3-14-50427/12 · Tartu Ringkonnakohus

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 20.05.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50427 Haldusasi Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 7998 eurot seoses kinnipidamistingimustega perioodidel 28.08.2007 - 03.10.2007, 05.10.2007 – 12.10.2007 ja 17.10.2007 – 07.01.2009 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Guntars Kaziksi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Guntars Kaziks Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON 1. Jätta Guntars Kaziksi taotlus Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 lg 4 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks läbi vaatamata. 2. Jätta Guntars Kaziksi taotlus Riigivastutuse seaduse § 17 lg 3 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. 2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Kaziksi kaebus (tl 1-2p), milles ta nõudis Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 7998 eurot, kuna tema viibimise ajal vanglas perioodidel 28.08.2007 – 03.10.2007, 05.10.2007 – 12.10.2007 ja 17.10.2007 – 07.01.2009 rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 ja põhiseaduse § 18 sätteid, hoides teda ebainimlikes ja alandavates tingimustes. Kaebaja selgitas, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt on kehtestatud kompensatsiooniks juhul, kui kinnipeetaval on personaalset elamispinda vähem kui 3 m2, 516 eurot kuu eest. Kaebaja märkis, et Tartu Vangla 01.04.2014. a otsusega nr 1-13/116-2 (tl 3-3p) jäeti tema kahju hüvitamise taotlus rahuldamata, eirates sellega EIK lahendeid.

2 Kaebaja selgitas, et Tartu Vanglas on kambri üldpinnaks 10 m2, millest tuleb maha arvata 2 m2, mis jääb tualettruumi alla ning veel umbes 3 m2, mis jääb laua, pinkide, kappide ja nari alla. Seega jääb kahele kinnipeetavale kokku umbes 5 m2, mis teeb ühe kinnipeetava kohta 2,5 m2 isiklikku ruumi. EIK otsuses Tunis vs Eesti on leitud, et alla 3 m2 suurune isiklik ruum on EIÕK artikli 3 rikkumine. G. Kaziks selgitas, et ta sai enda õiguste rikkumisest teada 2013. aastal EIK lahendeid uurides.

2. Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a määrusega (tl 17-17p) tagastati G. Kaziksi kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohus märkis, et kuivõrd G. Kaziks on ka käesoleval ajal kinnipeetav, peab ta hüvitamisnõudega vangla vastu kohtusse pöördumiseks esmalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt läbima kohustusliku kohtueelse menetluse. Tartu Vangla 01.04.2014. a otsusest nr 1-13/116-2 nähtuvalt on vangla jätnud rahuldamata G. Kaziksi 30.01.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse seoses liiga vähese isikliku ruumiga. G. Kaziks nõuab hüvitist perioodi eest, mis lõppes 07.01.2009. Kohus, silmas pidades Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-93-13 p-s 14 märgitut, leidis, et sõltumata sellest, kas G. Kaziks sai või pidi saama talle väidetavalt tekkinud kahjust aru juba Tartu Vanglas viibimise kestel, pidi ta saama sellest teada hiljemalt 07.01.2009. Siinkohal ei ole oluline, millal kaebaja sai teada EIK seisukohtadest, kuna see puudutab üksnes võimalikku õiguslikku hinnangut, mitte aga väidetava kahju tekkimise fakti. Kohtu hinnangul on vangla 30.01.2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse läbi vaadanud ekslikult, kuna riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenev tähtaeg lõppes 07.01.2012. RVastS § 17 lg 3 on imperatiivne norm. Sellest tulenevalt tuleb isikul hüvitise saamise õiguse maksmapanemiseks teha vajalikud toimingud etteantud tähtaja jooksul. Teisalt tuleneb RVastS § 17 lg-st 3 koostoimes seaduslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega, et haldusorganil ei ole õigust sisuliselt läbi vaadata ega rahuldada taotlusi kahju hüvitamiseks, mis on esitatud pärast RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumist. Avaliku ressursi jagamine ei tohi olla sõltuvuses sellest, kas haldusorgan on taotluse läbivaatamisel piisavalt tähelepanelik või mitte. Seetõttu asus kohus seisukohale, et kahju hüvitamise kaebuse esitamisel allub kohtulikule kontrollile ka haldusorgani tegevus taotluse lubatavuse, s.h tähtaegsuse hindamisel. Kohus märkis, et käesoleval juhul ei oleks enam võimalik olnud tähtaja ennistamine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3 kohaselt, kuna 30.01.2014 oli möödunud menetlustähtaja lõpust rohkem kui aasta. Asja materjalidest nähtuvalt ei esine kaebajal mõjuvat põhjust tähtaja möödalaskmiseks. Kaebaja on põhjendanud nõude hilinenult esitamist EIÕK õiguslikust seisukohast teadasaamisega. Kuna see ei saa olla tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, siis ei tõusetu küsimust sellest, kas HMS § 34 lg-s 3 sätestatud üheaastane tähtaeg möödalastud menetlustähtaja ennistamisele võiks kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piirata. Kohus leidis, et olukorras, kus kaebaja esitas vanglale taotluse kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamine ei ole võimalik, ei saa lugeda kaebajat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinuks vaatamata sellele, et vangla taotluse sisuliselt lahendas. Seega ei ole kaebaja pidanud tegelikkuses kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, mistõttu ei ole tal tulenevalt HKMS § 47 lg-st 1 kaebeõigust ning sel põhjusel tagastas kohus kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. 23.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse G. Kaziksi määruskaebus (tl 19-19p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a määrus ja võtta tema kaebus menetlusse. Määruskaebuse esitaja leiab, et kohtumääruse p-s 4 välja toodud asjaolu, et ta on esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse, lükkab ümber kohtu õigusvastase seisukoha, et ta ei ole läbinud, tulenevalt VangS § 1¹ lg-st 8, kohtueelset kohustuslikku menetlust. Kuna halduskohus leidis, et Tartu Vangla on teinud eksituse mittevaralise kahjunõude rahuldamata

3 jätmise vastuses, siis oleks halduskohus pidanud pöörduma vangla poole vastavasisulise kohtumäärusega ning võimaldama vanglal puudus (eksitus) kõrvaldada mõistliku aja jooksul, mitte õigusvastaselt süüdistama määruskaebuse esitajat valesti läbitud kohtueelses menetluses ja järeldama, et ta ei ole seda läbinud. Veel leiab määruskaebuse esitaja, et vangla on võtnud tulenevalt RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4 õigusliku seisukoha tähtaegade suhtes tema hüvitamiskaebust menetledes, sest RVastS § 17 lg 3 annab hüvitamiskaebuse esitamiseks 10-aastase tähtaja kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Määruskaebuse esitaja märgib, et sündmus, millega talle kahju tekitati, sai alguse 28.08.2007 ja kestis kuni 03.10.2007, seejärel 05.10.2007 kuni 12.10.2007 ja 17.10.2007 kuni 07.01.2009, mis mahub 10 aasta sisse. Seega on ta hüvitamiskaebuse esitanud tähtaegselt. Ka HKMS § 46 lg 4 annab hüvitamiskaebuse esitamiseks 10-aastase tähtaja pärast kahju tekitanud toimingu tegemist. Määruskaebuse esitaja palub ringkonnakohtul, juhul kui RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 ei taga talle õigust esitada hüvitamiskaebust 10 aasta jooksul, tunnistada nimetatud sätted õigustühiseks.

4. Tartu Vangla esitas 12.05.2014 vastuse (tl 29-29p), milles palub jätta G. Kaziksi määruskaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt nõustub vangla halduskohtuga, et RVastS § 17 lg 3 on imperatiivne norm ning vanglal puudus õigus G. Kaziksi poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlust RVastS § 17 lg-st 3 ja HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt läbi vaadata, mistõttu on õige halduskohtu seisukoht, et G. Kaziksil on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning taotluse esitamise tähtaja ennistamine on välistatud. Seega on kaebuse tagastamine kaebeõiguse puudumise tõttu õiguspärane. Vangla märgib, et haldusorgani õigusvastane tegevus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel ei saa tekitada isikule õigust pöörduda kaebusega halduskohtusse, kuna selline lähenemine on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Vangla märgib, et seaduseandja on RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgemise alguse seadnud sõltuvusse kahju tekkimisest teadasaamisest, mitte selle põhjustanud toimingu või haldusakti õigusvastasusest teadasaamisest. Seega peab isik esitama kahju hüvitamise taotluse kolme aasta jooksul kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisest arvates ning taotlust ei saa esitada, kui kahju põhjustanud sündmusest on möödunud kümme aastat, sõltumata sellest, millal isik selle tekkimisest teada sai. Vangla leiab, et kuna G. Kaziks taotleb mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise eest, siis pidi ta kahju tekkimist tunnetama juba tema väärikust alandavates tingimustes kinnipidamise ajal. Sellest lähtuvalt ei ole asjakohane G. Kaziksi väide, et ta sai 2013. aastal EIK lahenditega tutvumisel teada, et tema õigusi on rikutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

6. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Tartu Vanglas kinnipeetav, kes esitas halduskohtule 03.04.2014 kahju hüvitamise nõude seonduvalt tema hoidmisega Tartu Vanglas ebainimlikes ja alandavates tingimustes perioodidel 28.08.2007 – 03.10.2007, 05.10.2007 – 12.10.2007 ja 17.10.2007 – 07.01.2009. VangS § 11 lg 8 näeb ette kohtueelse menetluse vangla tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega pidi halduskohus HKMS § 120 lg 1 p-st 8, § 121 lg 1 p-st 4 ning § 47 lg-st 1 tulenevalt kontrollima, kas isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast.

7. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi VangS § 11 lg-st 8 ning RVastS § 17 lg-st 3 tulenevalt

4 esitama kahju hüvitamise taotluse vanglale eelviidatud sättes nimetatud tähtaja jooksul. Vastasel juhul ei saanud taotlust lugeda nõuetekohaselt esitatuks. Seega on halduskohus õigesti toiminud, asudes kontrollima kaebaja poolt nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korra järgimist.

8. RVastS § 17 lg 3 seob kahjunõudega haldusorgani poole pöördumise kahjust ja selle põhjustajast, mitte kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kaebaja on kaebetähtaja kulgema hakkamist seetõttu ekslikult seostanud kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamisega. Kuivõrd kaebaja on esitanud taotluse kahju hüvitamiseks seoses liiga vähese isikliku ruumiga kambris, siis pidi ta väidetavast kahju tekkimisest ja selle põhjustajast teadlik olema hiljemalt vanglast vabanemisel 07.01.2009. Seega tulnuks kahjunõue vanglale esitada hiljemalt 07.01.2012, kuid kaebaja on kahjunõude esitanud vanglale 30.01.2014, s.o rohkem kui kahe aasta möödumisel ajast, mil talle pidi olema teada nii temale tekitatud väidetav kahju kui ka selle tekitaja. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus eeltoodust tulenevalt asunud põhjendatult seisukohale, et kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale pärast 3- aastase tähtaja möödumist kahjust teadasaamisest.

9. Asja materjalidest nähtuvalt ei esinenud kaebajal ka mõjuvat põhjust tähtaja möödalaskmiseks. Ringkonnakohus märgib, et vanglakambris olnud isikliku ruumi osas väidetava õigusvastasuse tuvastamine hilisema kohtupraktika pinnalt ei ole kahjunõudega vangla poole pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja ennistamise aluseks. Ka ei saanud hilisemast kohtupraktikast teadasaamine tagantjärgi tekitada kaebajale mittevaralist kahju. Kokkuvõtlikult tõdeb ringkonnakohus, et halduskohus on kaebetähtaja kulgemise hindamisel kohaldanud õigesti seadust ning lähtunud Riigikohtu praktikast, tuvastades õigesti, et kaebaja poolt oli kahjunõue vanglale esitatud mittetähtaegselt ja tähtaeg ei kuulunuks ennistamisele. Kuna kaebaja ei käitunud kohtueelses menetluses nõuetekohaselt, siis ei ole hilisem kaebus HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Seega ei ole kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, mistõttu kuulus kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastamisele.

10. Määruskaebuses on esitatud taotlus tuvastada RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 õigustühisus. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi võttes lähtepunktiks nende esitaja tegeliku tahte. HKMS § 158 lg-st 4 jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Eeltoodust juhinduvalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja taotlust tuleb tõlgendada taotlusena jätta määruskaebuse lahendamisel kohaldamata RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 viimaste vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega.

11. Riigikohus on leidnud, et kui säte ei ole asjassepuutuv, pole normikontroll lubatav ning taotlus tuleb jätta läbi vaatamata (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.07.2008. a määrus nr 3-4-1-9-08, p 14). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd kinnipeetava kahju hüvitamise nõude puhul ei ole HKMS § 46 lg 4 näol tegemist asjassepuutuva normiga, siis tuleb kaebaja taotlus HKMS § 46 lg 4 osas jätta läbi vaatamata.

12. Riigikohus on leidnud, et kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus põhiseadusega (11.11.2004. a otsuse nr 3-3-1-66-04 p 11), vaid kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (06.09.2007. a määruse nr 3-3-1-40-07 p 11). Tuginevalt Riigikohtu praktikale on ringkonnakohus veendumusel, et puudub alus asuda seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastane tähtaeg

5 oleks vastuolus põhiseadusega. Nimetatud tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaanul oleks võimalik pöörduda soovi korral kahju hüvitamise nõudega haldusorgani poole.

13. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.04.2014. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel