3-14-50292/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mai 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50292

Haldusasi

K.R.u kaebus taotlusega kohustada Tallinna

linna esitama ehitisregistrile Tallinnas Väina tee

21 asuva ehitise omaniku andmed, mille kohaselt

on selle ehitise omanikuks Tallinna linn

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: K.R.

Esindaja: v.adv Alar Eiche

Vastustaja: Tallinna linn

Esindaja: Inge Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada K.R.u kaebus ning kohustada Tallinna linna esitama Riiklikku

ehitisregistrisse andmed selle kohta, et Tallinnas Väina tee 21 asuva elamu

(ehitisregistri kood 101009538) omanik on Tallinna linn.

2. Mõista Tallinna linnalt K.R.u kasuks välja menetluskulu 550 (viissada

viiskümmend) eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

19. juunil 2014 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt

võõrandatud

vara

tagastamise

ja

kompenseerimise

Harju

maakonnakomisjoni 14. aprilli 2011 otsusega nr 12374 tunnistati M. E. Tallinnas Väina tee 21

asuvate õigusvastaselt võõrandatud ehitiste ja maa suhtes omandireformi objektiks. Kõnealune

elamu on senini vallasasi. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse päris M.

E. järelt K.R.

2. Tallinna Linnavalitsus jättis 23. mai 2012 korraldusega nr 736-k K.R.u taotluse Väina tee 21

elamu tagastamiseks rahuldamata, leides, et vara on M. V. heauskses omandis. Tallinna

Halduskohtu 11. detsembri 2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-1599 tühistati linnavalitsuse

eelnimetatud korraldus ning kohustati Tallinna Linnavalitsust Väina tee 21 asuva

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks. Kohtuotsuse

põhjendavas osas on tuvastatud, et eelnimetatud elamu ei olnud vaidlusaluse otsuse tegemise

ajal M. V. heauskses omandis, kuna Tallinna linna ja M. V. vahel 29. mail 2002 sõlmitud ostu-

müügileping, mis sisaldas ka poolte asjaõiguslikku kokkulepet Väina tee 21 elamu

omandiõiguse ülemineku kohta, on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18

lõikest 1 tulenevalt tühine ning M. V. ei saanud selle lepingu alusel elamu omandiõigust

tekkida. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 30. oktoobri 2013 otsusega halduskohtu

eelnimetatud

otsuse

muutmata,

Riigikohus

ringkonnakohtu

otsusele

esitatud

kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud ning halduskohtu otsus jõustus 5. veebruaril 2014.

3. K.R. esitas 7. veebruaril 2014 Tallinna Linnavalitsusele taotluse teha ehitisregistrisse kanne,

millest nähtub, et Väina tee 21 elamu omanik on Tallinna linn. Tallinna Linnavaraamet teatas

27. veebruari

2014

kirjas

K.R.ule

taotluse

edastamisest

Majandus-

ja

Kommunikatsiooniministeeriumile. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vastas

K.R.ule 3. märtsil 2014, et vastavate andmete osas on ehitisregistrisse andmete esitajaks

kohalik omavalitsus.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. K.R. esitas 10. märtsil 2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles esitatud nõudeid ja

põhjendusi on täpsustanud kohtule 9. aprillil ja 6. mail 2014 esitatud menetlusdokumentides

ning milles taotleb Tallinna linna kohustamist tegema Riikliku ehitisregistri elektroonilisse

andmebaasi kande selle kohta, et Väina tee 21 asuva elamu omanikuks on Tallinna linn koos

viitega kohtuotsusele haldusasjas nr 3-12-1599.

5. Kaebaja selgitab, et M. V. ei ole Väina tee 21 elamu omanik ning ehitisregistri kande

parandamine on vajalik selleks, et tagada Tallinna linnale kohtuotsusega pandud vara

tagastamise küsimuse uuesti läbi vaatamise kohustuse täitmine. Kaebaja on seisukohal, et

ehitisregistris olev omanikukanne võimaldab, vaatamata jõustunud kohtuotsusele, teha M. V.

Väina tee 21 elamuga vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lõikele 6

alusel teha tehingu, mille tulemusel ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine enam

selle õigusjärglasele võimalik. Siinkohal ei nõustu kaebaja vastustaja seisukohaga, et

ehitisregistri kandel on üksnes statistiline tähendus. Kaebaja leiab, et ehitiste kui vallasasjade

piiratud tsiviilkäibes lähtutakse nende omandiõiguse kindlaks tegemisel just ehitisregistri

andmetest, kuna üheski muus registris neid ei kajastata. Kaebaja peab tähtsusetuks vastustaja

poolt välja toodud asjaolu, et eelnimetatud tehingu tühisus ei ole tuvastatud kohtuotsuse

resolutiivosas. Kaebaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-40-00 ning

leiab, et ORAS § 18 lg 1 keeldu rikkuv tehing on tühine ning õiguslike tagajärgedega ilma, et

kohus selle kehtetuks tunnistaks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Tallinna linn vaidleb K.R.u kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esiteks

märgib vastustaja, et ehitisregistrisse soovitud kande tegemata jätmine ei riku ühtki kaebaja

subjektiivset avalikku õigust ja juba seetõttu on kaebus põhjendamatu. Vastustaja selgitab, et

kaebaja ei ole Väina tee 21 elamu ega selle aluse maa omanik ning seetõttu ei saa selle elamu

kohta ehitisregistris olevad andmed, nende muutmine või muutmata jätmine kaebaja õigusi

kuidagi rikkuda. Vastustaja leiab, et ehitusseaduse § 57 lg 1 punkti 1 ja § 56 lg 1 punkti 7

eesmärk ei ole kaebuses esile toodud kaebaja huvide kaitsmine. Vastustaja selgitab, et kuna

EhS § 56 lg 2 kohaselt on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline tähendus ja

ehitisregistrile andmete esitamine või esitamata jätmine endaga ei too kaasa õiguslikke

tagajärgi, ei olene õigusvastaselt võõrandatud vara kaebajale tagastamise otsustamine

ehitisregistrisse kantud andmetest. Teiseks leiab vastustaja, et ehitisregistri kande muutmiseks

puudub alus, sest kaebaja poolt viidatud kohtuotsuse resolutiivosas ei ole tuvastatud Tallinna

linna omandiõigust Väina tee 21 elamule ning seetõttu ei saa selle alusel ka ehitisregistris

kandeid muuta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et K.R.u kaebus

on lõppkokkuvõttes põhjendatud ning Tallinna linn peab esitama ehitisregistrile andmed selle

kohta, et Tallinnas Väina tee 21 asuv elamu on Tallinna linna omandis. Käesolevas asjas ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et Väina tee 21 elamu näol on tegemist AÕSRS § 13 lõikes 1

nimetatud vallaasajaga. Samuti pole vaidlust selles, et ehitisregistris kajastub selle ehitise

omanikuna M. V. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja on taotlenud vastustajalt ehitisregistris

Väina tee 21 elamu omanikukande parandamiseks vajalike toimingute tegemist ega selles, et

vastustaja ei ole neid toiminguid teinud. Vaidlus on poolte vahel aga selles, kas Tallinna linnal

on kohustus esitada ehitisregistrile andmed, et Väina tee 21 elamu omanikuks on Tallinna linn

ning kas kaebaja saab seda linnalt nõuda.

8. Leian, et K.R.ul on õigus sellise kohustamiskaebusega halduskohtusse pöörduda. Kaebaja

on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. aprilli 2011 otsusega Väina tee 21 asuva ehitise suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud M. E. pärija ning taotlenud selle

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist, vara tagastamine või tagastamata jätmine on seni

otsustamata. Eeltoodud asjaoludel ei saa vaidlust olla selles, et juhul kui ei esine ühtki

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisest keeldumise alust, kuulub Väina tee 21 elamu

tagastamisele just K.R.ule. Asjaolust, et isik (või tema õiguseellane) on tunnistatud

mingisuguse õigusvastaselt võõrandatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks, ei

anna sellele isikule vääramatut õigust nõuda vara tagastamist, küll aga õiguse vara

tagastamiseks esitatud avalduse õiguspärasele läbivaatamisele mõistliku aja jooksul. Vaatamata

sellele, et ehitisregistri kanne ei takista otseselt vara tagastamist kaebajale, võib kaebaja

eelnimetatud õiguse realiseerimise võimalust kahjustada see, et ehitisregistrisse on selle ehitise

omanikuna kantud isik, kes tegelikult selle omanik pole.

9. Ehitusseaduse § 56 lg 2 kohaselt on ehitisregistri andmetel informatiivne ja statistiline

tähendus. Õigustloovat tähendust neil andmetel pole. Iseenesest on vastustajal õigus, väites, et

õigusvastaselt võõrandatud elamu kohta ehitisregistrisse tehtud omanikukanne ei takista elamu

tagastamise otsustamist. Küll aga saavad sellest huvitatud isikud, eeskätt ehitisregistrisse ehitise

omanikuna kantud isik, ehitisregistri ebaõigele omanikukandele tuginedes teha toiminguid, mis

tingivad praktikas kas täiendava viivituse õigusvastaselt võõrandatud ehitise tagastamise

otsustamisel või muuta teatud juhtudel vara tagastamise võimatuks. Kuigi AÕSRS § 13 lg 6

kohaselt saab ehitis vallasasjana käesoleval ajal tsiviilkäibes olla äärmiselt piiratud juhtudel, ei

ole sellise ehitise omandiõiguse muutumine põhimõtteliselt võimatu. Omandi üleminek on

võimalik näiteks täitemenetluses, pankrotimenetluses või ka kohtulahendi vabatahtlikuks

täitmiseks. Arvestades AÕSRS § 13 lõikes 6 sätestatud piiranguid ning seda, et Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 kohaselt on omandireformi objektiks oleva varaga

enne selle tagastamise küsimuse otsustamist tehtud tehingud tühised, on Väina tee 21 elamu

omandiõiguse muutumine enne vara tagastamise otsustamist keerukas, ent ei saa välistada, et

pahatahtlikkuse korral on võimalik leida õiguslik kombinatsioon, mille tulemusena läheb vara

kolmanda isiku omandisse või vähemalt tekib olukord, kus selleks, et kaebajale oleks võimalik

vara tagastada, on vajalik täiendavalt asuda vaidlustama selle varaga tehtud tehinguid. See

kahjustab iseenesest kaebaja õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse

õiguspärasele lahendamisele mõistliku aja jooksul.

10. Sellest, et ehitisregistri andmetel on üksnes informatiivne tähendus, ei saa teha järeldust, et

need andmed on üldse tähenduseta. AÕSRS § 13 lg 7 kohaselt tuleb ehitise kui vallasasja

omandiõiguse muutumine registreerida ehitisregistris. On ilmne, et ehitise kui vallasasjaga

tehingute tegemisel kontrollitakse omandiõigust esimesena just ehitisregistrist, mis on selleks

riiklikuks registriks, kus vastavaid andmeid kajastatakse. Sellistesse riiklikesse registritesse

kantud andmed peavad põhimõtteliselt olema õiged ning selge ja arusaadav põhjus peab olema

objektiivselt ebaõige kande parandamata jätmiseks, mitte aga selle parandamiseks. Kui sellises

avalikus andmekogus kajastuvad ebaõiged andmed, mis võivad takistada või raskendada isikul

enda subjektiivsete õiguste teostamist, on isikul õigus nõuda nende andmete parandamist ning

kui andmete muutmiseks pädev haldusorgan andmete parandamisest keeldub, on isikul õigus

vastava kohustamiskaebusega kohtu poole pöörduda. Kaebeõiguse aluseks saavad seejuures

olla ühelt poolt asjaolu, et andmed on objektiivselt ebaõiged ning teiseks võimalus, et kaebaja

mingisuguse konkreetse ja selgelt määratletava subjektiivse õiguse teostamine võib selle tõttu

osutuda raskemaks. Sellise kohustamiskaebuse esitamiseks ei pea ebaõigest kandest lähtuv

negatiivne tagajärg olema saabunud, piisab kui selle saabumine ei ole välistatud. Subjektiivne

õigus, mille kaitseks kaebaja antud kaebuse esitanud on, on tema õigus õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise küsimuse õiguspärasele lahendamisele mõistliku aja jooksul.

11. Tallinna linnal on pädevus Väina tee 21 elamu omanikukande parandamiseks

ehitisregistrile andmed esitamiseks, praegused andmed selle ehitise omaniku kohta on valed

ning mistahes põhjust nende andmete parandamata jätmiseks ei ole. Käesoleval juhul ei ole

tegelikult oluline, kui suur on oht, et Väina tee 21 elamu omanikuna hetkel ehitisregistrisse

kantud isik asub pahatahtlikult toimetama selleks, et ehitise tagastamist takistada. Samuti ei

põhjust arutelda selle üle, kas või millist skeemi kasutades oleks omandiõiguse üle andmine

võimalik. Oluline on, et ebaõige omanikukande parandamine välistaks sellise pahatahtlikkuse

realiseerimise võimaluse. Ehitusseaduse (EhS) § 57 lg 1 p 1 kohaselt on ehitisregistrisse ehitise

omaniku andmete esitajaks teiste hulgas kohalik omavalitsus. Nimetatud normist tuleneb

kohaliku omavalitsuse kohustus vastavate andmete saamisel need ehitisregistrisse esitada.

Vabariigi Valitsuse 17. detsembri 2002 määruse nr 405 „"Riikliku ehitisregistri" asutamine ja

pidamise põhimäärus“ §-s 26 on sätestatud, et registriandmete muutmise korral esitab andmete

esitaja andmete muutmise taotluse, mis sisaldab andmete esitaja nime, registrikoodi ja

kontaktandmeid ning ehitise või ehitusgeoloogiliste ja -geodeetiliste tööde ehitisregistrikoodi ja

muudetavaid andmeid. Viidatud määruse § 26 lg 2 ja § 22 lg 1 punkti 4 koosmõjust tulenevalt

esitab esitaja andmete parandamiseks andmed registrisse elektrooniliselt registri kasutamiseks

loodud tarkvara abil viie päeva jooksul andmete saamise päevast arvates. Eeltoodud norme ei

saa tõlgendada selliselt, et parandusandmete esitamise kohustus on EhS § 57 lõikes 1

nimetatud andmed esitajal vaid nende andmete osas, mille ta ise varem ehitisregistrile esitanud

on. Kuivõrd kohalik omavalitsus on ehitise omaniku andmete osas ehitisregistrile andmed

esitajaks, on tema pädevuses ka selliste andmete parandamiseks vajalike andmete esitamine.

Kuigi antud juhul ei ole teada, kes on praeguse omanikukande ehitisregistrisse teinud

(tõenäoliselt võis see olla notar), ei mõjuta see kohaliku omavalitsuse pädevust ja kohustust

ebaõigete andmete parandamiseks vajalikud andmed esitada. Vastupidine oleks vastuolus

sellise registri pidamise eesmärkide ja loogikaga.

12. Ehitisregistri kanne M. V. omandiõiguse kohta on ebaõige. Selle kande aluseks sai olla

Tallinna linna ja M. V. vahel 29. mail 2002 sõlmitud leping. Nimetatud leping on tühine ning

selle alusel M. V. selle elamu omandiõigust ei tekkinud. Selle tehingu tühisus on tuvastatud ka

jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-12-1599. Asjaolu, et tehingu tühisust pole

tuvastatud kohtuotsuse resolutiivosas, ei oma antud juhul tähendust. Tühine tehing on tühine

ja õiguslike tagajärgedeta sõltumata sellest, kas tühisus on kohtuotsusega tuvastatud või mitte.

Kui tühise tehingu sisuks on asja omandiõiguse üle andmine, ei saa selle tehinguga õigustada

vastavat muutmiskannet avalikus registris, sõltumata selle registri kannete informatiivsest

iseloomust. Kohaliku omavalitsuse kohustus esitada andmed Väina tee 21 elamu

omanikukande parandamiseks ei tulene mitte eeltoodud kohtuotsusest, vaid sellest, et kandel,

mille kohaselt on selle ehitise omanik M. V., puudub alus. Vastustaja ei ole käesolevas

menetluses esitanud ühtki väidet ega tõendit, mis kinnitaks, et M. V. on Väina tee 21 ehitis

omanik või millest saaks järeldada, et Tallinna linn, mille omanikuna on ehitisregistrisse sisse

kandmist kaebaja taotleb, ei ole selle ehitise omanik.

13. Põhjendamatu on kaebaja soov määratleda kohtuotsuses kindlaks ka see, et linnal on

kohustus esitada andmed koos viitega haldusasjas nr 3-12-1599 tehtud kohtuotsusele. Nagu

öeldud, ei tulene müügi- ja asjaõiguslepingu tühisus mitte kohtuotsusest, vaid ORAS § 18

lõikest 1. See, kas või millised andmeväljad peab ehitisregistrile andmete esitaja nende andmete

esitamiseks täitma, pole oluline. Samuti pole kaebaja õiguste kaitseks kuidagi vajalik see, et

registriandmetest nähtuks linna ja M. V. vahel sõlmitud lepingu tühisus.

14. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on ostus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on taotlenud 30 euro suuruse

riigilõivu (tl. 27-28) ning 1368 euro suuruse õigusabikulu (tl. 57 jj) välja mõistmist. HkMS §

109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja põhjendatud ja valikud menetluskulud. Kaebuse ja

esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu põhjendatuses ja vajalikkuses pole

küsimus. Arvestades vaidluse õiguslikku ja faktilist keerukust ja mahukust, vastustaja poolt

esitatud vastuväidete sisu, samuti seda, et kuigi ehitisregistri ebaõigete andmete aitab kaebajat

oma õiguste realiseerimisel, ei ole see siiski otseselt see tema õiguste kaitseks vältimatu, tuleb

15,2 tunni advokaadi tööle vastavat õigusabikulu pidada põhjendamatult suureks ning seda

vähendada seda, mõistes vastustajalt menetluskuludena kaebaja kasuks välja kokku 550 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik