3-08-178/181 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

22. mai 2014, Tallinn Haldusasja number 3-08-178 Haldusasi I.A.e kaebus Tallinna linna õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja: I.A. Esindaja: vandeadv Äili Rodi Vastustaja: Tallinna Linn Esindaja: Jaan Lindsaar Kolmas isik: Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi ja Välisministeeriumi kaudu) Volitatud esindajad: Toomas Kutti ja Marili Lehtmets Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus. RESOLUTSIOON

1. Tunnistada kaebaja nõue kahju hüvitamiseks põhjendamatuks ja jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

2. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.A. taotles õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1996.a. otsuse nr 7143, 12. novembril 1997.a. I. R. sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu ja 10. novembril 1998 G. K. sõlmitud kokkuleppe alusel tagasi õigusvastaselt võõrandatud varana muuhulgas Tallinnas Suislepa tee 6/8 maaüksust. 01.09.2004.a. võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 1676-k „Suislepa tee 6/8 maa mittetagastamine“ (edaspidi Korraldus).

Korralduse p 1 kohaselt otsustas linnavalitsus mitte tagastada Pirita linnaosas Suislepa 6/8 (endine “Nõmme 103”, endine kinnistu nr 5008, üldpindala 143070 m2) maad pindalaga 1200 m2, kuna maal asuvad teisele isikule (Hiina Rahvavabariigi Suursaatkond) kuuluvad hooned ning nimetatud maa kuulub hoonete juurde krundina. Eelpool nimetatud maast ei tagastata I.A.ele vastavalt tema nõudeõigusele ½ mõttelist osa.

3. I.A. leidis, et Suislepa 6/8 krundi hoonestamisel rikuti tema kui maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi saada maad tagasi ja tekitati talle varalist kahju ning 18.10.2007.a. esitas I.A. Tallinna Linnavalitsusele taotluse talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Tallinna Linnavalitsus jättis oma 21.12.2007.a. kirjaga nr Õ-1/4844 I.A.e kahjunõude rahuldamata. I.A. sai Tallinna Linnavalitsuse vastuse oma esindaja kaudu kätte 28.12.2007.a.

4. 28.01.2008 esitas I.A. kaebuse Tallinna Halduskohtule Tallinna linna õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohtunik Marion Vakker võttis kaebuse menetlusse 20.02.2008 ja kohtunik Tiina Pappel peatas oma 11.03.2010 kohtumäärusega kaebuse menetluse poolte vahel toimuvate kompromissiläbirääkimiste tõttu. Kompromissiläbirääkimised ebaõnnestusid ja 17.01.2011 uuendas kohtunik Daimar Liiv, kellele asi oli Tallinna Halduskohtu üldkogu 3.12.2010 otsuse alusel lahendamiseks ümber jagatud, määrusega kaebaja taotluse alusel asja menetluse ning jätkas asja menetlemist.

5. Kohtuistungid käesolevas asjas toimusid 14.03.2011 ja 11.11.2011. Vastustaja avaldas 11.11.2011 toimunud kohtuistungil, et nõustub asja lahendamise jätkamisega kirjalikus menetluses. Kaebaja märkis, et nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses juhul, kui kohus lähtub Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 sätestatud vaheotsuse regulatsioonist (tl 248 I köide).

6. 23.01.2012 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja 31.01.2012 ning kohtuotsuse kuulutamise aja. 30.03.2012 määrusega uuendas kohus asja menetluse ja võimaldas menetlusosalistel pidada kompromissiläbirääkimisi. 13.12.2012 määruses tõdes kohus, et kompromissi ei ole saavutatud ja jätkas asja menetlemist kirjalikus menetluses. 15.04.2013 määrusega kaasas menetlusse kolmanda isikuna Eesti Vabariigi ning jätkas menetlust. 18.10.2013 määrusega määras kohus asja lahendamiseks kohtuistungi, mis toimus 05.12.2013 (protokoll II tl 183-185). Kohtuistungil otsustas kohus üle minna kirjalikku menetlusse ning määras lõplike seisukohtade esitamise tähtaja. 28.02.2014 määrusega määras kohus kohtuotsuse (vaheotsuse) kuulutamise tähtaja, mida ta hiljem pikendas. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

7. Kaebaja märgib, et I.A. esitas kahjunõude Tallinna linna vastu, kuna maa mittetagastamise tinginud ebaseadusliku ehitise seadustamiseks vastuvõetud haldusaktid (12.07.1993.a. ehitusluba nr 193, 07.05.1993.a. määrus nr 84 p 1 Suislepa tee 6 ja 8 aianduskruntide liitmine ühtseks elamukrundiks Suislepa tee 6/8, 04.08.1994.a. Suislepa tee 6/8 ehitise vastuvõtuakt - kasutusluba) ei võimalda enam maa tagastamist I.A.ele, kuigi maa kuulus talle tagastamisele. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:

7.1. Kaebaja leiab, et maa mittetagastamine I.A.ele on õigusvastane. I.A. taotles Suislepa tee 6/8 asuva maa tagastamist tuginedes ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.märtsi 1996.a. otsusele nr 7143, millega tunnistati I. R. ½ mõttelises osas ja G. K. ½ mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektideks Tallinnas, endisel Harjumaal, Nehatu vallas Väo mõisast eraldatud maakoha „Nõmme nr 103“, endisel kinnistul nr 5008 asunud krundi suurusega 14,307 ha suhtes; 12.novembril 1997.a. notar Tiit Sepp poolt tõestatud nõudeõiguse loovutamise lepingule, millega I. R. loovutas talle kuuluva ½ suuruse osa nõudeõigusest tütrepoeg I.A.ele; 10.novembril 1998.a. G. K. ja I.A. vahel MRS § 14 lg 1 kohaselt sõlmitud notariaalsele kokkuleppele tagastamisele kuuluva maa jagamiseks, mille kohaselt G. K. taotletakse tagastada reaalosana maatükk asukohaga Suislepa tee 28 ning I.A.ele taotletakse tagastada kogu ülejäänud tagastamisele kuuluv maa, sh ka Suislepa tee 6/8.

7.2. Kaebaja leiab, et talle maa mittetagastamise otsuse vastuvõtmise ajaks 1.09.2004.a. olid Suislepa tee 6 ja Suislepa tee 8 aianduskrundid ühendatud üheks elamukrundiks aadressiga Suislepa tee 6/8. Elamukrundil paiknes üks ehitis – eramu, mille püstitamiseks oli välja antud Tallinna Linnavalitsuse poolt 12.07.1993.a. ebaseaduslikult uus ehitusluba nr 193. Uute ehituslubade väljaandmine tagasitaotletavale maale oli lubatud erandina üksnes kohaliku omavalitsusüksuse volikogu taotlusel Vabariigi Valitsuse loal. Linnavalitsuse väitel käsitleb Tallinna linn käesoleval ajal Vabariigi Valitsuse nõusolekuna uue ehitusloa väljastamiseks Suislepa 6/8 krundile Vabariigi Valitsuse 07.07.1993.a. korraldust nr 382-k, milles otsustati nõustuda põhimõtteliselt I. O. poolt temale kuuluvate hoonete ja rajatiste (Tallinn, Suislepa tee 6 ja 8) müümisega Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale suursaadiku residentsiks. Vabariigi Valitsuse esindaja Maa-ameti kaudu selle väitega ei nõustunud ja sellega ei nõustu ka kaebaja. Viidatud korraldus ei sisalda otsustust lubada erandkorras väljastada tagasitaotletavale maale uus ehitusluba, samuti ei ole Vabariigi Valitsusele esitatud Tallinna Linnavolikogu taotlust erandkorras loa saamiseks Suislepa tee 6/8 krundile ehitusloa väljastamiseks. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsusel puudus Vabariigi Valitsuse nõusolek uue ehitusloa väljastamiseks EV Ülemnõukogu 17.10.1991.a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta (otsuse sõnastus alates 28.04.1993) punkt 9 tähenduses.

7.3. Kaebaja leiab, et Suislepa tee 6 ja Suislepa tee 8 aianduskruntidel paiknenud aiamajad olid lammutatud. Suislepa tee 6 aiamaja oli lammutatud hiljemalt 19.07.1993.a. (müügitehingus on viide ühele aiamajale) ja Suislepa tee 8 aiamaja hiljemalt 04.08.1994.a. (elamule anti kasutusluba ehitusloa alusel, mis nägi ette krundil asuva ühe aiamaja lammutamise – kasutusloa andmise ajaks pidi ehitis vastama projektile ja järelikult aiamaja lammutatud). Suislepa tee 8 asunud aiamaja lammutamisele ajale viitab aga eksperdi arvamus

O. ehitusprojekti kohta 28.juunil 1993.a., milles on märgitud – esialgu krundil olnud aiamaja asemel on ehitatud osaliselt kellerdatud 2-korruseline elamu. Projekt on koostatud taasesitusena juba valminud hoone ülemõõtmise alusel ning on tehtud ka mitmeid muudatusi ja täiendusi.(duplikaat Suislepa tee6/8 lk 77-81). Kaebaja leiab eeltoodust tulenevalt, et mõlemad aiamajad olid lammutatud 28.06.1993.a., kuid ehitisregistrist oli müügitehingu tegemise ajaks kustutatud vaid Suislepa tn 6 asunud aiamaja.

7.4. Kaebaja on seisukohal, et Suislepa tee 6/8 eramu püstitamise aluseks ei saanud olla ega olnud Suislepa tee 6 ja Suislepa tee 8 aiamajade püstitamiseks enne 17.11.1991.a. väljastatud ehitusload – ehitise vastuvõtu aktis on märgitud ehitise püstitamise õiguslikuks aluseks 12.07.1993.a. väljastatud ehitusluba. Maa tagastamise / mittetagastamise otsustuse vastuvõtmise seisukohalt on kaebaja arvates vaja välja selgitada, millised ehitised asuvad tagasitaotletaval maal, kas need ehitised on püstitatud õiguslikul alusel ja kas need ehitised on/ei ole takistuseks maa õigusjärgsele omanikule tagastamiseks. Kaebaja toob välja, et Tallinna Linnavalitsus tugines maa mittetagastamise otsuse vastuvõtmisel 01.09.2004.a. MRS § 6 lg 2 p 3, kuigi oli teada, et maal asuvad hooned, millised kuuluvad Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale ja taolised olukorrad lahendatakse läbi MRS § 6 lg 2 p 4.

7.5. Kaebaja küsib, et miks linnavalitsus ei tuginenud maa mittetagastamise otsuses MRS §-le

6 lg 2 p 4, mille kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31 1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9 kuni 11 ja 13. MRS § 31 (sätte sõnastus alates 10.05.2004.a.) lg 1 p 10 kohaselt jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus ning p 13 kohaselt maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud. Kaebaja arvates oli selleks olemas põhjus – nimelt teatas Välisministeerium 04.02.2003.a. kirjaga nr 8/1722 (maa riigi omandisse taotlemisest loobumine) Tallinna Maa-Ametile ja Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile, et seoses välisriigiga peetud kinnisvaraalaste konsultatsioonidega loobub Välisministeerium Harjumaal, aadressil Suislepa tee 6/8 Tallinn asuva krundi riigi omandisse taotlemisest ning Välisministeeriumi valitsemisalasse määramisest. Seega puudusid Tallinna Linnavalitsusel 01.09.2004.a. alused maa mittetagastamiseks põhjusel, et maa kuulub välisriigi kasutusse andmisele MRS § 31 lg 1 p 13 järgi.

7.6. Kaebaja toob välja, et kui maa mittetagastamise alusena kasutatakse MRS § 6 lg 2 p 3, tuleb välja selgitada, kas hooned, mis paiknevad tagasitaotletaval maal, takistavad selle maa tagastamist. Kaebaja ei jaga siinkohal vastustaja ja 3 isiku seisukohta, et igal juhul ei oleks maad saanud alates maareformi vastuvõtmisest I.A.ele tagastada, sest hoonete omanikul oli ja on siiani õigus kas maad ostueesõigusega erastada või nõuda hoonestusõiguse seadmist – seetõttu ei ole I.A.ele ka tekkinud kahju. Kaebaja leiab, et maa ostueesõigusega erastamise ja hoonestusõiguse seadmise nõudeõigus tulenevalt ehitise olemasolust on oma olemuselt ühesugune - maa ostueesõigusega erastamist ja hoonestusõiguse seadmist sellele võib nõuda üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde. Käesolevas vaidluses teadaolevalt pole siiani nõutud ei Suislepa tee 6/8 maa ostueesõigusega erastamist ega ka hoonestusõiguse seadmist. Kumbagi ei oleks ka saanud teha, kui püstitatud eramule ei oleks Tallinna Linnavalitsuse poolt väljastatud ebaseaduslikult 12.07.1993.a. ehitusluba nr 193 ja 04.08.1994.a. ehitise vastuvõtu akti - kasutusluba. Suislepa 6/8 õigusliku aluseta püstitatud elamule kasutusloa väljaandmisega muudeti pöördumatuks maa tagastamise võimalus I.A.e jaoks.

7.7. Kaebaja toob ka välja, et nähtuvalt 22.03.1983.a. sõlmitud Suislepa tee 8 kinkelepingust oli I. V. p. O. elukoht kuni 01.07.1983 Leningradis, xxxxxxx. MRS § 21 (sõnastuses kuni 27.04.1993.a.) sätestas, et maa erastamise õigustatud subjektid on kõik Eesti Vabariigi kodanikud. Kuni Eesti Vabariigi institutsiooni taaskehtestamiseni on maa erastamise õigustatud subjektid need Eesti Vabariigis alaliselt elavad isikud, kellel oli 1940.a. 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus, ja nende Eesti Vabariigis alaliselt elavad otsesed järeltulijad. MRS § 21 (sõnastuses alates 28.04.1993 kuni 30.11.1993) lg 2 sätestas, et välisriikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud võivad osta erastatavate või juba erastatud tootmishoonete ja – rajatiste alust ja nende teenindamiseks vajalikku maad ning enampakkumisel tootmishoonete ja rajatiste ehitamiseks hoonestamata maad alustel ja korras, mis sätestatakse eraldi seaduses. Kuni nimetatud seaduse jõustumiseni võivad nad maad osta kohaliku omavalitsuse nõusolekul ja Vabariigi Valitsuse loal. MRS 37 (sõnastus kuni 27.04.1993.a.) kohaselt füüsilistel isikutel, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks vastavalt Eesti NSV taluseadusele või kelle tähtajata kasutuses on maa, millel asuvad neile kuuluvad hooned ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad välja osta, on õigus sõlmida kohaliku omavalitsusega pikaajaline rendileping kuni 99 aastaks senise tähtajatu maakasutuse piires või § 9 lg 1 näidatud ulatuses.

MRS § 37 (sõnastus alates 28.04.1993 kuni 30.11.1993, kui säte tunnistati kehtetuks ) kohaselt füüsilistel isikutel, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks vastavalt Eesti NSV taluseadusele või kelle tähtajata kasutuses on maa, millel asuvad neile kuuluvad hooned ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad välja osta, on õigus sõlmida pikaajaline rendileping kuni

99 aastaks senise tähtajatu maakasutuse piires või § 9 lg 1 näidatud ulatuses. Eeltoodud sätetest ilmneb, et kui I. O. puudus sünnijärgne kodakondsus 1993.a., siis puudus tal ka õigus maad aiamajade juurde omandada ja oli üksnes õigus maad pikaajaliselt rentida kohalikult omavalitsuselt. Lisaks, maa ostueesõigusega erastamise õigus sai olla isikul, kes oli selleks ka avalduse esitanud. Menetluses ei ole tõendatud, et I.O. oleks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust, Eesti Vabariigi esindaja kinnitas kohtuistungil, et I.O. ei ole kunagi soovinudki maa ostueesõigusega erastamist.

I. O. võõrandas Suislepa tee 6/8 krundil paikneva eramu ja poolelioleva aiamaja Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale 19.07.1993.a, millise ajaga lõppesid ka tema õigused seoses ehitiste ja nende juures asuva maa kasutusega, sh ka võimalus peale kodakondsuse saamist maa ostueesõigusega erastamise õiguse saavutamiseks õiguslikul alusel püstitatud ehitiste juurde. Kaebaja leiab, et uuel omanikul, Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnal puudus õigus ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks MRS § 7 lg 1 ja MRS § 21 lg 3 kohaselt 2004.a. ja puudub ka praegu.

7.8. Kaebaja toob välja, et Riigikohtu 13.detsembri 2007.a. lahendis nr 3-3-1-72-07 punktis

11 on Riigikohus leidnud, et kohtul tuleb tuvastada, kas maa mittetagastamise ajal asus vaidlusalusel lahustükil hooneid või rajatisi või oli sinna antud enne 17.10.1991.a. ehitusluba. Ehitiste olemasolu tuvastamisel tuleb kontrollida ka seda, kas neil oli õiguslik alus, eeskätt õiguspärane ehitusluba. Kolleegium osundas oma 25.oktoobri 2007.a. määrusele haldusasjas 3-3-1-50-07, kus kolleegium leidis, et kuigi maa tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise korraldusega, tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka nende haldusaktide õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni, muu hulgas haldusakte, mis seadustasid tagastamisele kuulunud maal asuvad ehitised. Riigikohtu 24.mai 2010.a. lahendis nr 3-3-1-23-10 ( I.A. kaebus Tallinna Linnavalitsuse tekitatud kahju hüvitamiseks) p. 13. märgib Riigikohus vastuseks Tallinna Linnavalitsuse väitele, et ehitiste olemasolu tõttu oleks ehitiste omanikel olnud MaaRS § 6 lg 2 p-st 3 ja lg-st

3 tulenevalt maa erastamise õigus ja alus ka juhul, kui 1992. ja 1995.aastatel ei oleks ehituslube väljastatud, mistõttu I.A.el puudus õigus maa tagastamisele, järgmist. MaaRS § 6 lg 2 p 3 ja lg 3, §-st 20 lg 1, 22 lg 1 ja AÕSRS §-st 14 tuleneb, et ehitise omanik saab ostueesõigusega erastada maad vaid õiguslikul alusel püstitatud ehitiste juurde. Kohtud on tuvastanud, et maa erastati ehitiste juurde, mis olid püstitatud õigusliku aluseta. Kaebaja leiab, et kuigi käesolevas vaidluses maa mittetagastamise korralduse vastuvõtmise ajaks ei olnud läbi viidud ei maa ostueesõigusega erastamist ega ka maa riigi omandisse jätmist, oli krundil paiknenud ebaseadusliku eramu seadustamiseks vastu võetud otsustused ja haldusaktid, millised takistavad maa I.A.ele tagastamist. Eeltoodud Riigikohtu lahendid aga kinnitavad, et faktiline olukord – maa tagastamist takistavate ehitiste olemasolu tagasitaotletaval maal tuleb kindlaks määrata maa tagastamise/ mittetagastamise aja seisuga, so. käesoleval juhul 01.09.2004.a. seisuga. Suislepa tee 6/8 ehitise vastuvõtu akt on koostatud 04. augustil 1994.a. Tallinna Ajutise ehitusmääruse punktidest 145 ja 148 tulenes Ehitise Vastuvõtukomisjoni kohustus tuvastada kinnitatud ehitusprojekti ja linnaehitusnõuete kohast ehitustööde valmimist ja ehitise vastavust ehitusmäärustele jm nõuetele, ehitise vastuvõtu seaduslikkust kinnitab aga ehitusinspektsiooni juhataja allkiri ja pitsatiga tõendatud sissekanne vastuvõtu aktil, mis on ehitise omandiõiguse registreerimise, kasutuselevõtu jm õiguslike tehingute ja toimingute tingimuslikuks eelduseks.

7.9. Kaebaja leiab, et hiljemalt 04.08.1994.a. olid lammutatud mõlemad aiamajad, kuna 12.07.1993.a. väljaantud ehitusprojekt nägi ette alles olnud aiamaja lammutamise ning üksnes ühe eramu püstitamise krundil. 01.09. 2004.a. I.A.ele maa mittetagastamise korralduse vastuvõtmise ajal oli maa mittetagastamise aluseks MRS § 6 lg 2 p 3 järgi krundil paiknev eramu, millele oli ehitusluba 12.07.1993.a. välja antud õigusvastaselt. Ehitusloata ehk õigusliku aluseta püstitatud ehitise olemasolu ei saanud olla AÕS RakS § 14 lg 3 kohaselt aluseks selle maa suhtes MRS § lg 2 p 3 kohaldamiseks ehk maa mittetagastamiseks.

Ainuüksi ehitusloa puudumine ehitisel tähendab AÕS RakS § 14 lg 1 kohaselt, et ehitis on maatüki oluline osa ja ei kanna iseseisvat õigust. Kaebaja väidab, et enne ehitisele kasutusloa väljastamist olnuks võimalik I.A.ele Suislepa tee 6/8 maa tagastada, kuna sellel asus ilma õigusliku aluseta püstitatud ehitis. Õiguslikku olukorda muudeti I.A.e jaoks 04.augustil 1994.a., mis koostati ehitise vastuvõtu akt ehk väljastati ehitisele kasutusluba. AÕS RakS § 14 lg 1 (sõnastuses alates 04.05.2004.a.) kohaselt õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-43-07 punktis 10 märgib järgmist :“ Õigusaktidest ei tulene, et tsiviilkäibesse sattumisega muutuks õigusliku aluseta püstitatud ehitis seaduslikuks. Ehitise seadustamiseks on ette nähtud kord AÕSRS § 14 lg-s 1. See norm sätestab järgmist: "Maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse paragrahv 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse (RT I 1999, 26, 377; 93, 831) § 2 2. lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist.

Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi." Seega on õigusliku aluseta ehitise seadustamine võimalik üksnes läbi kasutusloa andmise, mis ei tohi rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Õigusliku aluseta ehitise võõrandamine ei muuda seda ehitist seaduslikuks. „ Riigikohus on asunud lahendis nr 3-3-1-28-99 seisukohale, et kui ehise püstitamiseks antud ehitusluba on nõuetekohaselt realiseeritud ja ehitisele on antud kasutusluba, siis ei saa seda ehitist lugeda ehitusloata püstitatud ehitiseks Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 14 lg 1 mõttes isegi ehitusloa seadusevastaseks tunnistamisel.

Kaebaja leiab, et eeltoodu tähendab küll seda, et eramule kasutusloa väljaandmisega muudeti pöördumatuks võimalus I.A.ele Suislepa tee 6/8 maa tagastamiseks, kuid see ei tähenda, et I.A.ele ei oleks tekitatud maa mittetagastamisega kahju.

7.10. Kaebaja toob välja, et Eesti Vabariik asus oma 02.07.2013.a. arvamuses seisukohale, et kuigi Tallinna Linnavalitsuse poolt ei ole 12.07.1993.a. ehitusloa väljaandmisel järgitud kehtivat korda ja seetõttu on Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004.a. otsus Suislepa tee 6/8 mittetagastamise kohta MaaRS § 6 lõike 2 punktist 3 ja § 7 lõikest 1 tulenevalt õigusvastane, ei tulene sellest tegevusest kahju I.A.ele. Riigi arvates on kõnealune maa vajalik anda välisriigi kasutusse, millest järelduvalt ei ole Tallinna Linnavalitsuse õigusvastane tegevus toonud kaasa olukorda, et I.A. ei saa Suislepa tee 6/8 maad tagasi. Riigi arvates ei ole kõnealune maa kunagi kuulunud tagastamisele. Kaebaja on seisukohal, et vajadus anda täna maa riigi kasutusse, tuleneb üksnes Tallinna linnavalitsuse õigusvastasest tegevusestõigusvastaselt väljastatud maakasutusõigusest, ehitusloast ja kasutusloast. Maa mittetagastamise otsuse tegemise ajal puudusid alused maa mittetagastamiseks MaaRS §

6 lg 2 p 4 alusel seoses maa riigi omandisse jätmisega. Maa mittetagastamine MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel oli aga tingitud maal paiknenud ehitisele ebaseaduslikult väljastatud ehitus-ja kasutusloa olemasolust, millega rikuti maa tagastamise õigustatud subjekti õigust maa tagastamisele. Kuna õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa väljastamisega muudeti võimatuks maa tagastamine I.A.ele, siis on I.A.ele tekitatud maa mittetagastamisega varaline kahju. Kaebaja väidab, et kui Suislepa tee 6/8 eramule ei oleks väljastatud 12.07.1993.a. ebaseaduslikult ehitusluba ja 4.08.1994.a. ebaseaduslikult kasutusluba, tulnuks Suislepa tee 6/8 maa I.A.ele 01.09.2004.a. tagastada, kuna Suislepa tee 6/8 krundil paiknenud eramu oli AÕS RakS § 14 lg 1 kohaselt maa oluline osa ja lg 3 kohaselt sellise ehitise olemasolu ei ole aluseks MRS § 6 lg 2 p 3 alusel maa mittetagastamisele.

7.11. Kaebaja on seisukohal, et Suislepa tee 6/8 maa mittetagastamise aluseks olevale ehitisele ebaseadusliku ehitusloa ja kasutusloa väljaandmisega seonduvad muud otsused – Suislepa tee 6 ja Suislepa tee 8 aianduskruntide liitmine ja uue ehituskrundi moodustamine on samuti õigusvastased. Tallinna Linnavalitsus võttis 07.mail 1993.a. vastu määruse nr 84 “Maade küsimused” ja selle punktis 1 otsuse liita aianduskrundid Suislepa tee 6 ja 8 ühtseks elamukrundiks aadressiga Suislepa tee 6/8, suurusega 1200 m2. Kaebaja on seisukohal, et Suislepa tee 6/8 uue elamukrundi moodustamine ei ole kooskõlas MaaRS § 36 lg 2 ( sõnastus kuni 30.11.1993.a.), EV Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta (otsuse sõnastuses alates 28.04.1993 kuni 06.06.1996) punktidega 3, 4 ja 5 ja on õigusvastane. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsusel puudus õigus uue maakasutusõiguse andmiseks, seda võis teha Tallinna Linnavolikogu EV Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse punktides 4 ja

5 toodud tingimustel. Kaebaja arvates aga eeltoodud tingimused puudusid – I.O. ei olnud esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust ning teistele isikutele võis anda maa kasutusse tähtajaga kuni 3 aastat. Linnavalitsuse 07.05.1993.a. määruse punktis 1.5. on kohustatud maa kasutajat ümber vormistama maakasutusõigus vastavalt maareformi seaduse §-le 36. MRS §-st 36 ei tulene õigust senise maakasutuse muutmiseks enne maa tagastamist või muul viisil eraomandisse andmist.

7.12. Kaebaja leiab, et lisaks ebaseaduslikult väljastatud ehitusloale puudus I.O. ka maakasutusõigus uue eramu ehitamiseks selle ebaseadusliku väljastamise tõttu. Kaebaja toob välja, et Tallinna Linnavalitsuse esindaja rõhutas kohtuistungil, et Suislepa 6/8 kruntide liitmine ehk uus maakasutusõigus anti üksnes Vabariigi Valitsuse taotlusel ja erandkorras I. O. tingimusel, et eramu kasutajaks jääb Hiina Rahvavabariigi Suursaatkond. Lihtsalt eraisiku taotlusel ei oleks kindlasti toimunud mingit uue maakasutuse andmist/kruntide liitmist. Kaebaja seisukohalt ei ole tähtsust, kas ebaseaduslik aianduskruntide liitmine ja uue elamukrundi moodustamine, samuti ehitusloa ja kasutusloa väljastamine toimus Eesti Vabariigi või Tallinna linna huvides, kuid vaidluses esitatud Tallinna Linnavalitsuse ja

Vabariigi Valitsuse dokumentatsioon näitab, et tegutsemine toimus üsna ühiselt, kuid ebaseaduslikult. Kaebaja leiab, et I. O. ei oleks saanud 19.07.1993.a. ilma Suislepa tee 6/8 ebaseadusliku maakasutuseta ja eelkõige ilma ebaseadusliku ehitusloata võõrandada mingil moel tema poolt ilma ehitusloata püstitatud eramut - seda keelas ka tol ajal kehtinud TsK § 113 lg 1. Samas ei soovinud Hiina RV Suursaatkond omandada vanu aiamajasid nagu väitis kohtuistungil Eesti Vabariigi esindaja, vaid Suislepa tee 8 paiknenud eramaja. Eelnimetatu nähtub Välisministeeriumi 11.05.1993.a. kirjas nr EE1115 Tallinna Linnapeale, aga ka Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna 22.03.1993.a. noodis Eesti Välisministeeriumile, milles Suursaatkond märgib, et on peale otsinguid leidnud Suursaatkonnale maja asukohaga Suislepa tee 6/8 Tallinnas, mis ei ole täielikult valmis. Hoone on kasutuskõlbulik peale siseviimistluse lõpetamist ning et ehitise omanik on nõus seda müüma.

7.13. Kaebaja selgitab, et toimunu aegrida ei kajastu küll Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna noodile eelnenud sündmusi, kuid I.O. sõlmis Suislepa tee 6 aiamaja ostu-müügitehingu alles 19.03.1993.a. Kehtinud seadusandlus ei võimaldanud I.O. läbi viia ei kruntide ühendamist ega ka ebaseaduslikule ehitisele tagantjärele ehitusloa vormistamist, kuid tal pidi olema see teadmine ja kindlus, et soovitut on võimalik realiseerida. Kas see teadmine pärines Vabariigi Valitsuselt või Tallinna Linnavalitsuselt, ei julge kaebaja oletada.

7.14. Kaebaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et käesolevas haldusasjas on leidnud tõendamist, et maa mittetagastamine on õigusvastane, kuna maamittetagastamist tinginud haldusaktid (aianduskruntide liitmine uueks elamukrundiks, uue ehitusloa väljaandmine, ebaseadusliku ehitusloa alusel püstitatud ehitisele kasutusloa andmine) on õigusvastased ja tõid kaasa maa mittetagastamise. Tõendatud on, et kaebajale on tekkinud varaline kahju, kuna ta on jäänud ilma tagastamisele kuulunud maast, kahju ja teo vahel on põhjuslik seos – kui ei oleks väljastatud ilma maakasutusõiguseta ja ehitusloata püstitatud eramule selle seadustamiseks õigusvastaselt ehitusja kasutusluba, oleks maa kuulunud I.A.ele tagastamisele. Tallinna Linnavalitsuse süü kahju tekitamisel on tõendatud ja viimane oma süü puudumist tõendanud ei ole. Kaebaja on seisukohal, et tema kaebus kuulub rahuldamisele ja taotleb vaheotsuse tegemist käesolevas haldusasjas ja palub kohtul vaheotsusega tuvastada, et I.A.ele on tekitatud Tallinna Linnavalitsuse poolt 01.09.2004.a. Suislepa tee 6/8 maa mittetagastamise korraldusega nr 1676-k varaline kahju, mille suurus kuulub kindlaksmääramisele haldusasja edasises menetluses ning jätkata haldusasja 3-08-178 menetlust.

7.15. Kaebaja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse (III tl 10-25 ja 49-53) ja palub kokku välja mõista kantud menetluskulud summas 10229,35 eurot VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja Tallinna linn vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ning põhjendab oma seisukohta kokkuvõtvalt järgmiselt:

8.1. Vastustaja on seisukohal, et seisuga 1. november 1991 oli mõlemale krundile (Suislepa tee 6 ja 8) vormistatud õiguspärane maakasutusõigus ning püstitatud ehitised. Seega hilisem krundite liitmine ja täiendava ehitusõiguse andmine ei saanud mõjutada kaebajale kruntide tagastamise menetlust, sest neid ei oleks niikuinii saanud tagastada, kuna neil paiknesid teistele isikutele kuulunud ehitised.

8.2. Seoses Suislepa 6 ja Suislepa 8 kruntide maakasutusja ehitusõigusega toob vastustaja väljas järgmised asjaolud:

8.2.1. Suislepa tee 6 maakasutusja ehitusõigus Vastustaja poolt kohtule esitatud materjalidest (eelkõige 17. märtsi 2008 vastusele lisatud tehnilise arhiivi toimik ja 12. aprilli 2011 taotlusele lisatud Tallinna Linnaarhiivi toimiku väljavõtted) nähtub, et vastavalt ENSV Ülemkohtu Ametiühingu Komitee 29. novembri 1955 aasta protokollile nr 3 ja kooskõlastatult Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 11. oktoobril 1949 aastal kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kavaga eraldati J. P.le Suislepa tee

6 aianduskrunt (looduses eraldamise akt maatükile suurusega 600 m²), millele väljastati 25. jaanuaril 1962 ehitusluba nr 9864-A ajamaja ehitamiseks. Jättes kõrvale vahepealsed krundi ja hoonete osas toimunud tehingud omandas A. S. 27. aprillil 1988 notariaalselt tõendatud ostu-müügilepingu kohaselt Suislepa tn 6 asuva 1- korruselise aiamaja, piirded, väravad ja ½ kaevu. A. S. müüs 19. märtsil 1993 notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu kohaselt Suislepa tn 6 asuva 1-korruselise aiamaja, piirded ja väravad I. O.

8.2.2. Suiselepa tee 8 maakasutusja ehitusõigus Vastustaja väidab, et ka eelmises alapunktis viidatud materjalile tuginedes, eraldati vastavalt ENSV Ülemkohtu Ametiühingu komitee 6. oktoobri 1955 koosoleku protokollile nr 2 ja kooskõlas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 11. oktoobril 1949 aastal kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kavaga H. P. 10. augustil 1959 Tallinna Linna TSN TK poolt Suislepa tee 8 aianduskrunt (looduses eraldamise akt maatükile suurusega 600 m²), millele väljastati 19. septembril 1959 ehitusluba nr T6-118-59 aiamaja ehitamiseks. Järgides kronoloogiliselt dokumentaalselt dateeritud võõrandamisi nähtub, et P. P. kinkis notariaalselt tõendatud 22. märtsi 1983 kinkelepinguga Suislepa 8 asuva poolelioleva aiamaja, piirded, väravad ja kaevu I. O. Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo majavalduste registri ja inventariseerimise toimiku järgselt asus seisuga 21. aprill 1990 Suislepa tee 8 aiamaja, kasvuhoone, kaev, värav ja piirded. Suislepa tee 6 ja Suislepa tee 8 kruntide liitmise juurde kuuluvast dokumentatsioonist ja ka

12. juulil 1993 ehitusloa väljastamist kinnitavast templiga lehelt nähtub, et Suislepa tee 8 asus sel ajal aiamaja ja kasvuhoone.

8.2.3. Vastustaja toob seoses eelpoolkirjeldatud ehituslubadega välja, et kuigi kaebaja seadis kohtumenetluse käigus kahtluse alla ehituslubade õiguspärasuse, sest neid polnud väidetavalt kantud vastavasse žurnaali ning seal vaidlusaluste ehituslubade kohta märked puudusid, ei leidnud kaebaja väited tõendamist. Pigem vastupidi, väidetavat žurnaali asukohta ei tuvastatud ning tunnistaja M. I. kinnitas, et žurnaali kanti ehitusloa numbrid üksnes informatiivsel eesmärgil, et ei antaks välja sama numbriga ehituslubasid. Samuti kinnitas tunnistaja, et tegemist pole dokumendiga, mis tema arvates kuuluks arhiivis säilitamisele.

8.3. Vastustaja leiab, et eelmistest alapunktidest ja tõenditest nähtuvalt oli EV Ülemnõukogu

17. oktoobri 1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ ajal, 1. novembril 1991, vormistatud mõlema krundi osas õiguspärane maakasutus ja kruntidel paiknesid õiguslikul alusel püstitatud ehitised. Maa, mis kuulus teise isiku ehitise juurde krundina ei saanud samaaegselt kuuluda viidatud seaduse § 6 lg 2 p 3 ja § 7 lg 1 kohaselt kaebajale tagastamisele.

Kaebaja märgib, et sarnasele seisukohale on jõudnud sellel ajal kehtinud õigusakte analüüsides ka kolmas isik, Vabariigi Valitsus. Leides, et „olemasolevat dokumentatsiooni silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et aianduskrundid on eraldatud seaduslikus korras selleks pädeva organi poolt ja antud lepinguga kodanikele tähtajatuks kasutamiseks. Kuivõrd vastavalt lepingule oli maakasutaja õigustatud kehtestatud korras kinnitatud ehitusprojekti järgi püstitama aianduskrundile ehitise, siis tulekski sel ajal kehtinud õigusliku regulatsiooni alusel vastavat pädevust omava organi või ametiisiku haldustoimingut, mille resultaadina tekib isikul õiguslik alus ehitise püstitamiseks, käsitleda ehitusloana AÕSRSi ja MaaRSi mõttes. Teisisõnu, I. O. oleks olnud õigus Suislepa tee 6 ja 8 paiknenud aiamajade juurde maad ostueesõigusega erastada“.

Järelikult sõltumata sellest, kas pärast 1. novembrit 1991 väljastati Suislepa tee 6 ja 8 kruntidele ehituslubasid ning kas need olid õiguspärased, ei oleks nimetatud krunte saanud kaebajale tagastada, sest nendel paiknesid teistele isikutele kuulunud ehitised.

Vastustaja leiab, et lisaks ei ole õige kaebuse esitaja väide, et I. O. lammutas mõlemad aiamajad enne ehitusloa väljastamist. Toimikus sisalduva I. O. ja Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna vahel 19. juulil 1993 sõlmitud ostu-müügilepingu kohaselt müüdi saatkonnale pooleliolev aiamaja, pooleliolev elamu ja kasvuhoone.

Kui võrrelda omavahel Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tehnilise arhiivi toimikus (edaspidi toimik) sisalduvaid nii Suislepa tee 8 aianduskrundi (duplikaadis lk 48) kui ka hilisema Suislepa tee 6/8 elamukrundi plaane (dublikaadis lk 74), siis on ehitisregistris märgitud poolelioleva aiamaja näol tegemist Suislepa tee 8 aiamajaga. Nimetatud asjaolu kinnitab ka aiamaja sidumisprojekti seletuskiri (duplikaadi lk 46-47), mille kohaselt on Suislepa tee 8 aiamaja kasulik pind 24,3 m2 ja ehitusalune pind 40,81 m2.

Vastustaja on seisukohal, et tõenäoliselt lammutati Suislepa tee 8 olnud aiamaja hiljem uute omanike (Hiina Rahvavabariigi saatkond) poolt, kes ei ole siiani kustutanud poolelioleva aiamaja andmeid ehitisregistrist, sest tuginedes ehitisregistri väljavõttele (Lisa 1) asub Suislepa tee 6/8 krundil elamu ja pooleliolev aiamaja, mille suletud netopind on 24,3 m2 ja ehitusalune pindala 41 m2. Seega, hetkel mil väljastati ehitusluba oli Suislepa tee 8 asuv aiamaja veel olemas.

8.4. Vastustaja on seisukohal, et Suislepa tee 6/8 krundile väljastatud ehitusluba oli ka seaduslik. Vastustaja on siinkohal kõigepealt seisukohal, et EV Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991 otsusega peeti silmas ja keelati ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maale, mis ei olnud maareformi seaduse kehtestamise ajaks, antud teisele isikule põliseks kasutamiseks seaduslikkus korras Eesti NSV taluseaduse alusel või maakasutusõiguse alusel. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud otsusega peeti silmas ja keelati ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maale, mis ei olnud maareformi seaduse kehtestamise ajaks, so 1. novembriks 1991. a., antud teisele isikule põliseks kasutamiseks seaduslikkus korras Eesti NSV taluseaduse alusel või maakasutusõiguse alusel. See ei tähenda, et ehituslubade andmine oleks üldse keelatud olnud. Seda põhimõtet toetab ka 22. juulil 1995 jõustunud planeerimisja ehitusseaduse § 70 lg 2 mis sätestas, et ehitusluba ja projekteerimistingimusi võib välja anda ka enne 1991. aasta 1. novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel. Samuti kirjutati nimetatud põhimõte lahti maareformi seaduse 29. detsembril 1994 kehtima hakanud redaktsiooni, mille § 6 lg 3 kohaselt hoone või rajatisena käsitletakse käesolevas seaduses ka ehitusloa alusel alustatud ehitist, samuti käesoleva seaduse vastuvõtmise ajaks või seadusest tulenevate õigusaktide alusel väljaantud ehitusluba.

Vastustaja leiab ka, et kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt ei oleks tohtinud ühtegi ehitusluba välja anda maale, millele on esitatud tagastamise taotlus, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Asjaolu, et üks isik on esitanud maa suhtes tagastamise taotluse ei saa panna teist isikut, kellele on vormistatud sama maa osas enne 1. novembrit 1991 maakasutusõigus ja kes on püstitanud nimetatud maale ehitise olukorda, kus tal sisuliselt puudub igasugune õigus oma maakasutusõiguse piires teostada juurdeehitusi, püstitada uusi ehitisi, parendada neid jne.

Maareformi seadus ja viidatud otsus selle seaduse kehtestamise kohta ei peatanud isikute õigusi taotleda ehituslubade väljastamist ning ehitada maale, mille suhtes oli neile vormistatud maakasutusõigus enne 1. novembrit 1991. aastal. Eeltoodu põhjal võib järeldada, et mõlema krundi osas oli maa antud kasutamiseks seaduslikus korras ning see kasutusõigus kehtis ka 1. novembril 1991. Seega kumbki krunt vastavalt seadusele tagastamisele ei kuulunud ja neile võis väljastada ehituslubasid.

8.5. Vastustaja on seisukohal, et samuti on ekslik kaebuse esitaja seisukoht, et maakasutusõigus, mille alusel väljastati ehitusluba, ei pärinenud mitte enne 1991 aastast, vaid see anti peale maareformi kehtestamist 1993 aastal. Kuni 6. juunini 1996 kehtis MRS § 36 lg

2 sõnastuses, mis sätestas, et maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel. Seega on kaebuse esitaja eeldus ebaõige, sest MRS § 36 lg 2 kohaselt sai senine maakasutusõigus lõppeda üksnes sama maa eraomandisse andmisega so, kinnisturaamatusse kandmisega.

Nimetatud põhimõtet toetab ka õigusvastaselt võõrandatud korra punkt 63, mille kohaselt omandiõigus tagastatud maale läheb üle õigustatud subjektile ja senine maakasutusõigus lõpeb maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) päevast. Asjaolu, et kaks enne 1. novembrit 1991 vormistatud maakasutusõigust liideti ühtseks krundiks ei ole käsitletav vana maakasutusõiguse lõppemisena.

8.6. Vastustaja märgib, et määrusega, millega kohus kaasas kolmanda isiku menetlusse selgitati, et vaidluse üheks võtmeküsimuseks on 12. juulil 1993 ehitusloa nr 193 (edaspidi lühendatult ehitusluba) väljastamise seaduslikkus, millest omakorda oleneb vaidlustatud korralduse õiguspärasus. Lisaks palus kohus kaasatud kolmanda isiku seisukohta, kas Suislepa tee 6 ja 8 kruntide liitmine, uue ehitusloa väljastamine on toimunud Eesti Vabariigi huvides, kuna sellel asuvat hoonet kasutatakse Hiina Rahvavabariigi suursaadiku residentsiks. Vastustaja toob välja, et kolmas isik püüab oma kirjalikus vastuses (2. juuli 2013) kohtule väita, et vastustaja tegutses I.O.i huvides ning Vabariigi Valitsuse 7. juuli 1993 korraldust 382-k ei saa käsitleda kui nõusoleku andmist linnale ehitusloa väljastamiseks. Samas kolmanda isiku vastusest ning tema lisatud dokumentidest võib välja lugeda vastupidist, sest ta on üritanud asjaolud sobitada endale sobivasse konteksti ja teinud sellest ebaõiged järeldused.

Kolmanda isiku vastuse punktis 49 selgitatakse, et riigi huvi Suislepa tee 6/8 maatüki ja sellel asuva hoone osas tekkis 22. märtsil 1993, mil Hiina Rahvavabariigi Suursaatkond pöördus Välisministeeriumi poole noodiga (noot on kolmanda isiku vastuse lisa 2). Siinkohal puudub vastustajal info ja võimalus kontrollida, kas tegelik Hiina Rahvavabariigi ja Eesti Vabariigi suhtlus Suislepa tee 6 ja 8 kruntide osas ei alanud varem või kui algas, siis mis teemadel suheldi.

Vastustaja lükkab ümber kolmanda isiku väited selle kohta, et linn tegutses I.O.i huvides. Tallinna linnal puudus igasugune vajadus tegutseda I.O.i huvides. Arvestades 1993. aasta haldusmenetluse taset, ei saa kuidagi eeldada, et nn isik tänavalt saanuks oma soovid ja eesmärgid realiseerida nii kiiresti. Arvestada tuleks seejuures veel asjaolu, et igas Suislepa tee

6 ja 8 krunte puudutavas Tallinna Linnavalitsuse korralduses on viidatud kas Välisministeeriumi seisukohtadele või Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna pöördumisele. Isikul, kes vähegi omab ettekujutust välispoliitilisest suhtlusest, ei saa tekkida kahtlust, et Hiina Rahvavabariigi Suursaadikule residentsi võimaldamine ja sellega seonduva asjaajamise korraldamine on eelkõige Eesti Vabariigi huvides. Hiina riik suhtles ja pidigi suhtlema sellel teemal eelkõige Eesti Vabariigiga, mitte madalamalseisvate institutsioonidega. Olukorras kui Hiina Rahvavabariigi suursaadikule residentsi leidmine poleks olnud Eesti Vabariigi huvides, olekski selleteemaline suhtlus piirdunud ühe pöördumisega ja parimal juhul sellele ka diplomaatiliselt vastates. Vastustaja juhib siinkohal tähelepanu, et Eesti riik püüdis igati probleemi, et Hiina Rahvavabariigi Suursaadik saaks enda residentsi rajada Suislepa tee 6/8 maatükile, lahendamisele 1993. aastal kaasa aidata.

8.7. Vastustaja toob välja, et pärast seda kui Tallinna linn oli enda poolt andnud selle küsimuse lahendamisel parima, liitnud Välisministeeriumi palvel Suislepa tee 6 ja 8 krundid, Väliministeeriumi taotlusel andnud nõusoleku ehitise müügiks, väljastanud ehitusloa ja hiljem ka kasutusloa, teatas Välisministeerium 4. veebruari 2003 kirjaga nr 8/1722, et loobub Suislepa tee 6/8 krundi riigi omandisse taotlemisest ning Väliministeeriumi valitsemisalasse määramisest. Käesolevas vaidluses kinnitab Eesti Vabariik jälle huvi Suislepa tee 6/8 krundi riigi omandisse jätmisest, kuid riigi omandisse jätmise taotlust pole siiani esitanud.

Vastustaja peab tähelepanuväärseks asjaolu, et vahepealsel ajal on Välisministeerium 13. aprilli 1998 kirjaga nr 2-1/3999 pöördunud Harju Maavalitsuse poole ning selgitanud, et tingituna vajadusest pidada Eesti Vabariigi ja Hiina Rahvavabariigi vahelisi läbirääkimisi diplomaatiliste hoonete, maa ja nende omandisuhete üle, palutakse algatada Hiina Rahvavabariigile kuuluva, suursaadiku residentsiks kasutatava hoone, aadressiga Tallinn, Suislepa tee 6/8, krundi maakatastrisse kandmine riigimaana. Ühtlasi palutakse määrata nimetatud maa riigivara valitsejaks EV Välisministeerium.

8.8. Vastustaja toob välja, et soov saada Suislepa tee 6/8 krunt riigi omandisse oli ajendiks kohtuvaidluses haldusasjas nr 3-662/2001, millele tuginedes uuendati käeolevas vaidluses menetlus. Järelikult ei ole Eesti riik Suislepa tee 6 ja 8 kruntide riigi omandisse taotlemisel aegade jooksul olnud ühesel seisukohal, vaid need on vastupidistes suundades varieerunud.

8.9. Vastustaja märgib, et võib eeldada, et ka I.O. sai kruntide müügist tulu, kuid see ei ole samastatav Tallinna linna huvidega. Siinkohal pole oluline kas I.O. pöördus Hiina Rahvavabariigi esindajate poole või vastupidi. Kui Suislepa 6/8 kruntide ostja poleks olnud diplomaatiline isik, poleks Vabariigi Valitsus vastu võtnud ühtegi korraldust, ega esitanud Tallinna linnale ühtegi taotlust asjaajamise korraldamiseks.

Võimaldades Hiina Rahvavabariigile probleemideta ja kiire vajalike dokumentide korraldamise, võis Eesti riik eeldada samasugust tegutsemist ka Hiina Rahvavabariigi poolt Eesti Vabariigi huvides Hiinas.

8.10. Vastustaja on seisukohal, et kuna varasema suhtluse kohta dokumendid puuduvad tuleb võtta eelduseks, et esmakordselt pöördus Hiina Rahvavabariigi suursaadik Suislepa tee 6 ja 8 kruntide osas Eesti Vabariigi poole 22. märtsil 1993. Kaebaja selgitab, et kolmas isik on 2. juuli 2013 vastuses (p 49) osaliselt tsiteerinud õigesti Hiina Rahvavabariigi suursaadiku inglise keelset kirja, kuid jätnud sellest osa tähelepanuta. Nimelt nähtub sellest kirjast, et Hiina Rahvavabariigi suursaadik on teadlik (3. lõik), et tollases Eesti Vabariigi seadusandluses puuduvad sätted, mis reguleeriks välismaa diplomaatilise esinduse võimalust osta kinnisvara (since there are not yet specific provisions in the laws of the Republic of Estonia concering the purchase of real estate by diplomatic missions) ning palutakse ministeeriumil teha sellest erand võimaldamaks Hiina suursaatkonnal osta krunt koos sellel asuvate ehitistega (therefore we kindly ask your Ministery to make it a special case to allow our Embassy to purchase the a.m piece of plot together with the existing building on it).

Vastustaja märgib, et vahetult pärast noodi saamist asusid Eesti riigi esindajad tegutsema. Riigi esindajatele ei saanud olla teadmata, et välisriigi diplomaatilised esindajad ei saa 1993. aastal kehtinud õigusaktide kohaselt maad osta, millele viitas ka Hiina Rahvavabariigi suursaadik. Samas ei olnud piiratud ehitiste kui vallasasjade ostmine-müümine. Eesti riigi esindajad teadsid, et Hiina Rahvavabariigi suursaadik ei soovi oma residentsiks mitte Suislepa tee 6 ja 8 kruntidel asuvaid aiamajasid, vaid huviks oli rajada uusehitis. Järelikult selleks, et Hiina Rahvavabariigi suursaadik saaks üldse tulevikus rajada residentsi (mis on Eesti Vabariigi huvides), peab vastav ehitusprojekt saama ametkondlikku heakskiidu ja ehitusloa. Ilmselt pole liigne arvata, et kui residentsi poleks saanud rajada, poleks Hiina Rahvavabariigi suursaadik olnud mingilgi määral huvitatud Suislepa 6 ja 8 kruntidest. Seega teenis Eesti Vabariigi huve, et Hiina Rahvavabariigi suursaadik saab residentsi ehitada.

8.11. Vastustaja toob välja, et juba umbes nädala pärast, Hiina nooti, so 30. märts 1993, on Tallinna Keskkonnaamet nõus erandina arvestades rahvusvaheliste tavadega eramu rajamisega Suislepa tee 6 ja 8 kruntidele. Järgnevalt pöördub Välisministeerium Tallinna linna poole küsimuses, kas Suislepa tee 6 ja 8 krundid on võimalik liita. Saades jaatava seisukoha, teatab Välisministeerium 6. mai 1993 kirjaga EE1115 Hiina Rahvavabariigile, et nende soove toetatakse. Järgmisel päeval, 7. mail 1993 võtab Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 84 viidates muuhulgas Väliministeeriumi seisukohale ja nõustub kruntide liitmisega. Siinkohal pole oluline millise kuupäeva Välisministeeriumi seisukohaga arvestati, kas Tallinna Linnavalitsuse korralduses osundatud 15. aprilli 1993, mida ei ole võimalik enam leida või 6. mai 1993 seisukohale, sest oluline on, et seda tehti riigi soovil.

8.12. Kolmanda isiku 2. juuli 2013 kirja punktidest 49 ja 51 nähtub, et I.O.i ja Hiina Rahvavabariigi suursaadiku vahel sõlmitava ostu-müügilepingu vormistamisel tekkis notaribüroos tõrge. Notar soovis, et oleks Vabariigi Valitsuse otsus maakasutuse kohta ja ka Vabariigi Valitsuse korraldus nõustumisest hoone müügitehinguga. Vastustaja viitab, et seejärel pöördub Väliministeerium 11. mail 1993 kirjaga nr EE1115 Tallinna linnapea poole palvega, et Tallinna Linnavalitsus vormistaks otsuse ja vajalikud dokumendid Vabariigi Valitsusele, et Hiina Rahvavabariik saaks õiguse kasutada Suislepa tee 6/8 maad ja osta seal paikneva maja oma suursaadiku residentsiks. Seejuures viitab Väliministeerium sõnaselgelt asjaolule, et krundil paikneb pooleliolev eramaja. Teiseks on oluline see, et Väliministeerium adub, et tegemist on hoonete müügiga, mis eelnevat Vabariigi Valitsuse nõusolekut ei vaja.

Vastustaja märgib, et kuigi ei ole teada see, miks notar keeldus I.O.i ja Hiina Rahvavabariigi suursaadiku vahel ostu-müügilepingu vormistamisest, on huvitav nüanss, et vähem kui kaks kuud enne seda (so 19. märtsil 1993), nõustus notar vormistama ostu-müügilepingut Suislepa

6 krundi osas, kus ostjaks I.O. ja müüjaks A. S. Vastustaja selgitab, et siinkohal tuli Tallinna linn jällegi riigile vastu ja 14. mai 1993 määrusega nr 93 lubatigi I.O.il müüa pärast seadusega ettenähtud korras ehitusloa vormistamist Suislepa tee 6/8 pooleliolev elamu Hiina RV suursaatkonnale Eesti Vabariigis Hiina RV Täievolilise Suursaadiku residentsiks.

8.13. Vastustaja selgitab, et pärast Tallinna Linnavalitsuse 14. mai 1993 määruse nr 93 vastuvõtmist andis Vabariigi Valitsus 27. mail 1993 korralduse nr 272-k millega nõustuti Tallinna Linnavalituse taotlusega ning vastavalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude reformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse §-le 15 lubati Maa-ametil vormistada Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnaga rendileping 60 aastaks 1200 m² suurusele krundile Tallinnas, Suislepa tee 6/8. Kolmas isik on 2. juuli 2013 kirjas p 50 selgitanud, et viimati viidatud Vabariigi Valitsuse korralduse andmise aluseks on ka Tallinna Linnavalitsuse määrus nr 93.

Vastustaja märgib siinkohal, et Tallinna Linnavalitsuse määruses nr 93 nõustuti üksnes poolelioleva elamu müügiga, mitte ei antud nõusolekut krundi kasutamiseks Hiina Rahvavabariigi suursaatkonna poolt. Maa kasutamise küsimuses tegutses Vabariigi Valitsus omaalgatuslikult ilmselgelt pidades silmas riiklikke huve, sest ilma Vabariigi Valitsuse nõuolekuta poleks notar ostu-müügilepingut vormistanud ja Hiina Rahvavabariigi suursaadik oleks residentsi rajamisest Suislepa tee 6/8 krundile loobunud. Järelikult on ebaõiged kolmanda isiku etteheited vastuse punktis 52 selle kohta, et Tallinna linn oleks pidanud andma riigile teavet Suislepa tee 6/8 krundile esitatud tagastamistaotluse osas ning informeerima võimatusest sõlmida selle krundi osas rendileping.

8.14. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd Tallinna Linnavalitsus viitas määruses nr 93 ühemõtteliselt asjaolule, et nõustub Suislepa tee 6/8 poolelioleva elamu müügiga Hiina RV suursaatkonnale ainult pärast ehitusloa vormistamist, siis on ilmselge, et Tallinna linn oli teadlik vajadusest saada ehitusloa väljastamiseks eelnev nõusolek Vabariigi Valitsuselt. Vastasel juhul poleks Tallinna Linnavalitsus ehitusloast üldse juttu teinud. Teiseks, ehitusluba väljastati pärast Vabariigi Valitsuse 7. juuli 1993 korraldust nr 382-k. Kolmandaks, Vabariigi Valitsus teadis, et rajataval elamul puudub ehitusluba, mis selliste hoonete ehitamisel aga on vajalik, muidu poleks Tallinna Linnavalitsus ehitusloa vormistamist nõudnud. Neljandaks, Vabariigi Valitsus ei saa nõustuda ebaseaduslike ehitiste müügiga, seda enam, et ostjaks on Hiina Rahvavabariigi suursaadik. Järelikult tuleb vastustaja arvates Vabariigi Valitsuse 7. juuli 1993 korraldust nr 382-k lugeda nõusolekuks väljastada ehitusluba Suislepa tee 6/8 krundile.

8.15. Vastustaja leiab, et kuigi EV Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991 otsus eeldas, et taotluse tagastatavale maale asuvale krundile ehitusloa väljastamiseks esitab linnavolikogu, ei saa selline vorminõude rikkumine olla Vabariigi Valitsuse nõustuva korralduse tühisuse aluseks. Tegelikkuses andis nõusoleku ehitusloa väljastamiseks ja väljastas ehitusloa õige haldusorgan. Pealegi kinnitas ka Eesti Vabariigi esindaja viimasel kohtuistungil, et tollel ajal oli kord üks aga reaalne elu teine.

8.16. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et Suislepa tee 6 ja 8 krundil oli seisuga 1. november 1991 vormistatud õiguspärane maakasutus ja väljastatud ehitusload, siis ei kuulunud nimetatud krundid kaebajale tagastamisele. Samuti oli Suislepa tee 6/8 krundile 1993. aastal väljastatud ehitusluba õiguspärane. AÕSRS § 13 lg 3 viimase lause kohaselt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele.

Tallinna Linnavalitsuse 1. septembri 2004 korraldusega nr 1676-k otsustati mitte tagastada Suislepa tee 6/8 asuvat maad, kuna maal asuvad teisele isikule (Hiina Rahvavabariigi Suursaatkond) kuuluvad hooned. Nimetatud korraldus on õiguspärane, sest nimetatud maal asuvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised ning ehitiste teenindamiseks enne 1. novembrit 1991 määratud maa ei kuulunud tagastamisele maareformi käigus, mistõttu ei ole kaebuse esitajale ka kahju tekkinud ning tema sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

9. Kolmas isik Eesti Vabariik vaidleb kaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. Kolmas isik põhjendab oma seisukohta järgmiste argumentidega:

9.1. Kolmas isik on menetluses esitatud tõenditele tuginedes kõigepealt seisukohal, et Suislepa tee 6 ja 8 aianduskrundid on eraldatud seaduslikus korras selleks pädeva organi poolt ja antud vastavalt lepingule kodanikele tähtajatuks kasutamiseks. Vastavalt tollal kehtinud õiguslikule regulatsioonile läks ehitise omandiõiguse üleminekul üle ka maatüki kasutamise õigus. Järelikult omas I.O. 1993. aastal nende kruntide osas kehtivat maakasutusõigust.

9.2. Kuivõrd vastavalt lepingule oli maakasutaja õigustatud kehtestatud korras kinnitatud ehitusprojekti järgi püstitama aianduskrundile ehitise, siis tulekski sel ajal kehtinud õigusliku regulatsiooni alusel vastavat pädevust omava organi või ametiisiku haldustoimingut, mille resultaadina tekib isikul õiguslik alus ehitise püstitamiseks, käsitleda ehitusloana AÕSRSi ja MaaRSi mõttes. Teisisõnu, I.O.il oleks olnud õigus Suislepa tee 6 ja 8 paiknenud aiamajade juurde maad ostueesõigusega erastada. 9.3. Kolmas isik nõustub vastustajaga selles, et kaebaja ei ole piisavalt tõendanud, et aiamajad olid enne 1993 a. ehitusloa väljastamist lammutatud. Kolmas isik on seisukohal, et 1993. aasta kevadel paiknesid nii Suislepa tee 6 kui ka Suislepa tee 8 kruntidel aiamajad. Olemasolevatele ja kohtumenetluses esitatud dokumentidele tuginedes võib järeldada, et 1993. aasta juulis oli Suislepa tee 8 krundil aiamaja olemas. Suislepa tee 6 krundil võib dokumentidele tuginedes eeldada aiamaja olemasolu vähemalt 1993. aasta juunini. Kolmas isik on seisukohal, et I.O. lammutas eelduslikult Suislepa tee 6 asunud aiamaja alles siis, kui oli saanud ehitusloa. 9.4. Kolmanda isiku arvates on nõukogude ajal seaduslikus korras omandatud maakasutusõiguse ja kehtinud korras väljaantud ehitusloa alusel püstitatud ehitised maa ostueesõigusega erastamise aluseks. 1993. aasta kevadel paiknesid Suislepa tee 6 ja 8 kruntidel aiamajad, mis ei kuulunud maa tagastamise õigustatud subjektile. Käesoleva menetluse käigus on hinnangul piisavalt tõendatud, et aiamajad olid püstitatud õiguslikul alusel. Seega ei kuulunud juba tol ajal kehtinud MaaRSi redaktsiooni kohaselt Suislepa tee 6 ja 8 maa tagastamisele MaaRS § 6 lõike 2 punkti 3 alusel.

9.5. Seoses ehitusloa väljastamisega elamu püstitamiseks Suislepa6/8 krundile toob kaebaja kõigepealt välja, et ta nõustub kaebajaga selles, et uue ehitusloa väljaandmine ilma Vabariigi Valitsuse loata oli sel ajal vastavalt keelatud. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse “Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta” otsuse punktides 9 ja 11 on sätestatud, et õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, on ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus lubada erandina õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, ehitusloa väljaandmist. Ehitusluba, mis on välja antud selle otsusega kehtestatud korda rikkudes, ei anna vastavalt MaaRSi § 6 lõikele 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks. Kolmas isik ei nõustu vastustajaga, et Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 korraldusest nr 272-k või Vabariigi Valitsuse 07.07.1993 korraldusest nr 382-k saaks järeldada Vabariigi Valitsuse loa olemasolu ehitusloa väljastamiseks tagastamistaotlusega maale. Kolmas isik toob välja, et nimetatud korralduste tekstides ei ole sõnagi räägitud ehitusloa väljastamisest. Lisaks ei saa kolmanda isiku arvates viidatud Vabariigi Valitsuse korralduste väljaandmise alusdokumente silmas pidades neid korraldusi mitte ühestki aspektist pidada Vabariigi Valitsuse nõusolekuks ehitusloa andmiseks. Kolmas isik rõhutab, et kõnealused Vabariigi Valitsuse korraldused võeti vastu eesmärgiga lahendada Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnal notariaalkontoris ostu-müügilepingu sõlmimisel tekkinud probleemid. Ehk siis selleks, et elamu ostu korral oleks vormistatud ka nõuetekohane maakasutus hoonete juurde. Lisaks toob kolmas isik siinkohal välja, et ÜN otsuse 9. punkti 2. lause kohaselt võis kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel Vabariigi Valitsus lubada erandina õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, ehitusloa väljaandmist, kuid käesoleval juhul Tallinna Linnavolikogu vastavat taotlust Vabariigi Valitsusele esitanud ei ole. Kuna Vabariigi Valitsuse luba nimetatud kruntidele erandkorras ehitusloa andmiseks Tallinna Linnavolikogu ei taotlenud, siis sellist luba Vabariigi Valitsus ka andnud ei ole.

Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kolmas isik, et ehitusluba Suislepa tee 6/8 asuva elamu püstitamiseks ei ole välja antud kooskõlas selle väljaandmise ajal kehtinud õigusaktidega. 9.6. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korralduse nr 1676-k õiguspärasus sõltub 12.07.1993 ehitusloa nr 193 väljastamise seaduslikkusest, siis on kolmas isik seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korraldust nr 1676-k Suislepa tee 6/8 maa mittetagastamise kohta, kuna maal asuvad teisele isikule (Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale) kuuluvad hooned, mis on püstitatud ebaseaduslikult välja antud ehitusloa alusel, ei saa pidada formaalselt õiguspäraseks.

9.7. Kolmas isik väidab, et Vabariigi Valitsuse huvides ei olnud kruntide liitmine, seal olevate ehitiste (aiamajade) lammutamine ja uue ehitusloa alusel uue elamu ehitamine. Kolmas isik leiab, et ka uue elamu ehitamine ja aiamajade lammutamine ei toimunud riigi huvides. Kolmas isik märgib, et ajahetkel, kui Välisministeerium sai teada Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna soovist soetada Suislepa tee 6 ja 8 krundid ning seal olev maja, oli eramu juba reaalselt olemas. Seetõttu on alusetu väide, et kui kruntidel midagi enne ehitama asumist lammutati, siis oli see Eesti Vabariigi huvides. Samuti ei saanud uue elamu ehitamine olla riigi huvides, kuna see maja oli valmis (v.a sisetööd) juba enne seda, kui riigil mingi seos Suislepa tee 6/8 hoone ja maa kasutusse andmisega tekkis. Kolmas isik rõhutab, et kruntide liitmist, uut ehitusluba, individuaalelamu projekti ja vajalikke kooskõlastusi taotles I.O., seega oli ehitamine, lammutamine ja kruntide liitmine tema erahuvi. Samas möönab kolmas isik, et tal tekkis huvi Suislepa tee 6/8 maa riigi omandisse jätmiseks pärast Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna huvist teadasaamist ja seda soovi toetama asumist. Kolmas isik rõhutab, et Eesti Vabariik ei ole ega saagi olla vastutav ega kaasvastutav Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste toimingute ja otsustuste eest.

9.8. Kolmas isik ei nõustu aga kaebaja seisukohaga, et Suislepa tee 6 ja 8 kruntide liitmine ja uue ehitusloa vastuvõtmine on põhjustanud olukorra, et I.A. ei saa tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Kolmas isik selgitab, et maa tagastamise menetluse alustamiseks on kõigepealt vajalik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsus. Otsus, millega Suislepa tee 6/8 tunnistati omandireformi objektiks, võeti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni poolt vastu alles 21.03.1996 ja enne seda kuupäeva ei olnud kellelgi võimalik kõnealust maad tagasi saada. Oluline on siinkohal ka see, et I.A. sai ½ Suislepa tee 6/8 krundi õigustatud subjektiks 1997. aasta novembris ja kogu krundi osas 1998. aasta novembris. Sel ajal oli aga juba ilmselge riigi huvi kõnealuse maa riigi omandisse jätmiseks ja leiti, et Suislepa tee 6/8 maa on vajalik diplomaatiliste suhete arendamiseks anda Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna kasutusse. Välisministeerium pöördus kõnealuse maa riigi omandisse jätmiseks 13.04.1998 kirjaga nr 2- 1/3999 Harju maavanema poole. Seoses välisriigiga peetud kinnisvaraalaste konsultatsioonidega ja vastastikustele kokkulepetele mittejõudmisega, sellest taotlusest aga 04.02.2003 loobuti. Kuigi Välisministeerium teavitas Tallinna Linnavalitsust 04.02.2003 kirjaga nr 8/1722, et loobub Suislepa tee 6/8 maa riigi omandisse taotlemisest ja see menetlus lõpetati, on maaüksus riigile endiselt vajalik ja tänasel päeval on maa riigi omandisse jätmine selle maa osas ainuvõimalik viis maareformi läbiviimiseks. Kolmas isik selgitab, et Välisministeerium on ette valmistamas uut taotlust Suislepa tee 6/8 maa riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lõike 1 punkti 13 alusel. Ka toob kolmas isik siinkohal välja, et MaaRS § 6 lõike 2 punktist 4 tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne sama maa tagastamise osas.

Juhtumid, mille puhul maa jäetakse riigi omandisse, on sätestatud MaaRS § 31 lõikes 1. MaaRS § 31 lõike 1 punkti 13 kohaselt jäetakse riigi omandisse maa, mis antakse välisriigi omandisse, valdusse või kasutusse või mille üleandmises on valitsusdelegatsioonid kirjalikult kokku leppinud. Kuivõrd Suislepa tee 6/8 maa on vajalik anda Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna kasutusse, on tegemist riigi omandisse jäetava maaga. MaaRSi § 6 lõike 2 punktist 4 tulenevalt on MaaRSi § 31 lõike 1 punkti 13 rakendamine aluseks maa mittetagastamisele ning kompensatsiooni maksmisele. Kolmas isik rõhutab, et MaaRSi § 31 lõike 1 punkti 13 alusel maa riigi omandisse jätmisel ei oma tähtsust asjaolu, kas maal asuv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või mitte või kas nimetatud maal asub üleüldse ehitisi, oluline on hoopis see, et maa on vajalik anda välisriigi omandisse või kasutusse. Seetõttu on kolmas isik seisukohal, et 12.07.1993 välja antud ehitusloa õiguspärasus ei oma käesolevas vaidluses sellist tähendust, nagu kaebaja on sellele omistanud. Lisame veel, et 16.01.1992, mil Irlanda Rodrik esitas taotluse maa tagastamiseks, paiknesid sellel maal ka teisele isikule kuuluvad ehitised (aiamajad) ehk tegemist on olnud kogu menetluse kestel maaga, mis ei kuulu tagastamisele. Eeltoodut arvesse võttes sedastame, et kuivõrd Suislepa tee 6/8 on tagastamisele mittekuuluv maa MaaRSi tähenduses, siis kruntide liitmine ja uue ehitusloa vastuvõtmine ei ole põhjustanud olukorda, et I.A. ei saa tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Seetõttu on kolmanda isiku arvates väär väita, et kaebajal on tekkinud kahju maa turuväärtuse ja makstava kompensatsiooni vahes. Seega, kuna Suislepa tee 6/8 maa ei kuulunud ega kuulu tagastamisele, siis on kaebus alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

9.9. Kolmas isik juhib kohtu tähelepani asjaolule, et riigivastutuse seaduse aluseks oleva kontseptsiooni kohaselt ei saa rahalist hüvitist halduse poolt tekitatud kahju eest nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. Juhul kui maa ei kuulu tagastamisele omandireformi käigus, siis määratakse õigustatud isikule kompensatsioon. MaaRS § 15 lõike 1 kohaselt otsustab maa tagastamise ja kompenseerimise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

9.10. Kolmas isik on seisukohal, et Tallinn Linnavalitsusel tuleb täna tekkinud olukorra keerukust arvestades tulevikus ikkagi eelduslikult vastu võtta maa mittetagastamise otsus, kuid teistel maa tagastamist välistavatel alustel (MaaRS § 6 lõike 2 punkt 4). Arvestades, et omandija maareformi käigus üksnes ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse õigusvastaselt võõrandatud vara, siis maa mittetagastamist ei saa käsitleda kahju tekitamisena. Maa mittetagastamise korral kuulub maa kompenseerimisele. Kuivõrd aga kõnealune maa ei ole kunagi kuulunud õigustatud subjektile tagastamisele, siis ei ole Tallinna Linnavalitsuse ebaseaduslik tegevus (ehitusloa väljastamine) lõppkokkuvõttes põhjustanud olukorda, et I.A. ei saa Suislepa tee 6/8 maad tagasi. Kolmas isik ei pea kaebust õigeks ega põhjendatuks ning on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Kohus asudes tegema HKMS § 171 korras vaheotsust kahjunõude põhjendatuse osas, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale, loeb tõendatuks järgmised asjaolud:

10.1. Suislepa 6 ja Suislepa 8 maakasutusja ehitusõigus oli 1. novembril 1991 õiguspärane ja mõlemale krundile olid õiguspärase ehitusõiguse alusel püstitatud ehitised.

10.1.1. Suislepa 6 maakasutusja ehitusõigus Vastustaja poolt kohtule esitatud materjalidest (eelkõige 17. märtsi 2008 vastusele lisatud tehnilise arhiivi toimik ja 12. aprilli 2011 taotlusele lisatud Tallinna Linnaarhiivi toimiku väljavõtted) nähtub, et vastavalt ENSV Ülemkohtu Ametiühingu Komitee 29. novembri 1955 aasta protokollile nr 3 ja kooskõlastatult Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 11. oktoobril 1949 aastal kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kavaga eraldati J. P. Suislepa tee 6 aianduskrunt (looduses eraldamise akt maatükile suurusega 600 m²). Suislepa tee 6 asuvale krundile väljastati 25. jaanuaril 1962 ehitusluba nr 9864-A ajamaja ehitamiseks. Kaebaja püüdis küll menetluses väita, et nimetatud numbriga ehitusluba ei ole väljastatud, kuid ei suutnud seda väidet tõendada. Kohus loeb tõendatuks, et Suislepa tee 6 asuv aiamaia sai õiguspäraselt ehitusloa hiljemalt 25.01.1962, mida tõendab vastav kinnituspitser ehitusprojektil Suislepa tee 6/8 dokumentatsiooni duplikaadis lk 26 asuval dokumendi koopial „E. L. aiamaja ehitusprojekt“. Kohus märgib, et kuigi vastustaja ei suutnud vaatamata kohtu nõudele esitada kohtule tõendina ehituslubade registreerimise žurnaali aastatest 1960- 1966 nähtub vastustaja poolt kohtule 12.04.2011 esitatud tõenditest I tl. 170-194 üheselt, et nõukogude ajal ei ole võimud kordagi seadnud kahtluse alla ja on tunnistanud Suislepa tn 6 aiamaja ja maakasutusõiguse seaduspärasust kuni nende minekuni A. S. isiklikku omandisse 27.04.1988 notariaalselt tõendatud ostu-müügilepingu alusel.

A. S. müüs 19. märtsil 1993 notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu kohaselt Suislepa tn 6 asuva 1-korruselise aiamaja, piirded ja väravad I.O.ile. Puuduvad igasugused tõendid, et nimetatud müük oleks olnud ebaseaduslik või et sel ajal ei oleks müügi objekti (aiamaja, piirded, väravad) enam eksisteerinud. Seega omandas I.O. seaduslikult Suislepa 6 aiamaja ja koos sellega selle juurde kuulunud maatüki kasutusõiguse.

10.1.2. Suiselpa 8 maakasutusja ehitusõigus Kohus leiab, et samuti ei ole kahtlust, et seaduslik maakasutusõigus Suislepa 8 krundile tekkis vastavalt ENSV Ülemkohtu Ametiühingu komitee 6. oktoobri 1955 koosoleku protokollile nr

2 ja kooskõlas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 11. oktoobril 1949 aastal kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kavaga, ning nimetatud krunt eraldati H. P. 10. augustil 1959 Tallinna Linna TSN TK poolt looduses eraldamise aktiga (maatükile suurusega 600 m²) (Suislepa tee 6/8 toimiku duplikaat lk 33). Suislepa tee 8 krundile väljastati 19. septembril 1959 ehitusluba nr T6-118-59 aiamaja ehitamiseks. Kohtul puudub kahtlus, et ehitusluba asuti realiseerima, sest hilisemast võõrandamisega seotud dokumentatsioonist nähtub ehitatava aiamaja müük. Järgides kronoloogiliselt dokumenteeritud võõrandamisi ja nendega seotud dokumente (I tl 201-216) nähtub, et P. P. kinkis 22.03.1983 notariaalselt tõendatud kinkelepinguga Suislepa 8 asuva poolelioleva aiamaja, piirded, väravad ja kaevu I.O.ile, kellele läks seega seaduslikult üle maatüki kasutamisõigus ja sellel asunud ehitised (muuhulgas pooleliolev aiamaja). Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo majavalduste registri ja inventariseerimise toimiku järgselt asus seisuga 21. aprill 1990 Suislepa tee 8 aiamaja, kasvuhoone, kaev, värav ja piirded. Kohus leiab, et puuduvad tõendid, et nimetatud aiamaja ei oleks olnud krundil 1.11.1991 seisuga. Suislepa tee 6 ja Suislepa tee 8 kruntide liitmise juurde kuuluvast dokumentatsioonist ja ka

12. juulil 1993 ehitusloa väljastamist kinnitavast ehitusprojekti templiga lehelt nähtub (II tl 148), et Suislepa tee 8 asus aiamaja ja kasvuhoone. Kohus ei pea tõendatuks kaebaja väidet, et tegelikult varasemat õiguslikul alusel püstitatud aiamaja krundil enam ei asunud ja I.O. on teadlikult püüdnud eksitada otsustajaid selle aiamaja olemasolu või asukoha suhtes.

10.2. Kohus loeb eelmises kahes punktis toodule tuginedes tõendatuks, mõlemal maatükil asus hetkel, mil I.O. need omandas, õiguspärane ehitis, millest tulenes ka tema maakasutusõigus ja õigus erastada ehitise juurde kuuluv maatükk. Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et Suislepa 6 maatükil ei asunud 19.03.1993 ehk päeval, mil O. omandas Suislepa 6 asuva aiamaja ja muud rajatised, seaduslikul alusel püstitatud aiamaja.

10.3. Kohus loeb tõendatuks, et 12.07.1993 ehitusloa väljaandmise ajal oli endisel Suislepa 8 krundil aiamaja, mis ilmselt oli tulenevalt ehitusprojektis ettenähtust lammutatud kasutusloa väljastamise ajaks, mis põhimõtteliselt on tuletatav ka 4.08.1994 Suislepa tee 6/8 vastuvõtuaktist (kasutusloast).

10.4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja omandas vaidlusaluste Suislepa 6 ja Suislepa 8 maatükkide nõudeõiguse 12.11.1997 nõudeõiguse loovutamise lepinguga I. R. ½ osa ulatuses (I tl 18-19) ja täielikult 10.11.1998 G. K. sõlmitud lepinguga (I tl 15-16). Samuti ei ole vaidlust asjaolu üle, et I. R. oli vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni otsusele nr. 7143 21.03.1996 tunnistatud Tallinnas, endisel Harjumaal, Nehatu vallas, Väo mõisast eraldatud maakoha „Nõmme nr. 103“, endisel kinnistul nr. 5008 asunud krundi suurusega 14,307 suhtes omandireformi õigustatud subjektiks ½ suuruses osas.

11. Käesolevas asjas on üheks vaidluse all olevaks küsimuseks 12.07.1993 Tallinna Linnavalitsuse poolt väljastatud ehitusloa nr 193 õiguspärasus. Kohus leiab sarnaselt kaebajaga, et nimetatud ehitusluba on väljastatud õigusvastaselt. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduste kehtestamise kohta“ punkt 3 sätestas, et peale Eesti vabariigi maareformi seaduse vastuvõtmist võib õigusvastaselt võõrandatud maal uusi ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult vastavuses Eesti Vabariigi maareformi seadusele ja et kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Eesti Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuse andmisel. Hilisemate muudatustega, mis jõustusid alates 28.04.1993, lõpetati maa tähtajata kasutamiseks andmine ja korrati sisuliselt ehituslubade andmise keeldu kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni ning Vabariigi Valitsuse võimalust anda luba ehitusloa väljastamiseks erandkorras kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel.

12. Käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et vaidlusaluse ehitusloa väljastamiseks ei ole Tallinna Volikogu taotlenud enne selle väljastamist linnavalitsuse poolt Vabariigi Valitsuselt luba. Samuti puudub vaidlus selle üle, et Suislepa tee 6 ja 8 maatükkide suhtes oli esitatud enne ehitusloa väljastamist tagastamistaotlus. Kohus leiab, et vastustaja väited, nagu võiks ehitusloa väljaandmise luba sisalduda 07.07.1993 korralduses nr 382-k ei ole tõsiseltvõetavad. Sellist järeldust ei saa kuidagi teha ei nimetatud korralduse tekstist ega selle ettevalmistavatest dokumentidest (II tl 156-160). Nendest nähtub üheselt, et ehitusloaga seotud küsimused ei ole arutelu all olnud ja ka see, et Tallinna Volikogu ehitusloa väljaandmise taotlust vastavalt Ülemnõukogu 17.10.1991 otsusele esitanud ei ole. Samuti ei ole kohtu arvates võimalik kuidagi tuletada Vabariigi Valitsuse nõusolekut ehitusloa väljastamiseks Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 korraldusest nr 272-k, mille sisuks oli loa andmine Tallinna Linnavalitsusele rendilepingu sõlmimiseks Hiina Rahvavabariigi suursaatkonnaga Suislepa tee 6/8 krundi suhtes ehk maakasutusõiguse andmine. Ka sellest korraldusest ei nähtu kuidagi, et see käsitleks mingilgi kombel ehituslubasid. Kohus loeb vastustaja vastavad väited eksitavateks ja ennastõigustavaks.

13. Kohus leiab ka, et ebaõige on vastustaja seisukoht, et Ülemnõukogu 17.10.1991 otsus ei keelanud vaidlusaluse ehitusloa väljaandmise ajal ehitulubade väljastamist õiguslikul alusel kasutuses olevatel maadel, millele oli esitatud tagastamistaotlus. Nähtuvalt otsuse vastavate sätete sõnastusest (ka selle muudatustega kehtestatud tekstidest), ei tehta selles ehitusloa väljastamise keelamisel vahet, kas maakasutus on õiguspärane või mitte, ja keelatakse ehituslubade väljastamine ilma Vabariigi Valitsuse loata üldiselt maade osas, millele oli esitatud tagastamistaotlus. Kui ehitusõigus hiljem siiski ehitusseadusega anti, siis see ei saanud mõjutada enne ehitusseaduse kehtestamist olnud õiguslikku olukorda. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et hilisemate õigusaktidega sisuliselt selline absoluutne keeld lõpetati, sest õiguse üldpõhimõtte kohaselt muudab hilisem õigusakt varasema.

14. Kohus leiab, et sisuliselt ei muutnud käesoleval juhul tekkinud olukorras konkreetse ehitusloa väljastamine tagastamise õigustatud subjekti õigusi, sest ehitusluba ei vaidlustatud, see realiseeriti ja ehitisele anti kasutusluba. Kohus leidis juba eelnevalt, et I.O.il oli õiguspärane kõrvutiasuvate kruntide kasutusõigus ja seal asunud hooned olid püstitatud ja tema omandisse jõudnud õiguspäraselt. See tähendab, et tal oli vastavalt seadusele võimalus saada nimetatud maa omanikuks ja kaebajal puudus sel ajal võimalus saada maa omanikuks tagastamise kaudu.

Kahe krundi liitmine (maakasutusõiguse liitmine) ja ühe elamu ehitamiseks senise kahe aiamaja asemel ehitusloa andmine, ei oleks selle õiguspärase väljastamise korra järgimisel kuidagi muutnud õiguslikku olukorda seoses tagastamisega. Selles mõttes ei ole kaebaja väide, et sisuliselt väljastati kruntide sihtotstarbe muutmisega täiesti uus maakasutusõigus, kohtule lõpuni veenev. Maa sihtotstarbe muutmine ei oleks kuidagi muutnud asjaolu, et krundi kasutusõigus jäi isikule, kes omas õiguspäraselt senise kahe krundi kasutusõigust.

Samuti ei andnuks krundi uus kasutusotstarve elamumaana kaebaja õiguseellasele tagastamismenetluses ega ka kaebajale täna alust saada maa tagastamise korras endale seetõttu, et I.O.i kasutamisõigus nimetatud maale ei oleks ka maatüki kasutusõiguse muutmise õigusvastasuse tõttu lõppenud. Seda seisukohta toetab ka kuni 6.06.1996 kehtinud MRS§ 36 lg 2, mis sätestas, et kuni maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel ehk maa kasutamisõigus oleks I.O.il säilinud. Kohus leiab, et isegi juhul, kui ehitusluba või kasutusluba oleks tähtaegselt vaidlustatud ja tühistatud, oleks see arvestades asjaolusid tõenäoliselt toonud kaasa vastavate lubade hilisema õiguspärase väljaandmise.

Kohus võtab siinkohal eelduseks asjaolu, et suure tõenäosusega ei oleks I.O. asunud tema maakasutusõiguse aluseks olnud aiamaju lammutama enne, kui talle oleks olnud väljastatud õiguslikult korrektselt ehitusluba. Arvestades asjaolu, et elamu oli kavandatud müügiks Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale ja I.O.il oli kogu planeeritud elamukrundi aluse maa seaduslik kasutusõigus, peab kohus siinkohal tõenäoliseks ka seda, et vastav luba ehitusloa väljastamiseks oleks, arvestades rahvusvaheliste suhete tolleaegset konteksti, Vabariigi Valitsuse poolt Ülemnõukogu otsuses ettenähtud erandkorras antud.

15. Kohus märgib veel, et ka juhul kui elamule väljastatud kasutusluba oleks tühistatud põhjusel, et ehitusluba oli väljastatud ebaseaduslikult, ei oleks ka see automaatselt andnud tagastamisõigust õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõigust omavale isikule. Esmajoones oleks sellisel juhul formaalselt ebaseaduslikult püstitatud elamu omanikul jälle olnud vastavalt haldusorgani poolt tehtavale ettekirjutusele võimalus taotleda elamu legaliseerimist läbi õiguspärase ehitusloa ja sellele järgnevalt kasutusloa väljaandmise. Sellisele võimalusel viitab otseselt Riigikohus oma haldusasjas nr 3-3-1-63-10 tehtud otsuse punktis 21.

16. Seoses tagastamisnõude realiseerimise võimalustega nõustub kohus kolmanda isiku seisukohaga, et tegelikult eksisteeris kogu aeg alates maareformi seaduse kehtestamisest ja eksisteerib ka täna õiguslikult olukord, kus on olemas alused Suislepa 6/8 maatüki tagastamata jätmiseks. Isegi juhul, kui 01.09.2004 otsust maa mittetagastamise kohta pidada selles väljatoodud MaaRS § 6 lg 2 p 3 alust ebaõigeks, tuleneb asjaolust, et maa on vajalik anda välisriigi kasutusse, seaduslik alus maa mittetagastamiseks MaaRS § 32 lg 1 p 13 ja MaaRS lg 2 p 4 koostoimes.

Kohus leiab, et tekkinud olukorras tuleb muuhulgas arvestada võimalust, et Tallinna Linnavalitsus tühistab või muudab ise oma 1.09.2004 korraldust ja viib selle sisu vastavusse hetkel kehtivate õigusnormidega. Kohus märgib siinkohal veel, et kogu kaebaja kahjunõude õiguslik konstruktsioon põhineb tegelikult väitel, et mingil ajahetkel peale Suislepa tee 6 ja 8 kruntide liitmist üheks krundiks tekkis õiguslik olukord, mil kaebajale oleks tulnud maa tagastada. Nähtuvalt eelpooltoodust sellist õiguslikku olukorda ei ole tekkinud. Seega puudub sisuliselt ka kahju ja kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

17. Kohus peab täiendavalt vajalikuks eraldi välja tuua asjaolu, et tagastamise nõudeõiguse omandamise hetkel võttis kaebaja nõude maade tagastamiseks üle sellises õiguslikus olukorras nagu see oli. Sisuliselt ei tekkinud tal sellest täiendavaid õigusi seoses haldusaktide kaebetähtaegadega ja veel vähem õigust nõuda nende tagantjärgi ennistamist. Asjaolu, et ta ei teinud nõudeõiguse omandamisel täpselt kindlaks tekkinud õiguslikku olukorda, ei loo talle täiendavat kaebeõigust.

18. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et pärast mitmeid aastaid kestnud erinevaid haldusmenetlusi otsustas Tallinna Linnavalitsus oma 1.09.2004 korraldusega nr. 1676-k „Suislepa tee 6/8 mittetagastamine“ mitte tagastada Suislepa tee 6/8 maad pindalaga 1200m2 , kuna maal asuvad teise isiku hooned ning maa kuulub hoonete juurde krundina. Korralduses märgitakse veel, et nimetatud maast ei tagastata I.A.ele vastavalt tema nõudeõigusele ½ mõttelist osa. Lisaks antakse korraldusega teada, et alustatakse mittetagastatava maa-ala kompenseerimismenetlust I.A.ele 600 m2 eest. Samuti on korralduse punktis 4 toodud ära, et seda võib vaidlustada 2 kuu jooksul.

19. Kohus märgib kõigepealt ära, et vaidlust ei ole asjaolu suhtes, et Tallinna Linnavalitsuse 1.09.2004 korraldust nr 1676-k ei ole kaebaja vaidlustanud seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kaebuses toodud väitel sai kaebaja korralduse kätte 18.10.2004 ja taotluse Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitas ta 18.10.2007. Kohus märgib, et ei vastustaja ega kolmas isik ei ole seadnud kahtluse alla korralduse kaebaja poolt kättesaamise tähtaega. Vaidlust ei ole ka asjaolu suhtes, et Tallinna Linnavalitsus jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse Tallinna Linnakantselei 21.12.2007 seisukohaga nr Õ- 1/4844 rahuldamata. Kaebaja sai selle seisukoha kätte 28.12.2007 ja esitas 28.01.2008 Tallinna Halduskohtusse käesoleva kaebuse.

20. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et I.A. oli teadlik ja sai aru Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ebaseaduslikkusest Suislepa tee 6/8 ehitusloa ja kasutusõiguse andmise osas. Nii on ta esitanud Harju Maavanemale taotluse järelevalvemenetluse teostamiseks Suislepa tee 6 ja 8 aianduskruntide ühte liitmise, uue elamukrundi moodustamise ja uue ehitusloa väljastamise kohta ning ta on teadlik, et Harju Maavanema kohusetäitja Jaan Mark tegi 01.09.1999 kirjaga nr 1-28/868 Tallinna linnapeale ettepaneku Tallinna Linnavalitsuse üksikakti vastavusse viimiseks õigusaktide nõuetega (I tl 9-13).

21. RVS § 7 lõikest 1 tulenevalt kuulub avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju isikule hüvitamisele, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada toimingust lõpetamise nõude, haldusaktist või toimingust hoidumise nõude või haldusakti või toimingu sooritamise nõude esitamisega.

22. Käesoleval juhul on kohus tuvastanud, et kaebuse esitaja sai Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korralduse nr. 1676–k, millega talle otsustati mitte tagastada Pirita linnaosas

Suislepa tee 6/8 maad pindalga 1200m2 kätte 18. oktoobril 2004 ja ei ole selle õiguspärasust enne kahju hüvitamise nõude esitamist vaidlustanud. Taotluse kahju hüvitamiseks esitas kaebaja Tallinna Linnavalitsusele 18.10.2007. Eeltoodust nähtub, et kaebaja ei ole enne kahjunõude esitamist esitanud RVastS § 7 lg 1 mainitud ja RVastS § 3 ette nähtud haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet, mis on eelduseks RVastS alusel kahju hüvitamisel.

23. Riigikohtu halduskolleegium leidis haldusasjas nr 3-3-1-51-03, et RVastS § 7 lg 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Sellest tõlgendusest tulenevalt peab kannatanu õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 märgitakse, et see põhimõte on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka enne RVS seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. Haldusasjas nr 3-3-1-8-04 leidis Riigikohus, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.

24. Samas on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-11-02 leidnud, et „…RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui aga haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Riigikohus peab vajalikuks veel selgitada, et tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ainult sellisel juhul võis kahju olla reaalselt kõrvaldatav. Neid asjaolusid saab halduskohus hinnata vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel, mitte aga tuvastamisekaebuse sisu tõlgendamisel.“.

25. Kohus on seisukohal, et kaebaja ja tema õiguseellased on jätnud kasutamata RVS § 7 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks nõutava kohased esmase õiguskaitsevahendid. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise vajadusest arusaamises ja võimalikkuses ei saa kohus asjas kogutud tõendite pinnal kahelda. Lõppastmes on kohtu arvates käesoleval juhul oluline, et kaebaja on käesoleva asja menetluses ja oma kahjunõudes muuhulgas välja toonud mitmeid põhjuseid, miks Tallinna Linnavalitsuse 1.09.2004 korraldus nr. 1676-k tema arvates on õigusvastane - korralduse õiguslike aluste mittekohasus, motivatsiooni puudulikkus, eksimus I.A.ele kuuluva nõudeõiguse ulatuses. Nendest kaks viimast on nii ilmselged, et korralduse vaidlustamata jätmist ei saa pidada asjatundmatu inimese eksimuseks asjaoludes või selle vaidlustamise vajalikkuse väheses arusaadavuses. Samuti pidi kaebajale tulenevalt Harju Maavanema kohusetäitja Jaan Mark 01.09.1999 kirjast nr 1-28/868 Tallinna linnapeale selge olema, et linnavalitsuse väljastatud ehitusluba ja maakasutusõiguse muudatus on vähemalt õiguslikult väga problemaatilised.

26. Kaebaja ei ole menetluse jooksul kordagi väitnud, et tal ei olnud reaalselt võimalik oma õigusi kasutada või oli mingi mõjuv põhjus nende kasutamata jätmiseks. Samuti ei saanud kaebajal olla üheselt selge, et korralduse vaidlustamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud – pigem sai ta väga hästi aru, et tagastamata jätmise korraldus on haldusakt, mille andmisel tal kaob võimalus oma nõudeõigusega kaetud maatükki tagasisaamiseks ja rakendub seaduses ettenähtud kompensatsiooni määramise kord. Samuti nähtub kahju hüvitamise taotlusest, et kaebaja sai väga hästi aru, et rahasumma, mis talle laekub kompenseerimismenetluse kaudu on väiksem kui selle turuhind.

Seetõttu leiab kohus, et käesoleval juhul on esmaste õiguskaitse vahendite kasutamata jätmine sisuliselt kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks RVS § 7 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul puudusid kaebajal igasugused takistused Tallinna Linnavalitsuse 1.09.2004 korralduse nr. 1676-k tähtaegseks vaidlustamiseks ja ta pidi aru saama ja sai aru, et see korraldus rikub tema õigusi. Nähtuvalt kaebaja varasemast kirjavahetusest vastustaja ja Harju Maavalitsusega pidi ta aru saama, et linnavalitsuse korraldus on õigusvastane. Lisaks tema enda positsioonile ehitusloa ja maakasutuse osas, pidi talle üheselt arusaadav olema, et korraldusega rikutakse tema õigusi ka selles osas, et tema nõudeõigust ja ka tulevast kompenseerimisulatust oli korraldusega poole võrra vähendatud. Kohus leiab, et sellises olukorras ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud aru korralduse õigusvastasusest ja vajadusest see oma õiguste kaitseks tähtaegselt vaidlustada. Samuti ei ole kaebaja toonud välja ühtki põhjust, mis oleks teda takistanud teda väidetavalt kahjustavat haldusakti tähtaegselt vaidlustamast.

27. Eeltoodust tulenevalt on kohus HKMS § 171 korras vaheotsuse tegemisel tuvastanud, et erinevalt kabeaja väidetest ei ole talle tema poolt väidetavat kahju tekkinud ja asjaolu, et ta on jätnud ilma mõjuva põhjuseta vaidlustamata talle väidetavalt kahju tekitanud haldusakti. Seega ei ole täidetud RVastS § 7 toodud kahju hüvitamise eeldused ja kohus loeb kaebaja nõude põhjendamatuks. Vastavalt HKMS § 171 lg 2 teeb kohus kahjunõude põhjendamatuks tunnistamisel lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

28. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ja kolmas isik menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik