ninaluude murd.

Kannatanu ütlused on kooskõlas ka tunnistajate ütlustega. Nii on tunnistaja XXX XXX oma ütlustes (lk 51) kinnitanud, et kui XXXhelistas talle juuli lõpus 2012 ühel õhtul ja ütles, et onu on teda löönud, jooksis ta välja tänavale ja liikus XXXle vastu. Viimane ütles, et onu on teda näkku löönud. Ta nägi, et XXX selja tagant lähenebki tema onu P.P. Otsustas

neile vahele minna, kuna P.P on nende perekonnatuttav. XXX käskis ta sealt lahkuda, P.P tõukas ta eemale ja jooksis ise hoovi, et isa kohale kutsuda; rohkem välja tänavale ei läinud, vanemad ei lubanud.

Tunnistaja XXX(kannatanu ema) oma ütlustes (lk 46) kinnitas, et poeg helistas talle öösel Soome, rääkis, et onu oli talle selja tagant lähenenud ja talle peksa andnud, lõi teda näkku, hiljem jalaga kõhtu. Helistades poeg nuttis. Ta soovitas pojal minna arsti juurde ja politseisse. Politseisse pöördusid nad koos siis kui ta ise Eestisse jõudis.

Tunnistaja XXX(kannatanu vanaema) ütlustest (lk 48) nähtub, et lapselaps helistas talle öösel

12 ajal, nuttis ja rääkis, et purjus onu oli teda löönud näkku ja kõhtu. Ta palus posil enda

5

juurde tulla, puhastas tal näolt verd, pani kompressi ja hommikul veenis poissi pöörduma tarumapunkti.

Süüdistav P.P ei ole eitanud, et 28.07.2012 lähenes ta XXXselja tagant, viimane teda kohe ei märganud ja oli ehmatanud (lk 66 - 68). Samuti kõnetas ta kannatanut esimesena, küsis, kas ta läheb koju konisid korjama ning XXX olevat võtnud sisse poksija-asendi. Ta

jõudis aga kannatanut esimesena lüüa ja sellega oli asi lõppenud. Lõi talle rusikaga näo piirkonda (tl 66 pöördel). Seejärel keeras XXX ringi ja läks Lille tn poole, kuid seal ta teda ei kägistanud, jalaga ei löönud. Hoovist tuli välja XXX, oli kõva sõnavahetus, hoovist tulid välja

ka teised inimesed. Oma vigastused võis kannatanu saada P.P aravates rattaga kukkumisest, kuna arsti poole pöördus ta alles järgmise päeva õhtul.

Süüdistatav ei osanud selgitada, mis andis talle aluse arvata, et XXXteda ründab, sest hoopis tema oli see, kes kannatanule selja tagant järgnes, algselt Kullekupu tänaval ja sealt edasi Lille tänavale. Prokuröri küsimusele, miks ta lõi kannatanut just näkku, vastas ta, et mehed niimoodi kaklevad (lk 67 pöördel). Samas kannatanu talle ei lähenenud, isegi ei puudutanud teda.

Kohtu arvates võis P.P käitumine 28.07.2012 ning ka 05.08.2012 olla tingitud vihast oma õepoja vastu, sest kohtuistungil toonitas ta korduvalt, et paar nädalat varem - juulis 2012 oli XXX lõhkunud ta autosid ning sisenenud tema korterisse, reostab konidega koridori,

aknalauda, maja ümbrust. Autode lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamise osas on vaidlus

siiani kohtumenetluses. Kohtuvaidluste käigus rõhutas ka kaitsja, et kannatanu eelnev käitumine 2012 aasta kevadel-suvel oli viinud P.P „viimase piirini“.

Süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanul fikseeritud vigastused võisid olla saadud kukkumisest, et tema löök näkku ei saanud põhjustada kannatanu ninaluu murru, et ta Lille tänaval kanntanut enam ei rünnanud, teda kaelast ei kägistanud, kõhtu ei löönud, on vastuolus

teiste kontrollitud tõenditega, on kohtu arvates ennastõigustavad ja antud soovist vabaneda vastutusest toimepandud tegude eest.

Eluliselt mitteusutavad on P.P väited kannatanu poksijaasendist ja võimalikust ründest, sest kunagi varem ei ole kannatanu teda füüsiliselt rünnanud. Tema ise jälitas sel ööl

kannatanut selja tagant, sundis ta peatuma, tegi iroonilisi märkusi konide korjamisest ja provotseeris ise konflikti. Kuna XXX sellele ei reageerinud, ei suutnud P.P kohtu arvates ennast talitseta ja ründaski kannatanut. Vägivallateod kannatanu suhtes on P.P toime pannud otsese tahtlusega.

Kohus ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et P.P tundis 16- aastase poisi poolt mingit ohtu oma tervisele või muudele õigushüvedele. Hoopis tema ise oli

see kes takistas alaealist koju minemast ning teda lüües ja kägistades tekitas talle valu ja

tervisekahjustusi. Alusetud on kaitsja väited, et P.P pidi kõrvaldama mingit eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele. Kuna puudus õigusvastane rünne, ei saa

rääkida ka hädakitseseisundi tekkimisest ja hädakaitsest. Seega P.P käitumine 28.07.2012 kannatanut rünnates ning teda kehaliselt väärkoheldes oli õigusvastane. Samuti ei ole kohus tuvastanud P.P süüd välistavaid asjaolusid.

3. P.P vägivallateod 05.08.2012 kahe alaealise suhtes on tõendamist leidnud

kannatanute XXX, XXX, samuti tunnistajate XXXja XXXütlustega, XXXläbivaatuse protokolliga, kiirabikaardiga temal esinenud vigastuste kohta.

6

Nii kannatanud XXX (tl 42-44) ja XXX(tl 44-45) kui ka tunnistaja XXX(tl 49-50) on andnud riimuvaid ütlusi selle kohta, et 05.08.2012 saatsid nad koju XXX , kes elab maja II korrusel.

Trepist üles nad ei jõudnud, kuna keldrist või õuest tuli P.P, kes hakkas neid sõimama. Nad olid kõik kolmekesi eelnevalt õlut joonud. XXX selgituse peale, et lase meid olla ja ülesse minna, lõi onu teda rusikaga lõua piirkonda, ta kukkus istuli ja sellest sai tal keel vigastada. Kui XXX neile käe vahele pani, haaras P.P viimasel käest ja rinnust ning

lükkas või viskas ta trepist alla. Kuna XXX oli väga valus ja ta jäi selili lamama, siis P.P rahunes ja kutsuti välja kiirabi. XXX oli peas haav, külg oli kriimustatud.

Tunnistaja XXX(tl 50) ei näinud küll sündmusi koridoris, kuid jõudis koju vahetult enne kiirabi ja politsei saabumist. Oma venna XXXkäest sai ta teada, et onu oli teda rusikaga näkku löönud, silma alt oli paistes. XXX oli voodis pikali, nuttis ja oigas, selg oli sinine ja marraskil,

pea katki, P.P oli ta trepist alla lükanud. Koridori sisenedes oli onu talle (XXX) öelnud „jäid vägevast šõust ilma“. Saabunud kiirabi vaatas üle XXX vigastused ja tohteras

tema pead. Keegi oli kohale kutsunud ka politsei, kes XXX kaasa võttis. Vend jäeti tema vastutusel koju, kuid ca poole tunni pärast, kui P.P ja tema naine olid politseinikega rääkinud, viidi ka vend kodust politseisse. Samuti nähtub tunnistaja ütlustest, et P.P on ka teda ühel korral trepist alla lükanud

ning see oli pärast 05.08.12 sündmusi. Selline käitumine iseloomustab kohtu arvates P.P

kui agressivset ja ettearvamatu käitumisega isikut, kes kiiresti ärritub ja oma kätele voli annab.

Isiku läbivaatuse protokollis 06.08.2012 on fikseeritud XXXl otsa ees 1 cm pikkune haav, kriimustused seljal ja puusal (tl 18 - 22). XXXkiirabikaardilt (tl 23) nähtub, et väljasõit XXX

aadressile toimus 05.08.12 kell 20.45; ulatuslikud marrastused esinesid patsiendi vasakul puusal ja pealael pindmine vigastus, s.o haav otsmikul, mida puhastati. Kuna haav õmblemist ei vajanud, jäeti XXXkohapeale.

Süüdistatav P.P on ise eitanud XXX löömist ja XXX tahtlikku trepist alla lükkamist (tl 67 - 68). Ta väitis oma ütlustes, et ta pidi kaitsma ennast ja oma perekonda purjus poiste eest, kes teda sõimasid ja trepi peal füüsiliselt ründasid (XXX lõi teda jalaga, XXX sõbrad haarasid teda kaelast ja käest, hoidsid teda nii tugevasti kinni, et tal tuli enda vabastamiseks rabelda). Poiste haardest vabanemiseks pidi ta kasutama jõudu ning rüseluse käigus kukkus kogemata trepist alla R.XXX, kellele tuli kutsuda kiirabi, sest ta jäi selili lamama. Ta ei ole XXXt rinnust kinni võtnud ja trepist alla tõuganud ega visanud.

Süüdistatav ei eitanud, et juba enne rüselemist palus ta oma abikaasal tuua fotoaparaadi ja purjus poistest koridoris mõned pildid teha, samuti palus ta juba enne rüselemist helistada

politseisse, kuna tema naist sõimati. XXX üle vaadanud kiirabitöötajad seletasid talle, et poisil pole häda midagi. Politseitöötasjatele pidi ta aga selgitama nende töökohustusi, et nad purjus poisid kaasa võtaksid, sest alaealine ei tohi alkoholi tarvita ka mitte oma kodus WC-s

istudes. Purjus alaealist polnud neil õigus koju jätta, sest selline õiguserikkimine tuli P.P arvates fikseerida. Kui politseinikud seda algul teha ei tahtnud, siis palus ta neil helistada oma ülemusele.

Kohtu arvates on süüdistatava ütlused kannatanute rünnakust tema vastu ebausutavad ja vastuolulised ning ümber lükatud teiste asjas kogutud tõenditega. Kord väidab P.P, et poisid olid väga purjus, et näiteks XXXt tuli sõprade abil lausa koju talutada, „trepi peal püherdas ta vahelduva eduga“, istus, oli püsti, vahepeal selili. On

väheusutav, et sellises joobes isik võiks teda näiteks jalaga lüüa. Samuti jäävad kohtule

7

arusaamatuks süüdistatava väited selle kohta, et ta pidi ennast ja oma perekonda kaitsma,

kuna purjus noormehed võisid kambaga tema korterisse tungida. See on kohtu arvates

süüdistatava paljasõnaline versioon oma käitumise õigustamiseks, sest P.P korterisse tungimisest ei olnud koridoris juttugi.

Juba enne igasugust füüsilist kontakti palus süüdistatav oma abikaasal poisse pildistada ja politseisse helistada, mis kohtu arvates tõendab seda, et P.P polnud nõus sellega, et

noormehed purjus XXX korterisse viivad, vaid ta soovis alaealiste alkoholi tarvitamist kuidagi fikseerida, et neid alkoholi tarvitamise eest karistataks ja nad politseisse viidaks. Kohus ei näe ühtegi põhjust, miks pidi P.P poistele treppidest järgnema ja nendega füüsilist kontakti otsima.

P.P käel, kaelal või jalal ei ole fikseeritud ühtegi kriimu või verevalumit, mis kinnitaksid tema ütlusi tema suhtes tarvitatud vägivalla kohta. Kui teda oleks kirjeldatud viisil

rünnatud, siis oleks kohtu arvates P.P lasknud võimalikud vigastusi fikseerida kiirabitöötajatel või hiljem politseis. XXX, kelle kohaletulnud politseinikud algselt oma täiskasvanud venna järelevalve alla jätsid,

võtsid politseinikud kaasa P.P nõudmisel selleks, et fikseerida alaealise poolt alkoholi tarvitamine.

Asjaolu, et pärast seda kui Hansman oli XXX näkku löönud ja XXX neile vahele astus ning käe vahele pani või isegi kui ta P.P käest kinni võttis, ei ole käsitletav P.P

ründamisena, vaid just temapoolse edasise ründe takistamisena. Rünnatav ei olnud P.P, vaid XXX, kelle kaitseks XXX vahele astus ning kellel süüdistatav rinnust kinni võttis ja trepist alla tõukas. XXXsuhtes käitus süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega, sest inimest jõuliselt trepist alla lükates pidas ta võimalikuks kannatanule vähemalt valu tekitamist ja möönis seda. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

Kohtus kontrollitud tõenditel ja tuvastatud asjaoludel ei põhine aga kaitsja väide, et

kannatanutega koridoris rüseledes tegutses P.P hädakaitseseisundis, kuna ta tõrjus vahetut rünnet. Kannatanute soov minna XXX korterisse teisele korrusele ei ohustanud kuidagi P.P või tema pere õigushüvesid. Polnud mingit alust arvata, et noormed tahavad siseneda tema korterisse ja ta pidi neid füüsiliselt takistama. Puudus õigusvastane rünne tema enda või tema pere suhtes, mistõttu ka selles episoodis ei saa rääkida hädakaitseseisundist ja hädakaitsest. P.P käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

Süüdistatava abikaasa XXX, kes on üle kuulatud kaitsja ja süüdistatava taotlusel, on kohtueelses menetluses keeldunud tunnistajana ütluste andmisest. Kohtus aga väitis, et ta sai oma õigustest eeluurimisel valesti aru ja alles paar päeva enne kohtuistungit kaitsjaga rääkides sai ta aru sellest, et ka temal on õigus ütluste andmiseks.

Kohus nõustub siin prokuröri seisukohaga, et selle tunnistaja ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Rohkem kui poolteist aastat hiljem ütlusi andes võib ta mäletada vaid seda, mida

abikaasa on talle korduvalt selgitanud. Kohus ei saa võrrelda, kas selliseid ütlusi oleks ta

andnud ka vahetult pärast sündmusi maja trepikojas või mida ta ise sellest sündmusest vahetult tajus. Kui rünnatav oleks olnud tema abikaasa, ei näe kohus põhjust, miks oleks ta pidanud keelduma oma ütluste andmisest.

8

Oma ütluste kohtuistungil (tl 64-66) väitis XXX, et XXX ja ta kaks sõpra olid purjus,

sõimasid ja ropendasid, hakkasid kõik ta abikaasat koridoris ründama; löödi vastu jalgu, haarati abikaasat kaelast. Et seda kõike jäädvustada, tõi ta toast fotoaparaadi ning jõudis teha paar pilti. Rüseluse käigus ei saanud ta aru, mis toimuma hakkab ja abikaasa käskis kutsuda politsei. Poisid olid P.P küljes kinni, rüseledes kukkus üks poistest trepist alla, jäi lamama. Seejärel helistas ta kiirabisse. Samas väitis tunnistaja, et ta kõiki sündmusi koridoris ei näinud, sest käis aeg-ajalt toas. Tunnistaja ei mäletanud, millised riided olid poistel seljas 05.08.12; kas või millal tuli majja

XXX vend; arvas, et kiirabi vaatas XXX üle kiirabiautos, mitte aga XXX korteris teisel

korrusel nagu väidavad kannatanud ja tunnistajad; arvas, et tegi pildid hetkest, kui tema abikaasat rüseluse käigus koridoris kinni hoiti ja rünnati. Samas on süüdistatav ise väitnud, et naisel käskis ta pildistada ja politseisse helistada juba enne rüselust. Kohtule esitatud fotodelt, mis on tunnistaja poolt tehtud selle sündmuse käigus (tl.57-59), ei

ole näha, et keegi oleks süüdistatavat haaranud käest või kaelast; poisid on trepil ja P.P hoopis all ukse juures. Füüsilise kontakti tekkimiseks pidi P.P treppidest ise poiste juurde tõusma. Prokurörile (erinev alt kaitsjast) vastas tunnistaja, et abikaasa tahtis pilti teha hoopis sellest, et poisid on purjus ja esitada politseile sellekohane kaebus. Kui kaitsja küsimusele vastas tunnistaja, et on XXX tihti purjus näinud, lausa mitmeid kordi kuus, siis prokurörile vastas, et peale 05.08.12 pole nad eriti kokku sattunud ja ajaliselt ühtegi teist juhust nimetada ei oska.

Seega tunnistaja XXXütlusi selle kohta, et 3 noormeest tema abikaasat koridoris treppide peal

ründasid, peab kohus ebausaldusväärseiks, sest need ei ole kooskõlas kannatanute ja tunnistajate XXXja XXXütlustega ega ka tema enda tehtud fotodega.

Samuti on kohtu arvates eluliselt mitteusutav, et XXX, kes oli 05.08.12 alkoholi tarvitanud,

oleks otsinud kontakti oma onuga, kes juba üksnes alkoholi tarvitamise pärast oleks välja kutsunud politsei. Vastupidi, onule märkamatult püüdis XXX jõuda oma korterisse ning just onu kartuses oli ta kaasa kutsunud ka oma sõbrad. Onu eelneva käitumise tõttu oli tal alust karta, et kui I.Hansman tema joobes olekut märkab, kutsub ta välja politsei.

Kuna süüdistatavale ei jäänud märkamatuks noormeeste sisenemine trepikotta ning ta sai aru, et poisid on purjus, ei laskundki ta neil rahulikult XXX korterisse minna, vaid provotseeris ise

konflikti, palus neid abikaasal fotografeerida, politsei välja kutsuda ning suutmata end talitseda, lõi XXX ja tõukas trepist alla XXX, põhjustades sellega kannatanutele füüsilist valu ning tervisekahjustusi. Õigesti on ka selles episoodis P.P käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 järgi.

4. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest, mille kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü. Kohtul tuleb arvestab ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning arvestada tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 121 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.

Süü suuruse hindamisel võtab kohus arvesse teo toimepanemise tehiolusid, seda et füüsiliselt

tugev, täiskasvanud mees ründas kahte 16-aastast noorukit; ühte kannatanutest – XXX väärkohtles ta kahel korral. Ta ei tekitanud kannatanutele mitte ainult füüsilist valu, vaid ka tervisekahjustusi. Samas tekitatud vigastused ei olnud rasked.

9

P.P ei ole siiani kannatanute ees vabandanud ega aru saanud oma tegude lubamatusest.

Tema karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Samas on P.P näol tegemist isikuga, keda ei ole varem kriminaalkorras karistatud.

Kui kohus karistaks P.P rahalise karistusega, siis oleks see karistuseks ka tema

perekonnale, sest mõjutaks kogu pere majanduslikku olukorda. Tema ülalpidamisel on

alaealine laps ning süüdimõistva otsuse korral kaasnevad ka menetluskulud, mis tuleb süüdimõistetul hüvitada.

Tähtsusetu ei ole asjaolu, et siiani suhtub süüdistatav XXX ja tema emasse vaenulikult ja halvakspanuga, mis väljendus kohtuistungil erinevates repliikides ning üldises suhtumises. Ka

pärast süüdistuses märgitud sündmusi on tal olnud füüsiline konflikt kannatanu vennaga. Süüdistatav elab kannatanuga ühes majas ning tema äkilist iseloomu silmas pidades ei ole välistatud uute võimalike süütegude toimepanemine kannatanu ning tema pereliikmete suhtes.

Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et kergemaliigiline karistus rahalise karistuse näol ei ole piisavalt distsiplineerivaks vahendiks, et mõjutada P.P hoiduma edaspidi uute vägivallategude toimepanemisest.

Seega nii teo tehiolusid (füüsilise vägivalla kasutamine alaealiste suhtes) kui süüdlase isikut

arvesse võttes on põhjendatud I. Handmanni karistada vangistusega tingimisi, kohaldades tema suhtes KarS § 73 sätteid. Mõistetav vangistus võib jääda alla sanktsiooni keskmist määra ning piirduda vangistusega 10 kuud. Mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui P.P 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohus leiab, et selline karistus sunnib süüdimõistetut katseajal oma käitumist rohkem kontrollima ja ennast vaos hoidma ning täidab karistuse eripreventiivseid eesmärke. Samuti on sellina karistus kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega.

5. Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistva otsuse korral süüdistatavalt välja mõista ka menetluskulud.

Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 2, 4, 5, 9 kohaselt kannatanule

väljamakstud sõidukulud (148,50 eurot), eeluurimisel määratud kaitsjale makstud tasu (115,20 eurot), kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud (0,45 eurot) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt 1,5 kuupalga alammäära ehk 532,50 eurot.

Arvestades süüdistatava varanduslikku seisundit, asjaolu, et tema ülalpidamisel on alaealine

laps, samuti tema resotsialiseerumisväljavaateid, annab kohus KrMS § 180 lg 3 alusel süüdistatavale võimaluse menetluskulusid vabatahtlikult tasuda osade kaupa ning seda kolme

kuu jooksul võrdsetes osades (265,55 eurot kuus) pärast kohtuotsuse jõustumisest, kuna menetluskulude kohene tasumine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu.

10

Menetlusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 178, 179, 180, 306, 309 lg 3, 311 - 313.

Kohtunik