3-14-50403/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50403

Haldusasi

I.N.’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. märtsi

2014

lahkumisettekirjutuse

nr

1028067730

tühistamise nõuetes

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: I.N.

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Tatjana Paškovskaja

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.N.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

25. juunil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Apellatsioonitähtaja

möödalaskmisel on võimalik apellatsioonkaebuses taotleda

tähtaja ennistamist, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval

põhjusel.

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. I.N. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellele Itaalia Vabariik oli väljastanud Schengeni viisa

kehtivusajaga 23. oktoobrist 2013 kuni 22. oktoobrini 2014. 27. märtsil 2014 saabus I.N. selle

viisa alusel laevaga Tallinna sadama kaudu Eestisse, kus Maksu- ja Tolliamet pidas ta kinni

kahtlustatavana karistusseadustiku (KarS) § 375 lõikes 1 nimetatud kuriteo (alkoholi

käitlemise korra rikkumine) toimepanemises.

2. 27. märtsil 2014 tunnistas Politsei- ja Piirivalveamet kehtetuks I.N.i viisa. Samal päeval tegi

Politsei- ja Piirivalveamet ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1028067730. Nimetatud

lahkumisettekirjutusega kohustati I.N.it Eestist lahkuma 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem

kui

3. aprillil

2014

ning

kohaldati

tema

suhtes

sissesõidukeeldu

aastaks.

Lahkumisettekirjutust põhjendatakse sellega, et Maksu- ja Tolliamet on tuvastanud, et I.N.,

tuues Eestisse saabudes endaga kaasa 183 kasti alkohoolseid jooke, on toime pannud KarS §

375 lõikes 1 nimetatud kuriteo, I.N.il ei ole Eestis elukohta ning tema viisa on Politsei- ja

Piirivalveameti poolt kehtetuks tunnistatud.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. I.N. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Politsei- ja Piirivalveameti 27. märtsi

2014 lahkumisettekirjutuse nr 1028067730 ja viisa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamist.

Käesolevas haldusasjas 2. aprillil 2014 tehtud määrusega tagastasin kaebuse viisa kehtetuks

tunnistamise otsuse tühistamise nõude osas. Käesolev kohtuotsus puudutab seega üksnes

taotlust tühistada Politsei- ja Piirivalveameti poolt tehtud lahkumisettekirjutus. Kaebaja ei

nõustu lahkumisettekirjutuses kajastatud asjaoluga, et ta on toime pannud kuriteo, viidates

siinkohal põhiseaduse §-le 22 ja selgitades, et tema suhtes ei ole süüdimõistvat kohtuotsust

jõustunud. Kaebaja leiab, et enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist viisa kehtetuks

tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine ei ole õiguspärane. Kaebaja leiab samuti, et

Maksu- ja Tolliameti poolt tuvastatud asjaoludel puuduvad tema tegevuses süüteokoosseisu

objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ja kaebaja on valmis enda õigusi kohtus kaitsma.

Kaebaja toob välja selle, et soovib viibida enda kriminaalasja arutamise juures, mida ei saa aga

teha, kuna käesolevas asjas vaidlustatavad haldusaktid välistavad selle.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb I.N.i kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja selgitab, et seoses Schengeni viisa kehtetuks tunnistamisega langes ära

kaebaja Eestis viibimise seaduslik alus ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 7 lg 1 kohaselt tuli talle teha lahkumisettekirjutus. Mis puudutab viisa kehtetuks

tunnistamist, siis on vastustaja seisukohal, et kaebaja rikkus viisa tingimusi, tuues Eestisse

endaga kaasa 1353 pudelit alkohoolseid jooke, mille puhul ei saa eeldada, et tegemist on

isiklikuks kasutamiseks mõeldud alkoholiga, mistõttu on alust arvata, et tema väidetav

Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule

eesmärgile. Vastustaja selgitab, viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-4-1-2-01, et

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on igal suveräänsel riigil õigus

keelata välismaalaste sisenemine riigi territooriumile või lubada neid riiki üksnes tingimustel,

mida on peetud vajalikuks kehtestada. Vastustaja leiab, et I.N. rikkus välismaalase Eestisse

sisenemise tingimusi ja korda ning on enda tegevustest tulenevalt sattunud olukorda, kus

tema Eestis viibimise õigust on piiratud. Vastustaja selgitab, et sissesõidukeelu

kehtestamise näol ei ole tegemist karistusmeetmega ning selle kehtestamisel võeti arvesse ka

seda, et kaebajal puuduvad Eesti Vabariigis kaitsmist väärivad perekondlikud, majanduslikud

ja muud sidemed. Mis puudutab kaebaja soovi osaleda enda kriminaalasja arutamisel, siis

viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu määrusele kohtuasjas nr 3-06-1486, et kaebaja saab

osaleda kohtumenetluses esindaja kaudu ning kohtukutse alusel on tal võimalik siiski taotleda

Eesti viisat. Samuti selgitab vastustaja, et VSS § 321 kohaselt võib siseminister sellisel juhul

peatada sissesõidukeelu kehtivuse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leian, et I.N.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kaebajale

lahkumisettekirjutuse

tegemine

ning

üheaastase

sissesõidukeelu

kehtestamine

on

lõppkokkuvõttes õige ja põhjendatud. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §

2 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema mõni välismaalaste

seaduses (VMS) nimetatud seaduslik alus. Vastavad alused on sätestatud VMS § 43 lõikes 2

(viisa jt. Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused), §-s 112 (tähtajaline elamisluba), § 230

(pikaajalise elaniku elamisluba). VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale

välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.

9. Toimikust nähtuvalt saabus I.N. Eestisse Itaalia Vabariigi välisesinduse poolt antud

Schengeni viisa alusel. Seega oli kaebajal Eestisse saabumisel VMS § 43 lg 1 punktis 2

nimetatud seaduslik alus Eestis viibimiseks. Politsei- ja Piirivalveamet tunnistas kõnealuse

viisa 27. märtsil 2014 otsusega kehtetuks. Viisa kehtetuks tunnistamisega kaotas kaebaja

viibimisaluse. Mistahes muud Eestis viibimise seaduslikku alust kaebajal ei olnud. Kuna

kaebaja ei ole eesti rahvusest ega ole Eestisse püsivalt elama asunud enne 1990. aasta 1. juulit,

siis ei olnud Politsei- ja Piirivalveametil võimalik teha kaebajale VSS § 9 lõikes 1 nimetatud

seadustamisettekirjutust, vaid ainsaks võimaluseks oligi lahkumisettekirjutuse tegemine.

Lahkumisettekirjutuse tegemise aluseks oli seega üksnes asjaolu, et kaebajal ei olnud

lahkumisettekirjutuse tegemise ajal Eestis viibimiseks seaduslikku alust.

10. Kaebaja väited viisa kehtetuks tunnistamise põhjendamatuse kohta pole siinkohal

asjakohased. Politsei- ja Piirivalveameti otsus viisa kehtetuks tunnistamise kohta on haldusakt.

Haldusakti kehtivus ei sõltu selles, et adressaadil on võimalik haldusakt vaidlustada. Pädeva

haldusorgani poolt antud haldusakt, mis on adressaadile nõuetekohaselt teatavaks tehtud,

kehtib teatavakstegemisest alates ning sõltumata sellest, kas see on objektiivselt õiguspärane

või mitte. Kui adressaat leiab, et haldusakt on õigusvastane, on tal võimalik see ettenähtud

korras vaidlustada, ent vaidlustamine ei peata haldusakti kehtivust. Käesolevas haldusasjas 2.

aprillil 2014 tehtud määruses selgitasin kaebajale viisa kehtetuks tunnistamise otsuse

vaidlustamise korda. Seda, kas kaebaja selles korras viisa kehtetuks tunnistamise otsuse

vaidlustas või mitte, ei ole teada, ent see pole ka käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast

oluline. Viisa kehtetuks tunnistamise otsuse kaebajale teatavaks tegemisest lakkas kehtimast

tema viibimisalus (viisa), mispeale tuli talle kui Eestis ilma seadusliku aluseta viibivale

välismaalasele teha lahkumisettekirjutus.

11. Vaidlustatud

lahkumisettekirjutuses

on

kaebajale

nõuetekohaselt

antud

ka

lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku

täitmise

tähtaeg.

Kaebaja

ei

ole

vaidlustanud

lahkumisettekirjutuses välja toodud asjaolu, et tal pole Eestis elukohta, samuti ei nähtu

kaebaja allkirjastatud ankeedist, et tal oleks Eestis perekonnasidemeid. Lisaks on kaebaja

Vene Föderatsiooni kodanik ning Vene Föderatsiooniga on Eestil maismaapiir. Seetõttu ei

olnud kaebajal vaja teha Eestist lahkumiseks erilisi ettevalmistusi ning lahkumisettekirjutuses

antud 7-päevast vabatahtliku täitmise tähtaega tuleb pidada piisavaks.

12. Möönan, et vaidlustatud lahkumisettekirjutuse põhjendavas osas esitatud käsitlus kaebaja

poolt kuriteo toimepanemise kohta ei ole täpne. Kaebajat ei ole kuriteo toimepanemises

süüdi mõistetud ning seega ei saa kaebajat käsitada kuriteo toime pannud isikuna. Asjaolu, et

Maksu- ja Tolliameti ametnikud on tuvastanud faktilised asjaolud, mis viitavad KarS § 375

lõikes 1 nimetatud teo toime panemisele, ei anna alust väita, et on tuvastatud kaebaja poolt

kuriteo toime panemine. Antud juhul ei oma see ebatäpsus siiski olulist tähendust, kuna

lahkumisettekirjutuse tegemise aluseks ei olnud mitte kaebaja poolt kuriteo toime panemine,

vaid see, et kaebaja viibimisalus tunnistati kehtetuks. Kuigi käesolev vaidlus ei puuduta viisa

kehtetuks tunnistamist, tuleb siiski tähele panna, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13. juuli

2009 määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri art 34 lg 2 kohaselt

tunnistatakse viisa kehtetuks kui selgub, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam

täidetud. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 15. märtsi 2006 määruse nr (EÜ) 526, millega

kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) art 5 lg 1

punktist e) tulenevalt on viisa alusel isiku liikmesriiki sisenemise tingimuseks see, et isik ei

ohusta ühegi liikmesriigi avalikku korda, sisejulgeolekut, rahvatervist või rahvusvahelisi

suhteid. Ka VMS § 52 lg 1 punktidest 3 ja 7 tuleneb, et viisa kehtivus lõpetatakse

ennetähtaegselt, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav Schengeni konventsiooni

liikmesriikide territooriumile saabumise eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile või kui

välismaalane võib kujutada ohtu Euroopa Liidu mis tahes liikmesriigi avalikule korrale, riigi

julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Eeltoodud normidest tulenevalt ei

eelda viisa kehtetuks tunnistamine seda, et välismaalase suhtes oleks jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus. Piisab, kui on tuvastatud arvestatav hulk asjaolusid, mis annavad alust väita, et

isik ei ole saabud Eestisse ausal eesmärgil või et tema tegevus võib kujutada ohtu avalikule

korrale. Antud juhul ei ole kaebaja vastu vaielnud asjaolule, et ta tabati Eestisse saabudes

koos suure koguse alkoholiga. Nõustun, et sellise koguse isiklikuks tarbimiseks kasutamist ei

saa eeldada. Seega võib eeldada, et kaebaja tõi alkoholi Eestisse müümiseks. Selline tegevus

kahjustab igal juhul Eesti ja Euroopa Liidu majandushuve. See, kas kaebaja süüdimõistmiseks

kuriteos on piisavalt alust ja tõendeid, ei ole antud juhul oluline. Küll aga võib tuvastatud

asjaoludel väita, et isik saabus Eestisse ebaausal eesmärgil ning tema tegevus võib kujutada

ohtu avalikule korrale.

13. Ka sissesõidukeelu kehtestamine kaebaja suhtes on põhjendatud ja proportsionaalne. VSS

§ 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sama paragrahvi lõikest 2

tuleneb, et kui kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine on kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid

arvestades

ebaproportsionaalne,

võib

lahkumisettekirjutuses

kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata. See tähendab, et

lahkumisettekirjutuse adressaadiks olevale ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele

kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamine on reegel, VSS § 74 lg 2 aga erand, mis peab olema

õigustatud. Antud juhul on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu vaid üheks aastaks.

Pole mistahes asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja suhtes veel lühema sissesõidukeelu

kehtestamist või sissesõidukeelu kehtestamisest loobumist. Kaebaja ise ei ole samuti ühtki

sellist asjaolu välja toonud.

14. Mis puudutab kaebaja soovi viibida Eestis seoses kriminaalasja arutamisega kohtus, siis

see ei välista sissesõidukeelu kehtestamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 269 lg 1 kohaselt

arutatakse kriminaalasja üldjuhul süüdistatava juuresolekul. Erandid sellest on sätestatud sama

paragrahvi 2. lõikes. Asjaolu, et süüdistatav elab välismaal ning talle on kehtestatud

sissesõidukeeld, ei ole iseenesest aluseks arutada asja ilma süüdistatava juuresolekuta. KrMS §

269 lg 1 kohaselt saab seda teha vaid juhul, kui välismaal viibiv süüdistatav hoidub kohtusse

ilmumisest kõrvale ning tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi. Kui välismaal viibiva

süüdistatava asukoht välismaal on teada ning talle on võimalik kätte toimetada kohtukutse ja

ta soovib oma kriminaalasja arutamisest osa võtta, on tal endal või kriminaalasja arutaval

kohtul, prokuratuuril või uurimisasutusel võimalik VSS § 321 alusel taotleda siseministrilt

sissesõidukeelu kehtivuse peatamist. Sel juhul saab välismaalane vajalike toimingute

tegemiseks Eestisse saabuda viisa alusel. Seeläbi on tagatud ka välismaalase võimalus osa

võtta enda asja arutamisest ka ajal, kui tema suhtes on kehtestatud sissesõidukeeld.

15. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd

vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi

poole kulud poole enda kanda

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik