3-12-1801/24 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Einar Vene ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 23.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1801 Haldusasi A.K. (K.) kaebus Viru Vangla käskkirjade nr 6-3/2075- D, nr 6-3/2233-D, nr 6-3/45-D, nr 6-3/169-D, nr 6- 3/353-D ning nr 6-3/747-D õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 16.10.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.K. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, tühistada Tartu Halduskohtu 16.10.2012. a otsus ja lõpetada menetlus. 2. Kuulutada menetlus haldusasjas nr 3-12-1801 osaliselt kinniseks kaebaja terviseandmeid kajastavaid tõendeid puudutavas osas.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.t kuni 23.06.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal määras 14.10.2011 kaebaja finantsja majandusosakonda majandustööle abitööliseks (E-8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana) alates 17.10.2011 kuni 16.01.2012 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele (tl 48).

2. 19.10.2011 kella 10:05 ajal ei allunud kaebaja Viru Vangla E-8 osakonnas vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana. 19.10.2011 vanglale esitatud seletuskirjas (tl 59) märgib kaebaja, et keeldub koristajana töötamisest. Kaebaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust (tl 60), koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 57−57p), vanglateenistuse ametniku ettekanne nr 4010 (tl 58) ning menetluse tulemusena määras Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2075-D (tl 55−56) kaebajale

2

distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 20 ööpäevaks. Kaebaja paigutati käskkirja alusel kartserikambrisse 21.11.2011 kell 11:40 ja vabastati sealt 11.12.2011 kell 11:40 (tl 61).

3. 02.12.2011 kella 10:10 ajal ei allunud kaebaja Viru Vangla E-8 osakonnas vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana. 02.12.2011 vanglale esitatud seletuskirjas (tl 66) märgib kaebaja, et keeldub töötamisest, kuna kannab kartseris karistust. Kaebaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust (tl 67), koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 64−64p), vanglateenistuse ametniku ettekanne nr 4646 (tl 65) ning distsiplinaarmenetluse tulemusena määras Viru Vangla 09.12.2011. a käskkirjaga nr 6-3/2233-D (tl 62−63) kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 30 ööpäevaks. Kaebaja paigutati käskkirja alusel kartserikambrisse 11.12.2011 kell 11:40 ja vabastati sealt 10.01.2012 kell 11:40 (tl 68).

4. 30.12.2011 kella 10:11 ajal ei allunud kaebaja Viru Vangla E-8 osakonnas vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana. Kaebaja keeldus selgituste andmisest. Kaebaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust (tl 73), koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 71−71p), vanglateenistuse ametniku ettekanne nr 4942 ning distsiplinaarmenetluse tulemusena määras Viru Vangla 09.01.2012. a käskkirjaga nr 6-3/45-D (tl 69−70) kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 35 ööpäevaks. Kaebaja paigutati käskkirja alusel kartserikambrisse 10.01.2012 kell 11:40 ja vabastati sealt 14.02.2012 kell 11:40 (tl 74).

5. Viru Vangla direktori asetäitja taasühiskonnastamise alal määras 21.12.2011 kaebaja finantsja majandusosakonda majandustööle abitööliseks (E-8 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana) alates 17.01.2012 kuni 16.04.2012 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele (tl 49).

6. 25.01.2012 kella 10:10 ajal ei allunud kaebaja Viru Vangla E-8 osakonnas vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana. Selgituste andmisest kaebaja keeldus. Kaebaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust (tl 79), koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 77−77p), vanglateenistuse ametniku ettekanne nr 267 (tl 78) ning distsiplinaarmenetluse tulemusena määras Viru Vangla 03.02.2012. a käskkirjaga nr 6-3/169-D (tl 75−76) kaebajale distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. Kaebaja paigutati käskkirja alusel kartserikambrisse 14.02.2012 kell 11:40 ja vabastati sealt 30.03.2012 kell 11:40 (tl 80).

7. 28.02.2012 kella 10:10 ajal ei allunud kaebaja Viru Vangla E-8 osakonnas vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana. Selgituste andmisest kaebaja keeldus. Kaebaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust (tl 85), koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 83−83p), vanglateenistuse ametniku ettekanne nr 755 (tl 84) ning distsiplinaarmenetluse tulemusena määras Viru Vangla 07.03.2012. a käskkirjaga nr 6-3/353-D (tl 81−82) kaebajale teistkordselt distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. Kaebaja paigutati käskkirja alusel kartserikambrisse 30.03.2012 kell 11:40 ja vabastati sealt 14.05.2012 kell 11:40 (tl 86).

8. 12.04.2012 kella 20:45 ajal ei allunud kaebaja Viru Vangla E-8 osakonnas vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E-8 osakonna koristajana. Selgituste andmisest kaebaja keeldus. Kaebaja suhtes alustati distsiplinaarmenetlust (tl 91), koostati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 89−89p), vanglateenistuse ametniku ettekanne nr 1730 (tl 90) ning distsiplinaarmenetluse tulemusena määras Viru Vangla 03.05.2012. a käskkirjaga nr 6-3/747-D (tl 87−88) kaebajale kolmandat korda distsiplinaarkaristusena

3

kartserisse paigutamine 45 ööpäevaks. Kaebaja paigutati käskkirja alusel kartserikambrisse 21.05.2012 kell 11:40 ja vabastati sealt 05.07.2012 kell 11:40 (tl 92).

9. Eeltoodud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjade alusel kandis kaebaja kartserikaristust perioodidel 21.11.2011−14.05.2012 ja 21.05.2012−05.07.2012.

10. 24.08.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse (tl 1−13), milles palub tuvastada Viru Vangla 16.11.2011. a käskkirja nr 6-3/2075-D; 09.12.2011. a käskkirja nr 6-3/2233-D; 09.01.2012. a käskkirja nr 6-3/45-D; 03.02.2012. a käskkirja nr 6-3/169-D; 07.03.2012. a käskkirja nr 6-3/353-D ja 03.05.2012. a käskkirja nr 6-3/747-D õigusvastasus. Kaebaja on seisukohal, et tema tööle määramine ilma tervisekontrolli teostamata oli vastuolus õigusaktidega. Ka tööst keeldumisele järgneva distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajal ei saadetud kaebajat tervisekontrolli, et kontrollida tema väiteid terviseprobleemide osas ning kaebajat ei kuulatud ära ka enne talle karistuse määramist. 02.12.2011, 30.12.2011, 25.01.2012, 28.02.2012 ja 12.04.2012, so kartserikambris viibimise ajal, andis valvur kaebajale samuti korraldused asuda tööle koristajana. Kaebaja väitis enda sõnul valvurile kõikidel neil kordadel, et arst ei ole kindlaks teinud, kas ta on töövõimeline ning et ta ei saa töötada tervislikel põhjustel. Samuti väitis kaebaja valvurile seda, et tema töötamine kartseris karistuse kandmise ajal on vastuolus õigusaktidega, kuna kartseris viibimise ajal ei ole kaebajal õigust liikuda. Kõigil neil kordadel koostas valvur ettekanded ning vangla alustas kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-1-41-11, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et kinnipeetava töötamine vanglas võimalik on ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Kartserikaristuse kandmise ajal on kinnipeetaval vangistusseaduse (VangS) § 651 lg-st 3 ja vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg-st 4 tulenevalt keelatud õigusaktides sätestatud korras vangla territooriumil liikuda. Eelnevast tulenevalt rikkusid vanglateenistujad, andes kaebajale 19.10.2011, 02.12.2011, 30.12.2011, 25.01.2012, 28.02.2012 ning 12.04.2012 korralduse asuda kartseris tööle, PS § 3 lg-t 1. Samuti on vangla rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-t 1 ja 2, mille kohaselt on haldusorganil kohustus anda menetlusosalisele enne haldusakti andmist võimalus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited ning tagada talle õigus olla ära kuulatud. Vangla õigusvastase tegevuse tõttu viibis kaebaja õigusvastaselt 8 kuud kartseris, mida kinnitab asjaolu, et 06.06.2012 tuvastati kaebajal song, mis vajab kirurgilist ravi ning samuti on tal allergia olmekeemia suhtes, mis välistab koristustöödel töötamise. Kaebaja väidab, et tema põhjendatud huvi on preventiivne huvi ning õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitise nõude esitamine Viru Vangla vastu.

11. Tartu Halduskohus jättis 16.10.2012. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on kinnipeetav VangS § 67 p 1 kohaselt kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ning kinnipeetav on kohustatud korraldust täitma isegi juhul, kui ta peab seda mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal kontrollil osutubki õigusvastaseks. Kinnipeetav võib täitmata jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase korralduse. Antud juhul on kaebaja suhtes õiguspäraselt alustatud distsiplinaarmenetlust vanglaametniku korraldusele allumata jätmise tõttu. Kohtule esitatud tõenditest selgub, et kaebaja tervisekaartidel on piisavalt põhjalikult kajastatud kaebaja tervislik seisund ja vastustaja poolt välja antud käskkirjad kaebaja tööle asumise kohta on kooskõlastatud Viru Vangla arstidega. Arstid, arvestades tervisekaartidel märgitud kaebaja terviseprobleeme, on otsustanud, et kaebaja on võimeline töötama. Kohus leiab, et kui kaebajal oleksid olnud terviseprobleemid, oleks ta pidanud sellest vastustajat kirjalikult teavitama, mitte keelduma selgituste andmisest. Paljasõnaline on kaebaja väide, et

4

ta on terviseprobleemidest valvurit suuliselt teavitanud ning seda ei ole võimalik kontrollida. Kuna VangS §-st 37 tuleneb kinnipeetavale kohustus töötada, siis ei ole tal õigust valida endale meelepärast tööd ning ei ole ka õigust tööst keelduda. Kohus leiab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad olid vastustaja poolt piisavalt põhjendatud. Kaebajale anti võimalus oma käitumist selgitada, mida kaebaja ei teinud. Arvestades, et kaebaja pani korduvalt toime sama distsiplinaarrikkumise, oli järgmisena valitud distsiplinaarkaristuse liik toime pandud rikkumisega proportsionaalne, kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga ning rikkumise toimepanija suunamist õiguskuulekale käitumisele soodustav. Halduskohtu hinnangul ei saa Riigikohtu lahendit haldusasjas nr 3-3-1-41-11 antud asjas tõlgendada nii, nagu on seda tõlgendanud kaebaja, kuna tegemist on erinevate kohtuvaidlustega ning antud vaidluses on üheks oluliseks asjaoluks see, et kaebaja saaks edaspidist elu õiguskuulekalt elada, milleks on vajalik omada teatud töökohustusi ja tööharjumust, mida vastustaja on püüdnud kaebajale võimaldada ka kartserikaristust kandes. Eeltoodud järeldus ei lükka ümber ka Riigikohtu sama otsuse p-s 26 toodud seisukohta, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 16.10.2012. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 125−130), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tunnistada Viru Vangla käskkirjad nr 6-3/2075-D, nr 6-3/2233-D, nr 6-3/45-D, nr 6-3/169-D, nr 6-3/353-D ning nr 6-3/747-D õigusvastaseks. Kaebaja on endiselt seisukohal, et talle käesolevas asjas vaidlustatud distsiplinaarkaristuste määramine ei olnud õiguspärane, kuna ta viibis talle tööle asumise korralduste andmise ajal kartseris, kuid kartserikaristuse kandmise ajal ei ole kinnipeetaval õigust liikuda. Vanglateenistuse ametnike korraldused asuda tööle kohustasid kaebajat rikkuma õigusakte (VSkE § 8 lg 4 ja VangS § 651 lg 3) ning seadma ohtu oma tervist, sest kaebaja selgitas ta ei ole võimeline tervislikel põhjustel tööd tegema. Kaebaja leiab, et tema käitumises puudub süüteokoosseis, mistõttu on määratud distsiplinaarkaristused õigusvastased ning vaidlusalused käskkirjas kuuluvad õigusvastaseks tunnistamisele. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks pidanud vastustajat oma terviseprobleemidest kirjalikult teavitama. Kaebaja järgis töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg-st 5 tulenevat nõuet teavitada tööandjat olukorrast, kus tööle asumine seab ohtu töötaja ohutuse ning teatas iga kord vanglateenistuse ametnikule, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Vastustajal lasus tulenevalt VangS § 37 lg-st 3, § 49 lg-st 1, § 52 lg-st 1 ja 2, TTOS § 12 lg-st 1 ja § 13 lg 1 p-st 62 kohustus selgitada välja kaebaja tervislik seisund, mida aga ühelgi juhul ei tehtud. Kaebaja väiteid tema tervislikust olukorrast kinnitavad ka kohtule esitatud meditsiinilised tõendid, mille kohaselt tuvastati hilisemal tervisekontrollil kaebajal song ning ta vabastati tööst ja suunati operatsioonile. Halduskohus jättis aga meditsiinilised tõendid tähelepanuta ning hindamata, millega rikkus kohtumenetluse norme. Kaebaja viitab Tartu Ringkonnakohtu lahendile haldusasjas nr 3-10-2294, milles kohus on leidnud, et kaebajal on ka tööle määramise käskkirja vaidlustamata võimalik hiljem tervisliku seisundi tõttu keelduda tööle asumist ning et enne distsiplinaarkaristuse määramist peaks vangla laskma põhjalikult üle kontrollida, milline on kinnipeetava tervislik seisund tegelikult. Antud juhul ei ole kaebaja tervislikku seisundit kontrollitud enne tööle määramist ega ka hiljem ühegi distsiplinaarmenetluse käigus. Kaebaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile haldusasjas nr 3-3-1-14-12, kus Riigikohus on märkinud, et TTOS § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse

5

keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise, ning sellise õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust.

13. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 106−106p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16.10.2012. a otsus muutmata. Vastustaja leiab, et kaebajale on vaidlustatud käskkirjadega distsiplinaarkaristused määratud õiguspäraselt. VangS § 37 lg 1 kooskõlas PS § 29 lõikega 2 piirab kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et temale antud korraldused asuda tööle olid tühised, sest korralduse saamise ajal viibis kaebaja kartseris. Tulenevalt karistuse täitmisele pööramise õienditest kandis kaebaja vaidlustatud käskkirjade alusel distsiplinaarkaristusena määratud kartserikaristusi ajavahemikel 21.11.2011−14.05.2012 ja 21.05.2012–05.07.2012. Seega on tõene, et kaebajale on vanglateenistuse ametnike 02.12.2011, 30.12.2011, 25.01.2012, 28.02.2012 ja 12.04.2012 korraldused, asuda osakonda koristama, antud ajal, mil tema suhtes oli kohaldatud kartserikaristust. Tegelikkusele ei vasta kaebaja väide, et ka 19.10.2011 korralduse saamise ajal viibis ta kartseris. Nimetatud päeval ei olnud kaebaja suhtes kartserirežiimi kohaldatud. Vanglas töötamine on kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Üheks väga oluliseks viisiks edaspidist elu õiguskuulekalt elada on vajalik omada teatud töökohustusi ja tööharjumust. Samuti saab kinnipeetav töötamise eest töötasu, mille eest on tal võimalik hüvitada riigile oma kuritegude sooritamisega tekitatud kahju ning millest koguneb regulaarselt raha kinnipeetava vabanemisfondi. Ka kartserikaristuse eesmärgiks on suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele, kuid siinjuures ei saa ühte meedet eelistada teisele ja üks ei välista teist. Vangla peab tarvitusele võtma kõik meetmed, et täita vangistuse täideviimise eesmärki ja suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Nimelt kantav kartserikaristus ei saa seada ohtu suuremaid ja olulisemaid tulevikku suunatud eesmärke, milleks on õiguskuulekas ja ühiskonnas igati toimetulev kinnipeetav. Vangla on seisukohal, et VangS § 651 lg 3 piirab kinnipeetava õigust nõuda VangS § 8 lg-s 1 sätestatud võimalust liikuda vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. Meelevaldne on tõlgendada VangS § 651 lg-t 3 ja VSkE § 8 lg-t 4 kinnipeetavale endale üksnes kartserikambris hoidmise nõudeõigust andvalt. Seega on nimetatud sättega võetud kartserirežiimil olevalt kinnipeetavalt õigus nõuda vanglalt hõivatust taasühiskonnastavate tegevustega ning vaba liikumist osakonnasiseselt, kuid nimetatust ei tulene vanglale keeldu kohustada kinnipeetavat vangla tahte kohaselt viibima väljaspool kartserikambrit või kartserikambrina kasutatavat kambrit. Vastustaja hinnangul ei lükka eeltoodud järeldust ümber ka haldusasjas nr 3-3-1-41-11 tehtud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse p-s 26 toodud seisukoht, et kinnipeetava töötamine vanglas on võimalik ainult juhul, kui kinnipeetav omab vanglasisest liikumisvabadust. Riigikohtu otsuses märgitud järeldus, et kartserikaristust kandval kinnipeetaval ei ole vanglasisest ega vanglavälist liikumisvabadust ega õigust saada VangS § 22 alusel antavat soodustust, annab tunnistust sellest, et Riigikohus on käsitlenud töötamist vanglas kinnipeetavale tehtud soodustusena. Arvestades Viru Vangla E-7 ja E-8 kinnipeetavate, sh kinnipeetava negatiivset suhtumist majandustöödesse, ei saa vangla majandustöödele määramise puhul rääkida kui kinnipeetavale tehtavast soodustusest, vaid neile määratud kohustusest. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viide TTOS § 14 lg 5 p-le 4 on asjakohatu ja esitatud ilmselge liialdusena. Kaebaja ei ole teavitanud vanglat, et keeldub tööst, kuna tööülesannete täitmine seab ohtu tema tervise. Kui kaebaja on üldse põhjendanud tööst keeldumist, siis vaid asjaoluga, et viibib kartseris.

6

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, halduskohtu otsus tuleb tühistada ja menetlus lõpetada. Ringkonnakohus käsitleb järgnevalt mõlemaid kõne alla tulevaid kaebuse tagastamise aluseis, peatudes esmalt HKMS § 151 lg 2 p-l 1 koosmõjus § 121 lg 2 p-ga 2, § 45 lg 2 ls-ga 3 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-ga 1 (I) ning seejärel HKMS § 151 lg 1 p-l 1 koosmõjus § 121 lg 1 p-ga 4 ja § 45 lg-ga 2 (II). Lõpetuseks käsitleb ringkonnakohus menetluslikke aspekte (III).

I

15. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 151 lg 2 p 2 koosmõjus § 121 lg 2 p-ga 2, § 45 lg 2 ls-ga 3 ja RVastS § 7 lg-ga 1 alusel.

16. Kaebaja väitnud kaebuses, et tal on õigusvastasuse tuvastamise suhtes kaks huvi – hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise huvi ja preventiivne huvi (tl 12). Siinkohal tuleb vaatluse alla esimene. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kahju hüvitamine ei ole käesoleva kohtumenetluse esemeks, tuleb selle huvi hindamisel võtta arvesse ka hilisema võimaliku kahju hüvitamise kaebuse perspektiivikust. Kahju hüvitamine leiab aset riigivastutuse seaduse alusel. HKMS § 45 lg 2 ls 3 sätestab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul oli võimalikku kahju igal juhul võimalik vältida, mistõttu oleks hilisem hüvitamiskaebus ilmselgelt perspektiivitu. Esiteks oleks saanud kaebaja võimaliku kahju ära hoida asudes tööle. Teiseks oli tal võimalus, kui ta leidis, et sellega rikutakse tema õigusi, esitada esimese distsiplinaarkaristuse käskkirja peale vaide ja seejärel vajadusel tühistamiskaebus halduskohtule. Samamoodi oli tal võimalik toimida ka iga järgneva distsiplinaarkaristuse käskkirja puhul. Kuna ta seda ei teinud, leiab ringkonnakohus, eiras kaebaja oma kaasaaitamiskohustust kahju vältida.

17. Ringkonnakohus leiab, et riigivastutuse seaduse eesmärgiga ei ole kooskõlas võimaldada kaebajal provotseerida enda suhtes võimalikult rasket õigusvastast olukorda, et seejärel nõuda riigilt võimalikult kõrget hüvitist, vaid isik peab seaduses ettenähtud vaidlustamistähtaja jooksul tegema kõik endast oleneva, et õigusvastasus võimalikult varakult ja efektiivselt kõrvaldada. Riigivastutuse seaduse eelnõu seletuskirjas on öeldud: „Eelnõu eesmärk on anda alus riigi, kohaliku omavalitsusüksuse või muu avaliku võimu kandja poolt isikule tema õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks isiku õigusi taastaval, kuid avalikke ressursse mitte liialt koormaval viisil. [...] Rahalist hüvitust riigi poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavamalt võimalik kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega“ (Riigivastutuse seaduse eelnõu 480 SE seletuskiri seisuga 07.08.2000). Ringkonnakohus leiab, et eesmärgiga ei ole kooskõlas ka kaebaja poolne haldusakti vaikides väljakannatamine, et nõuda seejärel tühistamise asemel õigusvastasuse tuvastamist ja kahju hüvitamist. Seega ei saa hilisema kahju hüvitamise nõude esitamine olla käesoleval juhul ka lubatavaks huviks.

18. HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebuse eesmärgiks on kahju hüvitamisnõude

7

esitamine, kuid see tuleks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebajal puuduks riigivastutusnõude esitamisel kaebeõigus, kuna kahju oleks olnud võimalik vältida ja hüvitamiskaebus oleks seetõttu perspektiivitu. HKMS § 121 lg 2 järgi võib kohus tagastada kaebuse, kuid ei pea seda tegema. Ringkonnakohus leiab siiski, et menetlusökonoomia ja kohtusüsteemi toimimine on olulised väärtused. Kohtud ei peaks tegelema asjadega, millega pole üheselt võimalik saavutada kaebuse eesmärki või kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Käesolevas asjas ei esine erakorralisi asjaolusid, mis võiksid viia teistsugusele tulemusele.

19. Eeltoodu pinnal leiab ringkonnakohus, et tuvastamiskaebus tuleb tagastada HKMS § 151 lg 2 p 2 koosmõjus § 121 lg 2 p-ga 2, § 45 lg 2 ls-ga 3 ja RVastS § 7 lg-ga 1 alusel.

II

20. Ringkonnakohus leiab, et kaebus tuleb tagastada ka tuginedes HKMS § 151 lg 1 p-le 1 koosmõjus § 121 lg 1 p-ga 4 ja § 45 lg-ga 2.

21. Vastustaja on oma vastuses kaebusele juhtinud halduskohtu tähelepanu HKMS § 45 lg-le 2 ning sellele, et pelgalt õigusvastasuse tuvastamine ei anna isikule mingisugust reaalset kasu (tl 47). Samuti on vastustaja osutanud sellele, et kaebaja ei ole kohtueelses korras vaidlustanud ühtegi käesolevas kaebuses vaidlustatud käskkirja. HKMS § 45 lg 2 sätestab: „Tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.“ Tegemist ühe 2012. aastal jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku muudatusega võrreldes varasema halduskohtumenetluse seadustikuga. Ringkonnakohus on seisukohal, et lg 2 ls-s 1 sisalduvat väljendit ’ei leidu’ tuleb mõista ka tähenduses ’ei leidunud’.

22. HKMS § 2 lg 4 ls 2 järgi kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus on seisukohal, et tegelik tahe on normatiivne mõiste, mida tuleb kohtul sisustada. Tegelik tahe tuleb kaebaja poolt kõigi kohtule esitatud asjaolude kogumist tõlgendamise teel välja selgitada, tehes kindlaks kaebaja nö objektiivse eesmärgi. Seejuures tuleb arvestada ka menetlusõiguse norme ja nendega kaasnevaid piiranguid. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusõiguse normid ei võimalda kaebajal vangistusseaduses sätestatud kohustuslikust kohtueelsest menetlusest mööda minnes nõuda õigusvastasuse tuvastamist preventiivsel eesmärgil. Kaebaja tegelik tahe ei saa olla suunatud distsiplinaarkaristuste kehtimajätmisele, sest iga hilisema distsiplinaarkaristuse puhul võetakse arvesse varasemaid kehtivaid distsiplinaarkaristusi (VangS § 65 lg 5). HKMS § 45 lg 2 eesmärgiga ei ole kooskõlas pidada lubatavaks kaebust, kui kaebaja on jätnud vaide ja vajadusel tühistamiskaebuse esitamata, nõudes õigusvastasuse tuvastamist ettekäändega, et kavatseb hiljem esitada kahju hüvitamise nõude. Parima preventsiooni oleks kaebaja saavutanud tema suhtes kohaldatud distsiplinaarkaristuse käskkirja vahetult vaidlustades. Kui oletada, et mõni käskkiri, mille suhtes tuvastamisnõue on esitatud, oleks tühistatud, siis poleks sellisel juhul välistatud, et hilisemad käskkirjad oleksid jäänud sootuks andmata. Kuna kaebaja on ise jätnud nõutavad protsessuaalsed toimingud vajalikul hetkel tegemata, siis ei ole tema väide, et kaebus on esitatud preventiivse huvi kaitseks, usutav.

8

23. 2006. aastal täiendati vangistusseadust §-ga 11, mille lg 5 näeb ette kohustusliku kohtueelse menetluskorra. Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on põhjendatud kinnipeetavate kohustuslikku kohtueelset menetlust järgmiselt: „Muudatuse eesmärgiks on kehtestada kinnipeetavate ja vahistatute kaebustele kohustuslik kohtueelne vaidemenetluse kord, kuna: (1) kaebajale edukate halduskohtumenetluste arv on väga väike, mis viitab sellele, et kohtusse jõuab suurel hulgal selliseid vaidlusi, mille edutuks lahendamiseks kulutatakse kallist kohtunikuressurssi; (2) justiitsministeerium vaiete lahendajana on olnud tõhus filter, kuna vähesed vaidlused lähevad edasi kohtusse; (3) halduskohtutel on lihtsam lahendada eelneva vaidemenetluse läbinud vaidlust ja põhjendamatud vaidlused tagasi lükata, kuna asjaolud on eelnevast vaidemenetluse toimikust näha; (4) justiitsministeeriumil on parem ülevaade vanglate probleemidest ning korduvate ja süsteemsete probleemide lahendamiseks on võimalus ja motivatsioon lahendada kaebuste tekkepõhjused (nt juhtimisvigadele reageerimine, eelarvete koostamised, regulatsiooni muudatused, ametnike koolitused jne); (5) tulemuseks oleks vähem halduskohtuvaidlusi ning kiiremad, odavamad ja paindlikud lahendused vangide olmeprobleemidele. [...] Muudatuse kohaselt peavad kinnipeetavate või vahistatute kaebused läbima kohustusliku kohtueelse menetluse. Selline kohustusliku kohtueelse menetluskorra sisseviimine lihtsustab kinnipeetavate ja vahistatute jaoks juurdepääsu õiguskaitsele. Kohtueelne vaidemenetlus on oma olemuselt vähem formaalne, vähemate menetluslike nüanssidega ja lihtsam, samuti odavam ja kiirem kui kohtumenetlus“ (Vangistusseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 964 SE seletuskiri seisuga 11.09.2006). Ringkonnakohus leiab, et selle väga selgelt sõnastatud seadusandja eesmärgiga oleks vastuolus lubada kinnipeetaval lasta tema õigusi piirava haldusakti vaidlustamistähtaeg mööda, et ta võiks seejärel esitada tuvastamiskaebuse ja/või kahju hüvitamise nõude.

24. Tühistamiskaebuse lubatavuse eeltingimuseks on kohustuslik kohtueelne menetlus, VangS § 11 lg 5 ja lg 81 normieesmärk on kohustada kinnipeetavat kõigepealt pöörduma vaidega Justiitsministeeriumi poole. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus peaks olema võimalik ainult siis, kui vastava haldusakti peale ei oleks olnud võimalik esitada tühistamiskaebust. Vaidlustamistähtaja möödudes saavutab haldusakt õigusjõu. Riigikohus on öelnud: „Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks, st täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2)“ (RKHKo 28.11.2012, 3-3-1-45-12, p 29; vrd ka RKHKo 12.10.2009, 3-3-1-50-09, p 13). Teisal on Riigikohus asunud seisukohale: „Kolleegium on pidanud tühistamiskaebust võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju. Kolleegiumi praktika kohaselt on näiteks distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ja sellega kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ehk haldusakti kehtivuse lõppemise järgselt“ (RKHKm 08.05.2014, 3-3-1-12-14, p 9). Ringkonnakohus leiab, et kui tühistamiskaebus on distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamiseks jätkuvalt võimalik ja tõhus vahend ka peale distsiplinaarkaristuse ärakandmist, siis on järjekindel käsitada seda ka kui tõhusamat vahendit HKMS § 45 lg 2 mõttes. Teisisõnu, haldusakti, mis saavutab vaidlustamistähtaja möödudes õigusjõu, tuleb vaidlustada enne vaidlustamistähtaja möödumist tühistamiskaebusega, ja kui selle eeltingimuseks on omakorda kohustuslik kohtueelne menetlus, siis kõigepealt vaidega. Kui vaide esitamise tähtaeg on ilma mõjuva põhjuseta mööda lastud, siis kaalub avalik huvi õiguskindluse säilimisele üles kaebaja võimaliku huvi taotleda õigusvastasuse tuvastamist. Seda järeldust tehes võtab ringkonnakohus arvesse ka menetlusökonoomiat ja kohtusüsteemi toimimist kui olulisi avalikke huve. Peale vaidlustamistähtaja möödumist peaks haldusakti

9

puhul olema võimalik üksnes tühisuse tuvastamine, mitte aga õigusvastasuse tuvastamine. Tühisuse tuvastamine aga käesoleva haldusasja asjaolusid arvestades kõne alla ei tule.

25. Riigikohus on asunud seisukohale, et tuvastamiskaebuse lahendamiseks ei ole ette nähtud kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 11 lg 5 mõttes (RKHKm 16.10.2013, 3-3-1-39-13, p 12). Ringkonnakohus nõustub sellega, kuid lisab käesoleva kaasuse erisusi arvestades, et tuvastamiskaebust ei tohi ühtlasi kuritarvitada kohustuslikust kohteelsest vaidlustamiskorrast möödahiilimiseks. Kohus peab kaebaja tegelikku tahet hindama sisuliselt, lähtuvalt HKMS § 2 lg 4 ls-st 2. Kui kaebaja on esitanud kaebuse õigusvastasuse tuvastamiseks, kuid oleks oma tegelikust tahtest lähtuvalt pidanud esitama tühistamiskaebuse, siis tuleb asuda seisukohale, et (1) õige kaebus on tühistamiskaebus, (2) mille esitamise kohustuslikuks eelduseks on nõuetekohaselt läbitud kohtueelne menetlus. Kuna käesoleval juhul on kaebajal kohtueelne menetlus läbimata ning haldusaktid on saavutanud õigusjõu, siis ei saa eelpool nimetatud põhjustel olla lubatav ka nende haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine. Ringkonnakohus tugineb seda järeldust tehes HKMS § 151 lg 1 p-le 1 koosmõjus § 121 lg 1 p-ga 4 ja § 45 lg-ga 2.

III

26. Ringkonnakohus lisab, et käesolevas haldusasjas esineb vajadus kuulutada menetlus osaliselt kinniseks. Haldusasja toimik sisaldab väljavõtteid kaebaja tervisekaardist (tl 19, 26– 31, 94–110). Tulenevalt HKMS § 77 lg st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Haldusasja toimikusse liidetud väljavõtted kaebaja tervisekaardist sisaldavad endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Käesoleva asja näol ei ole tegemist vaidlusega, mille avaliku arutelu vastu oleks olemas ülekaalukas avalik huvi, mis kaaluks üle menetlusosalise eraelu kaitse vajaduse. Seega leiab ringkonnakohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja eraelu kaitseks tervisekaardi väljavõtetes sisalduvaid delikaatseid isikuandmeid puudutavas osas kuulutada kinniseks.

Maili Lokk Einar Vene Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/