3-14-250/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-250 Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla 21.01.2014 käskkirja nr 6-2/60 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 21. maist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 20. juunil 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 21.01.2014 käskkirjaga nr 6-2/60 määrati kinnipeetav XXX distsiplinaarkaristuseks 4 ööpäeva kartserisse paigutamist 3 kuulise katseajaga vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tartu Vangla kodukorra (TVK) punktides 1.6.3 ja 6.4 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest. XXX distsiplinaarsüütegu seisnes selles, et 21.12.2013 kella 8:05 paiku toimunud hommikuse loenduse ajal ei allunud ta vanglateenistuse ametniku korraldusele öelda selgelt oma nimi ning käitus vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakalt öeldes viimasele „mine pese oma kõrvad puhtaks“.

2. 23.01.2014 esitas XXX Tartu Vanglale vaide, mille põhjenduste kohaselt ei ole vangla sündmuse asjaolusid välja selgitanud, tema süü on jäänud tõendamata ja menetluse käigus on rikutud tema õigust kaitsele. Tartu Vangla jättis 20.02.2014 otsusega nr 1-11/36-2 vaide rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitatud, kinnipeetava süü teo toimepanemises on tõendatud, kaitseõiguse rikkumise asetleidmist ei tuvastatud ning seega puudus alus vaide rahuldamiseks.

3. XXX esitas 06.02.2014 Tartu Halduskohtusse kaebuse, milles taotleb Tartu Vangla 21.01.2014 käskkirja nr 6-2/60 tühistamist.

4. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2014 määrusega kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata. 13.03.2014 saabus kohtule maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta.

5. Tartu Halduskohtu 14.03.2014 määrusega võttis kohus XXX kaebuse menetlusse ja nõudis vastustajalt kirjaliku vastuse kaebuse kohta.

6. Tartu Halduskohtu 09.04.2014 määrusega kohus määras asi läbi vaadata kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtajad.

KAEBAJA VÄITED

7. Kaebaja on seisukohal, et teda on alusetult distsiplinaarkorras karistatud, kuna tema ütles vanglaametnikule oma nime. Kaebaja väidete kohaselt ei soovinud ta ametnikku oma kõrvade pesemise soovitusega tahtlikult solvata ning õigustab oma käitumist halvasti magatud unega. Kaebaja arvates on distsiplinaarmenetluse läbiviija juba protokollis, ilma sellekohaseid tõendeid omamata, asunud seisukohale, et vaglateenistuse ametniku ütlused on igal juhul tõesed ning kinnipeetavate poolt andud seletused on igal juhul tõele mittevastavad ning kirjeldab kaebuses omapoolse nägemuse asjast. Ühe käskkirja tühistamise põhjusena toob kaebaja kaebuses välja ka selle, et ta jäeti ilma õigustest kasutada professionaalset abi, mis seisnes selles, et talle jäeti liiga vähe aega distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

8. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, leides, et see on põhjendamatu ning käskkirja tühistamise põhjused on otsitud ja tegelikkusele mittevastavad. Vastustaja jääb Tartu Vangla 20.02.2014 vaideotsuses nr 1-11/36-2 toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid vastuses kaebusele enam korrata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

9. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et teda on alusetult distsiplinaarkorras karistatud, kuna ta ütles vanglaametnikule oma nime.

10. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebajat Tartu Vangla 21.01.2014 käskkirjaga nr 6-2/60 (tl 14-16) distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta ei öelnud oma nime, vaid selle eest, et ta ei öelnud selgelt oma nime peale seda, kui oli saanud selleks vanglaametnikult korralduse ning käitus vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakalt, öeldes viimasele „mine pese oma kõrvad puhtaks“, millega rikkus süüliselt VangS § 67 p 1 ja TVK punktides 1.6.3 ja 6.4 sätestatud nõudeid.

11. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. TVK p 1.6.3 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujaga, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. TVK p 6.4 sätestab, et loendust teostava ametniku korraldusel on kinnipeetav kohustatud ütlema selgelt oma eesja perekonnanime.

Viimatinimetatud säte ei näe ette, et kui vanglateenistuse ametnik siseneb hommikuse loenduse ajal kambrisse, peavad kambris viibivad kinnipeetavad isikud ütlema valvurile üheaegselt oma nimed.

12. Oma 20.01.2014 distsiplinaarmenetluse protokollile (tl 17-18) esitatud vastuväites on kaebaja selgitanud, et kuna on teada, et alati esimese asjana küsitakse nime, siis ütles kaebaja kambrikaaslasega üheaegselt (kaebaja rõhutus tekstis) mõlemad oma nime, enne kui valvur küsidagi jõudis. Kambrikaaslase nimega jäi valvur väidetavalt rahule, aga kaebaja oma küsis valvur provokatiivselt uuesti, mille peale soovitas kaebaja tal kõrvu pesta.

13. Seega on kohtule eluliselt usutav, et olukorras, kus kaks kinnipeetavat ütlevad vanglaametniku kambrisse astumise hetkel üheaegselt oma nimed, ei pruugi mõlema nimed selles kahehäälsuses selgelt ja arussaadavalt kosta ning nimetatule ei ole vastuväiteid ka kaebajal. Kuna kaebaja on ise kinnitanud, et kambrikaaslase nimega jäi valvur rahule, siis on ilmselge, et kaebaja nime valvur selgelt ei kuulnud ning sõltumata kaebaja arusaamisest provokatiivsest käitumisest, andis valvur kaebajale korralduse öelda oma nimi ning seda korraldust oli kaebaja kohustatud täitma ja seda isegi juhul, kui ta oli oma nime valvuri kambrisse astumise hetkel öelnud. Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud, et kaebaja soovitus valvurile kõrvu pesta ei olnud ajendatud mitte heatahtlikkusest, vaid öeldud nähvamisena ja meelevaldse järelduse tulem - et kui valvur ei kuule nime siis, kui kaebaja ütleb seda viisil ja ajal, millal ise heaks arvab, siis järelikult on probleem valvuri kõrvakuulmises. Sellist probleemide lahendamise viisi ei saa ilmselgelt pidada viisakaks ja täiskasvanud inimesele kohaseks käitumiseks. Kuna asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja pidanud ise vajalikuks oma öeldu eest vabandada, mis on iseenesest juba täiskasvanulikum käitumine, tõendab see siiski seda, et kaebaja pidas ka ise oma käitumist ebaviisakaks.

14. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetluse läbiviija on juba protokollis, ilma sellekohaseid tõendeid omamata, asunud seisukohale, et vaglateenistuse ametniku ütlused on igal juhul tõesed ning kinnipeetavate poolt andud seletused on igal juhul tõele mittevastavad. Kaebaja märgib, et tema kambrikaaslane A. Kuldnokk on oma seletuses teatanud, et kaebaja ütles loenduse ajal korrapidajale oma nime ning A. Kuldnokal puudus igasugune tõsiseltvõetav põhjus valetada selleks, et vabastada kaebaja vastutusest.

15. Vastustaja möönab, et menetleja on tõesti ekslikult asunud seisukohale, et kaebaja kambrikaaslase A. Kuldnoka seletust (tl 24) tuleb pidada ennastõigustavaks ning antuks eesmärgiga vabastada kambrikaaslane vastutusest. Samas ei tulene sellest automaatselt järeldus, et kambrikaaslase seletus tõendab kaebaja poolt teo mittetoimepanemist. Kambrikaaslane tunnistab seda, kui hinnata seda koos kaebaja antud ütlustega, et kaebaja (nad) ütlesid valvurile tema kambrisse astumisel (üheskoos) oma nime. Selle kohta, et kambrikaaslane ütles oma nime ka peale valvurilt korralduse saamist, ei lausu A. Kuldnokk sõnagi. Seetõttu ei ole kohtu arvates põhimõtteliselt vale menetleja lõppjäreldus, et kambrikaaslase antud seletus ei lükka ümber valvuri ettekandes väidetut.

16. Ühe käskkirja tühistamise põhjusena toob kaebaja oma kaebuses välja selle, et ta jäeti ilma õigustest kasutada professionaalset abi, mis seisnes selles, et talle jäeti liiga vähe aega distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväidete esitamiseks.

17. Asja materjalidest nähtuvalt pani kaebaja rikkumise toime 21.12.2013 ning talle anti võimalus esitada selle kohta seletus, mida kaebaja teha ei soovinud (tl 27). Toimepandud rikkumise osas läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest teavitati kaebajat 03.01.2014. Ka siis ei pidanud kaebaja vajalikuks enda poolt toimunu kohta selgitusi anda (tl 20-22), küll aga oli tal võimalus teades temale etteheidetavast teost ning selle osas distsiplinaarmenetluse alustamisest, võtta ühendust oma advokaadiga või mõne muu isikuga, kes omaks kaebajast professionaalsemaid teadmisi ning oskas kaebajale nõu anda. Kaebaja ei ole väitnud, et temal ei olnud võimalust juba sel ajal professionaalset abi kasutada. Distsiplinaarmenetluse protokollist nähtuvalt anti see kaebajale tutvumiseks 20.01.2014 kella

9.10 ajal ning oma võimalike vastuväidete esitamiseks oli kaebajal aega sama päeva kella 17.00. Kaebaja väidab, et kuna osakond oli julgeolekukaalutlustel kella 10.00-15-00 suletud, ei saanud ta helistada oma advokaadile ning aega advokaadiga suhtlemiseks jäi temal ainult kaks tundi, kui osakond jälle avati.

18. Eelnevast nähtuvalt ei vasta tõele kaebaja väited, et ajal, millal 20.01.2014 osakond oli lukustatud, ei olnud temal võimalik advokaadile helistada. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja väidetes, et avatud osakonnas viibivatel kinnipeetavatel on võimalus helistada ka siis, kui osakond julgeolekukaaltulustel suletakse. Selleks peab kinnipeetav oma helistamise soovist valvurile teada andma, mida saab teha ka läbi kambris oleva siseselektori ning võimaluse korral helistamine võimaldatakse. Teiseks on kaebaja kasutanud 20.01.2014 osakonna lukustamise ajal võimalust 20.01.2014 helistada ja seda isegi kolmel korral küll aga mitte advokaadile, vaid oma tuttavatele. Ka peale osakonna avamist on kaebaja pidanud vajalikuks kulutada aega pigem oma tuttavatele helistamisele kui advokaadiga suhtlemisele. Loomulikult ei saa välistada, et mõni kaebaja tuttavatest oli kaebajale tema suhtes käivas distsiplinaarmenetluses professionaalse abi andjaks, aga sel juhul ei ole põhjust rääkida sellest, et kaebajal oli teadmisi omava isikuga suhtlemiseks ainult piiratud 2 tundi.

19. Kohus peab vajalikuks märkida, et peale 21.01.2014 enda distsiplinaarkorras karistamise käskkirja kättesaamist, oli kaebajal aega 30 päeva käskkirja vaidlustamiseks (HMS § 75). Kaebaja esitas vaide juba 23.01.2014. Samuti oli kaebajal võimalus, kui see oli tema õiguste kaitse seisukohalt ülioluline, konsulteerida oma advokaadiga ka enne kaebuse halduskohtusse esitamist, milleks tal oli samuti peale 20.02.2014 vaideotsuse kättesaamist aega 30 päeva (HKMS § 47 lg 2). Kaebuse halduskohtusse esitas kaebaja 06.03.2014, milles ei ole midagi rohkemat, kui juba see, mida ta oma distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväites on öelnud. Kuna advokaadiga konsulteerimine oli võimalik nii enne vaide kui ka kohtukaebuse esitamist, siis asub kohus seisukohale, et tegelikku vajadust kaebajal advokaadiga konsulteerimiseks ei olnud ning kaebuses toodud põhjus, et käskkiri tühistaks, on otsitud ja tegelikkusele mittevastav.

20. Arvestades eeltoodut jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.

21. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik