3-13-28/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-28 Haldusasi TP kaebus Politseija Piirivalveameti 02.11.2012 käskkirja nr 1.3-3/204 ja 31.12.2012 vaideotsuse nr 1.3- 2/196208-4 tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebaja – TP, volitatud esindaja vandeadvokaat Siret Saks Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 08.01.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri ja KK e-kiri koos lisadega.

2. Rahuldada Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-28 ja teha asjas uus otsus, millega jätta TP kaebus rahuldamata.

4. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-13-28 2(15) Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) peadirektori 15.10.2012 käskkirjaga nr 192d algatati distsiplinaarmenetlus PPA Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanema, vanemkomissar TP tegevuse osas. Menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega tutvustati TPt 29.10.2012 ja samal päeval anti talle võimalus vastata küsimustele.

2. PPA sisekontrollibüroo üleminspektor KK koostas 31.10.2012 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte, millega tutvumise kohta on TP andnud allkirja 02.11.2012.

3. PPA peadirektori 02.11.2012 käskkirjaga nr 1.3-3/204d määrati TPle vääritu teo toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine, tuginedes siseministri 31.08.2012 määruse nr 9 „Politsei-ja Piirivalveameti põhimäärus“ § 8 lg-le 7, politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-le 3, §-le 87, § 88 p-le 5, § 89 lg-le 1, §-le 93 ja §-le 98, avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 118 lg-tele 2 ja 3, töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-le 8, §-le 11 ja § 23 lg-le 1, palgaseaduse §-le 71, töölepingu seaduse § 78 lg-le 3 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 73 lg-le 1. Käskkirja kohaselt on distsiplinaarmenetluses tehtud kindlaks, et TPga võttis 16.04.2012 ja 30.04.2012 telefoni teel ühendust SS, kellele kuuluva transpordifirma autojuht AO oli 08.04.2012 juhtinud veoautot Scania P 280 juhile keelatud seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,37 mg/l. AO-a suhtes alustati liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemises väärteomenetlus nr 2570,12,001211. SS sooviks oli, et AO-al kui tema parimal autojuhil jääks juhtimisõigus alles ning seda TP ka SS-le lubas. TP omakorda võttis ühendust oma alluva, ülemkonstaabel AK-ga, kes oli väärteoasja nr 2570,12,001211 kohtuvälise menetlejana otsuse tegija ning kellele TP seoses antud menetluse ja AO-aga ütles „… purjus juhtimine tal, seal vaata, et tal load kindlasti alles jääks“. AO-le eeltoodud juhtumis karistuse määramise (otsuse koostamise) päeval, s.o 03.05.2012, võttis AK telefoni teel ühendust TPga ning teatas, et AO omab nii kehtivaid kriminaalkui väärteokaristusi samalaadsete korduvate rikkumiste eest. AK pakkus TPle välja kohaldada AO-a suhtes karistusena aresti, kuid TP jäi endale kindlaks ning ütles AK-le „See palus seda, et, et, et oleks rahaline, pane talle maksimum“. ATS lisa 1 „Avaliku teenistuse eetikakoodeks“ p 13 sätestab, et ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Lääne Prefektuuri töökorra p 2.6 kohaselt on korraldus üksikjuhu kohta antav suuline või kirjalik akt, millega midagi korraldatakse, kohustatakse või keelatakse. Seega, 16.04.2012 ja 30.04.2012 pöördus SS TP poole sooviga mõjutada AO-le määratavat karistust temale kui tööandjale ja AO-le kui töötajale (autojuhile) soovitud suunas. SS poolne

3-13-28 3(15) mõjutamine täitis eesmärki, sest TP andis 30.04.2012 AK-le kui kohtuvälise menetlejana otsuse tegijale korralduse, et AO-l load kindlasti alles jääks. Samuti mõjutas TP 03.05.2012 AK, et viimane määraks AO-le karistuseks just rahatrahvi, hoolimata sellest, et AK selles kahtles ning pakkus siseveendumuse järgi välja karistuseks aresti. Oma eelkirjeldatud tegevusega läks TP vastuollu ATS § 59 lg-ga 1 ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-ga 13, pannes toime PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo – vääritu teo. TP puhul seisnes vääritu teo toimepanemine selles, et tema politseiametnikuna oleks pidanud olema erapooletu ega tohtinuks lasta ennast SS telefonikõnest mõjutada ning samuti oli TP kui staažika korrakaitsepolitseiametniku (teenistuses alates 1990. aastast) ja AK vahetu juhi ning teenistuse vanema poolt ebaeetiline panna oma alluvat olukorda, kus ta ütles AK-le kui väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse tegijale ette, millise otsuse AK tegema peab, olles selle eelnevalt asjast vahetult huvitatud isikuga kokku leppinud. Otsuse tegemisel arvestatakse asjaolusid kogumis ning Lääne prefekti arvamust, mille kohaselt TP oma käitumisega jättis oma tuttavale mulje, et politseid on võimalik mõjutada ning et Läänemaal on osa inimesi võrdsemad kui teised, samuti mõjutas ta oma alluvat määrama karistuspraktikast erinevat karistust. Selline käitumine ei ole kohane nii staažikale politseiametnikule, kes juhib politseijaoskonna patrullteenistust, mille põhiülesandeks on just liiklusjärelevalve teostamise läbi liiklusturvalisuse tagamine. Sellisel käitumisel on äärmiselt negatiivsed ja struktuursed tagajärjed nii kohalikus kogukonnas kui politseiorganisatsioonis. Kuna oma sellise käitumisega on TP kaotanud igasuguse usalduse temasse kui politseiametnikku, tuleb TP suhtes kohaldada rangeimat distsiplinaarkaristust. Käskkirja alustena on nimetatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet, PPA Lääne prefektuuri prefekti 01.11.2012 arvamust ning PPA peadirektori 02.11.2012 resolutsiooni.

4. TP esitas 22.11.2012 PPA-le vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ning enda teenistusse ennistamiseks. PPA jättis vaide 31.12.2012 vaideotsusega nr 1.3-2/196208-4 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et PPA peadirektori 15.10.2012 käskkirjaga nr 192d algatatud distsiplinaarmenetlus on viidud läbi sisuliselt ja menetletava juhtumi tehiolusid igakülgselt välja selgitades. Distsiplinaarkaristus tugineb korrektselt õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on antud välja pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on välja antud kaalutletult (sisaldab viiteid käskkirja lahutamatuks osaks olevatele menetlusdokumentidele) ning määratud karistus on proportsioonis toimepandud distsiplinaarsüüteo raskuse ja iseloomuga, sh on karistuse määramisel arvestatud TP iseloomustust.

Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine on kõige ühiskonnaohtlikum liiklusalane süütegu ning antud kaasuses on ilmekalt näha, et isik on jätkanud samasisuliste süütegude toimepanemist, tegemata oma käitumises vajalikke korrektuure. Kogenud ja staažikas korrakaitsepolitseiametnik, kes igapäevaselt sarnaste juhtumitega, sh tihti ka nende traagiliste tagajärgedega kokku puutub, on sisuliselt nõudnud oma alluvalt sellise isiku igapäevases liikluses sõidukijuhina jätkamist.

5. TP esitas 08.01.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 05.04.2013, 09.07.2013 ja 24.09.2013) käskkirja ja vaideotsuse tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. 1) Käskkirja koostamisel on rikutud motiveerimiskohustust ja kaalutlusõigust. Käskkiri on vastuolus riigikohtu praktikaga (3-3-1-35-02, 3-3-1-70-03, 3-3-1-96-10, 3-3-1-13-11, 3-3-1-46-

3-13-28 4(15) 12) ning haldusakti õiguspärasuse eeldustega (HMS § 54). Distsiplinaarsüüteo eest määratud karistus ei ole proportsionaalne.

2) Motiveerimiskohustuse rikkumine seisneb esmalt selles, et vastustaja on pelgalt viidanud abstraktselt alusdokumentidele, toomata ära põhjendusi ja põhimotiive. Nimetatud rikkumine ei võimalda üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused. Teisele dokumendile viidates peab olema arusaadav, milline dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest. Analüüsimata on telefonivestluse stenogrammides olevad ütlused ning nende vastastikused seosed tegelikkusega (mida peab menetleja silmas „jõhkra nimekirja“ all jne). Arvestamata on kõik olulised tõendid ning ütlused, mis on distsiplinaarmenetluse raames võetud. Näiteks on arvestamata positiivsed iseloomustused ja ka see, et AK sõnul koostas ta lõpliku otsuse siseveendumuse kohaselt. Täiendavate argumentide esitamine kohtumenetluses ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani motiveerimiskohustust.

3) Käskkirja koostaja on analüüsinud ebaõiget episoodi ning mõjutamise kui tegeliku etteheite osas on põhjendused liiga napid. Välja on selgitamata ning tõendamata on väidetava rikkumise olulisus ning kahjulik tagajärg. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigusvõi kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Käesoleval juhul on käskkiri kirjeldanud mingil määral süüks arvatavat tegu, kuid maine oluline kahjustamine või tegelik kahjustamine ning ametiasutuse diskrediteerimine on täiel määral motiveerimata.

4) Haapsalu politseijaoskonna juht on iseloomustanud TP teenistuskohustuste täitmist ja isikuomadusi ülivõrdes. Puuduvad viited varasematele rikkumistele või isegi pelgalt rahulolematustele TP tööga. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt leitud, et teenistusest vabastamist kui rangeima distsiplinaarkaristuse määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada.

5) Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandi tutvustamine lõppes tutvumise blanketilt nähtuvalt 01.11.2012 18:20. Kavand ise on sedavõrd mahukas, et koheselt teatud vastuväidete esitamise eeldamine, mis baseeruks juriidilisel argumentatsioonil, ei ole kaebaja suhtes mõistlik. PPVS distsiplinaarmenetlust sätestav osa ei reguleeri ühtlasi seda, et menetluse kavandi esitamisel peaks või tuleks esitada vastuväiteid.

6) Vaideotsus rikub iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu tuleb ka vaideotsus tühistada. Vaideotsuses pole analüüsitud kaebaja poolt esitatud sisulisi argumente, mistõttu on vaideotsus motiveerimata ning õigusvastane. Vaideotsus on käskkirja kordus, mitte iseseisev dokument.

6. Politseija Piirivalveamet palus 27.02.2013 vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Distsiplinaarmenetlus on viidud läbi vastavuses haldusmenetluse ning distsiplinaarmenetluse nõuetega. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja käskkiri on koostatud kooskõlas nendele dokumentidele esitatavate nõuetega, piisavalt motiveeritud, nende sisu on jälgitav ja mõttekäik arusaadav.

2) Jälitustegevuse tulemusena saadud kõnesalvestusest nähtub, et SS avaldas TP-le soovi, et AO-le võiks määrata karistusena rahatrahvi ja säilitada juhtimisõiguse. TP andis

3-13-28 5(15) väärteomaterjali menetlemiseks oma alluvale AK-le, kellele TP ütles, et load peaksid kindlasti AO-le alles jääma. Lõpptulemusena määrati AO-le karistusena rahatrahv. Seega lähtus AK väärteootsuse tegemisel TP poolt öeldust ning TP tegevus tõi kaasa SS-le soovitud tulemuse.

3) Piisav motiveeritus tähendab põhimõtet, mille kohaselt peab olema arusaadav, kuidas on jõutud käskkirjas toodud järelduseni. Sellest nõudest on kinni peetud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on välja toodud seos väärteomenetluse ning TP ja SS vestluse vahel, kuidas jõuti SS soovitud tulemuseni ja kes mida selleks tegi. Käskkirjas on esitatud teo faabula ning osundatud selle andmise õiguslikele ja faktilistele alustele. Asjaolu, et kokkuvõttes toodu ei ole kaebuse esitajale vastuvõetav ja on toonud kaasa rangeima karistuse kohaldamise, ei tähenda, et kokkuvõtte või käskkirja sisu oleks ebapiisav või ebaobjektiivne.

4) Kokkuvõtte kavandiga tutvumise blanketil ei ole TP teinud märkusi menetluse käigu ja tulemuste kohta. Ta avaldab siirast kahetsust ning märgib, et AK-ga peetud telefonikõned võisid jätta mulje, et TP mõjutas oma alluvat, kuid ei esita selgitusi tema ja SS kõnede ja neist tehtud järelduste kohta. Selline arvamus oli antud enne peadirektori otsuse tegemist.

5) Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-96-10 leidnud, et distsiplinaarmenetluse käigus tuleb sisustada ka määratlemata õigusmõiste "vääritu tegu" (PPVS § 86 p 3). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas osundatakse distsiplinaarrikkumise kvalifikatsioonina ATS § 59 lgle 1 ning sama seaduse eetikakoodeksi p-le 13, milliseid räägivad teenistuskohustuste laitmatust täitmisest. Hinnangud „oleks pidanud olema erapooletu“, „ebakohane käitumine“, „usalduse kaotamine“ jms on eetilised ega ole seotud asutuse või ametniku diskrediteerimisega. Vastustaja on määratlenud mõistet „vääritu tegu“ kui eetilisi nõudeid rikkuvat. Sõnad „jõhker nimekiri“ ei ole distsiplinaarmenetleja subjektiivne hinnang juhtumile, vaid tsitaat, mis on võetud TP ja AK vahelisest telefonivestlusest.

6) Nõustuda ei saa kaebuse esitaja väitega analüüsi puudumise kohta AK mõjutamise osas TP poolt. Teo analüüsi leiab kokkuvõtte osas „III Korralduse andmine“. AK kui otsuse tegija kohtuvälises menetluses mõjutamine toimus teenistusalase korralduse andmisega 30.04.2012, et AO-l load kindlasti alles jääks. Mida peetakse teenistusalase korralduse andmisena, on kirjas kokkuvõtte osas „Õigusaktid“ ja käskkirjas.

7) Kokkuvõttes mööndakse, et ei ole võimalik teha kindlaks, kas karistus oleks TP ja AK vahelise vestluseta olnud sama. Samas on AO-le määratud karistuse ning kokkuvõttes viidatud PPA karistuse määramise juhiste ja suuniste vahel erinevused. AK on pidanud AO-a karistusregistrit telefonivestluses „jõhkraks“. Väärteootsuses mainitakse menetlusaluse isiku kahetsust ning juhtimisõiguse säilimise olulisust perekonnale ja töökohale, samas lisatakse, et varasemad korduvad karistused ei ole oma mõju menetlusaluse isiku käitumisele avaldanud. AK kui menetleja sõltumatust ja siseveendumuse vaba kujunemist karistuse liigi ja määra kujunemisel ei saa taastada. AK kinnitas distsiplinaarmenetlejale TP kui vahetu juhi korralduse täitmist ning möönis, et TP karistuspraktika AO-a rikkumisega sarnastes asjades ei piirduks juhtimisõiguse säilitamisega. Sellega on seatud AK väited kahtluse alla ja ühtlasi antud ka hinnang AK arvamusele.

8) PPVS näeb ette erisätted distsiplinaarmenetluse läbiviimisele (PPVS § 90 lg 1 ja § 92 lg 3). Nõudeid karistuse määramise käskkirjale PPVS ette ei näe. PPVS § 92 lg 4 kohaselt edastatakse kokkuvõte viivitamata distsiplinaarmenetluse algatanud juhile. Sellest tulenevalt on distsiplinaarvõimu teostaja otsuse aluseks ametniku karistamiseks või karistamata jätmiseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõte. Haldusakti kirjaliku põhjendamise küsimuses on oluline, et käskkirja andmise alusdokumentidena on viidatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele,

3-13-28 6(15) prefekti arvamusele ning peadirektori resolutsioonile tervikuna. Seega on käskkirja andmisel karistuse liigi ja määra valikul arvestatud ka kaebuse esitaja kohta antud ja kokkuvõttes toodud iseloomustust ning varasemat teenistuskäiku.

9) Vaideotsuses anti hinnang kõikidele kaebuse esitaja vaides esitatud vastuväidetele, mida on korratud kohtule esitatud kaebuses, analüüsiti haldusakti andmise menetlust ja materiaalõiguslikke aluseid ning jõuti järeldusele, et alus käskkirja tühistamiseks puudub.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.01.2014 otsusega TP kaebuse täielikult, tühistas PPA 02.11.2012 käskkirja ja 31.12.2012 vaideotsuse ning ennistas TP viivitamatult teenistusse. Samuti tegi kohus PPA-le ettekirjutuse TP-le teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetava tasu suuruse väljaselgitamiseks ja maksmiseks.

1) Poolte vahel ei ole vaidlust, et käskkirja ja vaideotsuse on andnud selleks pädev ametiisik ja distsiplinaarkaristus on määratud kaebajale seaduses ettenähtud tähtaegu arvestades. Samuti puudub vaidlus, et asjas on viidud läbi distsiplinaarmenetlus, nagu näevad ette PPVS §-d 90- 92.

2) Distsiplinaarmenetlus TP tegevuse osas algatati PPA peadirektori 15.10.2012 käskkirjaga nr 192d. Kohtule ei ole esitatud nimetatud menetluse algatamise käskkirja ega tõendit selle tutvustamisest kaebajale, mistõttu ei ole võimalik kontrollida PPVS § 92 lg 1 nõuetest kinnipidamist. 14.01.2013 määruses, millega halduskohus võttis TP kaebuse menetlusse, nõudis kohus vastustajalt ka kõigi vaidlustatud haldusakti aluseks olnud jm kohtule veel esitamata asjassepuutuvate dokumentide esitamist. Kui PPA ei ole kohtule esitanud kõiki tema väiteid kinnitavaid ja asjas tähtsust omavaid tõendeid, siis tuleb tal kanda ka sellest tulenevad negatiivsed tagajärjed (HKMS § 59 lg 4).

Asja materjalidest ilmneb, et menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega tutvustati TP siiski alles kaks nädalat hiljem, 29.10.2012, ja alles siis anti talle võimalus vastata ka menetleja küsimustele. Reeglina toimub isiku tutvustamine õiguste ja kohustustega menetluse alguses, kui menetluse alustamine tehakse isikule teatavaks, mis koosmõjus sellega, et PPA ei ole kohtule esitanud tõendit PPA peadirektori 15.10.2012 käskkirja kaebajale tutvustamise kohta, annab alust kahtlustada, et see toiming ongi vastustajal tegemata.

3) Menetlusosalise oluline õigus on ärakuulamisõigus. Kaebaja on 29.10.2012 menetleja küsimustele vastamisest (seletuse andmisest) oma põhiseaduslikku õigust kasutades loobunud, kuna teda on tunnistatud kahtlustatavaks kriminaalasjas. Siiski on see vaid üks kohustuslikest ärakuulamistest, mis tuleneb PPVS § 92 lg-st 2. Teine kohustuslik ärakuulamine tuleneb sama paragrahvi lg-st 4, mis näeb ette distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte allkirjastamise distsiplinaarmenetluse läbiviija poolt, selle esitamise viivitamata distsiplinaarmenetluse algatanud juhile ja selle tutvustamise politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus läbi viidi.

Sellega luuakse isikule võimalus enne distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist ja karistuse määramist esitada juurdluse käigus välja selgitatu pinnalt omapoolseid vastuväiteid ja seisukohti. Asja materjalidest nähtuvalt on TP tutvunud 02.11.2012 (st on andnud kokkuvõttega tutvumise blanketile selle kohta allkirja), so käskkirja andmisega samal päeval, distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga 15 lehel, kuigi kokkuvõte (16 lehel) ise oli koostatud 31.10.2012. Materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks tutvustatud menetluses kogutud tõendeid ja lõplikku kokkuvõtet, nagu seadus kohustab.

Lisaks on kaebajal tulnud oma arvamus esitada kiirustades. Kaebaja on samuti nentinud, et kavandi tutvustamine lõppes 01.11.2012 kell 18.20 ja kavand ise oli sedavõrd mahukas, et koheselt juriidilisel argumentatsioonil baseeruvate vastuväidete esitamine ei olnud võimalik.

3-13-28 7(15)

Aga ka viimati nimetatud ärakuulamine, arvestades, kuidas see tehti, ei saanud olla veel lõplik. HMS § 40 lg 1 järgi enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-76-12 p 10 ja otsuse nr 3-3-1-72-10 p 20). Kaebajale ei tutvustatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet sel viisil, et kaebaja oleks saanud esitada oma põhistatud vastuväited, sh ka kavandatavale karistusele. Ka Lääne prefekti arvamust võimaliku karistuse kohta tutvustati kaebajale alles 02.11.2012, st käskkirja andmisega samal päeval, mis tegi võimatuks selles osas oma seisukohta esitada. Karistuse määramise õigust omav isik peab enne käskkirja vormistamist ja allakirjutamist neid täiendavaid selgitusi hindama ja vajadusel ise neid küsima ning lõpuks ka antavas haldusaktis käsitlema. Alles sel kujul on isiku ärakuulamisõigus ka sisuliselt realiseeritud. Käesoleval juhul see aga nii ei olnud, mistõttu on kohatu PPA väide, et 01.11.2012 kokkuvõtte kavandiga tutvumisel ei ole TP teinud märkusi menetluse käigu ja tulemuste kohta. Ärakuulamisõiguse mittenõuetekohane kohaldamine enne käskkirja andmist võis viia väära haldusakti andmisele ja on iseseisvaks haldusakti tühistamise aluseks.

4) PPA on rikkunud käskkirja andmisel ka motiveerimiskohustust ja käskkiri on kaalutlusvigadega. PPA on tuginenud käskkirja andmisel asjakohastele õigusnormidele, samas muid haldusakti vormija sisunõudeid on PPA järginud ebapiisavalt. Käskkirjas on toodud küll ka haldusakti andmise faktiline alus, kuid käskkiri ei vasta selguse ja üheselt mõistetavuse nõudele ning eelkõige puudub faktilise ja õigusliku aluse loogiline seostamine, mis veenaks haldusakti adressaati ja kohut, et neil asjaoludel on vaid selline tulemus ainuvõimalik (vt ka Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-13-02, 3-3-1-96-10, 3-3-1-54-03). Kuigi distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet on näidatud käskkirja ühe alusena, ei ole võimalik aru saada, kus sisaldub käskkirja motivatsioon. Käskkirjast ega kokkuvõttest ei ole võimalik üheselt aru saada TP distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioonist: väidetavalt läks TP oma tegevusega vastuollu ATS § 59 lõikega 1 ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-ga 13, pannes toime PPVS §

86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo - vääritu teo, kuid milles konkreetselt tegevus seisnes ning millal üks või teine tegu on toimepandud, jääb ebaselgeks. Samas on tuvastatud, et AK määras AO-le karistuse seaduse piires, oma sõnul tegi ta seda iseseisvalt, tulenevalt süü suurusest ja süüteo tehioludest ning arvestades karistusseadustiku § 56 nõudeid, ning menetlejal on olnud raske hinnata, kas määratav karistus oleks olnud sama ka TP sekkumiseta. Pole selge, kuidas neid asjaolusid on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud. Veel räägitakse käskkirjas usalduse kaotusest, mis on omaette distsiplinaarsüütegu (vt varem kehtinud ATS § 118 lg 2 ja § 84 p 2, PPVS § 86 p 2). 5) Karistuse valik on puudulikult motiveeritud. PPA on väidetavalt arvestanud TDVS § 8 lgga 1, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, kuigi halduskohtu hinnangul asja materjalid seda ei näita. Eelmärgitud osas on välja kujunenud ka selge kohtupraktika (Riigikohtu otsused nr 3-3-1-35- 02, 3-3-1-13-11, 3-3-1-46-12). Antud juhul ei selgu vaidlustatud käskkirjast, kas PPA peadirektor on distsiplinaarkaristuse määramisel üldse kaalutlusõigust sisuliselt teostanud ning milliseid asjaolusid on täpsemalt kaalumisel arvestatud. Kuskilt ei nähtu positiivse iseloomustuse ja senise laitmatu teenistuskäigu arvestamine. Asjaolu, et distsiplinaarmenetluse läbiviija on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttesse ümber kirjutanud kaebajale antud iseloomustuse, ei tähenda, et karistuse määramiseks pädev isiks oleks sellega käskkirja andmisel arvestanud, sest käskkirjas puuduvad kaalutlused. Kohtu arvates on seetõttu tegemist olulise kaalutlusveaga. Käsitlemata

3-13-28 8(15) on kaebaja seisukohad menetluses tuvastatu ja võimaliku karistuse kohta. Need rikkumised on sedavõrd olulised, et toovad kaasa käskkirja tühistamise. 6) Vaidest nähtuvalt tõi kaebaja esile samu käskkirja puudusi, mis kohtukaebuseski. Suurem osa vaideotsusest on kaebaja väidetava süüteo kirjeldus ja sellele järgnevad vaide lahendaja üldsõnalised väited distsiplinaarmenetluse väidetavast igakülgsusest ja käskkirja väidetavast õiguspärasusest, lõpuks selgitus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisest. Kohus jagab TP seisukohta, et tema vaiet ei ole sisuliselt lahendatud ega tema konkreetsetele etteheidetele vastatud. Vaideotsus on õigusvastane nii eelmärgitu tõttu kui ka seetõttu, et vaideotsusega loeti õigusvastane käskkiri õiguspäraseks ja jäeti see kehtima. Seega tuleb vaideotsus samuti tühistada.

7) Kaebaja taotlus tema teenistusse ennistamiseks tuleb rahuldada (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-14-13). TP on palunud ka teenistusest sunnitult puudutud aja eest (alates 05.11.2012) kompensatsiooni väljamõistmist. Kohtule ei esitatud andmeid TP teenistustasu suuruse, samuti teenistusest sunnitult puudutud aja eest võimaliku teise tööandja makstud tasu kohta. Eelnevale tuginedes teeb halduskohus PPA-le ettekirjutuse kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetava tasu suuruse väljaselgitamiseks ja maksmiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Politseija Piirivalveameti 07.02.2014 apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta TP kaebus rahuldamata. 1) Kuivõrd kogu menetluse vältel ei ole kaebaja ega kohus pannud kahtluse alla seda, et distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri tehti kaebajale teatavaks, siis ei pidanud vastustaja selle esitamist esimeses kohtuastmes vajalikuks. 14.01.2013 määruses ei ole kohus esitanud nõuet kogu distsiplinaarmenetlusega seotud materjali esitamiseks. Kui kohus pidas oluliseks kontrollida asjaolusid, milles menetlusosaliste vahel vaidlus puudus ja mille kohta ei ole esitatud arvamust ega tõendeid, tulnuks kohaldada HKMS § 2 lg-s 4 sätestatud uurimispõhimõtet. 2) Kaebajale tagati õigus olla ära kuulatud. TP poolt 02.11.2012 digitaalallkirjastatud dokumendil „Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga tutvumine“ märgitud kuupäev „01.11.2012“ ja kellaaeg „18.20“ ei ole aeg, mil TP-le distsiplinaarmenetluse kokkuvõte tutvumiseks esitati ja millal ta selle allkirjastas. Tegelikult saadeti dokument distsiplinaarmenetleja KK poolt e-posti teel TP-le tutvumiseks 01.11.2012 kell 11.03 ning TP allkirjastas dokumendi digitaalselt 02.11.2012 kell 09:12. Seega oli TP-l võimalus tutvuda kokkuvõttega ligi 22 tunni jooksul. Tagastatud dokument on kaebaja poolt allkirjastatud ja sellele oli antud arvamus, milles ei ole mainitud, et kaebaja oleks soovinud arvamuse kujundamiseks täiendavat tähtaega. Kokkuvõtte koostamise kuupäev ise ei ole määrava tähendusega, oluline on kokkuvõtte esitamine tutvumiseks õigel menetluse etapil distsiplinaarmenetlusaluse ärakuulamisõiguse tagamiseks. Õigus tutvuda kogu distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjaliga on TP-le olnud alati tagatud. Menetlusaluse isiku õigusi tutvustati TP-le 29.10.2012. Distsiplinaarmenetlusosaliste õiguste realiseerimisel omab tähendust menetlusosalise aktiivsus ehk ta peab avaldama soovi menetluse materjalidega tutvumiseks. TP on andnud 02.11.2012 allkirja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumise kohta ning samal päeval on talle tutvustatud prefekti arvamust, millega tutvumist on TP samuti kinnitanud oma allkirjaga. Prefekt on teinud peadirektorile ettepaneku määrata TP-le distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine. Seega oli TP-le teada, milline karistus võib tulla kaalumisele. Käesoleval juhul ei saanud olla teist lahendust, arvestades teo faktilisi asjaolusid ja raskust.

3-13-28 9(15) Nagu prefekt oma arvamuses kirjutab, ei ole TP poolt toimepandu õiguslikult ja moraalselt kooskõlas politseinikule sobiliku käitumisega. Kohus on jätnud põhjendamata, miks prefekti seisukohaga tutvumine käskkirja andmisega samal päeval tegi võimatuks oma seisukohtade avaldamise. Ainuüksi kattuvad kuupäevad ei anna alust arvata, et TP-l oli võimatu anda endapoolseid selgitusi. Erinevalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest on prefekti seisukoht napp, mahtudes poolele lehele. Sellise vähemahuka dokumendiga tutvumine ei tohiks olla aeganõudev ega keerukas. 3) TP-le esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja peadirektori kinnitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte on identsed dokumendid. Distsiplinaarmenetleja KK 01.11.2012 e-kirjaga saadetud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte on doc-laiendiga, mitte pdf-formaadis, ja mille lehekülgede arv on 15. TP ei saanud teistsuguse sisuja vormiga dokumenti. Erinevuse võis põhjustada tekstitöötlusprogrammi teistsuguse seade kasutamine kaebaja või tema esindaja arvutis. Tegemist ei ole sellise minetusega, mis tooks kaasa käskkirja tühistamise. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-46-12 öelnud, et ärakuulamise õiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada.

4) Kohtu arvates esineb ebaselgus rikkumise kirjelduses ning teo kvalifikatsioonis. Apellant sellise seisukohaga ei nõustu. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte peatükis „TP distsiplinaarsüütegu“ ja käskkirjas on distsiplinaarsüütegu sõnaselgelt kirjeldatud. Apellant kordab, et TP-le heidetakse ette seda, et ta lasi ennast oma tuttaval mõjutada ja mõjutas omakorda alluvat AK tegema tema tuttava alluvale soodsat väärteootsust. AK seletused ega ka kõnesalvestused ei kinnita, et tegu oleks justkui kolleegide või ülemuse ja alluva tavapärase aruteluga väärteomenetlusest.

Kõnedest selgub, et TP lubab tuttavale asja vaadata (laseb ennast mõjutada) ning võtab AK-ga ühendust, nimetades konkreetse väärteoasjaga seotud isiku ja ütleb, et sellele isikule peab load kindlasti alles jätma (mõjutab oma alluvat). Kõnesalvestusest, mille asjaolusid TP ei ole vaidlustanud, on selgelt arusaadav tuttavale antud lubadus ja edasine TP käitumine. AK ja TP vahelisest vestlusest on üheselt mõistetav, et AK sai TP soovist aru ja ka asjaolu, et TP tegutseb oma tuttava huvides. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas on distsiplinaarrikkumise aluseks ATS § 59 lõige 1 ning sama seaduse eetikakoodeksi punkt 13.

Nimetatud sätted räägivad teenistuskohustuste laitmatust täitmisest. Kokkuvõttes ja käskkirjas toodud hinnangud on eetilised, mitte asutuse või ametniku diskrediteerimisega seotud. Sellest tulenevalt ja koostoimes osundatud avaliku teenistuse ja eetikakoodeksi sätetega on vastustaja määratlenud mõistet „vääritu tegu“ kui eetilisi nõudeid rikkuvat, mistõttu ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes või käskkirjas kirjeldatud maine rikkumist ja selle mõju asutusele või ametnikule.

7) TP-le määratud karistus on vastavuses teo raskusega. Karistuse valiku põhjendus oleks võinud olla paremini sõnastatud, kuid käskkirjast on võimalik aru saada, et kaalutlusõigus ei ole jäänud teostamata. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte on aluseks otsuse tegemisel ja sisaldab kõiki otsuse tegemiseks vajalikke andmeid. Peadirektor kinnitab distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte, mis tähendab tema nõustolekut kokkuvõttes toodud asjaolude ja esitatud kaalutlustega. Neid samu andmeid peab sisaldama haldusakt. Seega ei ole mõistlik ja otstarbekas kokkuvõtet käskkirja ümber kirjutada ega osundada ühele konkreetsele osale kokkuvõttest, kuna haldusakti andmise seisukohalt on oluline kogu dokumendis sisalduv teave. Lisaks distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, milles on vahetu juhi iseloomustus, TP haridusja teenistuskäik, on käskkirjas välja toodud TP juhi positsioon, pikaajaline teenistusstaaž, politseile esitatavad kõrged nõudmised, mida on kõrvutatud rikkumise asjaoludega.

3-13-28 10(15) Kuigi prefekti hinnang teole PPVS tähenduses ei ole kohustuslik, on tema arvamus lisaks TP vahetu juhi, politseijaoskonna juhi antud iseloomustusele siiski võetud. Sellega on distsiplinaarvõimu teostaja soovinud koguda otsustamiseks võimalikult mitmekülgset informatsiooni. Seega kohtu järeldused, justkui karistuse liigi ja -määra valikul ei arvestatud distsiplinaarmenetlusaluse isikuga ja muude selleks oluliste andmetega, ei ole põhjendatud. Raskete distsiplinaarrikkumiste puhul, mille eest kaalutakse rangete karistuste määramist, ei saa arvestada sellega, et rikkumise toimepanemisel ja karistamisel võib isik jääda ilma seadusega ettenähtud hüvedest (nt teenistusastme ülendamine, politseiametniku pension jms). TP-le karistuse määramisel on arvestatud tema isikut, senist teenistuskäiku ning muid asjaolusid, mis omavad karistuse liigi ja -määra valikul tähtsust, kuid ükski TP positiivselt iseloomustav asjaolu ei kaalu üles teo raskust. 8) Vaie ja kaebus on sisult identsed. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaide esitaja nõudeid ei lahendatud sisuliselt. Asjaolu, et vaideotsuses ei ole vaides esitatud väidetele punktpunktilt vastatud ja oma sisult kordab käskkirja, tähendab seda, et vaide lahendaja on jõudnud samale järeldusele. Sel põhjusel puudus vajadus korrata distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja käskkirjas toodut.

9. TP palub 10.03.2014 vastuses (täiendatud 09.05.2013) jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) Kaebaja nõustub kohtu hinnanguga selle kohta, et distsiplinaarmenetluse algatamine ei olnud õiguspärane. Kohus on hinnanud käskkirja andmist ning selle tutvustamist vastavalt asja materjalidele. Kohtuotsuse põhjendavast osast nähtub, et kohus on arvestanud seda, et käskkiri tehti 15.10.2012 ning tutvustati 29.10.2012. Käskkirja tutvustamine alles kaks nädalat pärast distsiplinaarmenetluse algatamist on ärakuulamisõiguse rikkumine. 2) Kaebaja nõustub kohtuotsuses toodud käsitlusega ärakuulamisõiguse rikkumise osas ning jääb oma seni menetluses esitatud argumentide juurde. Absurdne on väide, et ärakuulamisõigus oli tagatud seeläbi, et TP-l oli võimalus kokkuvõttega/kavandiga tutvuda ligikaudu 22 tunni jooksul. Nimetatud 22 tunni sisse kuulus kaks TP tööpäeva ning uneaeg. Isegi juhul kui kavand edastati 22 tundi varem, ei ole tegemist mõistliku ajaga, et tutvuda 17 lehelise dokumendiga, tehes samal ajal oma igapäevatööd ning esitada mõistlikud ning igakülgselt argumenteeritud vastuväited. Apellandi väited ei lükka ümber kohtuotsuse põhjenduses toodud põhistusi. Isiku ärakuulamisõigust on korduvalt rikutud, mistõttu on käskkiri õigusvastane. Kavandi, mitte allkirjastatud juurdluse kokkuvõtte esitlemine enne karistuse määramist, on õigusvastane. 3) Haldusakti kontrollimine ja uurimisprintsiibi rakendamine kohtu poolt on toimunud seaduses sätestatud määral ning korrektselt. Apellandi väited uurimisprintsiibi rikkumise kohta on ebaõiged ning ei sea kahtluse alla kohtuotsuse seaduslikkust. 4) Kaebaja jääb oma seisukohtade juurde, mis on esitatud esimese astme kohtumenetluses ning nõustub ka kohtuotsuse põhjendusega, mille kohaselt ei ole võimalik aru saada, kus sisaldub käskkirja motivatsioon ning üheselt ei ole võimalik aru saada TP distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioonist.

10. Politseija Piirivalveamet ei nõustu 16.05.2014 vastuses kaebaja seisukohtadega. Kohtuotsuse erinev tõlgendamine menetlusosaliste poolt ei tähenda ühe menetlusosalise pealiskaudsust või hoolimatut suhtumist kohtuasja. See näitab, et menetlusosalised on jätkuvalt eri meelt selles, kas distsiplinaarmenetlus viidi läbi kvaliteetselt ja kas haldusakt on õiguspärane.

3-13-28 11(15) Kohtul on õigus kontrollida distsiplinaarmenetluse läbiviimise seaduslikkust ning haldusakti sisuja vorminõudeid. Siiski ei tohi see toimuda valikuliselt või siis tuleb kohtul oma valikut põhjendada. Kohtu järeldused rajanevad antud juhul oletustel, kuivõrd asjaolud on jäänud kohtu poolt sisuliselt kontrollimata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellant esitas ringkonnakohtule uute dokumentidena TP poolt 29.10.2012 allkirjastanud PPA 15.10.2012 distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ning distsiplinaarmenetleja KK 01.11.2012 kl 11:03 e-kirja, millega edastati TP-le distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja blankett kavandiga tutvumise kohta. Tõendite varasema esitamata jätmise põhjuseks nimetab apellant vaidluse puudumist nimetatud asjaolude osas vaidemenetluses ja esimese astme kohtu menetluses. Apellant esitas esimeses kohtuastmes vastuse ja tõendid kaebuse nõudest lähtuvalt. Kohus ei ole küsinud apellandilt täiendavat arvamust või lisatõendeid. Kaebaja leiab, et täiendavate tõendite esitamine ei ole põhjendatud. Vastustajat kohustati dokumente esitama 14.01.2013 kohtumäärusega ning kohus viitas 18.04.2013 istungil, et esitada tuleb kogu distsiplinaarmenetluse toimik. Asjaolu, et apellant pahatahtlikult venitas kompromissläbirääkimistega ning ei esitanud kõiki tõendeid, ei ole aluseks sellele, et vastu võtta täiendavaid tõendeid. Kuivõrd esimeses astmes oli poolte vahel vaidlus kaebaja ärakuulamisõiguse teostamise ning akti õiguspärasuse üle, pole põhjendatud tõendite esitamine käesolevas kohtuastmes. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumendid asja juurde. Vastustajat kohustati 14.01.2013 kohtumäärusega esitama asjassepuutuvad dokumendid. Kaebaja ei ole esimese astme menetluses väitnud, et ta ei olnud menetluse algatamisest teadlik. Samuti ei nähtu 18.04.2013 istungiprotokollist, et arutatud oleks ärakuulamise küsimust ning kohustatud vastustajat esitama kogu distsiplinaarmenetluse toimik. Seega ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tõendid varasemalt esitamata pahatahtlikult või hooletusest. Halduskohus ei ole rakendanud antud küsimuses piisavalt uurimisprintsiipi, juhul kui kohtul tekkisid poolte seisukohtadest sõltumatud kahtlused (HKMS § 157 lg 2).

12. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, et käskkirja (ja vaideotsuse) tühistamise iseseisvaks aluseks on ärakuulamisõiguse rikkumine. Kaebajale tutvustati 29.10.2012 distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ning võimaldati omapoolsete selgituste andmist. Kaebaja loobus seletuste andmisest ja küsimustele vastamisest (seletuse protokoll - tl 72). Lisaks edastati kaebajale 01.11.2011 tutvumiseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (tl 21) ja võimaldati selle kohta arvamust avaldada. Samuti tutvustati kaebajale 02.11.2012 Lääne prefekti arvamust distsiplinaarsüüteo ja võimaliku karistuse kohta (tl 74). Seega tagati kaebajale menetluse kestel võimalus olla ära kuulatud. Ühe päeva jooksul distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja Lääne prefekti arvamusega (kokku 17-l lehel) tutvumist ei saa pidada objektiivselt võimatuks või ebamõistlikult koormavaks. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga tutvumise lehelt (tl 50) nähtuvalt oli kaebaja seisuga 01.11.2012 kl 18:20 jõudnud kavandiga tutvuda ja omapoolse seisukoha kirja panna (s.o ligikaudu 15 tundi enne faktilist allkirjastamist, mis digitaalallkirja kinnistuslehelt nähtuvalt toimus 02.11.2012 kl 09:12 – tl 49). Arvestades, et kaebaja ei väljendanud seejuures seisukohta omapoolse arvamuse avaldamise aja ebapiisavuse kohta ning ei taotlenud pikemat tähtaega, tuleb lugeda tutvumiseks ja arvamuse andmiseks võimaldatud aega piisavaks. Menetlusaluse isiku õigusi, sh õigust anda arvamusi ja saada selgitusi tähtaegade kulgemise kohta, oli kaebajale menetluse käigus 29.10.2012 tutvustatud (tl 73 pöördel).

3-13-28 12(15) Ärakuulamise õiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-46-12 p 24). Ringkonnakohtu hinnangul vastavad distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja Lääne prefekti arvamus ning nende tutvustamine eeltoodud tingimustele. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja tutvustamine kaebajale kaks nädalat pärast distsiplinaarmenetluse algatamist ei ole ringkonnakohtu hinnangul selliseks rikkumiseks, mis seaks kahtluse alla vaidlustatud käskkirja sisulise õiguspärasuse ning tingiks käskkirja tühistamise (HMS § 58). Menetluse alustamisest isiku teavitamise nõude eesmärgiks on kaitsta menetlusosalist tagaselja tehtavate otsuste eest. Käesolevas asjas ei ole viivitus menetluse algatamisest teavitamisel kahandanud kaebaja võimalusi olla menetluses ära kuulatud ning kaitsta enda õigusi. Samuti ei ole asjaolu, et kaebajale edastati tutvumiseks distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavand, mitte allkirjastatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, selliseks menetluslikuks puuduseks, mille tulemusena saaks lugeda menetlust lõpetava käskkirja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu õigusvastaseks. Kaebajale edastatud kokkuvõtte ja peadirektori kinnitatud kokkuvõtte sisulist erinemist kohus ei tuvastanud. Kohtu seisukoht, et lisaks distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele oleks tulnud kaebajale eraldi menetlustoiminguga tutvustada ka menetluses kogutud tõendeid (ilma, et kaebaja vastavat soovi oleks avaldanud), ei ole õiguslikult põhjendatud. Asjaolust, et vaidlustatud käskkiri anti välja samal päeval kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte ja prefekti arvamuse allkirjastamisega, ei saa teha automaatset järeldust, et ärakuulamisõiguse tagamine oli formaalne. Arvestades, et kaebaja arvamus distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta ei olnud mahukas, samuti ei olnud mahukas distsiplinaarmenetluse materjal, ei saa otsustuse tegemist ühe tööpäeva jooksul lugeda otsustuse puudulikkusele viitavaks asjaoluks.

13. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ja kaebajaga ka selles, et käskkiri on kaalutlusvigadega ning PPA on rikkunud käskkirja andmisel motiveerimiskohustust viisil, mis tingivad distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamise. Distsiplinaarkarituse vormistamist reguleerivad TDVS § 11 ja PPVS § 98. Vaidlustatud käskkiri vastab nimetatud sätete nõuetele. Käskkirjast nähtub selle andmise aeg ja andja, menetlusaluse isiku andmed, süüteo toimepanemise aeg, süüteo ja karistamisel arvesse võetud asjaolude kirjeldus, teenistusest vabastamise põhjendus ja vabastamise alus viitega seadusele. Vaidlustatud käskkirjas (tl 19) sisaldub süüteokirjeldus ning järeldus, et kirjeldatud tegevusega läks TP vastuollu ATS § 59 lg-ga 1 ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-ga 13, pannes toime PPVS § 86 p 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo – vääritu teo. ATS § 59 lg 1 kohaselt teenistuja peab oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Teenistuskohustused on kindlaks määratud ATS, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega. Teenistuskohustuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma ATS lisas

1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 13 kohaselt ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.

3-13-28 13(15) PPVS § 86 p 3 kohaselt on vääritu tegu süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega (i), ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega (ii) või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust (iii), sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Arvestades, et viidatud on vastuolule avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-ga 13 ning põhjendustena on nimetatud erapooletuse nõude rikkumist, enda mõjutada laskmise lubamatust ning alluva ebaeetilist mõjutamist, järeldub käskkirjast, et etteheidetav tegu loetakse vastuolus olevaks ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Seda, et etteheidetavaks rikkumiseks on eetikanormide rikkumine, on distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga tutvumise lehelt nähtuvalt mõistnud ka kaebaja (tl 50).

14. „Vääritu tegu“ on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada haldusorgani poolt. Kaebaja oli Haapsalu politseijaoskonna patrullteenistuse vanem, kelle teenistuskohustusteks oli muuhulgas korraldada patrullteenistuse igapäevast politseilist tegevust ja patrullteenistuse sisemist tööjaotust, samuti vastutada patrullteenistuse tegevust korraldavate õigusaktide täitmise eest ning juhendada alluvaid ja teostada nende üle järelevalvet (ametijuhendi p-d 3.1-3.3, 3.6,

3.12 – tl 29). Kaebaja patrullteenistuse tegevust kontrolliva ametnikuna lasi ennast karistuse määramise osas mõjutada AO-a ülemusel SS-l, kelle huviks oli, et AO-l juhiload säiliksid. Sellega seoses mõjutas kaebaja karistuse valikut puudutavas osas enda alluvat AK, kes oli väärteoasjas menetlevaks politseiametnikuks (30.04.2012 ja 03.05.2012 telefonivestluste stenogrammid – tl 77-78). Asja materjalidest nähtuvalt AO-lt lube karistusena ära ei võetud (otsus väärteoasjas – tl 80), seega vastas tulemus SS soovile. TP ise hindas väärteomenetluse sellist lõpptulemust lubamatuks, informeerides telefoni teel SS, et „me ei oleks tohtinud seda teha talle“ (07.05.2012 telefonivestluse stenogramm – tl 79). AK on kinnitanud, et täitis karistuse valikul TP kui suurema kogemusega politseiametniku ja otsese juhi korraldust (AK seletus – tl 52). Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja sisustanud määratlemata õigusmõistet mõistlikult, hinnates kaebaja sellise tegevuse ametnikule esitatavate eetiliste nõuete vastaseks ja seega väärituks teoks. Erapooletuse ja objektiivsuse loeb ametniku (ameti)eetika tunnuseks ka otsuses viidatud avaliku teenistuse eetikakoodeksi p 13. Viidatud punkt ei seo sealjuures eetilist käitumist õigusvastase tagajärje saabumisega (antud juhul AO-le määratud karistuse ebaseaduslikkusega), vaid ka näiliku olukorra loomisega, mis võib seada asjade käsitlemise erapooletuse ja objektiivsuse kahtluse alla. Käesoleval juhul ei saa lugeda AO-a väärteoasja menetlemist TP tegevuse tõttu kahtlusteta objektiivseks. Seega on ametnikule esitatavate eetiliste nõuete vastane tegu toime pandud. TP süüd välistavaid asjaolusid ei tuvastatud.

15. Rangeima karistuse määramist on põhjendatud sellega, et kaebaja jättis oma tuttavale väära mulje Läänemaa politsei objektiivsusest ning mõjutas alluvat määrama karistuspraktikast erinevat karistust. Sellise käitumise ebakohasust raskendava asjaoluna on rõhutatud kaebaja staaži, samuti seda, et ebakohane käitumine puudutas politseitöö valdkonda, mille eesmärkide saavutamise eest kaebaja ise juhipositsioonilt vastutas. Kaebaja tegevuse mõjuks on loetud negatiivseid ja struktuurseid tagajärgi nii kohalikus kogukonnas kui politseiorganisatsioonis, samuti usalduse kaotust tema kui politseiametniku suhtes.

Rangeimat karistust ei ole seega võetud kui konkreetse rikkumise automaatset tagajärge. Lisaks rikkumise iseloomule on arvesse võetud kaebaja isikuga seonduvat (staaž, ametipositsioon), samuti tegevuse mõju. Olgugi, et karistuse määramise käskkirjas ei ole eraldi võetud seisukohta kaebaja iseloomustuse osas, on see olnud osa distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, mille alusel

3-13-28 14(15) on Lääne prefekt andnud arvamuse võimaliku karistuse osas (tl 74) ning PPA peadirektor määranud karistuse (tl 19). Kaebaja ei olnud reaametnik, kes võis kogenematusest eksida, vaid kaebajale oli pikaajalist teenistust arvestades usaldatud vastava valdkonna koordineerimine. Selliselt ametipositsioonilt erapooletuse ja objektiivsuse nõude rikkumine seab kahtluse alla politsei (kaebaja poolt juhitava patrullteenituse) usaldusväärsuse laiemalt. Seega ei saa lugeda põhjendamatuks vastustaja hinnangut sellise käitumisega kaasnevast ebakohase mulje jätmisest ning negatiivsetest ja struktuursetest tagajärgedest. Negatiivse mõju hindamist karistuse valikul ei saa seejuures samastada PPVS § 86 p-st 3 tuleneva ametniku või ametiasutuse diskrediteerimisega kui rikkumise koosseisulise tunnusega. Seega ei laiene sellele otseselt ka samatähenduslikud tõendamisstandardid.

Vastustaja otsustust mitte võimaldada kaebajal vastaval ametikohal jätkata ei saa eeltoodust tulenevalt lugeda ebaproportsionaalseks ja põhjendamatuks. Samuti ei saa lugeda alusetuks vastustaja hinnangut usalduse kaotamise osas kaebaja kui politseiametniku suhtes laiemalt, mis välistab tema jätkamise ka muudel ametikohtadel politsei struktuuris (vt ka Riigikohtu 19.06.2013 otsus nr 3-3-1-22-13, p 23). Seda sõltumata asjaolust, et kaebaja juht on tema varasemat teenistuskäiku positiivselt iseloomustanud ning kaebaja on juhtunut kahetsenud.

16. Kaebaja esitas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega tutvumise järgselt järgmise arvamuse: „Soovin selgitada, et oma vestluses AK-ga ei ole ma talle andnud kordagi korraldusi otsuste koostamisel, me oleme arutanud erinevate karistusliikide kohaldamise võimalikkuse üle. Samas, saades aru, et selliseid vestlusi võidakse pidada eetikanormide rikkumiseks, püüan edaspidi oma töös analoogseid olukordi kindlalt vältida. Kahetsen juhtunut siiralt ja elan minu suhtes toimuvat menetlust väga rängalt üle“.

Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis seaksid distsiplinaarmenetleja poolt tuvastatud faktilised asjaolud kahtluse all. Kaebaja ei ole asunud ka seisukohale, et distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kajastatud telefonivestluse stenogrammides kasutatud väljendeid (näiteks TP AK-le: „[P]urjus juhtimine tal, seal vaata, et tal load kindlasti alles jääks“ või AK TP-le: „[J]ube jõhker ma pole nii jõhkrat nimekirja veel näinud“) oleks mõistetud vääralt. Vastupidi, kaebaja on ka ise möönnud, et toimunud vestlusi võib mõista kui eetikanormide rikkumist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda arvamus seega uusi asjaolusid või asjaolusid, mida ei oleks käskkirjas käsitletud. Käskkirjas on kaebaja poolt alluvale korralduse andmist tõenditele tuginedes kirjeldatud ning viidatud Lääne Prefektuuri töökorra p-s 2.6 sisalduvale korralduse mõistele. Rangeima karistuse valiku kaalutlused on käskkirjas esitatud. Juhtunu kahetsemine ei mõjuta distsiplinaarkaristuse määraja pädevust karistuse valikul.

17. Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest (HMS § 45 lg 4).

18. Halduskohus mõistis kaebajale menetluskulude katteks välja 1539 eurot. Kuna halduskohtu otsus tühistatakse, tuleb HKMS § 109 lg 4 kohaselt muuta ka kohtukulude jaotust. Arvestades, et kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja kanda. PPA ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

3-13-28 15(15)