3-14-50740/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 26. mai 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50740 Haldusasi G.K. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 8000 euro ulatuses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G.K. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja G.K. Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtus toimusid 5. kuni 7. novembrini, 11. kuni 13. novembrini ja 19. novembril 2013 istungid kriminaalasjas, kus süüdistatavaks oli G.K. . 26. veebruaril 2014 toimus samas kriminaalasjas istung Tartu Ringkonnakohtus. G.K. pidi istungitel kandma vangla riietust.

G.K. esitas 27. veebruaril 2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeriti 3. märtsil 2013), milles nõudis 8000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist süütuse presumptsiooni rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et ta pidi istungitest, kus alles arutati tema süüasja, osa võtma vangla riietuses.

2. G.K. esitas 6. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitada talle süütuse presumptsiooni rikkumise tõttu tekitatud mittevaraline kahju 8000 euro ulatuses.

Koos kaebusega esitas G.K. taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a määrusega jäeti G.K. i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Määruse kohaselt: 3.1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 1 kohaselt on haldusorganil kahju hüvitamise taotluse läbivaatamiseks aega kaks kuud selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 3 võimaldab haldusorgani õigusvastase

2

viivituse korral kaebuse esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Taotlus kahju hüvitamiseks esitati vanglale 27. veebruaril 2014 ning registreeriti 3. märtsil 2014, seega oli halduskohtu määruse tegemise ajaks nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud aeg möödunud ning halduskohus luges kahju hüvitamise nõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks. 3.2. Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kuna kaebaja kahju hüvitamise nõude summaks on 8000 eurot, tuleb riigilõivu tasuda 240 eurot. 3.3. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb juhinduda HKMS § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ning § 112 lg 1 p-st 1. Taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 7,36 eurot (48,78-41,42:4x2). Seega tuleb kaebajat maksevõimetuks pidada. 3.4. Halduskohus leidis, et maksejõuetusele vaatamata ei ole kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud, kuna kaebuse edulootused on vähesed. Kohtuistungid, kus kaebaja vangla riietuses süüdistatavana viibis, toimusid 2013. aasta lõpus ja käesoleva aasta alguses. Juba istungite toimumise ajal oli kaebaja kinnipeetava staatuses, sest Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a otsusega nr 1-10-5424, mis jõustus 21. oktoobril 2011, oli kaebaja süüdi mõistetud. Jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse tõttu viidi kaebaja vahistatu režiimilt kinnipeetava omale üle (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2005. a otsus nr 3-1-1-55-05). Vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 sätestab, et kui vangistusseadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Uue kriminaalasja menetlemine kohtus isiku staatust ei muuda ning kohustus kanda vangla riietust jääb alles. Kaebaja on jätnud täpsustamata, milline riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 tulenev kahjulik tagajärg talle vangla riietuse kandmisega kaasnes. Kriminaalasjas, milles eeltoodud istungid toimusid, mõisteti kaebaja õigeks. Süütuse presumptsiooni rikkumine on käsitletav kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumisena, millele saab tugineda süüdimõistva kohtuotsuse edasikaebamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. G.K. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused: 4.1. Riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine takistab kaebajal oma õigusi kohtulikult kaitsta. 4.2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asjas nr 14352/04 Jiga vs Rumeenia leidnud, et kohtualuse kohustus kanda vangla riietust rikub süütuse presumptsiooni. Juhul, kui Eesti siseriiklik õigus on vastuolus rahvusvahelise õigusega, tuleb tulenevalt põhiseaduse (PS) §-st 123 ja Riigikohtu praktikast (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi arvamus asjas nr 3-4-1-3-06) kohaldada rahvusvahelise õiguse sätet. 4.3. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja ei ole märkinud, milline RVastS § 9 lg-st 1 tulenev kahjulik tagajärg kaebajale vangla riietuse kandmisega kaasnes. Kaebaja hinnangul rikuti PS §-s 22 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 2 tulenevaid põhiõigusi. 4.4. Kaebaja leiab, et tal oli kohtuistungil õigus osaleda isiklikes riietes, kuna antud kriminaalasjas oli kaebaja süüdistatava staatuses ning varasema kriminaalasjaga, kus kaebaja oli süüdi mõistetud, ei olnud käesoleval juhul mingisugust seost. Halduskohtu viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-55-05 ja VangS § 46 lg-le 1 on kohatud. VangS § 46 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Järelikult on vanglal võimalus otsustada, milliseid riideid kinnipeetav ka kohtus kanda võiks. Näiteks on võimalus kanda isiklikke riideid tagatud väljaspool vanglat töötavatele kinnipeetavatele, kui nad tööle lähevad ja sealt naasevad.

3

4.5. Kaebaja õiguste riivet intensiivistas asjaolu, et istungil, kus tal tuli kanda vangla riietust, olid kohal ka meediaväljaanded ja –kanalid, kes kajastasid kohtuistungi algust ja lõppu tervele ühiskonnale. Kuna kaebaja kandis juba istungi ajal vangla riietust, süvendas see ühiskonna arvamust selle osas, et kaebaja on süüdi talle inkrimineeritud kuriteos.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 12. mai 2014. a määruses esitatud seisukohtadega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise osas ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajat võib maksejõuetuks pidada, kuid sealjuures on eksitud kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamisel. Arvutuste kohaselt on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 3,68 eurot (48,78-41,42:4x2). Tegemist on eksimusega, mis ei mõjuta halduskohtu järelduste õigsust. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.

7. Põhjendamaks süütuse presumptsiooni rikkumist kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on kaebaja viidanud EIK 16. märtsi 2010. a lahendile kohtuasjas Jiga vs Rumeenia (lahendi eestikeelne lühikokkuvõte kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/kohtuteave/kohtulahendi_analyys/4911; vt ka tl 4), milles leiti, et süütuse presumptsiooni rikkuvaks tuleb lugeda kohtualuse kohustus kanda kohtuistungil vangla riietust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa EIK seisukohta käesoleva asja osas kohaldada ilma, et analüüsitaks, millised on kaasuse faktilised asjaolud, mille pinnalt EIK taolisele järeldusele jõudis. Viidatud lahendis oli võrreldes käesoleva juhuga kohtu alla antud isik, kelle osas ei olnud olemas varasemalt süüdimõistvat kohtuotsust ja kes ei kandnud seetõttu kohtumenetluse ajal süüdimõistva kohtuotsuse tagajärjel vabadusekaotuslikku vanglakaristust.

8. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul taoline seisukohavõtt tingitud ka sellest, et teine kohtualune oli asjas Jiga vs Rumeenia kohtusaalis isiklikes riietes, mistõttu süvenes selle tagajärjel avalikkuse arusaam, et Jiga on süüdi talle inkrimineeritud kuriteos, kuna viimane ei saanud kanda mitte isiklikke riideid, vaid viibis kohtuistungil vangla riietuses. Ühtlasi märkis EIK, et vangla riietuse kandmise kohustus oli vastuolus Rumeenia seadustega. Käesoleval juhul on aga VangS § 46 lg-s 1 sätestatud, et kui vangistusseadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Erand vangla riietuse kandmise osas tuleneb VangS § 46 lg-st 2, mille kohaselt on isikliku riietuse kandmine võimalik avavanglas viibivale kinnipeetavale, kes peab tagama isikliku riietuse puhastuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetuse omal kulul. VangS § 93 lg 1 võimaldab isiklikku riietust kanda ka vahistatul. Kaebaja ei kuulu eelnevalt nimetatud isikute gruppi, kuna juba 2013. a novembri Tartu Maakohtu ja 2014. a veebruari Tartu Ringkonnakohtu istungitel arutatud kriminaalasjale eelnevalt oli isik süüdi mõistetud, mistõttu oli tal vangistusseaduse regulatsioonist tulenevalt kohustus kanda vangla riietust ning seda ka kohtuistungil.

9. Kaebaja mõisteti nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsusega talle süüks arvatavas kuriteos õigeks. Siinkohal tuleb märkida, et isiku varasem karistatus oli teada nii kohtule kui ka laiemale avalikkusele, seega ei saanud vanglariietuse kandmine kohtuistungil kaasa tuua kohtu ja avalikkuse meelestatuse muutust negatiivsemas suunas. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine asjas selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada süütuse presumptsiooni rikkumist ja selle rikkumisega kaasnenud mittevaralise kahju teket, mis kuuluks hüvitamisele RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel.

4

10. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene