3-14-50852/3 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 22.05.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50852 Haldusasi T.P.a kaebus Paide Linnavalitsuse kohustamiseks kanda T.P. 25.05.2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste valijate nimekirja ning alternatiivselt kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – T.P.; Vastustaja – Paide linn; Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Resolutsioon Jätta T.P.a kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 8 on 25.06.2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.P. esitas 14.04.2014 Paide Linnavalitsusele taotluse, milles palus enda kandmist Euroopa Parlamendi valijate nimekirja.

2. Paide linnasekretär jättis 25.04.2014 vastuses nr 871/20.3-1.5 T.P.a avalduse rahuldamata, misjärel esitas T.P. 28.04.2014 uuesti samasisulise taotluse ning ka see jäeti 14.05.2014 vastusega nr 871/20.3-1.5 rahuldamata.

3. T.P. edastas Paide Linnavalitsusele 15.05.2014 (laekus 19.05.2014) Tallinna Halduskohtule adresseeritud kaebuse, milles palub kohustada Paide Linnavalitsust kanda T.P. 25.05.2014 toimuvate Euroopa Parlamendi valijate nimekirja. Kaebaja leiab, et tal on vaatamata siseriiklikule seadusandlusele õigus Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. Kaebaja tugineb Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ning seda täpsustatavatele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 06.10.2005 otsusele asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 23.11.2010 otsusele asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik, 22.05.2012 otsusele asjas Scoppola vs. Itaalia, 08.04.2010 otsusele asjas Aliyev vs. Azerbaidžaan, 11.06.2013 otsusele asjas Joseph McLean ja Kevin Cole vs Ühendkuningriik ning 17.09.2013 otsusele asjas Söyler vs Türgi. Samuti tugineb kaebaja ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 25, Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni heade tavade koodeksile valimisküsimustes ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele 39 ja 40. Kaebaja hinnangul on siseriiklik õigus, mis keelab süüdimõistetud ja vanglakaristust kandvatel isi-

2(4) kutel Euroopa Parlamendi valimistel hääletada, vastuolus rahvusvahelise õigusega ning tuleb seetõttu vastavalt põhiseaduse § 123 lg-le 2 jätta kohaldamata. Kaebaja palub kohaldada esialgset õiguskaitset, kuna soovib käesolevatel valimistel osaleda ning õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib eesmärgi saavutamine osutuda võimatuks. Kui kaebajal jääb valimistel osalemata, palub kaebaja alternatiivselt määrata talle mittevaralise kahju katteks summa, mis on proportsionaalne Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt analoogsetes asjades määratud summadega.

4. Paide linn edastas kaebuse 19.05.2014 koos oma kirjalike selgitustega Tallinna Halduskohtule. Vastustaja leiab, et kaebaja taotletud otsuse tegemine ei ole Paide linnasekretäri pädevuses.

5. Tallinna Halduskohus võttis 21.05.2014 kaebuse menetlusse, määras vastustajaks Tallinna linna ning määras otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 22.05.2014 kell 10.00, nähes samas ette kaebuse esitajale kohtuotsuse kiireloomulisena kätte toimetamise Tartu Vangla kaudu.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 24 lg 6 kohaselt peab halduskohus kaebuse läbi vaatama ja tegema otsuse kolme tööpäeva jooksul, arvates kaebuse saamise päevast. Kohus määrab nimetatud normi alusel määruse resolutsioonis kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kuivõrd kohtul on kohustus lahendada asi kolme tööpäeva jooksul ning kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 22.05.2014 ehk enne valimisi (mis toimuvad 25.05.2014), jätab kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse tähelepanuta. Kohus peab siiski lisaks EPVS § 24 lg 6 sätestatule vajalikuks juhtida tähelepanu ka EPVS § 24 lg-le 8, mille kohaselt kantakse kaebuse rahuldamise korral isiku andmed viivitamatult rahvastikuregistrisse või muudetakse tema andmeid ning see tehakse jaoskonnakomisjonile viivitamata teatavaks. Viidatud regulatsioonist tulenevalt puudub ka vajadus õiguste kaitseks eraldi esialgse õiguskaitse korras.

7. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et T.P. on Eesti Vabariigi kodanik, mõistetud süüdi kuriteos ning kannab vanglakaristust. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et Paide linnasekretäri toimingud, millega on kaebaja taotlused jäetud rahuldamata, on vastavuses EPVS § 4 lg 3 p-s 2 ja § 20 lg 3 p-s 1 sätestatuga. Vaidlus on selles, kas nimetatud normid on rahvusvahelise ning Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ning kas need tuleks sel põhjusel jätta põhiseaduse § 123 lg 2 alusel kohaldamata.

EPVS § 4 lg 3 p 2 kohaselt ei ole hääleõiguslik isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust.

EPVS § 20 lg 3 p 1 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

8. Kuigi T.P.a rahvastikuregistrijärgseks elukohaks on Paide vald ning kaebaja pidanuks EPVS §

24 lg 2 kohase taotluse valijate nimekirja muutmiseks esitama Paide vallasekretärile, mitte Paide Linnavalitsusele ning taotlust pidanuks lahendama Paide vallasekretär, peab kohus asja kiireloomulisuse tõttu vajalikuks kaebust sisuliselt lahendada ning seda mitte vale haldusorgani poole pöördumise tõttu tagastada.

9. Kohus selgitab, et haldusorgan peab tulenevalt põhiseaduse (PS) § 3 lõikest 1 rakendama kehtivat seadust ega saa jätta normi kohaldamata isegi siis, kui leiab, et kohaldatav norm on rahvusvahelise õigusega vastuolus. Kuigi sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, ei pea haldusorgan rahvusvahelise

3(4) õigusega vastuolu ise välja selgitama ning vastuolu esinemise korral ei saa ise PS § 123 lg-t 2 kohaldada.

10. Järgnevalt kontrollib kohus PS § 123 lg-st 2 ja põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2 lähtuvalt, kas EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 on kooskõlas Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega.

Kaebaja leiab, et eelviidatud EPVS sätted on vastuolus Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. protokolli artikliga 3 ning seda täpsustavate EIK lahenditega (06.10.2005 otsus asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 23.11.2010 otsus asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik, 22.05.2012 otsus asjas Scoppola vs. Itaalia, 08.04.2010 otsus asjas Aliyev vs. Azerbaidžaan, 11.06.2013 otsus asjas Joseph McLean ja Kevin Cole vs Ühendkuningriik ning 17.09.2013 otsus asjas Söyler vs Türgi). Viidatud artikkel käsitleb vabu valimisi ning selle kohaselt kohustuvad lepinguosalised mõistlike ajavahemike järel läbi viima salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Kohus selgitab, et nendes lahendites on EIK leidnud, et viidatud konventsiooni säte ei tähenda absoluutset õigust kõikidel valida ning et valimisõiguse tagamisel on riikidel hindamisruum valimisõiguse tagamisel. EIK hinnangul ei ole hindamisruum nii avar, et riik võiks kõiki vangistust kandvaid isikuid jätta ilma õigusest valida. Riigil on diskretsioon vastava küsimuse lahendamisel, kusjuures arvesse võib võtta vangistuse kestust ning süüteo iseloomu ja raskust. Eluaegsete vangide puhul on hääletamisõiguse piiramist peetud EIK praktikas kõnealuse konventsiooni artikli riiveks.

Kohus möönab, et viidatud EPVS sätted sätestavad küll absoluutse keelu kõikidele kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandvatele isikutele, kuid kohus ei näe käesoleval juhul kaebaja suhtes vaidlusaluse regulatsiooni vastuolu rahvusvahelise ja EL õigusega. Kaebaja on kriminaalasjas nr 1- 10-15415 süüdi mõistetud KarS § 114 p 1 ja 5 järgi (tapmine piinaval või julmal viisil ning seoses röövimise või omakasu eesmärgil) ning KarS § 266 lg 2 p 3 järgi (omavoliline vägivaldne sissetung grupiviisiliselt) ning talle on mõistetud liitkaristusena vangistus 15 aastat 7 kuud 28 päeva alates 16. juuni 2010. Seega on valimistel hääletamise keeld kaebaja suhtes ajutine ning arvestades sooritatud kuritegude raskust ka proportsionaalne. Eeltoodu põhjal ei ole kohtu hinnangul EPVS vaidlusalused sätted kaebaja suhtes vastuolus Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. protokolli artikliga 3 ning seda täpsustavate EIK lahenditega.

11. Lisaks eeltoodule leiab kaebaja, et vaidlusalused EPVS sätted on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 39 ja 40.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 39 kohaselt on igal liidu kodanikul Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel. Artikli 40 kohaselt on igal liidu kodanikul õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel selles liikmesriigis, kus on tema elukoht, samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Kohus leiab, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas valimisõigust reguleerivad artiklid

39 ja 40 annavad üksnes teise liikmesriigi kodanikule õiguse Euroopa Parlamendi ja kohalikel valimistel kandideerida ning hääletada riigi kodanikega samadel tingimustel. Sätted ei reguleeri sama riigi kodakondsusega kinnipeetavate valimisõigust. Järelikult ei ole vaidlustatud normid põhiõiguste hartaga vastuolus.

12. Kaebaja hinnangul on vaidlusalused EPVS sätted vastuolus ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 25.

ÜRO kodanikuja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 25 punkti b kohaselt peab igal kodanikul ilma mis tahes diskrimineerimiseta ja põhjendamata kitsendusteta olema õigus ja võim-

4(4) alus hääletada ja olla valitud kehtivatel korralistel valimistel, mis korraldatakse üldise ja võrdse valimisõiguse alusel salajase hääletamise teel ja mis kindlustavad valijate tahte vaba väljenduse. Kohus leiab, et hääletamisõiguse piirang Euroopa parlamendi valimistel ei ole paktiga vastuolus ega kaebajat diskrimineeriv käesoleva otsuse p 10 toodud põhjendustel.

11. Lisaks eeltoodule leiab kaebaja, et vaidlusalused EPVS sätted on vastuolus Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni heade tavade koodeksiga valimisküsimustes. Kohus selgitab, et Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni heade tavade raport ja koodeks ei ole siduvad õigusaktid ning need on üksnes soovituslikud ja ülevaatlikud dokumendid valimisõiguse valdkonnas (raporti p-d 1 ja 3). Koodeksist tulenevalt peab kuriteos süüdimõistetute valimisõiguse piiramisel arvestama järgmiste tingimustega: 1) see peab tulenema seadusest, 2) järgida tuleb proportsionaalsuse põhimõtet ja kandideerimisõigust võib piirata vähem rangetel tingimustel kui hääleõigust, 3) valimisõiguse äravõtmine peab olema seotud kuriteo raskusega (I peatükk, punkt 1.1, alapunkt d). Kohtu hinnangul on vaidlusalused EPVS sätted nende nõuetega kooskõlas. Esiteks sisaldub hääletamisõiguse piirang seaduses. Teiseks, piirang on proportsionaalne eespool punktis 10 toodud põhjendustel. Kolmandaks, kuriteo raskusele viitab see, et selle eest on mõistetud reaalne vanglakaristus ja see on pööratud täitmisele.

12. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 ei ole kaebaja suhtes Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õigusega vastuolus. Kuna EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kuuluvad käesolevas asjas kohaldamisele, jätab kohus T.P.a kaebuse EPVS § 24 lg 7 p 1 alusel rahuldamata.

13. Seoses alternatiivse nõudega kahju hüvitamiseks leiab kohus, et antud nõue ei kuulu lahendamisele EPVS § 24 alusel esitatud kaebuses. EPVS § 24 lg 7 sätestab selgelt ja konkreetselt, mida kohus saab vastava erikorra alusel esitatud kaebuse lahendamisel otsustada. Nimelt teeb halduskohus selle sätte kohaselt ühe järgmistest otsustest: 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) kaebus rahuldada ning teha vallavõi linnasekretärile ettekirjutus korraldada isiku andmete kandmine rahvastikuregistrisse või muuta valijate arvestuse aluseks olevaid registriandmeid. Kahju hüvitamise nõude lahendamist vastav regulatsioon ette ei näe. Kui kaebaja soovib endiselt kahju hüvitamise nõude esitada, peab ta halduskohtu poole pöörduma eraldi nõudega. Käesolevas asjas vastav nõue lahendamisele ei kuulu.

14. Kohus märgib, et kuna käesoleva otsuse peale edasikaebamisel ei ole ette nähtud erinormi, kuulub kohaldamisele HKMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 ning kaebajal on õigus esitada otsusele apellatsioonkaebus ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

/allkirjastatud digitaalselt/

Lea Kuuse Kohtunik