3-13-670/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

20. mai 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-670 Haldusasi S.-K. R. kaebus Maksuja Tolliameti 18.02.2013 maksuteate nr 365288 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja: S-K. R. Esindajad: v.adv Vahur Kivistik ja adv Janar Urres Vastustaja: Maksuja Tolliamet Esindaja: Marika Salmistu Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon

1. Jätta S-K. R. kaebus rahuldamata.

2. Jätta S-K. R. taotlus tunnistada maamaksuseaduse § 11 lg viimane lause osaliselt vastuolus olevaks põhiseaduse § 12 rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti 18.02.2013 maksuteatega nr 365288 2013 aasta maamaksu kohta kohustati S-K. R. tasuma maamaksu 01.04.2013 summas 313 eurot ja 01.10.2013 tasuma 311,87 eurot (so kokku 624,87 eurot) kinnistu katastrinumbriga 78401:115:0130 Xxxxxxxx eest.

2. 25.03.2013 esitas S-K. R. Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksuja Tolliameti 18.02.2013 maksuteate nr 365288 tühistamiseks.

3. 24.04.2013 võttis halduskohus enda määrusega kaebuse menetlusse. 18.12.2013 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja on seisukohal, et Maksuja Tolliameti 18.02.2013 maksuteade nr 365288 on õigusvastane ning kuulub tühistamisele alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Esmalt selgitab kaebaja, et elab (ja elas ka enne 01.01.2013) kinnistul asukohaga xxxxxxxx, mille kogupindala on 3087 m². Tegemist on elamumaaga, millest ¼ on kaebaja kaasomandis. xxxxxxx on kantud ka rahvastikuregistris kaebaja elukohaks. Lisaks kaebajale elab kinnistul veel kaks kaasomanikku (vastavalt ¼ ja ½ kaasomandist). Tulenevalt Tallinna linnas enne 01.01.2013 kehtinud maamaksuvabastusest ei pidanud kaebaja maamaksu tasuma (kõik kolm kaasomaniku said maamaksuvabastust 1500 m², mis pindalalt ületas kokku kinnistu kogupindala 3087 m²).

01.01.2013 hakkasid kehtima maamaksuseaduse (MaaMS) muudatused (RT I 1993, 24, 428), sh § 11 lg 1 ja lg 3.

4.2. Kaebaja viitab, et 16.05.2011 alustas seadusandja maamaksu seaduse muutmist, mille selgeks eesmärgiks oli kodanike maamaksude vähendamine ja maamaksust vabastamine. Nii nähtub ka käesoleva seaduse muutmise eelnõu seletuskirjast järgnev: „Käesoleva eelnõu eesmärk on koduomanike maamaksust vabastamine ja seeläbi kodukulude vähendamine“. (vt tl 8-10).

4.2.1 Samas tulenevalt MaaMS§ 11 lg-dest 1 ja 3 on tekkinud olukord, kus kaebaja ei ole enam alates 01.01.2013 kehtima hakanud maamaksuseaduse muudatustest tulenevalt MTA maksuteatest nähtuvalt maamaksust kogu ulatuses vabastatud. Kaebaja kohustub tasuma maamaksu summas 624.87 eurot. Seda olenemata sellest, et seadusandja on üheselt maamaksuseaduse muudatusi koostades avalikkusele rõhutanud ja kinnitanud, et seaduse eesmärgiks on kodukulude vähendamine, mitte nende suurendamine. Maksuteatest tulenevalt on aga kaebajal tekkinud vastupidine olukord – tema maamaksu tasumise kohustus on suurenenud ning kodukulud seeläbi tõusnud. Arvestades seadusandja lubadusi maamaksuseaduse muutmisel, on tulem kaebajale ilmselgelt üllatuslik ning ühtlasi rikub tema õiguspärast ootust. Samuti on kaebaja seisukohal, et maamaksuseaduse muudatuste mõte ja eesmärk ei saanud olla selline, et tema maamaksu tasumise kohustus pärast seadusemuudatusi suureneb. Kaebaja hinnangul tuleb maamaksuseadust, selle muudatuste mõtet ja eesmärki kogumis hinnates jõuda järeldusele, et seadusandja tahteks oli ka pärast 01.01.2013 muudatusi säilitada olukord, kus isikud (sh kaebaja), kes varem olid maamaksust täies ulatuses vabastatud, on seda jätkuvalt. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et maksuteade nr 365288 on õigusvastane, vastuolus seaduse mõttega ja kuulub tühistamisele.

4.2.2. Kui kohus jõuab seisukohale, et MaaMS § 11 lg 3 kohaselt on kaebaja maamaksust vabastatud vaid 1500 m² ulatuses ning olles 3087 m² suuruse kinnistu üks kolmest kaasomanikust (¼ ulatuses), kohustub ta 1587 m² ulatuses maamaksu tasuma, siis leiab kaebaja, et MaaMS § 11 lg-s 3 sätestatud piirang on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS ) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga. Kaebajale jääb arusaamatuks ka maksusumma jagunemine kaasomanike vahel. Kaebajale kuulub vaid ¼ mõttelist osa kogu xxxxxxxx kinnistust. Seega sisuliselt tuleks teda võrdsustada isikuga, kel on kinnistu suurusega 771,75 m² (3087/4). Ebavõrdne on olukord, kus 771,75 m² suurust kinnisasja omav isik maamaksu tasuma ei pea (rõhutame, et maamaksu ei pea tasuma kuni 1500 m² suurust kinnistut omav isik), kuid kaebaja kohustub tasuma maamaksu summas 624,87 eurot. Samuti on MaaMS § 11 lg 3 sellisel juhul vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.

4.3. Maamaksuseadus kohtleb maa kaasomanikke maamaksu tasumisest vabastamise regulatsioonis erinevalt korteriomanikest. Korteriomanikele kehtestatud regulatsioon on soodsam võrreldes maa kaasomanikega. Kaebaja leiab, et seadusandja ei ole sellise erineva kohtlemise eesmärki ega vajadust põhjendatud ning seetõttu on tegemist maa kaasomanike diskrimineerimisega PS §-i 12, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art

14 ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta art 21 tähenduses.

4.3.1. Kaebaja toetub Liina Kangeri, Riigikohtu Õigusteabe osakonna haldusõiguse analüütiku poolt 2007. a oktoobris koostatud ülevaatest Riigikohtu lahenditest seoses ebavõrdse kohtlemisega. Ülevaade on kättesaadav arvutivõrgus Riigikohtu koduleheküljelt: http://www.riigikohus.ee/vfs/682/t6lkimiseks_MEMOeriraportoo%20(L_Kanger).pdf

Kuivõrd ülevaade on Riigikohtu koduleheküljel, siis ei ole kahtlust selles, et ülevaates esitatud seisukohad üldistavad piisavalt täpselt Riigikohtu praktikat nimetatud küsimuses.

Analüütiku üldistuse kohaselt kinnitab Riigikohtu praktika korduvalt, et Põhiseaduse § 12 lg 1 hõlmab ka õigusloome võrdsust. Seadusandjal on avar otsustusulatus: kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (ülevaate lk 1).

Ülevaates selgitatakse ebavõrdse kohtlemise kindlakstegemise metoodikat (ülevaate lk 2): 1) moodustada tuleb võrreldavad grupid - keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kahe võrreldava (s.t konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras oleva) isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne; 2) tuleb hinnata, kas erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus - meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.

Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb ka seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud.

Riigikohus on ka ülevaatest hilisemasse aega jäävates lahendites mitmel korral käsitlenud seadusloome võrdsuse küsimusi. Nii on Riigikohus 01.10.2007 lahendis asjas nr 3-1-1-14- 07 märkinud (p 13): „Põhiseaduse § 12 lg-t 1 tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses - seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17)“. 02.06.2011. a otsuses asjas nr 3-4-1-3-11 on Riigikohus andnud juhise võrdsuspõhimõtte riive põhiseaduspärasuse hindamiseks – tuleb leida legitiimne eesmärk riive põhjendamiseks (kohtuotsuse p 21). Kaebaja juhib tähelepanu kohtulahendi p-s 23 sisalduvale lausele: „Legitiimset eesmärki ei leia ka kolleegium“.

4.3.2. Euroopa Ühenduse Kohus on käsitlenud võrdsuspõhimõtte rikkumist maksude regulatsioonis Eesti suhtes. Nii on EÜK kohtuasjas C-39/10 Komisjon vs Eesti p-s 57 märkinud, et „õigusnormidest tulenevat erinevat kohtlemist saab õigustada üksnes siis, kui see põhineb objektiivsetel ja siseriikliku õigusega taotletava legitiimse eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel … (9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-520/04: Turpeinen, EKL 2006, lk I-10685, punkt 32)“. EÜK poolt viidatud kohtuasjas Turpeinen on vastavas p-s 32 analoogiline selgitus: „Erinevat kohtlemist, mis tuleneb sellistest õigusnormidest, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, saab õigustada vaid siis, kui see põhineb objektiivsetel ja siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletud eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel …“ Seega on EÜK selge õiguskäsitlus see, et siseriiklikus õiguses tuleb objektiivselt määratleda erineva kohtlemisega taotletav legitiimne eesmärk. Mööda ei saa vaadata sellest, et Eesti on juba selle nõude vastu maksusüsteemi korraldamisel eksinud – see eksimus on tuvastatud eelnevalt viidatud EÜK kohtulahendis. Rikkumine oli selles, et seadusandja ei määratlenud legitiimset eesmärgi maksukohustuslaste erinevaks kohtlemiseks.

4.3.3. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguskäsitlusest diskrimineerimise küsimustes tuleneb seisukoht, et diskrimineerimine on see, kui sarnases olukorras isikuid koheldakse erinevalt ilma objektiivse ning mõistliku põhjenduseta. Lepinguosalistel riikidel on teatav hindamisruum isikute erinevaks kohtlemiseks – nt selleks, et korrigeerida faktilistest asjaoludest tulenevat ebavõrdsust. Samuti on teatud juhtudel riikidel erineva kohtlemise kohustus siis, kui võrdne kohtlemine iseenesest tooks kaasa isikute ebavõrdsuse. Reeglina on riikide hindamisruum siinkohal avaram üldiste sotsiaalja majanduspoliitiliste küsimuste reguleerimisel. Juhul kui isik on tõendanud ebavõrdset kohtlemist, tuleb valitsusel esitada sellist kohtlemist õigustavad mõjuvad põhjendused (vt EIÕK, Mansanas Martin vs Hispaania, kohtuotsus 03.04.2012, avaldus nr 17966/10, p-d 39-43). 25.09.2012 kohtulahendis Austria Jehoova Tunnistajate Ühing vs Austria (avaldus nr 27540/05) on ülevaade EIK-i kohtupraktikast diskrimineerimise väite analüüsimiseks. EIK märgib kohtulahendi p-s 32, et erineva kohtlemise õigustamiseks tuleb lepinguosalisel riigil näidata objektiivset ja mõistlikku põhjendust, mis seisneb legitiimse eesmärgi proportsionaalses taotlemises.

4.3.4. Seega tuleneb nii Riigikohtu kui Euroopa regionaalsete kohtute õiguskäsitlusest ühtne seisukoht, et erineva kohtlemise põhjendamiseks tuleb seadusandjal määratleda selle legitiimne eesmärk.

4.4. Kaebaja viitab asjakohastele õigusnormidele käesolevas asjas leides nendeks olevat: PS § 12, Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni (EIÕK) art 14, Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta art 21, ja MaaMS § 11 lg 3. Lisaks viitab kaebaja seaduseelnõu seletuskirja osale seaduse eesmärk ja korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1-4, mis sätestab korteriomandi mõiste.

4.5. Õiguslike põhjenduste osas alustab kaebaja viitega Priidu Pärna doktoridissertatsioonile (Dissertationes Iuridicae Universitatis Tartuensis, 28, Tartu 2010 - Korteriomanike ühisus: piiritlemine, õigusvõime vastutus), mille lk-l 170 p-s 1 on järeldus: „Korteriomanike vahel tekkivad õigussuhted vajavad reformimist, et kõrvaldada … erinev õiguslik kohtlemine elamutes, mille haldamiseks on loodud korteriühistu“. Tegemist olukorraga, kus riigil on kohustus tagada õigusselgus korteriomanikke puudutavas regulatsioonis. Õigusselguse puudumine on asetanud seoses maamaksust vabastamise regulatsiooniga korteriomanikud soodsamasse olukorda võrreldes maa kaasomanikega.

KOS §-st 1 tuleneb, et korteriomand koosneb nii reaalosast kui ka kaasomandist. Korteriomandi omanik on võrdses olukorras maa kaasja ühisomanikega, sest kõik nad mahuvad mõistesse „maa omanik“. Seetõttu oli Riigikogul kohustus põhjendada sarnases olukorras olevate isikute erinevat kohtlemist.

Seadusandja on küsimuse reguleerimisel piirdunud ühe lausega MaaMS § 11 lg 3 viimases lauses: Käesolevas lõikes sätestatu ei kohaldu korteriomandite omanike suhtes.

MaaMS seletuskirjas ei ole esitatud mitte mingeid põhjendusi selle kohta, miks korteriomandi omanikke tuleb kohelda erinevalt maa ühisvõi kaasomanikest. Seaduse üldise eesmärgina on välja toodud soov vabastada maa maksust maa omanik. Kõnealune regulatsioon on kaebaja olukorda halvendanud. Kui enne seadusemuudatust ei olnud kaebajal maaomandilt maamaksu maksekohustust, siis seadusemuudatuse järgselt tuleb tal maamaksu tasuda. Seega on seadusemuudatusega saavutatud kaebaja (ja ilmselgelt ka paljude teiste maa kaasomanike) olukorra halvenemine – vastupidiselt seadusemuudatuse eesmärgile (maa omaniku maamaksust vabastamine). Seega oleks tulnud selle eesmärgi saavutamiseks laiendada MaaMS § 11 lg 3 viimases lauses sätestatut ka maa kaasomanikele.

Riigikogu ei ole täitnud erineva kohtlemise põhjendamiskohustust mitte vähimalgi määral. Põhjendust ei ole seadusemuudatuse seletuskirjas ega seaduse tekstis. Sellega läheb seadus osaliselt vastuollu nii Riigikohtu, EÜK kui ka EIK seisukohtadega, et seadusandja peab seadusloome võrdsuspõhimõtte rikkumisel esitama mõjuvad põhjendused. Ühelauseline regulatsioon ei vasta ilmselgelt põhjendamiskohustuse nõudele. Tuleb rõhutada, et Eesti on juba varasemalt eksinud maksuseaduses erineva kohtlemise põhjendamiskohustuse vastu, mis on tuvastatud Euroopa Ühenduse Kohtu otsusega.

Kuivõrd erineva kohtlemise põhjendused täiesti puuduvad, siis ei ole võimalik ka hinnata erineva kohtlemise eesmärgi legitiimsust ja proportsionaalsust.

Kaebaja arvates ei ole olukorras, kus seadusandja on jätnud täiesti täitmata erineva kohtlemise põhjendamiskohustuse, kohtutel võimalik asuda erinevat kohtlemist põhjendama seadusandja asemel. Kohtutel on võimalik tunnistada MaaMS § 11 lg 3 viimane lause osaliselt põhiseadusvastaseks – viitega PS §-le 12, EIÕK artiklile 14 ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta artiklile 21 Riigikohtu ja Euroopa regionaalsete kohtute tõlgenduses. Osaline põhiseadusvastasus on selles, et maa kaasomanikud ei ole hõlmatud osundatud õigusnormi viimases lauses sätestatud välistusse.

4.6. Kaebaja selgitab täiendavalt, et Xxxxxxxx puhul ei ole tegemist abikaasade või lähisugulaste ühises kasutuses oleva kinnistuga, mistõttu ei ole see ka kuidagi võrreldav ainuomandis oleva elamuga. Sisuliselt saab väita, et kaebaja kasutuses on välja mõõdetud ja piiratud maatükk ning mingit ühiskasutust ei toimu. Kahtlemata eksisteerib Eestis mitmeid sarnaseid kinnistuid, mis on jagatud hoopis korteriomanditeks. Ainuüksi see, et kaebaja kinnistu on jagatud kaasomanditeks ja mitte korteriomanditeks ei saa olla põhjuseks, et teda koheldakse maamaksu arvutamisel korteriomandi omanikest ebavõrdsemalt.

4.7. Kaebaja viitab HMS § 56 lg ning leiab, et MTA poolt koostatud maksuteade nr 365288 on motiveerimata. Ennekõike jääb maksuteate pinnalt täiesti arusaamatuks, kuidas on tasumisele kuuluv summa 624,87 eurot MTA poolt arvutatud. Maksuteate kohaselt on maksusumma arvutatud vastavalt lisale, mis paikneb teisel leheküljel. Maksuteate lisa kohaselt on aga tasumisele kuuluv summa hoopis 1224.00 eurot. Maksuteates küll kajastub, et koduomaniku maksuvabastuse summa on 599,13 eurot, samas puudub maksuteates igasugune selgitus ja/või arvutusmeetod, mis kajastaks kuidas nimetatud summa on MTA poolt välja arvutatud. Arvestades, et kaebajale kohaldus enne 01.01.2013 kehtima hakanud maamaksuseaduse muudatusi 100%-line maamaksuvabastus, tulnuks MTA-l kõik maksuvabastuse muutumisega seonduv kajastada maksuteates äärmise täpsusega. Kuna maksuteade ei sisalda aga isegi mitte maksuvabastuse arvutamise metoodikat, mille pinnalt kaebajal oleks võimalik jälgida maamaksuvabastuse kujunemist ja selle õiguspärasust, on maksuteade kahtlemata motiveerimata. Motiveerimata jätmine, sh. arusaadava ja jälgitava metoodika puudumine, moodustab iseseisva aluse maksuteate tühistamiseks.

4.8. Kaebaja leiab, et eelnevalt käesolevas dokumendis esitatud seisukohtade alusel on ilmne MaaMS § 11 lg 3 viimase lause vastuolu PS §-s 12 kaitstud võrdsuspõhimõttele. Vastuolu on selles, et õigusnormis sätestatud maamaksu tasumisest vabastust kitsendatakse põhjendamatult maa kaasomanikele võrreldes korteriomanikega, kellele on § 11 lg 3 viimase lause tõttu kehtestatud erinev regulatsioon maa kaasomanikest. Tunnistades selle piirangu põhiseadusvastaseks peaks halduskohus lahendama kaebuse selliselt, kui piirangut ei kehtiks

– st MaaMS § 11 lg-s 3 sätestatu ei kohalduks ka maa kaasomanikele. Sellisel juhul on maksuteade õigusvastane ja tuleb tühistada ainuüksi vastuolu tõttu põhiseaduses tagatud võrdsuspõhimõttele.

Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja tunnistada MaaMS § 11 lg 3 viimane lause osaliselt vastuolus olevaks PS §-ga 12 põhjusel, et maa kaasomanike kohtlemisel maamaksust vabastamise regulatsioonis erinevalt võrreldes korteriomanikega puudub legitiimne eesmärk ning seetõttu peaks välistus laienema ka maa kaasomanikele.

4.9. Kaebaja palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulud vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 63-71 ) summas 999,90 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kuni 30.11.2013 kehtinud redaktsioonis MaaMS § 11 lg 21 järgi oli kohalikul omavalitsusel õigus vabastada maamaksust maa omaniku või maamaksuseaduse §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses olevalt elamumaalt linnas kuni 0,3 ha või vallas kuni 1,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas elamus on maksumaksja elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele.

Eelviidatud seadusesättele tuginedes võiski Tallinna Linnavolikogu kehtestada Tallinna haldusterritooriumil maamaksuvabastuse ja mida ta tegi 16.06.2011 määrusega nr 23, millega muudeti Tallinna Linnavolikogu 10.02.2005 määrust nr 11 (tl 22-23).

Alates 01.01.2013 kehtiva maamaksuseadusega kehtestati maamaksusoodustus elamumaalt juba konkreetselt maamaksuseadusega.

5.2. Kaebaja on lisanud kaebusele „Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse eelnõu seletuskirja“ ja leiab selle alusel, et seaduseandja tahteks oli ka pärast 01.01.2013 muudatusi säilitada olukord, kus isikud, kes varem olid maamaksust vabastatud täies ulatuses, on seda jätkuvalt.

Vastustaja leiab, et seaduseandja sooviks oli kehtestada maksusoodustus üleriigiliselt ja sätestada selleks ka kindlad reeglid. Selline seadusandja soov on sõnaselgelt kirjas ka kaebaja esitatud seletuskirjas. Seletuskirja koostajad viitavad maamaksuseaduse varasemale regulatsioonile, millele ka vastustaja eelnevalt viitas, mis andis kohalikele omavalitsustele õiguse maamaksuvabastust rakendada, kuid mida reaalses elus tegid üksikud kohalikud omavalitsused.

5.3. Kaebaja esitatud väide, et teda ei ole koheldud võrdselt isikuga, kelle omandis on sama suur kinnistu kui temal mõttelise osana kinnistust ei ole asjakohane, kuna see ei ole omavahel võrreldav. Võrrelda saab kaasomanikke kaasomanikega või siis kaasomanikke ühisomanikega. Võrdsuspõhiõigus tähendab ennekõike isiku õigust sellele, et avalik võim kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning ei kohtleks temaga võrdselt neid isikuid, kelle olukord tema omaga võrreldav ei ole.

Koduomanike maamaksust vabastamise seaduse lõpptekstis (eelnõu nr 51 SE) oli § 11 lõikes

3 sätestatud üksnes kaasomandit puudutav maamaksusoodustuse arvestamise kord. Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse, maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse (eelnõu nr 299 SE) seletuskirja kohaselt tuleb maaüksuse ühisja kaasomanikke kohelda maamaksusoodustuse rakendamisel ühesuguselt. Maamaksuseadusesse viidi vastav parandus ka sisse.

Seetõttu leiab vastustaja, et mingit võrdsusõiguse rikkumist antud juhtumil ei esine ning vaidlustatud maksuteade on seaduslik.

5.4. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et MaaMS § 11 lg 3 on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega, sest kohtleb erinevalt maatüki kaasomanikke ja korteriomandite omanikke. Võrdsuspõhiõigus tähendab ennekõike isiku õigust sellele, et avalik võim kohtleks teda võrdselt temaga samas olukorras olevate isikutega ning ei kohtleks temaga võrdselt neid isikuid, kelle olukord tema omaga võrreldav ei ole.

Vastustaja leiab, et kaasomandi mõtteliste osade omanikud ja korteriomandite omanikud ei ole võrreldavas olukorras.

Kaasomanikele kuulub teatud kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast – seega ei ole kaasomanikul omandit konkreetsele osale, vaid osa omandiõigusest kogu asjale ehk nn mõtteline osa. (Priidu Pärna. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Kirjastus Juura 2004, lk 142)

Kaasomandi ühe erivormina eksisteerib nn korteriomand, mida käsitleb täpsemalt korteriomandiseadus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt on korter hoone oluline osa. Kuna hoone on oluline maatüki osa, siis on seda ka korter. TsÜS § 53 kohaselt ei saa peaasi (maatükk) ja tema oluline osa (korter) olla erinevate isikute omandis, kuid korteriomandi kui erandi kohaselt kuuluvad korterid ainuomandi alusel reaalosadena konkreetsetele korteriomanikele, maja kandvad konstruktsioonid, katused, vahelaed, välisaknad, keskküte, parkimisplatsid, trepikojad, pesuköögid ja majaalune krunt on aga kõigi korteriomanike kaasomandis. Reaalosa moodustub korteriomaniku ainukasutatavast (õhu)ruumist ja selle piires olevatest mittekandvatest konstruktsioonidest (uksed, siseaknad, mittekandvad vaheseinad, põrandad). Seega koosneb korteriomand ainuomandist korterile ja kaasomandist ühises kasutuses olevatele hoone osadele ja maatükile, millel hoone asub – need kaks omandit on teineteisega lahutamatult seotud ja osalevad käibes koos. Erinevalt kaasomandist ei kuulu korteri kasutamisõigus korteriomanikule tulenevalt kokkulepitud kasutuskorrast, vaid sisaldub juba omandiõiguses. (Priidu Pärna. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Kirjastus Juura 2004, lk 144-145)

Korteriomandi võõrandamisel ei teki teistel korteriomanikel kaasomandis olevate osade tõttu seadusjärgset ostueesõigust. (Priidu Pärna. Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Kirjastus Juura 2004, lk 146)

Seega kaasomanikke ei saa võrrelda korteriomanikega ning kaasomanikud ja korteriomandi omanikud ei ole võrreldavad.

Kuna võrrelda saab vaid võrreldavaid, siis ei ole antud juhul rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

5.5. Maamaks on riiklik maks, mis laekub terves ulatuses kohaliku omavalitsuse üksustele (MaaMS § 6). Maamaks arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal (MaaMS § 1 lg 3).

Maamaksuseaduse rakendamise korra § 1 kohaselt saadakse maamaksu summa maamaksumäära ja maa korralise hindamise tulemuste põhjal arvutatud maa maksustamishinna korrutamisel, võttes arvesse MaaMS § 4 lõikes 2 ja § -s 8 sätestatut.

Eeltoodu tähendab, et kõik andmed, mis on vajalikud maamaksu arvutamiseks ja mis on kajastatud maamaksuteatel edastab maksuhaldurile kohalik omavalitsus. Maksuhaldurile esitatavate andmete hulka kuulub ka kodualuse maamaksuvabastuse summa nagu ka teised maksusoodustuste summad. Maksusoodustus edastatakse maksuhaldurile väljaarvutatud summana sellepärast, et maksuhalduril ei ole kõiki andmeid, mis on vajalikud maksusoodustuse arvutamiseks. Nagu näiteks pensionäri/represseeritu avaldus täiendava soodustuse saamiseks, isiku sissekirjutus, kogu maa maksustamishind.

Eeltoodud juttu kinnitab ka maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri. Nimetatud seletuskirja p 4 toodud selgituse kohaselt on vajalik seaduses sätestada üheselt rakendatav maamaksuvabastuse ja –soodustuse arvestamise kord, kuna kohaliku omavalitsuse üksused arvutavad maamaksuvabastusi ja – soodustusi erinevalt.

Eelmärgitust tulenevalt leiab vastustaja, et maamaksuteade on motiveeritud. Maksuteate lisas on maamaksuarvestus ära toodud, maksuteatel on eraldi välja toodud koduomaniku maksuvabastuse rida, milline summa on saadud kohaliku omavalitsuse esitatud andmetest ja lihtsa aritmeetilise tehtega 1224 – 599,13 on leitav ka tasumisele kuuluv maksusumma, milleks oli siis 624,87 eurot.

Juhul kui kaebajale jäi midagi maamaksuteatelt arusaamatuks, siis on teatel nii kohaliku omavalitsuse kui ka maksuhalduri telefoninumbrid ja e-posti aadressid, kuhu siis vastava küsimusega oleks saanud pöörduda.

Kaebaja ei ole ei esialgses kaebuses ega ka täiendavates seisukohtades viidanud kordagi, et ta oleks selgituse saamiseks pöördunud, kas siis kohaliku omavalitsuse või maksuhalduri poole, millest saab teha ühese järelduse, et edastatud maamaksuteade oli kaebajale arusaadav.

5.6. Täiendavates seisukohtades teatas vastustaja kohtule, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 29.01.2014 lahendis asjas nr 3-4-1-52-13 leidnud, et kuigi vaidlusalune MaaMS § 11 lg 3 riivab PS § 12 lg-st 1 tulenevat põhiõigust koosmõjus PS §-ga 32, ei ole tegemist rikkumisega, kuna põhiõiguste riive ei ole meelevaldne ega ebamõõdukas ning seega ei ole vaidlusalune regulatsioon vaidlustatud osas põhiseadusega vastuolus (otsuse punktid 42.5 ja 59). Vt ka viidatud otsuse punktid 46, 55-58, 48, 50 ja 50.3. Kuivõrd MaaMS § 11 lg 3 ei ole vastuolus põhiseadusega ja mingit võrdsusõiguse rikkumist ei esine, siis on Maksuja Tolliameti 18.02.2013 maksuteade nr 365288 seaduslik.

5.7. Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda.

Vastustaja viitab, et HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja esitatud kuludokumentidest ei nähtu, et kantud kulud oleks seotud antud vaidlusega.

Kaebaja kohtule kuludokumentidena esitatud arved nr 735 ja nr 433 on esitatud D. R.le. Arvetel on teenuse sisuks märgitud maksuteate vaidlustamine. Arvete eest on tasunud D. R.e nagu nähtub lisatud maksekorraldustest. Maksekorralduste selgitustes on viidatud üksnes arve numbrile.

HKMS § 109 lg 5 ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele, kui tema eest on need kandnud muu isik, kuid Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas 3-3-1-28-03, p 9), et õigusabikulu väljamõistmine sellises situatsioonis on põhjendatud, kui õigusabi eest tasumist tõendavatest dokumentidest nähtub, kellele ja millises haldusasjas on õigusabi osutatud.

Antud asjas esitatud dokumentidest nähtub, et õigusabi on osutatud D. R. maksuteate vaidlustamisega. Ka arvetele lisatud nn „Case report“ ei nähtu, et õigusabi oleks antud just 08.02.2013 maksuteate nr 365288 vaidlustamisega seonduvalt. „Case Report“ kohaselt on töö teostajaks olnud Vahur Kivistik, kes on alla kirjutanud üksnes 30.08.2013 kuupäeva kandvale dokumendile.

Menetluskulude nimekirjale ja25.03.2013 kaebusele on allakirjutanud kaebaja lepingulise esindajana advokaat Janar Urres.

Juhul kui kohus peaks mingiski osas kaebuse rahuldama ja leidma, et esitatud menetluskulude kuludokumentidel kajastatud õigusabi on seotud antud vaidlusega, siis vastustaja palub kohtul arvestada, et vandeadvokaat Vahur Kivistik on allkirjastanud üksnes 30.08.2013 kuupäeva kandva dokumendi ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega, ja vähendada menetluskulusid 2/3 võrra.

Lisaks on 12.04.2013 ja 21.06.2013 arvetel nr 433 ja 735 teenuse hindele enne käibemaksu lisamist lisatud bürookulud arvestatuna protsendina teenuse hinnast (teenus 502,70 eurot, bürookulu 5,03 eurot; teenus 322,30 eurot, bürookulu 3,22 eurot, mis on 1% teenuse hinnast). Vastustaja leiab, et tegemist ei ole advokatuuriseaduse (AdvS) § 61 nõuetele vastava kuluga. AdvS § 61 kohaselt määratakse tasu ajatasuna (tunnitasu), kindlas suuruses (koondtasu) või osana kliendi kasust, mida ta saab õigusteenuse osutamise tõttu (osatasuna). Protsendina tunnitasust arvestatud tasu ei vasta aga ühelegi neist punktidest. Nimetatud seisukohal on olnud Tartu Ringkonnakohus 04.03.2013 lahendis nr 3-11-1287 p 19.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

7.1. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja on Tallinnas xxxcxxxxx asuva 3087 m² suuruse kinnistu kaasomanik ning tema kaasomandiosa suurus on ¼ . Vaidlust pole ka selles, et nimetatud maa asub Tallinna linna halduspiirides, sellel on 100% ulatuses elamumaa sihtotstarve. Vaidlust pole ka selles, et vaidlusaluse kinnistu aadress on rahvastikuregistrisse kantud kaebaja elukohana.

7.2. Maksuja Tolliameti (MTA) 18.02.2013 maksuteatega nr 365288 2013 aasta maamaksu kohta kohustati S-K. R. tasuma maamaksu 01.04.2013 summas 313 eurot ja 01.10.2013 tasuma 311,87 eurot (so kokku 624,87 eurot) kinnistu katastrinumbriga xxxxxxxx xxxxxx eest. Maksuteatest nähtuvad mh andmed kinnistu maa liigi, kaebaja omandi osa suuruse, maa pindala, maamaksustamise hinna, maksumäära ning maksu suuruse kohta (tl 6-7).

7.3. Maamaksuseaduse (MaaMS) § 1 lg 1 kohaselt on maamaks maa maksustamishinnast lähtuv maks. MaaMS § 5 lg 1 kohaselt on maamaksumäär on 0,1 kuni 2,5 protsenti maa maksustamishinnast aastas. Maksumäära kehtestab kohaliku omavalitsusüksuse volikogu. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 määrusega nr kehtestati Tallinna linna haldusterritooriumil maamaksumääraks 2,5% maa maksustamishinnast aastas. MaaMS § 11 lg

1 kohaselt on maamaksu tasumisest vabastatud maa omanik tema omandis oleva või käesoleva seaduse §-s 10 sätestatud maakasutaja tema kasutuses oleva elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kuni 0,15 ha ning mujal kuni 2,0 ha ulatuses, kui sellel maal asuvas hoones on tema elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele. MaaMS § 11 lg 3 on aga sätestatud, et kui maa on ühisvõi kaasomandis, on ühisvõi kaasomanikud maamaksu tasumisest vabastatud käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel elamumaa või maatulundusmaa õuemaa kõlviku osas linnas, vallasiseses linnas, alevis, alevikus ning üldplaneeringuga kohaliku omavalitsusüksuse või maakonnaplaneeringuga maavanema poolt tiheasustusega alaks määratud alal kokku 0,15 ha ning mujal kokku kuni 2,0 ha ulatuses. Käesolevas lõikes sätestatu ei kohaldu korteriomandite omanike suhtes.

7.4. Riigikohus on 03.12.2013 lahendis nr 3-4-1-32-13 märkinud, et: „Seadusandja võib õigusakte muuta, kuid seejuures tuleb arvestada isikute õiguspärase ootusega.“ Kaebaja leidis, et käesoleval juhul on rikutud kaebaja õiguspärast ootust maamaksu vabastuse osas kuna varasema regulatsiooni järgi oli kaebaja maamaksu tasumise kohustusest vabastatud ning maamaksuseaduse muutmise eesmärgiks oli samuti just koduomanike maamaksu vähendamine ja vabastamine.

Riigikohtu 31.01.2012 lahendis nr 3-4-1-24-11 on selgitatud, et: „PS §-st 10 tuleneb õigusriigi põhimõte, mis hõlmab õiguskindluse põhimõtte. Õiguskindluse põhimõte hõlmab omakorda õiguspärase ootuse ja vacatio legis’e põhimõtte. (p 48) Õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. (p 50)“

Samas on Riigikohus 01.04.2010 lahendis nr 3-4-1-7-09 leidnud „/…/ Riigil on õigus rahastamist reguleerivaid õigusakte vajadusel ümber kujundada.“ Riigikohtu 16.12.2013 lahendi nr 3-4-1-27-13 kohaselt: „Õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid. Tähtajalise regulatsiooni muutmiseks isikule ebasoodsas suunas peavad olema kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni muutmiseks. (p 69)“

Kohus leiab, et antud juhul ei ole rikutud kaebaja suhtes õiguspärasuse ootuse põhimõtet, kuna esiteks ei olnud varasem maamaksusoodustus (maksuvabastus) kehtestatud üheselt riiklikul tasandil, vaid kohaliku omavalitsuse tasandil ehk siis maamaksuseaduses oli sätestatud üksnes volitusnorm, mille kohaselt võisid kohalikud omavalitsused kehtestada vastavad maksusoodustused. Seda võimalust oli kasutanud Tallinna linn. Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 määrusega nr 23, millega muudeti Tallinna Linnavolikogu 10.02.2005 määrust nr 11 oligi seda tehtud selliselt, et maamaksust olid vabastatud Tallinna haldusterritooriumil asuva maa omanik või MaaMS § 10 sätestatud maakasutaja, tema kasutuses oleval elamumaalt kuni 1500m2 ulatuses, kui sellel maal asuvas elamus on taotleja elukoht vastavalt rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetele.

Vastustaja selgitab kohtu arvates õigesti, et maamaksuseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli seadusandja sooviks kehtestada maksusoodustus üleriigiliselt ja sätestada selle kohta kindlad ühesed reeglid ning seda seadusandja ka tegi. Kohus leiab, et selline tegevus ei ole vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega, kuna kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud kord ei taga veel, et isikul tekiks õiguspärane ootus sisult täpselt samasuguse regulatsiooni kehtestamiseks riigi poolt. Kohus leiab, et lähtudes demokraatia põhimõttest oli riigil õigus käesolevas haldusasjas kõnealuste muudatuste sisseviimiseks.

7.5. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et MaaMS § 11 lg-st 3 tulenev eristav maksusoodustuse kohaldamine sõltuvalt sellest, kas maatükk on kaasomandis või jagatud korteriomanditeks, on meelevaldne ja põhjendamata ning seeläbi vastuolus põhiseaduse (PS) §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega ning tuleb sellest tulenevalt jätta kohaldamata. Samuti ei ole kohtu arvates vastav regulatsioon vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhiõiguste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 14 ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Harta (EL Põhiõiguste Harta) art 21.

Õige on kaebaja seisukoht, et MaaMS § 11 lg 3 kohtleb maa kaasaomanikke maamaksu tasumisest vabastamise regulatsioonis erinevalt korteriomanikest. Nii on tulenevalt seadusest linnas asuva kaasomandis oleva kinnistu kõik kaasomanikud, kelle elukoht on rahvastikuregistri kohaselt sel kinnistul asuvas hoones, kokku vabastatud maamaksu tasumisest 0,15 ha maa ulatuses. Kui aga linnas asuv kinnistu on jagatud korteriomanditeks ning korteriomanike elukoht on rahvastikuregistri kohaselt sel kinnistul asuvas hoones, on iga korteriomanik vabastatud maamaksu tasumisest 0,15 ha ulatuses. Samas ei tähenda eeltoodu kohtu hinnangul automaatselt seda, et vastav regulatsioon on vastuolus PS § 12.

7.5.1. Eelmises punktis käsitletud olukorda on Riigikohus käsitlenud oma 29.01.2014 lahendis nr 3-4-1-52-13, milles teostati juba MaaMS § 11 lg 3 põhiseadusele vastavuse kontrolli. Riigikohus jättis rahuldamata halduskohtu taotluse jätta kohaldamata MaaMS § 11 lg 3 ning tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see piirab MaaMS § 11 lg 1 sätestatud maksusoodustuse kohaldamist selliselt, et kaasomandis oleva elamumaa kaasomanikud on maamaksu tasumisest vabastatud elamumaa osas linnas kokku 0,15 ha ulatuses.

Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et: „Mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole PS § 12 lg-ga 1 vastuolus, vaid üksnes selline, millel puudub õigustus. Võrdsuspõhiõigus ja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 41; 17. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11, p 37).

Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri (seletuskiri 51 SE) ei ava, miks kinnistu kaasomandi puhul laieneb maamaksuvabastus kaasomanikele üksnes kokku 0,15 ha (hajaasustuses 2 ha) ulatuses, kuid korteriomandite puhul laieneb maamaksuvabastus 0,15 ha (hajaasustuses 2 ha) ulatuses kõigile korteriomanikele.

Õiguskantsleri arvates on riive legitiimseks eesmärgiks kohalikele omavalitsustele tulu laekumine. Kolleegium jagab õiguskantsleri seisukohta. /…/

Rahandusministeerium leiab, et maamaksusoodustuse eesmärgiks oli vabastada korteriomandid maamaksust, kuna seeläbi muutub maamaksu administreerimine lihtsamaks. Maamaksu ei määrata ja maksuteadet ei väljastata, kui maksusumma on alla viie euro (MaaMS § 7 lg 3). Paljud korteriomandid ei ületa seda maksupiiri. Seetõttu on korteriomandid maamaksust vabastatud. Kolleegiumi hinnangul saab maamaksu administreerimise lihtsust pidada legitiimseks eesmärgiks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 60). Maamaksu administreerimise lihtsus väljendub eelkõige selles, kui hõlbus on haldusorganil saada, kontrollida ja muul moel töödelda andmeid, mis on maamaksu määramise aluseks.

Võrreldavate maamaksu subjektide erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-8-08, p 32). Mida erinevamad on võrreldavad grupid sisuliselt, seda erinevamalt võib seadusandja neid kohelda.

Kuna maamaksu objektiks on maa (MaaMS § 2), siis üldreegli kohaselt on maksuvabastuse suurus seotud maaga, mitte selle omanike arvuga. Kui maa kuulub ühele omanikule, saab ta kasutada maksusoodustust 1500 m2 (hajaasustuses 2 ha) ulatuses (MaaMS § 11 lg 1). Kaasomandiga seotud õigused ja kohustused jagunevad kaasomanike vahel proportsionaalselt vastavalt nende omandi osa suurusele (AÕS § 75). Kaasomandis olevat asja võib võõrandada või koormata ainult kõigi kaasomanike kokkuleppel (AÕS § 74). Sellest tulenevalt on õigustatud lähenemine, et maamaksuvabastus jagatakse kaasomanike vahel.

MaaMS § 11 lg-ga 3 sätestatakse üldreeglist erand korteriomandi ja korteriomanike suhtes. Sisuliselt koheldakse korteriomanikke maamaksusoodustuse tegemisel sarnaselt maa ainuomanikega.

Erinevalt halduskohtust ja õiguskantslerist on kolleegium seisukohal, et kinnisasja kaasomanike ja korteriomanike suhe maksuobjekti (maatükki) ei ole olemuslikult ühesugune.

Korteriomand kui omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandis olevast maatükist, on tsiviilkäibes eraldi objektina (KOS § 1 lg-d 1 ja 3). Õiguskord käsitab korteriomandit iseseisva asjana, kinnistuna (kinnistusraamatuseaduse § 51 p 3), mitte asja osana (KOS § 1 lg 1 teine lause). Mõtteline osa kinnisasjast ei ole vaadeldav eraldi asjana. Õiguslikus mõttes iseseisvat asja ja asja mõttelist osa ei pea tingimata allutama samadele reeglitele.

Korteriomandi ja kaasomandis oleva kinnisasja erinevus ei piirdu vaid ehitise reaalosade kasutamisega, vaid see väljendub ka maatüki mõtteliste osade seotuses reaalosaga. Tavapärase kaasomandi puhul eraldiseisvat reaalosa ei eksisteeri. Maatüki mõttelisi osi on võimalik käsutada vabalt (AÕS § 73 lg 1). Korteriomandi puhul seevastu sõltub maatüki mõttelise osa suurus ja käive ehitise reaalosa suurusest ja saatusest (KOS § 1 lg 3). Eeltoodu on ka maa, mitte ainult ehitise käsutamist ja kasutamist mõjutav aspekt. Järelikult ei saa kinnisasja kaasomandi ja korteriomandi erisust pidada maakasutuse maksustamisel asjassepuutumatuks.

Kuigi korrusmaja võib olla ka kaasomandis ning funktsionaalselt mitte erineda korteriomanditeks jaotatud elamust, on kaasomandi korral sageli tegemist kaasomanike ühise koduga ja lisaks ehitisele on oluline tähtsus ka seda ümbritseval maal. Neil juhtudel võib kaasomanikke pidada sarnaseks pigem ainuomanikega. Sellest tulenevalt ei pruugi korteriomandi ja kaasomandi puhul tihti olla tegemist sarnastes positsioonides olevate omanikega. Eelnevat ilmestab ka praegune kohtuasi, kus tegemist on kahe kaasomanikuga, kelle kodu asub ca 23 000 m2 suurusel kinnistul. Kinnistul asuv ehitis ei ole korterelamu, vaid individuaalelamu tüüpi maja, mis on kahe omaniku omandis. Kaebaja ja teise kaasomaniku võrdsustamine korteriomanikega annaks neile põhjendamatu eelise sama suurel maal paiknevate individuaalelamute ainuomanikega võrreldes, sest sellisel juhul oleks ainuomaniku maamaks suurem kui kaasomanike maamaks kokku.

Erinevalt kaasomandis oleva maatüki mõttelisest osast, võib korteriomand kui iseseisev asi omakorda olla mitme isiku kaasomandis. Sellises olukorras jaguneb maamaksusoodustus kõigi korteri kaasomanike vahel. Kinnisasja kaasomanikke koheldakse sarnaselt nende korteriomanikega, kelle korteriomand on kaasomandis.

Kui kinnistu on kaasomandis ja sellel on elamu, mis vastab funktsionaalselt korteriomandile, on kaasomanikel võimalus vältida enda ebasoodsamat kohtlemist sellega, et kinnisomand jagatakse korteriomanditeks (KOS §-d 3–5). Seega riive intensiivsust vähendab kaasomanike võimalus jaotada elamu korteriomanditeks. Kolleegium jagab õiguskantsleri seisukohta, et korruselamu hoidmine kaasomandis ei ole taunitav, kuid see ei muuda tõsiasja, et korteriomanikega olemuslikult sarnases positsioonis olevatel kaasomanikel on võimalik ebasoodsam kohtlemine enda tegudega lõpetada. Kui aga kaasomandis olevat elamut ei ole võimalik või mõistlik jaotada korteriomanditeks, nt kuna tegemist on ühepereelamuga, siis ei ole selle võrdsustamine korteriomandiks jaotatud elamutega põhjendatud (vt ka käesoleva otsuse punkti 50.3). /…/

/…/ Avalike ülesannete täitmiseks peab nii riigil kui ka kohalikel omavalitsustel olema tulubaas. Maamaksuga panustab koduomanik selle kohaliku omavalitsuse eelarvesse, mille territooriumil ta elab ja mille teenuseid ta tarbib. Maamaks on tulu, mida kohalikud omavalitsused kasutavad avalike ülesannete täitmiseks. Seega võib tulude laekumist pidada kaalukaks eesmärgiks. /…/

/…/ Seega suuremate korterelamute puhul muudab suure tõenäosusega maamaksu süsteemi administreerimise lihtsamaks see, et igal korteriomanikul on õigus maksuvabastusele 1500 m2 (hajaasustuses 2 ha) ulatuses.

Nii tulu laekumist kui ka administreerimise lihtsust tagab ka see, kui välistatud on kuritarvitused ehk maa omanike selline tegevus, mis ei vasta maamaksuseaduse eesmärgile. /…/

Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et põhiõiguste riivet ei saa pidada meelevaldseks ega ebamõõdukaks. /…/“

Eeltoodud Riigikohtu otsusest tulenevalt on ümber lükatud kaebaja seisukohad seoses MaaMS § 11 lg 3 osalise vastuoluga PS §-le 12 ning kaebaja taotlus jätta MaaMS § 11 lg 3 osaliselt kohaldamata tuleb jätta rahuldamata.

7.5.2. EIÕK art 14 sätestab, et konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünnivõi muu seisund.

EL Põhiõiguste Harta art 21 kohaselt on keelatud igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu. Igasugune kodakondsuse alusel diskrimineerimine on aluslepingute reguleerimisalas keelatud, ilma et eelöeldu piiraks nende erisätete kohaldamist.

Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt viidatud EIÕK art 14 ning EL Põhiõiguste Harta art 21 rikkumisega ei ole antud juhul tegemist. Kohus viitas eelnevalt Riigikohtu lahendile, mis käsitles üksikasjalikult võrdse kohtlemise küsimust ning leidis, et kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt ning seadusandjal oli legitiimne eesmärk vastava erisuse kehtestamiseks. Samuti viitab kohus, et kaebaja ei ole välja toonud ühtegi eelpool nimetatud sätetes märgitud tunnust (sugu, rass vms), mille järgi oleks kaebajat tema arvates diskrimineeritud.

7.5.3. Kohus ei pea asjakohasteks ka kaebaja poolt viidatud EIK lahendeid, kuivõrd nimetatud lahendites asuti seisukohale, et sotsiaaltagatiste erinev kohaldamine lähtuvalt isiku kuulumisest erinevatesse usuühingutesse ning isiku õiguslikust seisundist (kas usuorganisatsioon või usuühing) lähtumine maksustamisel on diskrimineerimine. Käesoleval juhul leiab kohus, et tegemist ei ole selliselt võrreldavate isikutega nagu kaebaja poolt viidatud kohtulahendites ning kaebaja ei ole välja toonud ühtegi EIÕK art 14 või EL Põhiõiguste Harta art 21 nimetatud tunnust, mille alusel ta leiab, et teda on diskrimineeritud. Kohus täpsustab siinkohal veelkord, et viidatud EIK lahendites oli tegemist ühel juhul usutunnistuse alusel diskrimineerimisega ning teisel juhul õiguslikust seisundist ehk siis sellest, millena oli usuorganisatsioon registreeritud, lähtuva diskrimineerimisega.

Mis puudutab kaebaja viidet EÜK lahendile nr C-39/10 ja C-520/04, kus EÜK sedastas, et: „Sellistest õigusnormidest tulenevat erinevat kohtlemist saab õigustada üksnes siis, kui see põhineb objektiivsetel ja siseriikliku õigusega taotletava legitiimse eesmärgi suhtes proportsionaalsetel kaalutlustel …,“ leiab kohus, et antud kaasuses märgitud Euroopa Kohtu seisukohad ei ole kohaldatavad käesoleva kohtuasja lahendamisel. Nimelt käsitles viidatud kaasus residentide ja mitteresidentide erinevat kohtlemist pensionide tulumaksustamise osas. Euroopa kohus märkis sealjuures, et siseriiklikud maksuõigusnormid tuleb vastu võtta järgides aluslepingutega tagatud vabadusi, eeskätt ELTL art 45 sätestatud töötajate vaba liikumist. Käesolevas asjas ei ole tegemist residentide ja mitteresidentide erineva kohtlemisega maksustamisel. Samuti ei ole kaebaja tuginenud ühelegi euroopa liidu aluslepingu sätte rikkumisele. Kaebaja viitas üksnes ebavõrdsele kohtlemisele ning diskrimineerimisele, millist küsimust käsitles kohus eelpool.

Vaatamata sellele on kohus, lähtudes eelpool viidatud Riigikohut lahendist, seisukohal, et vastav regulatsioon omab legitiimset eesmärki ning erisuse tegemine on antud juhul põhjendatud.

7.6. Kaebuse esitaja viitas HMS 56 lg 1 ning leidis, et vaidlustatud maksuteade on motiveerimata ning kuulub juba ainuüksi sel põhjusel tühistamisele.

MaaMS § 7 lg 2 sätestab, et Maksuja Tolliamet väljastab maksumaksjale maksuteate tasumisele kuuluva maamaksu summa kohta hiljemalt 15. veebruariks. Maamaksuteade on haldusakt, millele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuotsuse kohta sätestatut, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Maksuteadet ei pea allkirjastama.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 95 lg 2 kohaselt on maksuotsus käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt. Maksuotsusest peab selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või tagastusnõude suurus on määratud.

MKS § 46 lg 1 sätestab, et maksuhaldur annab talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks korraldusi, otsuseid ja muid haldusakte. Maksuhalduri haldusaktide andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel juhindutakse haldusmenetluse seaduses sätestatust, kui käesolevas seaduses või maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 tuleneb, et haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad olema kirjalikud ning põhjendatud. Kirjalikud haldusaktid toimetatakse kätte vastavalt käesoleva seaduse 4. peatükis sätestatule. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt peavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud haldusaktis sisalduma: 1) maksuhalduri nimetus ja aadress; 2) haldusakti koostanud ametniku eesja perekonnanimi ning ametikoht; 3) haldusakti andmise kuupäev; 4) haldusakti adressaadi nimi ja aadress; 5) haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus; 6) haldusaktiga tehtav ettekirjutus või haldusakti andja otsustus; 7) haldusakti täitmise tähtaeg; 8) muud seadusega sätestatud andmed.

Kohus selgitab esmalt, et haldusakti põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib-olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastuse, vaid ka konteksti ja kõiki vastavat valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Samuti tuleb põhjenduste hindamisel arvestada, kas tegemist on kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga või mitte, millest esimesel juhul on kaalutluste esitamine koos vastavate põhjendustega igal juhul nõutav.

Antud juhul on meil vaidluse all küsimus, kas maksuteade maamaksu tasumise kohta on piisavalt motiveeritud. Kohus märgib esmalt, et vaidlustatud haldusaktis on täidetud eelpool viidatud MKS § 46 lg 3 sätestatud nõuded (vt tl 6-7). Küll aga nõustub kohus kaebajaga selles, et haldusakt võiks olla arvestades sellega, et alates 01.01.2013 jõustus maamaksu maksusoodustuste osas uus regulatsioon põhjalikumalt motiveeritud selgitamaks isikule, kuidas on maamaks arvutatud ning kirjutada lahti, kuidas uue regulatsiooni alusel maksusoodustust arvestatakse. Maksuteatel on antud juhul kajastatud üksnes koduomaniku maksuvabastuse summa, kuid täpseid ja kõikehõlmavaid selgitusi, kuidas see on arvutatud, maksuteatest ei nähtu. Samuti puudub viide õiguslikule alusel.

Teisalt on ka vastustajal õigus selles, et maamaks arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal (MaaMS § 1 lg 3). Lisaks tuleb kohtu arvates lähtuda maksuteadete puhul ka haldusmenetluse efektiivsuse põhimõttest (vt HMS § 5 lg 2), mis võib õigustada teatud juhtudel vähem põhjalikuma motivatsiooni kasutamist selliste haldusaktide puhul, mille andmise kohustus tuleneb otse seadusest vms. Samas leiab kohus, arvestades antud juhul teostatud olulise muudatusega õiguskorras, et sellest hoolimata, et kodualuse maamaksuvabastuse summa (nagu ka teised maksusoodustuse summad) edastatakse maksuhaldurile kohaliku omavalitsuse poolt, oleks tulnud maksuhalduril vastavad andmed lühidalt ja selgelt ka kajastada maksuteatel. Eeltoodu oleks andnud isikule parema võimaluse kontrollida maksuteate õiguspärasust, mis on üks peamisi argumente haldusaktide motiveerimise kohustuse täitmisel. Kuivõrd vastustaja eeltoodud kohustust ei täitnud, siis tuleb kohtul uurida, kas esinevad põhjused vaidlustatud maksuteate tühistamata jätmiseks.

Riigikohus on põhjendamispuudustega haldusakti tühistamiskaebusi lahendades leidnud, et selline haldusakt on võimalik erandina jätta tühistamata, kui on ilmselge, et haldusorgan peaks vaidlustatud haldusakti uuesti välja andma (nt 3-3-1-74-11, p 16; 3-3-1-57-09, p-d 13, 23; 3-3-1-49-08, p 11; 3-3-1-33-07, p 16; 3-08-1193).

Kuivõrd kaebaja ei ole sisuliselt vastu vaielnud maksuteates tasumisele kuuluva maamaksu summa arvutamise õiguspärasusele ja arvestades asjaoluga, et kohus jättis kaebaja taotluse MaaMS § 11 lg 3 osaliseks PS-se § 12 vastuolus olevaks tunnistamiseks ning kohaldamata jätmiseks rahuldamata, tuleks maksuhalduril käesolevas asjas vaidlustatud maksuteate tühistamisel anda välja uus täpselt samasisulise kohustusega maksuteade. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades viidatud Riigikohtu praktikaga ei pea kohus põhjendatuks vaidlustatud maksuteate tühistamist.

8. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik