3-14-287/11 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

21. mai 2014, Jõhvi

Haldusasja number

3-14-287

Haldusasi

Sanglepa Kinnisvara OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

16. detsembri

2013.

a

otsuse

nr

12.2-3/19799-2

tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks

kaebaja avaldust uuesti läbi vaatama

Menetlusosalised

Kaebaja – Sanglepa Kinnisvara OÜ, esindaja vandeadvokaat

Kaspar Lind;

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Hiie

Lekko

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta

Sanglepa

Kinnisvara

OÜ

kaebus

rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

Menetlusosalistel

on

õigus

esitada

kohtuotsuse

peale

apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt

20. juunil 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb

apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse

menetlusabi.

Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle

apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et

ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sanglepa Kinnisvara OÜ (kaebaja) esitas 25. novembril 2013 Maksu- ja Tolliametile (MTA)

avalduse enda käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks (tl 31).

2. MTA väljastas kaebajale 28. novembril 2013. a korralduse nr 12.2-3/19799-1, millega kohustas

kaebajat esitama tõendid ja ilmuma maksuhalduri juurde (tl 33). Kaebaja esitas dokumendid ja andis

maksuhalduri juures selgitused (tl-d 34-35).

3. MTA jättis 16. detsembri 2013. a otsusega nr 12.2-3/19799-2 rahuldamata kaebaja avalduse

käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks (tl-d 8-9).

4. Kaebaja ei nõustunud vastustaja 16. detsembri 2013. a otsusega ning esitas sellele 16. jaanuari

2014. a kuupäevaga dateeritud vaide (tl-d 10-11). Vastustaja 13. veebruari 2014. a vaideotsusega nr

6-1/1950-2 jäeti vaie rahuldamata (tl-d 12-13 pöördel).

5. Sanglepa Kinnisvara OÜ esitas 12. märtsil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja

Tolliameti 16. detsembri 2013. a otsuse 12.2-3/19799-2 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks kaebaja avaldust uuesti läbi vaatama. Kaebaja palus jätta kaebaja menetluskulud

vastustaja kanda ja välja mõista menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale. Kaebuse

põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja on tõendanud oma kavatsust teostada majandustegevust asjaoluga, et ta on sõlminud

broneerimislepingu LK Vara OÜ-ga kinnisasja ostmiseks. Lepingu objektiks on ridaelamuboks, mida

alles ehitatakse ehk tegemist on poolelioleva ehitisega. Broneerimislepingu alusel on kaebaja tasunud

3000 eurot (broneerimislepingu punkt 1.3);

2) kaebaja on selgitanud maksuhaldurile, et soovib korterisse paigaldada köögimööbli koos

tehnikaga, sisustada magamistoa ning seejärel korteri müüa või teise võimalusena rendile anda.

Seega ei olnud seletuse andmise ajal selge, kas kaebajal tekib maksustatav või maksuvaba käive.

Kinnisasja võõrandamine või kasutusse andmine võib käibemaksuseaduse (KMS) kohaselt olla nii

maksustatav kui ka maksuvaba käive sõltuvalt sellest, kas kinnisasi: antakse eluruumina üürile (KMS

§ 16 lg 2 p 2); antakse kasutusse mitte-eluruumina teisele maksukohustuslasele (KMS § 16 lg 3 p 1);

osutub 9% maksumääraga osutatava majutusteenuse objektiks (KMS § 15 lg 2 p 4); võõrandatakse

enne esmast kasutusele võtmist nn uusehitisena (KMS § 16 lg 2 p 3 2. lause), mis tooks kaasa müügi

maksustamise 20% käibemaksumääraga (KMS § 15 lg 1). Kõikidel juhtudel on tegemist

ettevõtlusega sõltumata sellest, kas võõrandamine toimub käibemaksuga maksustatult või

maksuvabalt. KMS § 2 lg 2 sätestab ettevõtluse mõiste ning see mõiste ei nõua, et isikul peaks olema

ainuüksi maksustatav käive, et tema tegevust saaks käsitleda ettevõtlusena. Tähtis on see, et tegemist

oleks iseseisva majandustegevusega, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust ning

seda olenemata tegevuse eesmärgist või tulemusest. Kuna kaebaja on maksuhaldurile selgitanud

soovi ridaelamuboks valmis ehitada ja anda siis see kasutusse või võõrandada, siis on ta

ühemõtteliselt selgitanud enda kavatsusi seda vara kasutada ettevõtluses. Juhul kui hiljem peakski

selguma, et soetatud kaup on antud maksuvabalt kasutusse või võõrandatakse maksuvabalt, siis

sellisel juhul on seaduses selgelt ette nähtud sisendkäibemaksu korrigeerimise alused (KMS § 32 lg

41 jj);

3) oma tegevuse finantseerimiseks on kaebaja võtnud laenu. Laenulepingu sõlmimisega on ettevõtja

võtnud riski, sest laenulepinguga kaasnevad kohustused (tasuda intressi ja laenu mittetagastamisel

kohustus tasuda viivist). Finantseeringu leidmine viitab ettevõtja tõsisele kavatsusele tegeleda

ettevõtlusega. Laen on võetud kaebaja juhatuse liikmega seotud ühingult ehk seotud isikult, kuid

antud asjaolu on riskide maandamist silmas pidades majanduslikult põhjendatud ning lisaks

puuduvad Eesti seadustes keelud, mis välistaksid või piiraksid laenudega majandustegevuse

finantseerimist niikaua kuni laenusaaja netovara on vastav äriseadustikule;

4) Euroopa Kohtu kohtuasjas C‑527/11 (Ablessio SIA) on otsuse p-s 26 muuhulgas märgitud: Nii

kohtupraktikast kui ka direktiivi 2006/112 artikli 213 lõike 1 sõnastusest tuleneb, et

maksukohustuslasteks, kes võivad taotleda käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrit,

peetakse mitte ainult isikuid, kes teostavad juba majandustegevust, vaid ka neid, kes kavatsevad seda

alustada ja kes teevad selleks vajalikke esmaseid investeeringuid.

Seega, kui on olemas majandustegevuseks vajalikud majanduslikud, tehnilised ja rahalised vahendid

(nt saadud laen, sõlmitud broneerimiseleping), siis võib eeldada, et ettevõtjal on olemas tõsised

kavatsused majandustegevuse alustamiseks. Seda põhjusel, et ettevõtja on teinud investeeringu ja

võtnud

ettevõtlusriski.

Käesolevas

asjas

on

kaebaja

veel

eraldi

sõlminud

lepingu

raamatupidamisteenuse saamiseks ehk kaebaja on valmistanud ette võimaliku majandustegevuse ja

teinud seda nii nagu mõistlik ettevõtja. Sellises olukorras on maksukohustuslasena registreerimisest

keeldumine põhjendamatu. Vaidlustatud otsuses on tehtud etteheide, et taotluse esitajal puudub

koduleht ning et esitatud ei ole infot turu-uuringut korterite nõudluse kohta. Kodulehe vajaduses võib

tõsiselt kahelda, sest selle asemel kasutatakse kinnisasjade müügil spetsiaalseid portaale nagu

www.kv.ee või www.city24.ee. Eraldi kodulehe tellimine ning sellega seonduvate kulutuste tegemine

on majanduslikult ebaotstarbekas. Sama kehtib ka turu-uuringute kohta, sest tõsiselt võib kahelda

sellise uuringu tellimise otstarbekuses olukorras, kus äriplaan puudutab ühte, kahte või kolme

kinnisasja. Võib üsna kindlalt väita, et enamus ettevõtjaid ja eriti just väiksemad ettevõtjad ei telli

turu-uuringuid vaid piirduvad isiklike hinnangutega, mida ei panda enamasti paberile. Turu-

uuringuid oleks põhjus tellida siis, kui kauba või teenuse tarbijate hulk oleks suur ning ettevõtjal

oleks oluline kaardistada oma klientide eelistused ja soovid;

5) maksuhaldur on vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et nii laenuleping kui ka

raamatupidamisteenuste osutamise leping on paljasõnalised ning lepinguid on võimalik igal ajal

tühistada. Jääb arusaamatuks, millises osas on lepingute regulatsioon ebapiisav või millest saab

järeldada, et leping on paljasõnaline. Laenulepingus on sätestatud kõik laenulepingu olulised

tingimused ning sama kehtib ka raamatupidamisteenuse osutamise lepingu kohta.

Samamoodi on arusaamatu väide, et lepingud on võimalik igal ajal tühistada. Lepingu tühisuse alused

on sätestatud seaduses (TsÜS § 84 jj). Kui maksuhaldur on pidanud silmas lepingust taganemist või

lepingu ülesütlemist, siis teatud tingimustel on iga tsiviilõigusliku lepingu puhul võimalik sellest

taganeda (VÕS § 188) või see üles öelda (VÕS § 195 jj) sõltuvalt sõlmitud lepingust. Tegemist on

õiguskaitsevahenditega, mis on lepinguliste suhete oluline osa tagamaks lepingupoole õigusi;

6) maksuhalduri seisukohtadest nähtub, et tegelikult soovitakse välistada konkreetse ridaelamuboksi

soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamine. Viidatud Euroopa Kohtu kohtuasjas nr C-527/11 on

seejuures veel p-s 33 selgitatud, et käibemaksukohustuslasena registreerimine on selline vorminõue,

mis ei võimalda maksukohustuslast takistada teostamast talle kuuluvat mahaarvamisõigust põhjusel,

et ta ei olnud enne soetatud kaupade oma maksustatavas majandustegevuses kasutamist

käibemaksukohustuslasena registreeritud. Siit tulenevalt ei saa käibemaksukohustuslasena

registreerimise

numbri

andmisest

keeldumine

põhimõtteliselt

avaldada

mingit

mõju

maksukohustuslase õigusele arvata maha sisendkäibemaks, kui selle õiguse tekkimise sisulised

tingimused on täidetud. Antud juhul aga maksuhaldur just seda teha soovib, et takistada

sisendkäibemaksu mahaarvamist ning on seadnud sisendkäibemaksu mahaarvamise sõltuvusse

maksustatava käibe tekkimisega. Sellist eesmärki käibemaksukohustuslaseks registreerimisest

keeldumine täita ei saa ning seda isegi põhjendusega, et eluruumid on nö kõrgendatud maksupettuse

riskiga (vaideotsuse p 26). Kaebaja arvates ei saa abstraktne oht olla aluseks, et keelduda isiku

registreerimisest

käibemaksukohustuslasena

ning

selle

kaudu

takistada

sisendkäibemaksu

mahaarvamist.

Vastustaja seisukohad

6. Maksu- ja Tolliamet ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja kompromissi sõlmimist

võimalikuks ei pea. Vastustaja jääb 16. detsembri 2013. a otsuse nr 12.2-3/19799-2 ja 13. veebruari

2014. a vaideotsuse nr 6-1/1950-2 seisukohtade juurde. Maksuhaldur leiab, et käibemaksu-

kohustuslaseks mitteregistreerimise otsus on õiguspärane, motiveeritud ning tugines maksuhaldurile

otsuse koostamise hetkeks esitatud tõenditel. Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et Sanglepa

Kinnisvara OÜ ei ole esitanud selliseid tõendeid, väiteid ega seisukohti, mis annaks alust

maksuhalduri otsuse tühistamiseks, seega on kaebaja kaebus põhjendamatu ning otsuse nr 12.2-

3/19799-2 tühistamiseks puudub alus. Vastustaja täiendavad seisukohad on järgmised:

1) ettevõtlusega tegelemise kontrolli eesmärk on välistada registrist isikud, kes ettevõtlusega

tegelikult ei tegele, kuna sellise isiku puhul võib käibemaksukohustuslasena registreerimise tegelik

eesmärk olla käibemaksupettuste toimepanemine või neis osalemine. Ettevõtluseks loetakse KMS § 2

lg 2 esimese lause kohaselt isiku iseseisvat majandustegevust, mille käigus võõrandatakse kaupa või

osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. KMS-s on selgitatud, mida mõista

kauba või teenuse all (§ 2 lg 3), samuti on avatud võõrandamise mõiste sisu (§ 2 lg 5);

2) broneerimisleping nr _/2013 (ilma numbrita) dateeringuga 19. november 2013, mis pidanuks

olema sõlmitud juba enne käibemaksukohustuslaseks registreerimise avalduse esitamist (dateeringu

järgi), allkirjastati digitaalselt alles 9. detsembril 2013;

3) esialgselt esitatud laenulepingul nr MB1311/2 dateeringuga 19. november 2013, puudusid allkirjad

üldse ning hilisemalt esitatud uus laenuleping oli digitaalselt allkirjastatud alles 9. detsembril 2013;

4) maksuhaldurile ei esitatud mingeid tasumist tõendavaid dokumente, mis oleksid tehingute reaalset

toimumist kinnitanud. Kui Moneyberry OÜ reaalselt teostas laenulepingu alusel sularaha väljamakse

(summas 3000 eurot) Sanglepa Kinnisvara OÜ-le, pidanuks selle toimingu kohta olema vormistatud

sularaha väljamakse kviitung ehk kassa väljamineku order, millele omakorda pidanuks vastama

Sanglepa Kinnisvara OÜ kassa sissetuleku order ning kuna väidetavalt tasuti eelnimetatud summa

3000 eurot LK Vara OÜ-le, pidanuks Sanglepa Kinnisvara OÜ raamatupidamises olema selle kohta

vormistatud kassa väljamineku order;

5) käesoleval juhul oleks pidanud tehingute toimumist lisaks formaalselt sõlmitud lepingutele

kinnitama ka reaalne rahaline liikumine, mille kohta kaebaja aga mingeid tõendeid ei esitanud;

6) tegemist on omavahel seotud isikutele kuuluvate äriühingutega. See kinnitab maksuhalduri

põhjendatud kahtlust, et Sanglepa Kinnisvara OÜ käibemaksukohustuslaseks registreerimise

eesmärgiks oli fiktiivselt käibemaksukohustuslase staatuse saamine;

7) ka halduskohtule esitatud kaebusele ei ole lisatud selliseid tõendeid, mis näitaksid maksuhalduri

ekslikkust äriühingu ettevõtlusega tegelemisele või selle alustamisele hinnangu andmisel.

7. Kaebaja leiab täiendavas vastuses, et seotus teiste isikutega on antud juhul asjaolu, mis pigem

viitab isikute usaldusväärsusele ja tõsistele kavatsustele tegeleda ettevõtlusega. Tegemist on

usaldusväärsete ja tegutsevate äriühingutega. Olukord, kus ettevõtjatega on seotud tegutsevad

äriühingud, viitab kaebaja arvates sellele, et isikutel on tõsised kavatsused ettevõtlusega

tegelemiseks. Kaebaja jaoks jääb arusaamatuks, et olukorras, kus seotud isikud on tegutsevad

ühingud ning pole varasemalt rikkumisi toime pannud, leitakse nüüd, et kaebaja soov registreerida

ennast käibemaksukohustuslasena on pettuslik tegevus. Antud juhul pole maksuhaldur tõendanud ega

piisavalt põhjendanud, et kaebaja puhul esineks pettuseoht. Maksuhaldur on teinud vastuses kohtule

etteheite, et kaebaja ei ole esitanud kassaordereid. Esiteks pole vaidlustatud otsuses sellist etteheidet

tehtud. Teiseks ei ole selgelt kunagi keegi kaebajalt neid dokumente nõudnud.

8. Vastustaja selgitas täiendavas vastuses, et ettevõtlusega tegelemise piisavuse hindamisel peab

maksuhalduril olema võimalik otsuse tegemisel taotleja esitatud ja täiendavalt kogutud tõendite

põhjal reaalselt kontrollida, kas taotleja väidetud majandustegevus on tegelikkuses aset leidnud või

kavandatud tulevast majandustegevust plaanitakse ka reaalselt ellu viia ehk et väidetud ettevõtluse

alustamine on eluliselt usutav. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et maksuhalduri põhjendatud

kahtluse, et isik ettevõtlusega ei tegele, peab ümber lükkama maksukohustuslane ise. Äriühing ei ole

senimaani ettevõtlusega tegelemist alustanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Sanglepa Kinnisvara OÜ esitas Maksu- ja Tolliametile avalduse enda käibemaksukohustuslasena

registreerimiseks 25. novembril 2013. Käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduses on

Sanglepa Kinnisvara OÜ oma tegevusalaks märkinud kinnisvaraarendus (kinnisvara ost-müük) ning

tegevuskoha aadressiks on märgitud kontor Sanglepa talu, Eesküla küla, Rakvere vald, Lääne-Viru

maakond. Vaidlust ei ole selles, et Sanglepa Kinnisvara OÜ esitas maksuhaldurile avalduse enda

maksukohustuslasena registreerimiseks ajal, mil tal ei olnud KMS §-st 19 tulenevat

registreerimiskohustust veel tekkinud. KMS § 19 kohaselt on isik kohustatud ennast

käibemaksukohustuslasena registreerima, kui tema maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest

arvates 16 000 eurot. KMS § 20 lg-st 2 tulenevalt võib isik esitada maksuhaldurile avalduse enda

maksukohustuslasena registreerimiseks ka siis, kui tal ei ole registreerimiskohustust veel tekkinud.

10. Käesoleva vaidluse esemeks on käibemaksukohustuslasena registreerimisest keeldumise otsuse

õiguspärasus. Maksuhaldur on jätnud kaebaja 16. detsembri 2013. a otsusega nr 12.2-3/19799-2

käibemaksukohustuslasena registreerimata põhjendusel, et äriühing ei ole KMS § 20 lg 41 kohaselt

tõendanud, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või on sellega alustanud. Vaidlustatud otsuse tegemise

ajal kehtinud KMS § 20 lg 41 sätestas, et isik peab registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb

ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse

alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda

neid omal algatusel. Maksuhaldur otsustab registreerimise tõendite saamisest alates kolme tööpäeva

jooksul. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta

ettevõtlust.

11. Vaidluse lahendamiseks on vaja seega esmalt selgust küsimuses, kas Sanglepa Kinnisvara OÜ on

tõendanud, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust.

12. Ettevõtluse mõistet on selgitatud KMS § 2 lg-s 2, mille kohaselt ettevõtlus käibemaksuseaduse

tähenduses on isiku iseseisev majandustegevus, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse

teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Ettevõtlusena ei käsitata äriühingu ja tema

püsiva tegevuskoha vahelist teenuse osutamist. KMS § 2 lg 2 tõlgendamisel tuleb juhinduda Euroopa

Liidu direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, art 9 lg 1 kolmandast lausest,

mille kohaselt majandustegevusena käsitatakse eelkõige materiaalse või immateriaalse vara

kasutamist kestva tulu saamise eesmärgil. Seega on käibemaksuseaduse mõttes ettevõtluse sisuks

oleva majandustegevuse tunnuseks kestev (vältav, püsiv) iseloom. Majandustegevus on määratlemata

õigusmõiste, mille olemasolu tuvastamine toimub objektiivselt konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et KMS § 2 lg-s 2 sätestatud ettevõtluse mõiste ei nõua, et isikul

peaks olema ainuüksi maksustatav käive, et tema tegevust saaks käsitleda ettevõtlusena.

Riigikohus on käsitlenud ettevõtluse mõistet käibemaksuseaduse tähenduses näiteks otsustes

haldusasjades nr 3-3-1-62-00 (p-d 1-2) ja nr 3-3-1-74-04 (p 10). Käibemaksukohustuslasena

registreerimisel tuleb ettevõtlusega tegelemist hinnata konkreetse isiku tegevuse iseloomust ja asja

eripärast lähtuvalt ning selle tõttu ei saa anda õigusaktides või kohtupraktikas üksikasjalikke

ettekirjutusi, mida lugeda ettevõtlusega tegelemiseks. Ka ettevõtlusega tegelemise piisava tõendatuse

määr sõltub konkreetsetest asjaoludest.

13. Ettevõtluse tõendamiseks edastas Sanglepa Kinnisvara OÜ maksuhaldurile järgmised

dokumendid: 1) LK Vara OÜ-ga sõlmitud broneerimisleping kinnisasja ostmiseks. Lepingu objektiks

on korter ridaelamus, mida alles ehitatakse (tl-d 14, 36); 2) laenuleping nr MB1311/2, millega

Moneyberry OÜ annab Sanglepa Kinnisvara OÜ-le laenu sularahas 3000 euro ulatuses lepingu

sõlmimisel ning 102 000 eurot kinnisvara omandamise tehingule eelneval päeval pangaülekandega

(tl-d 16, 38, 42); 3) Sanglepa Kinnisvara OÜ pangakonto väljavõte (perioodil 19. november 2013

kuni 10. detsember 2013 kontol tehinguid ei ole tehtud) (tl-d 39, 44); 4) Paragrahv OÜ-ga sõlmitud

raamatupidamisteenuste osutamise leping (tl-d 18, 46). Kaebaja on selgitanud maksuhaldurile, et

soovib korterisse paigaldada köögimööbli koos tehnikaga, sisustada magamistoa ning seejärel korteri

müüa või teise võimalusena rendile anda. Kaebaja leiab, et kuna kaebaja on maksuhaldurile

selgitanud soovi ridaelamuboks valmis ehitada ja anda siis see kasutusse või võõrandada, siis on ta

ühemõtteliselt selgitanud enda kavatsusi seda vara kasutada ettevõtluses.

14. Kuigi kohus nõustub kaebajaga selles, et kodulehe puudumisest ja turu-uuringute tellimata

jätmisest ei saa järeldada ettevõtlusega mittetegelemist, ei ole kohus nõus kaebaja väitega, et

maksuhaldur ei ole välja toonud põhjuseid, miks ei peaks kaebaja tegevust käsitlema ettevõtlusena.

Maksuhaldur on 16. detsembri 2013. a otsuses nr 12.2-3/19799-2 märkinud, et broneerimisleping

näitab üksnes kavatsust soetada korter, kuid ei tõenda ettevõtlusega tegelemist või ettevõtlusega

alustamist.

Samuti

on

Sanglepa

Kinnisvara

OÜ

ja

Paragrahv

OÜ

vahel

sõlmitud

raamatupidamisteenuste osutamise leping ning Moneyberry OÜ ning Sanglepa Kinnisvara OÜ vahel

sõlmitud laenuleping paljasõnalised. Need lepingud ei ole tõenduseks Sanglepa Kinnisvara OÜ

ettevõtlusega tegelemisel ega ettevõtlusega alustamisel. Mitte igasugune majandustehing ei ole

ettevõtlusega tegelemine, mis annaks võimaluse isiku registreerimiseks käibemaksukohustuslaste

registris, vaid selleks saab olla üksnes selline tehing, mis on suunatud ettevõtlusele KMS § 2 lg 2

mõttes.

15. Kohus leiab, et käesolevas asjas on olulised järgmised Sanglepa Kinnisvara OÜ juhatuse liikme

Tiit Kuusiku 9. detsembril 2013 antud suuliste ütluste põhjal maksuhalduri tuvastatud asjaolud,

milles vaidlus puudub. Kuigi kaebaja on registreerimisavalduses nimetanud kinnisvaraarendust oma

peamiseks tegevusalaks, ei ole teada ühtegi klienti, kellele ehitatav korter ridaelamus müüakse, samas

ei ole kindel, kas möbleeritud korterit on võimalik kallimalt edasi müüa. Kaebajal ei ole plaanis

töötajaid võtta, samuti ei maksta juhatuse liikme tasu (tl-d 34-35). Nende asjaolude alusel on

maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et Sanglepa Kinnisvara OÜ juhatuse liikmel puudub

selge ülevaade, millal ettevõtlusega alustatakse. Korteriomandi puhul on tegemist kaubaga, mille

puhul on suur isikliku kasutamise risk, mistõttu peab äriühing olema suuteline tõendama, et see

soetatakse ettevõtluse tarbeks. Kinnisasjatehingute korral on enamikel juhtudel põhjendatud kahtlus,

kas taoline tegevus võib olla ettevõtlus käibemaksuseaduse tähenduses. Lisaks nähtub kohtule

esitatud vastusest kaebusele, et broneerimisleping ja laenuleping, mis pidanuks ettevõtlusega

tegelemist tõendama, allkirjastati kaks nädalat pärast käibemaksukohustuslaseks registreerimise

avalduse esitamist, päeval, mil Sanglepa Kinnisvara OÜ juhatuse liige Tiit Kuusik käis Maksu- ja

Tolliametis seletusi andmas. Lepingutest tulenevad kohustused olid aga seotud lepingu

allkirjastamise kuupäevaga. Nii tuleneb broneerimislepingu p-st 1.3, et ostja on kohustatud tasuma

müüjale broneerimistasu summas 3000 eurot. Lepingu allkirjastamisega müüja kinnitab, et on

niisuguse rahasumma ostjalt sularahas kätte saanud. Ka laenulepingu p 1 näeb ette, et laenuandja

annab laenusaajale laenu summas 105 000 eurot, millest 3000 eurot maksab laenuandja laenusaajale

välja sularahas lepingu sõlmimisel. Kuigi kohtule esitatud kassa väljamineku ja sissetuleku orderite

kohaselt on Moneyberry OÜ sularaha 3000 eurot välja maksnud Sanglepa Kinnisvara OÜ-le juba

19. novembril 2013, ei pea kohus neid ordereid usaldusväärseteks. On alust arvata, et need vormistati

alles pärast seda, kui maksuhaldur kohtule esitatud vastuses juhtis tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole

esitanud mingeid tasumist tõendavaid dokumente, mis oleksid tehingute reaalset toimumist

kinnitanud. See, et tegemist on seotud isikute vaheliste tehingutega, kinnitab pigem maksuhalduri

põhjendatud kahtlust ettevõtlusega mittetegelemises, mitte ei viita isikute usaldusväärsusele ja

tõsistele kavatsustele tegeleda ettevõtlusega.

16. Maksuhalduri põhjendatud kahtluse, et isik ettevõtlusega ei tegele, peab ümber lükkama

maksukohustuslane ise, sest KMS § 20 lg 4¹ puhul on tõendamiskoormis eelkõige kaebajal kui

taotlejal. Kui isikul puudub soodustava haldusakti andmise menetluses soov maksuhalduri poolt

küsitud tõendeid esitada, ei teki maksuhalduril kohustust asuda ise isiku väiteid tõendavaid tõendeid

koguma. Maksuhalduri uurimiskohustus on vaidlusaluses menetluses väiksem, kui maksude tasumise

õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel.

17. Käibemaksuseadus ei sätesta konkreetselt, milliseid tõendeid tuleb isikul ettevõtlusega tegelemise

tõendamiseks maksuhaldurile esitada ja seega on maksuhalduril tõendite nõudmisel ning nende

piisavuse hindamisel ulatuslik otsustusruum. Ettevõtlusega tegelemise piisavuse hindamisel peab

maksuhalduril olema võimalik otsuse tegemisel taotleja esitatud ja täiendavalt kogutud tõendite

põhjal reaalselt kontrollida, kas taotleja väidetud majandustegevus on tegelikkuses aset leidnud või

kavandatud tulevast majandustegevust plaanitakse ka reaalselt ellu viia ehk et väidetud ettevõtluse

alustamine on eluliselt usutav. Rahandusministeeriumi koduleheküljel http://www.fin.ee/280/

avaldatud käibemaksuseaduse kommentaarides (lk 108) on selgitatud: „Maksukohustuslasena

registreeritav isik peab maksuhaldurile tõendama, et ta tegeleb Eestis ettevõtlusega või alustab Eestis

ettevõtlust. Ettevõtlusega tegelemine on reaalne alustatud majandustegevus, aga ka väljatöötatud

äriplaan ja investeeringute tegemine ettevõtluse alustamiseks. Kui isik ei suuda veenvalt tõendada, et

ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab ettevõtlust Eestis, on maksuhalduril õigus isiku

maksukohustuslasena registreerimisest keelduda.“

18. Ettevõtlusega tegelemise kontrolli eesmärk on välistada registrist isikud, kes ettevõtlusega ei

tegele, kuna sellise isiku puhul võib käibemaksukohustuslasena registreerimise tegelik eesmärk olla

käibemaksupettuste toimepanemine või neis osalemine. Riigikohtu halduskolleegium on 16. aprilli

2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-03 leidnud, et maksuametil on kohustus ja võimalused pidada

käibemaksukohustuslaste registrit nii, et see oleks usaldusväärne (otsuse p 11). Ka Euroopa Kohus on

14. märtsi 2013. a kohtuasjas C-527/11: Ablessio SIA otsuse p-s 29 selgitanud, et liikmesriikidel on

kohustus tagada, et kanded maksukohustuslaste registris oleksid õiged, et kindlustada

käibemaksusüsteemi nõuetekohane toimimine. Seega lasub pädeval siseriiklikul ametiasutusel

kohustus kontrollida, kas taotlejal on maksukohustuslase staatus, enne kui ta annab talle

käibemaksukohustuslasena registreerimise numbri (6. septembri 2012. a otsus kohtuasjas C-273/11:

Mecsek-Gabona, p 63).“

19. Kohus leiab, et ettevõtluse kontrolli raames Sanglepa Kinnisvara OÜ poolt maksuhaldurile

esitatud dokumendid ei tõenda, et Sanglepa Kinnisvara OÜ tegeleb ettevõtlusega või alustab Eestis

ettevõtlust. Halduskohtule esitatud kaebusele ei ole lisatud selliseid tõendeid, mis näitaksid

maksuhalduri ekslikkust äriühingu ettevõtlusega tegelemisele või selle alustamise hinnangu

andmisel. Seetõttu leiab kohus, et Sanglepa Kinnisvara OÜ kaebus on põhjendamatu ning Maksu- ja

Tolliameti 16. detsembri 2013. a otsuse nr 12.2-3/19799-2 tühistamiseks puudub alus.

Kaebaja on kohtule esitanud ka kohustamisnõude kaebaja avalduse uuesti läbivaatamiseks.

Maksuhaldur on kaebaja taotluse käibemaksukohustuslasena registreerimiseks läbi vaadanud ja

keeldunud taotluse rahuldamisest õiguspäraselt. Seega on käesolevas asjas kaebuse tühistamis- ja

kohustamistaotlus lahutamatult seotud ning maksuhalduri otsuse tühistamata jätmise korral ei ole

kohtul võimalik teha maksuhaldurile ettekirjutust kaebaja maksukohustuslasena registreerimiseks ega

ka asja uueks otsustamiseks.

20. Kohus märgib täiendavalt, et käibemaksukohustuslasena registreerimisest keeldumine ei saa

avaldada mõju maksukohustuslase õigusele arvata maha sisendkäibemaks, kui selle õiguse tekkimise

tingimused on täidetud. Samuti on maksukohustuslasel õigus esitada maksuhaldurile uus taotlus

käibemaksukohustuslasena registreerimiseks kui ta tegeleb Eestis ettevõtlusega või alustab Eestis

ettevõtlust.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm

kohtunik